Toscana hilissuvise päikese all

Kui me augusti viimastel päevadel Toskaanasse saabusime,  oli päike veel lõõskavalt kuum ja kraade üle 40C. Vähem kui nädala pärast pidi õhtul juba jaki õlgadele võtma, sest päevasedki temperatuurid enam palju üle 25C ei roninud. Viigimarju sai puu otsast süüa, viinamarjadki olid valmimisjärgus, aga granaatõunu pidi veel ootama. Itaalia, vana sõber, tervitas meid laisalt nagu alati.

Üks kõige ägedamaid elamusi sellelt reisilt oli Arezzo antiigilaat, puhas õnneasi, et õigel ajal, õiges kohas olime. Arezzo antiigilaat toimub iga kuu esimesel nädalavahetusel linna keskväljakulähedases pargis, mis on paksult täis topitud mööblit, maale, portselani, kangaid. Ma olen enne paaril sellisel käinud Prantsusmaal ja Belgias, aga nii suurt pole enne näinud. Kahjuks või õnneks ei mahtunud Fiat500-sse ega lennukipagasisse suuremaid mööblitükke, aga ostsin mälestuseks 2 Itaalia portselanist teetassi.

Teine kõige meeldejäävam asi oli ise süüa tegemine, mis on puhas rõõm, kui käepärast on nii palju maitsvaid värskeid tooraineid. Oh, need tomatid! Ja pühvlimozzarella. Mereannid. Värske pasta. Esimest korda proovisin ise teha küpsetatud suvikõrvitsaõisi. See roog kroonis meie kõiki muid kokakunstilisisaavutisi ja kohalikke restoranielamusi. Retsept on imelihtne ja siinkohal meeldejätmiseks vajalik talletada.

Vaja läheb:
- Suvikõrvitsaõidi
- Olliviõli
- Õrnalt soolast õiget ricottat (soola võib ka ise lisada)
- Värsket piparmünti

Sega kausis ricotta hulka hästi natukene soola, oliiviõli ja haki juurde värsket piparmünti. Münt on oluline lisand, sest selle maitse mängib eriti mõnusalt ricotta ja õielihaga. Täida õied ükshaaval ettevaatlikult täidisega, pöörita oliiviõlis ja aseta ahjuvormi. Kui kõik on valmis, vala veel veidi õli peale ning pane 180C ahju küpsema umbes 20 minutiks. Naudi kohe näiteks koos värske saiaga. Ricotta hulka võib soovi korral segada ka kitsejuustu. Hoiatus: viib keele alla.

Lõõgastushetkedel kahetsesin, et mul ei olnud kaasas Frances Mayesi Toskaana raamatuid, mis on ammu läbi loetud. Järgmisel korral võtan kindlasti kaasa - meeleolu loomiseks ja sisseelamiseks. 

SicaPelle and really bad good service

Considering my last post about Essi and Pesä, I wanted to express my thoughts about the dinner experience in one of the best restaurants in Porvoo - SicaPelle.

First I have to share the adorable story of this funny name. Sika Pelle means "Pig Pelle" (Pelle is a male name) and is a tribute to a pet pig of a famous Finnish sculptor Ville Vallgren who lived in Porvoo. As you can read the full back round story from restaurants' home page, they say:

"SicaPelle Wining & Dining is our tribute to life’s joys and eccentricities, laughter, pleasure-seeking, exceptional food and wine, art and, most of all, Ville’s dear pet pig, SikaPelle."

The restaurant is located on the ground floor of Boutique Hotel Onni, on the hillside of Old Porvoo, almost behind the medieval church. It is very nice and stylish, bohemian-sophisticated and a must go place to eat for those who love local gourmet. The menu is adventurous, modernism combined with history, including large variety of local ingredients and wine list impressive.

I truly admire and enjoy these kind of restaurants who do their thing with love and spirit. Except, I did not experience this spirit at their service and that's why I had to write this post. We went to the restaurant without reservation and were accommodated in the nice table at the terrace and the waiter said we will get the table inside in half an hour.

Even if the evening got more chilly, I have to say I enjoyed the food and company, so I forgot about going inside, until was so dark that you did not see anything on the plate. So, it was okay to be outside, but I find it unprofessional in this level of places if the staff forgets these kind of things.

After ordering drinks, which was a very pleasant experience, we were approached by another waitress who started to read the menu we are going to have this evening. ONLY because I had shortly visited their website before, I recognised from her text, that there is a set menu for dining. And only because I had looked, I also remembered you can choose among 3-7 courses. She was telling us, we are going to eat 6. To be honest, I found it really annoying, that guest are not introduced of the "options" and it is assumed by default, what I want.

Because my friend does not eat fish or seafood, I first asked if it is possible to replace the dishes with something else. The waitress declared, she has to skip these 3 courses then (later when I went to see their web page, there is also a vegetarian option available). She also was surprised, when I wanted to skip some courses as well in order to have the equal dining cycle with my company.

The waitress was young, very pretty girl, definitely not unexperienced. In fact, she was perfect at everything she did. But there was no shade of smile on her face and no ray of friendliness nor empathy. I actually felt sorry for her. She was giving astonishingly professional bad good service!

Despite that, I strongly recommend to eat at SicaPelle, food and wine are delicious.
Other must go places in Porvoo are for breakfast Cafe Rongo and lunch/dinner Bistro Sinne.

Viie tärni õhtusöök Hansuga

Me oleme väga õnnelikud, kui meil siin perifeerias, Rovaniemi gurmeemaastikul, midagi põnevat juhtub. Möödunud nädalavahetusel oli selleks ülemaalise tuntusega Soome superkoka Hans Välimäki valmistatud õhtusöök Ounasvaara Sky hotelli restoranis.

Hans Välimäki on kohalik telekuulsus, reklaaminägu, ühiskonnategelane... natuke nagu Jamie Olivier, aga pisut peenekoelisem. Sõbralik, sümpaatne ja hea jutuga. 

7+1 käigulise õhtusöögi teemaks oli Frutti di Mare ning peab tunnistama, et ma olin heast söögist nii suures elevuses, et esimestest apmsudest piltide klõpiminegi ununes ära.

1. Beef tartar & ocietre caviar suupiste amps

2. Foie Gras Muesli
Üks minu lemmikuid, kreemisele maksapatee'le oli peale riputatud krõbedaks röstitud leivapuru

3. Ice cool Girardot oyster with some "passion"

4. Fresh scallop in two ways with smoky hay
Imeline, suussulav jne. Kammkarp on nii delikaatne, et selle valmistamine kindlasti näitab kokameistri taset. Ma pole varem scallopit söönud "toorena". Ja lausa uskumatu on ka kõikide värskete toorainete tarnimine siia maailma lõppu. 

5. Turbot and Asian flavours
Turbot on eesti keeles kammeljas. Väga meeldiv maitseelamus.

6. Pigeon a'la Hans Välimäki
Suussulav vutt valmistas selle komplekti kõige suurema üllatuse. Nii hõrka ja pehmet punast linnuliha ei olegi saanud. Tekkis soov aplodeerida.

 7. Pavlova
See kreemine beseemagustoit on mingil põhjusel soomlastele võõram kui eestlastele. Mõnus ja aus Pavlova. Aga samas jalust ei rabanud. Pilt unues vahepeal tegemata

8. Magusad suupisted kohvi kõrvale

Vahepeal keset suurt sagimist mõtlesime, et kas Hans ikka tõesti ise köögis toimetab või on lihtsalt kohalikele spetsialistidele oma nime ja menüü laenanud. Aga ei, õhtusöögi lõpuks leidis meistrimees aega käia tervitamas kõigi laudkondi, mis minu arvates on südantsoojendav ja vastastikku energiat andev komme. Me tänasime Hansu suurepärase õhtu eest. Loodetavasti kunagi jälle!

Helsinki Corners

Helsinki is a big city and you can often experience big cities in the different ways. MY favourite Helsinki is located on Katajanokka peninsula, just foot steps away from city centre. Far enough, not to be the tourist trap and close enough to prefer it for the comfy stay in downtown.

Katajanokka (Swedish: Skatudden) is a neighbourhood of Helsinki, Finland, with around 4000 inhabitants in 2005. The district is located adjacent to the immediate downtown area, though in the first major town plan for Helsinki from the mid-18th century, the area fell outside the fortifications planned to encircle the city. Originally, it was a headland of the Helsinki peninsula but is now technically an island, as a small canal was dug across the base of the headland in the 19th century. Katajanokka is one of the most distinguished neighbourhoods in Helsinki. 

It's sophisticated - upscale area with the fairy-tale architecture, as most of the houses are from the Jugend-style. Lot's on decorations, unusual shapes,  hidden alcoves and penthouses make you want to walk around in the evening with a desire to peek inside from the large windows. Downstairs of the houses are full of tiny private businesses, starting from the tattoo salon and ending with the teddy-bear hospital.

This brings me to a reason I actually started this post. If ever planning to stay in Helsinki and you are not a dedicated hotel type of a person - try out my favourite accommodation in town: Essexhome Apartments. A very nice lady called Seija owns 8 especially charming, cosy and homy apartments in the historical Jugend-building. She lives downstairs herself and is very friendly and helpful with guests coming to stay in her property. I have staid so far in 4 different apartments and I have loved every one of them. The way the rooms are planned and designed, is making them a little more than just any rental apartment, you feel like at home.

I also love the fact of the local grocery store in the corner, run by the guy from Sicily, who has a little coffee shop in the other side of street. I like the seaside walking boulevard. Nepali Restaurant downstairs and my latest discovery - hidden little pearl of gourmet - Restaurant Wellamo.

It is one of these places you would like to know in every city - untold secret of the locals, out from any regular trails, place where people come to enjoy THE food.

Wellamo is located on the zero level of a weird round building and doesn't have any particular inviting outlook from the street. It's tiny inside and simple, offering only 10 tables. Perhaps even a little tatty, with the furniture never been changed after it was established (in 1975). But you'd better look into it's soul, because this small intimate place provides food for the Gods, using only fresh local ingredients.

After having 2 delicious dinners with friends in a row, I am totally fascinated about it's genial simplicity. Our favourite dishes from the menu are:
- Bouillabaisse fish soup - the real classic. It is hard to find a good Bouillabaisse out from France, but here I found a GREAT one. You can have a small portion as the starter (8 €) and large bowl for main course (16 €).
- Home made lamb pelmeni with mushroom salad. Legendary hand made dumplings with quality filling of lamb meet, accompanied by the bullion and mush room salad. Must have food.
- Lamb fillet with vegetables. I don't often like to have a lamb, because it is so delicate meat, but this is the place to have it. Medium minus, please. Unforgettable.
- Tard ice cream dessert. It so crazy, that is makes it delicious.

It is definitely not a place for all. You have to be a bit twisted, love the smell of history and see the layers behind to enjoy these corners of Helsinki.

But if you are this kind of person, follow my leads.

Lihtsalt hea

Tuleb veel üks retseptipostitus. Tegin kogemata nii head süüa, et Ilkka küsis: kust see sul tuleb?
Roog on väga lihtne ja sai alguse sellest, et toidupoes oli sooduspakkumine hakklihale. Kodus vaatasin mõtlikult külmkapi sisu ja otsustasin valmistada

LIHAPALLID

800 g looma-hakkliha
2 dl riivsaia
4 dl vett
2 muna
1 suur või 2 väikest sibulat
küüslauku
soola, pipart, maitseürte

1. Pane riivsai vette likku. Vee võib asendada ka piimaga
2. Haki sibulad ja küüslauk võimalikult peeneks (mina kasutan köögikombaini lõikurit) ning kuumuta pannil kergelt kuldseks
3. Sega suures kausis hakkliha, munad, sibulad ja riivsai
4. Lisa maitseained, kui tahad võrtsikamaid võib maitse järgi igasuguseid vürtse lisada
5. Sega veelkord läbi, mina teen seda kätega
6. Vormi hakklihast käte vahel umbes 4cm läbimõõduga pallid ning aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile
7. Küpseta 225C ahjus umbes 10 minutit, võta see pann välja ning pööra pallidel külge. Küpseta veel 10-15 minutit ning võta plaaditäis välja jahtuma.

Nojah, mis siis edasi nendega teha? Kuskilt meenusid mingi toiduajakirja pildid lihapallidest tomatikastmes.

TOMATIKASTE

Purgi või pakitäis purustatud tomateid
Magusat chillikastet
Soola, pipart

Kuumuta tomatikaste pannil ning maitsesta pisut vürtsikamaks. Lisa lihapallid ning kuumuta läbi. Peale haki näiteks rohelist sibulat.
Kui kõik see valmis oli, keetsin lõpuks kõrvale veel riisi.

Lausa ime, kuidas nii lihtne toit saab olla nii hea, et lakkusime taldrikud ka üle. Teen teinekordki! :)

Šokolaadi-juustukook

Selle hea ja lihtsa koogiretsepti leidsin kusagilt Soome ajakirjast. Pärast esimest katsetust oli tulemus sedavõrd meeldiv, et salvestaks kindlasti ka edasisteks kasutuskordadeks.

Vaja läheb:

- 18 Domino Original küpsiseid
- 2 spl võid sulatatult
- 2 pakki Philadelphia toorjuustu
- 1,5 dl suhkrut
- 1 tl vanillsuhkrut
- 200g šokoaadi sulatatult (vastavalt maitsele tumedamat või heledamat)
- 3 muna

PÕHI:
1. Purusta küpsised kiirelt köögikombainis, sega sulatatud võiga ning suru lahtikäiva koogivormi põhjale.
2. Küpseta 175C ahjus 10 minutit

PEALNE:
3. Pane šokoaad veevannile sulama
4. Sega 2 pakki toorjuustu suhkrutega ning lisa sulanud šokoaad, sega.
5. Munad lisatakse segule ükshaaval
6. Kalluta segule põhjale ning pane vorm ahju 1 tunniks.
7- Eemalda ettevaatlikult koogivormi äär ja jäta kook jahtuma. Tahenemisaeg enne söömist on vähemalt 4 tundi, mida pikemalt kook seisab, seda paremaks tegelikult läheb. Ma olen pannud ka õue jahtuma, et söömisprotsessi kiirendada.
8. Enne serveerimist võta suure noa abil ära ka koogivormi põhi ning libista selle asemel kenale vaagnale.

Originaalretsept soovitab kaunistada vahukoore ja marjadega, aga täitsa tavaline versioon on ka rohkem kui küllalt. Sööjate heakskiit olemas. :-)

Taevalikud hõrgutised ehk Sky Restaurant Rovaniemis

Pole ammu headest restoranidest kirjutanud. Eile teenis maksimumpunktid Ounasvaara künkaotsas asuva Sky Hotelli restoran, mis on üks Jõuluvana pääkaupunki ainumasi gurmeerestorane. On küll teisigi häid söögikohti, aga Fine Dining osas on Sky absoluutne lipulaev.

Mäeküljele ehitatud hiigelsuurte akendega restoran avaneb põlismetsa poole, eemal paistavad ka Saarenkylä linnaosa tuled, nii et vaade on nii päeval kui õhtul, suvel kui talvel vägagi lummav. Kui ma 2008. aasta juunis esmakordselt Sky-s söömas käisin, kalpsas meie akende all kohale jänes, kes uudistajaid tähele panemata rahulikult oma asju toimetas. See oli nii äge, et ma olin tookord peaaegu veendunud, et see on mingi palgaline jänes, kes end näitamas käib. ;)

Äge on see, et Sky kokad pakuvad õhtusöögiks üllatusmenüüd. See tähendab, et sa võid valida 3-, 4- või 5-käigulise menüü ning edastada erisooviad (liha või kala, kas on mingeid allergiaid/välistusi) ning muus osas garanteerib köök suurepärased road värskest kohalikust toorainest. Meil oli täiesti ükskõik ning lasime kunstnikel olla loovad.

Alustuseks tuli tervituseks vahune porgandi-capuccino-supp. Leivavaagnale ilmusid värsked ehtsad iseküpsetatud tumedad ja heledad leivad (tõeline ime siinkandis) ning kirnuvõi.
Esimene eelroog koosnes erinevatel meetoditel valmistatud lõhest ja lillkapsast mädarõika kreemiga.
Maitses suurepäraselt.
Järgnes kreemine peedisupp puraviku täidisega. Tundus, et enam paremaks minna ei saa.
Pearoaks toodi põhjapõdraliha: küpsetatud pooltoores sisefilee (parim liha ever!), õhkõrnalt grillitud maks (parim liha ever!) ja põhjapõdra rilette (pehmeks hautatud liha, ma ei tea, kas see on päris õige sõna?). Ma olen seda enne öelnud ja jään sinna juurde - hästivalmistatud poroliha on tõeline shedööver!
Magustoiduks saime murakalaksu: murakajogurti, murajajäätise, murakasorbee ja piimaküpsise kombo, mis oli just parajalt magus ja kerge, nii et jättis lõpetuseks mõnust mõmisema mitte ägisema.

Menüüde hinnad on järgmised:
Menu of 3-, 4-, or 5- courses 55 € / 65 € / 75 €

Kel vähegi on huvi Lapi delikatesse proovida parimate kohalike kokkade võtmes, leidke kindlasti Rovaniemis olles võimalus Sky külastamiseks!

Fritkot ja jalgpall

Belgia jalgpallikoondis on teinud 2014. aasta suvel Brasiilias toimuva FIFA World Cup-i kvalifikatsiooni mängudel ajaloolise tulemuse ning pääsenud edasi turniirile. Isegi minul on ostetud puna-kollane-must toonides suveniirsall, põhimõtte pärast, eks.

Enne Grimbergeni kohalikku baariurkasse jalgpalli vaatama kobimist käisime läbi sellisest legendaarsest kohast nagu Fritkot ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma pean sellest kirjutama.

Lähim eestikeelne vaste, mis Fritkotiga sobiks, on pässaburks (just nimelt, väikese tähega ja kokku kirjutatult). Fritkot ehk fritüüri-kiosk on umbes 6m2 putka igas alevikeskuses või pärapõrgus, kus müüakse kõike friteeritut. Ja olgem ausad, tegelikult on see suisa rõve.

Ma olen alati imestanud seda Beneluximaade friikartuliarmastust (famous Belgian fries, not French fries!!!), aga fritkot on tase omaette. Kõik need pulgakesed ja pallikesed, mida pildil näete, on valmistatud erinevatest kondipastadest, vormitud vastavalt nimele kindla kujuga ning ootavad särisevasse rasvavanni sukeldumist. Näiteks meile tuttava nimega "frikadel" tähistab siinmail hoopis samast materjalist pikka vorsti, mis valmisfriteerituna majoneesikastme abiga lihtsalt näpuvahel ära süüakse. 

Ega muud ei ole midagi, ma lihtsalt imestan, et kuidas nad seda kõike niiväga armastavad.

Samal ajal paralleelmaailmas Lapimaal saadab sõber mulle sõnumi: ärkasin hommikul üles ja nägin köögiakna taga põllul metsist. Haarasin kapist oma shot-guni ja tormasin aluspükste väel õue. Kui külla tuled, teeme praadi. 

Barbe à papa ehk mida belglased süüa armastavad

Need, kes mind paremini tunnevad, teavad, et I am all about good food. Seda enam paneb Belgia toidukultuur mind ikka ja jälle imestama ning ma võin ausalt öelda, et ma alles õpin seda mõistma ja sellega kohanema.

"Sai peaks veel kõlbama, kui sa seda röstid ja kapis on mõned moosid," ütles Steve hommikul enne tööleminekut. Leidsin veel minust eelmisel korral järgi jäänud krõbinate paki ja külmkapist piima, mis nuusutamise ja maitsmise tulemusena kaussi voolas. Kust mina pidin aimama, et see on sama pudel, mislle ma mõni kuu tagasi oma hommikusöögiks avanud olin?! Maitses nagu piim ikka. Mitte nagu meil kodus, kus isegi normaalne poepiim ikkagi halvaks läheb. Jumal tänatud. Ma loodan, et europiim kunagi põhjamaid ei valluta.

Isegi, kui me üleval kodus (põhja pool) väga ei pinguta, on hommikusöögid võrdlemisi rikkalikud. Külmikus on ikka leivamaterjali, jogurtit või kohupiima, puuvilju ning parematel päevadel, eriti talvel, tasub päeva alustada pudru, pannkookide või omlettiga.

Siin ei söö me hommikuks sageli midagi, või kui viitsid pagariärisse minna, tuleb hommikul laua peale värske croissant. Mitte et mul nende kohevate rasvaste rullide vastu otseselt midagi oleks, aga lõppude lõpuks on see maitse koguaeg täpselt sama ühekülgne. Mis hommikusöök see selline on?!

Lõunaks on kätte jõudnud aeg süüa võileibu. Ma pean küll jälle pingutama, et aru saada vajadusest sõita autoga naabruskonna kondiitripoodi, kus lased endale kohalikul Subwayl 5-6 euro eest keerata kokku järjekordse saiarulli, et siis tagasi koju sõita ja vaikselt nosida. Pole vist ime, et mul tekib Belgias käies alati vastupandamatu supi igatsus.

Õhtusöögid on ägedad, sest siis käiakse tavaliselt väljas või sõprade juures söömas. Seetõttu on igas korralikud kodus söögituba pika lauaga, kuhu võimalikult palju külalisi mahub. Seltskonnasöögiks pakutakse enamasti pastat, sest seda on lihtne valmistada. Väga pop on ka barbeque ja lihtsaim võimalus prantsuse stiilis õhtusöök: sai ja erinevad juustud. Mu saiatolerants hakkab pika peale ammenduma.

"Belgia kööki" kui sellist on võrdlemisi raske defineerida, nagunii on tegemist bipolaarse riigiga, kus flaamid elavad üht ja prantslased teist elu, lisaks vikerkaarekirju immigrantide kogukond.
Seda enam paneb mind hämmastama traditsiooniline Belgia toit, mida võib leida igast kohvikust ja eriti just suvel kõiksugustelt väliüritustel, mida belglased väga armastavad. Kui te lähete kohalikule "laadapeole", näiteks augustiõhtune Brüsseli Foire du Midi (umbes nagu meie Tivolituur), siis seal süüakse kõiki neid asju ohtralt ja vaheldumisi karusellisega.

Pommes frittes/ Belgian fries - ehk kuulsad Belgia friikratulid. Jämedad rasvased friteeritud kartulipulgad ohtra majoneesiga. Ma ei paneks imeks, kui neljanda maailmasõja põhjustaks vaidlus Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa vahel, kellele kartulid on paremad ja kust need ikkagi pärit on. Friikartulied serveeritkse isegi Hot Dogi vahele.

Croque Monsieur - peene nimetuse taga on põhjamaise talupojamõistuse jaoks võileivagrillis küpsetatud kolmnurgad singi ja/või juustuga.

Smoutebollen - rasvast tilkuvad õhulised taignapallid tuhksuhkruga, nagu meie värsked pontshikud, veel õhulisemad. Iga belglane on smoutebollenite najal üles kasvanud ja võib neid lõpmatuseni süüa, mis tõttu müüakse neid suurtes paberist tuutudes.

Churros - hispaanlastelt üle võetud friteeritud "taignajupid" kristallsuhkruga, põnevuse lisamiseks süüakse koos shokolaadikreemiga. Tekstuurilt tihedamad kui smoutebollenid, aga taigna olemus on sama rasvane. Kõik belgia lapsed armastavad neid.

Pommes d'Amour - punase suhkurusiirupiga kristalliseeritud Lumivalgukese-õunad, näevad välja imeilusad ja ahvatlevad (ja mürgised), aga ma ei saagi päris täpselt aru, kes või miks neid üldse sööb...

Barbe à papa - suhkruvatt. See sõna meeldib mulle kangesti. Ja te oleksite imestunud, kui palju suhkruvatti belglased süüa suudavad.

PS. Here are some facts about Belgium that I bet you didn’t know:

- Although the exact number is disputed, Belgium makes over 800 different beers. Belgians drink an average of 150 litres of beer per year per person.
- Belgium produces 220,000 tons of chocolate per year. That’s about 22kg of chocolate per person in Belgium.
- Luckily Belgians don’t eat all of that chocolate. The Brussels’ International Airport is the World’s biggest chocolate selling point.
- Belgium has one of the lowest proportions of McDonald’s in the developed world. It has 7 times fewer McDonald’s restaurants than the USA and 2 times less than France.
- Most people have heard of the comic strip Tintin, but did you know that in 70 years of existence, 200 million books of “The Adventures of Tintin” have been sold worldwide.
- Belgium also has more comic makers per square km than any other country in the world, even Japan.
- Smurfs are also coming from Belgium!
- The saxophone was invented in Belgium, in the early 1840′s by Adolphe Sax (1814-1894)
- In the 15th century, Belgians were credited with inventing oil painting.
- 80% of billiard players use Belgian-made balls.

Traditional Thai breakfast

'

Saved by the Bread

Mulle tundub, et nii nagu inimesel on isamaa ja emakeel, siis ühtlasi käib samasse kategooriasse ka oma juurtest läbi imbunud leivaarmastus. Iga eestlane teab, et pole paremat kui must leib, eks?

Pole siis ime, et ma juba mõnda aega siin poelette vahtides nina kirtsutan ja vääksun, et enamasti maitseb kohalik pruun leib ("Reissumies" ja kõik selle sugulased) nagu saepuru.

Lapimaal on meil olemas väga maitsev spetsialiteetleib - rieska, mida kodustes tingimustes valmistatakse eelmise päeva keedukartulitest ja jahust ning mis näeb välja nagu paksuke lapik pannkook. Ka supermarketist saab erinevaid rieskaleibasid osta, mis on samuti täitsa head, aga see pole SEE.

Kuni ühel päeval tuli Prisma poeriiulilt minu ellu "Vaasan Saaristolaispalat"-nimeline must leib ja sellest sai armastus esimesest suutäiest.

Ma olen päästetud!

Külarestoran RootS

Kerttu: "Mis sa täna selga paned?"
Mina: "Hmmm, miniseeliku ja tanksaapad?"
Kerttu: "Okei, ma tulen siis ka teksadega."

Kolasime täna Viimsi poolsaarel (AWARE-l leiti Leppneeme sadamast paar vana suurtükimürsku ja Vabaõhumuuseumi ees taluturul müüdi soolakurki), kui kõht läks tühjaks ja Kerttu ütles, et lähme Paati. Ei läinud Paati, hoopis paarsada meetrit teisel pool olevasse külasrestorani RootS.

Täitsa tore koht oli. Selline hubane ja armas, pisut hämar (ei teagi, miks ta nii hämar tundus, ometi olid suured aknad), küünlad põlesid ja mõnus tubane atmosfäär. Ja nii tilluke, et kui sisse astud, siis kõik pööravad pead ja vaatavad, et kes see sealt nüüd tuli.

Viie sekundi esmamulje sisse jõudis jääda nii positiivne ruumilahendus, kui ootamatult ebasõbralik teenindus. Brünett proua kähvas teretamata, et aknaalusesse kaetud lauda istuda ei või, peaaegu alandlikult ja ehmunult seadsime end seega sisse väikese ebamugava laua äärde saali keskel. Mõne hetke pärast visati meile ette menüüd. Õnnnnneeeeeeeeeks leidis kuri tädi endale muud tegevust ja meie saime endale hoopis toreda noormehe.

Menüü oli esmapilgul vägagi paljulubav, eriti vahva on väike peatükk koertele, kus pakutakse veekaussi, seakõrva ja koeramaiust maasikaga. Anti võttis laua all koha sisse ja dringid toodi koahle.

Road ise olid samuti paljulubavad, kui siis hästi hästi natukene viriseks. Lõhe tar-tar avokaadoga tundis puudust avokaado küpsest kooresusest, sest luuvili maitses pigem toorelt. Väike sidruniviil nüansside otsimiseks oleks ka rõõmu teinud.

Terav kana-karrisupp kookospiimaga lõi mu esmapilgul ilmselt pahviks, sest sõna karri oli mu mälupildist välja jäänud ning neelud käisid vürtsika Tom Kha järele. Mitte et see karrileem paari ulpiva makaroni ja kanatükiga oleks halb olnud. Kerttu sõi koorest kanapastat ja kiitis ka, ma ei raatsinud talt ampsugi laenata.

Shokolaadi fondant magustoiduks oli klassika, aga kuidagi liiga "safe", nagu kogu magustoiduvalik üldse. Mitte et Creme Brulet'l ja valgeshokolaadikoogil midagi viga oleks, aga võib olla oleks kogu valikus tahtnud rohkem näha seda külarestorani rustikaalselt "touchi" ja maitsete hooajalisust.

Nagu öeldud, need on kõigest väikesed virinad, tegelikult meeldis koht mulle väga. Ja samuti meie teenindajapoiss, kellele langes osaks palju elulise tähtsusega informatsiooni küpsisetordi tüüpi naiste, Jenniferi ja Angelina kohta. ;-)

Olime juba peaaegu lahkumas, kui üks mööduv härra kummardas Anti kohale ja pisut koera selga kratsis. Ah, et mis tõug see on? Jaa, jaa, mul on kodus koer nimega Karu, kelle saba on sama suur, kui see siin. Kas ta teebki selliseid hääli? Ah, et norskab ka öösiti? Ja te jagate voodit vaid kahekesi?

Osav! :-D

Taani kuninga tagaaias

---
MOU: If you could travel anywhere you want, where would you go first?
Me: Hmmmmm... Let's start with the Jutland here.
---

Ma sattusin juhuse peale jälle nii ägedasse kohta, et seda peab lihtsalt jagama. Kopenhaageni kesklinnast umbes 7 km mööda rannikut üles poole, jääb rikaste ja ilusate linnaosa Charlottenlund. Teate seda tunnet, kui mõni koht on nii äge, et käid lihtsalt ringi ja ahmid õhku?

Öresundi väina ääres asuv küla (rannapromenaadid, lugematud luksuskaatrid ja jahid, eksole) on täis pikitud tillukesi rookatustega majakesi, üks romantilisem kui teine. Puitkarkasside palistused, merele kiikavad rõdud ja terassid ning lilledesse uppuvad aiasopid panevad pead vangutama ja mõtlema, et mis muinasjutt see nüüd on, kuhu sa korraga sattusid. Puhas skandinaavia romantika.

 Just sellises ümbruses asub Skovshoved Hotel, mis ehitati aastal 1660 ja kuulub legendaarsesse "Historic Hotels of Europe" ühendusse. Hotell nagu hotell ikka, neli seina ja katus, ainult et millegi pärast väga omalaadse efektiga, nimelt aeg peatub.

Ning muidugi ei saa mööda minna 2 Michelini tärniga kaunistatud restoranist, mis on just täpselt selline nagu Michelini algupäraste põhimõtte järgi ette kujutada võib. Ei mingit karjuvat elegantsi, ei meingeid modernseid röögatusi, see on suurepärane paik õhtusöögiks, mis pakub Suurepäraseid Elamusi Suurte Algustähtedega. Foie Gras, mis sulas nagu suflee, veinis ja koores valminud kammkarbid, perfektne rukkileib, taevalikud magustoidud jne. Ma lähen sinna veel tagasi.

 
PS. Loo moraal on veel see, et tegelikult ei tea Taanimaast ju suurt midagi. Ja et kui juba mõned kilomeetrid Kopenhaagenist nii äge on, siis võiks ju juba auto nina Jüütimaale suunata ja vaadata, mis Taani kuningal veel tagaaias varuks on. :-)

Itaaliasse oliive korjama

Paar juppi allpool kirjutasin Illariast ja sellisest toredast kohast nagu il Borghetto. Seesama tolles postituses mainitud "tee ise oma oliiviõli" idee on mu meelest nii äge, et natuke reklaami teha võib ju küll?

Niisiis, oktoobri keskpaigast kuni novembri lõpuni tuleks minna Chiantisse oliive korjama! Kõigepealt tuleb muidugi Itaaliasse saada, aga mis see väikse suts siis auto või lennukiga ära pole. :)

Esimene päev kulub nagunii kohale jõudmisele, aga juba samal õhtul toimub mõisas suurejooneline Toscana Welcome Dinner. Söögiga seal just tagasi ei hoita.

Teisel päeval pärast hommikusööki võib oliivimajandus alata. Kõigepealt peab Illaria oliivide teemal loengu, et mis ja kuidas ja miks üldse nendega tehakse. Siis tuleb algust teha oma isikliku oliiviõli pudelisildi disainimisega, et kõik oleks ikka tip-top.

Lõunasöögi juurde kuulub erinevate oliiviõlide degusteerimine ja pealelõunaks antakse vaba aega oma äranädemise järgi ringi vaadata.

Kolmandal päeval saab näpud mullaseks teha, või õigemini oliiviseks, sest peale hommikusööki tuleb marjukesi noppima minna. Lõunsaöök serveeritakse piknikuna ja pealelõunal viite oliivid veskile. Õhtusöök mõisas on loomulikult uue värskelt pressitud õli auks!

Neljanda päeva esimene pool on taas vabakäigul, võite ümbruses ringi sõita või tellida näideks oliiviõli massaazi. Hilisemaks pealelõunaks on planeeritud aga il Borghetto veinide degusteerimine ja keldri külastus.

Veinilimpsimine jätkub ka õhtusöögil, kuid enne seda tuleb valmis villida veel omad oliiviõli pudelid ning need meeldejäävalt sildistada. Kes soovib, võib pudelid koju saata pakiga (lisatasu eest), aga kui julged kohvrisse mahutada, siis on lihtsalt küsimus turvalises paigutamises.

Viiendal päeval ootab kojusõit, kui just pole soovi pikemaks peatuma jääda või mujale edasi sõita. 

Selline 4 ööd/ 5 päeva pakkumise + 3 liitri värske oliiviõli hinnaks kahele inimesele on 1300 €.
Paraku käib asja juurde ka minimaalne osalejate arv - 6, seega peaks kohale sõitma väikese rühma sõpradega. Muidu ei tasu il Borghettol niisuguse programmi tegemine lihtsalt ära.

Aga hinne sisse käivad:
- 4 ööd majutus il Borghetto villas kaheses toas koos hommikusöökidega
- 3 supermaitsvat õhtusööki
- 1 lõunasöök koos oliiviõlide degusteerimisega
- 1 piknik
- 1 veinide degusteerimine
- oliivimajandusega tutvumine ja oliivide korjamine
- külaskäik veskile
- oma üli-õlipudelite disainimine ja sildistamine

Kui ma aega saan, siis lähen. :)

Külas marssal Mannerheimil

Tahtsime ühe lõunasöögi ajal midagi uut proovida ning seetõttu käisime Heli ja Nadjaga külas marssal Mannerheimil, Tallinnas Mere puiestee nurgal asuvas uues restoranis Mannerheim.

Restorani peakokana töötab tunnustatud peakokk Rudolf Visnapuu. Rudolf on üks seitsmest Gordon Blue’ga auhinnatud kokkadest Eestis ning töötanud mitmetes kõrgelt hinnatud restoranides. Peakokk Rudolf Visnapuu valmistatud road on inspireeritud tuntud gurmaani, marssal Mannerheimi lemmikutest ja üllatavad positiivselt ka kõige nõudlikumaid söögikunsti austajaid põnevate maitsenüanssidega. Rudolf on kasutanud menüü kokkupanemisel julgelt ka enda kirge – molekulaargastronoomiat.

Restoran asub ägedalt renoveeritud vanas paekivihoones, väga muljetavaldavad on vanad restaureeritud puituksed, mis tegelikult sobivad hästi sees ootava pisut ajaloohõngulise atmosfääriga. Mannerheim resotrani näoandjana on pisut pretensioonikas - vähemalt keskmisele eestimaalasele, sest kui palju me vabahärrast ja tema tegemistest, ekspeditsioonidest teame? Soomlasele sobib teemapüstitus kindlasti rohkem, samas ei ole Mannerheimi näol tegemist restoraniga tavalisele viinaturistile, seega, pigem keskmisest intelligentsemale soomlasele. Need esimesed käivad tõenäoliselt pigem edasi sadamas asuvas ühes teises üle-lahe-kangelase-nimega söögikohas pipart ja pihvi söömas. Aga see selleks.

Mulle isiklikult on parun Gustaf pigem romantiline kuju tänu Laila Hietamiehe romaanidele, mis on küll ilukirjanduslik fiktsioon, aga väga nauditav ajastutruu lugemine. Restorani Mannerheim on seevastu karm ja karge riigimees, kelle rikkalikud ordenid ja aumärgid (õigemini nende pildid) kaunistavad kõigi söögisaali toolide seljatugesid. Väga tore lahendus tegelikult, nagu kogu Vene Keisririigi sümboolika, mida siit-sealt näha on.

Aga muus osas mõjub ruum kuidagi pisut kõledalt, kuigi seinad on soojades toonides ning ... otseselt nagu midagi ei häiri. Võibolla ainult see massiivne tühi puhvetkapp ruumi otsas. Mul oli koguaeg silmanurgas tunne, et seal kapis peaks veel midagi olema, sest kes see paneb niimoodi tühjalt seisva kapi tuppa. :)

Söök oli tõesti hea. Ei ühtegi halba sõna. Pardifilee on selles kohas kindla peale minek, liha on suurepärane ja hõrk! Rooga valides tekitas huvi pardiga sekundeeriv viigimarja-aniisi kaste, kuid süües läks see meelest ära, tegu oli lihtsalt maitsva toiduga. Alles pärast tuli meelde, et oot, kuskil pidi ju mingi huvitav maitsekooslus olema. Miks ma ei mäleta seda? Kaaslased sõid kala ja kiitsid ka väga. Magustoitudest tulid lauda Creme Brule, shokolaadi fondant ja mulle maasikasupp pannakota ja kurgisorbeega. Maitses, aga ei jäänud meelde.

Ma mõtlesin tükk aega, kuidas seda täpselt sõnastada, aga midagi on Mannerheimis justkui puudu. Koht on kena, teenindus peen, toidud suurepärased. Vajaka jääb omapärast või millestki erilisest, mis sinna tagasi meelitaks ja kõike koos hoiaks.

Ja minu arvates ei tohiks ükski selline restoran lubada endale marmori-immitatsiooniga paberile prinditud kulunud menüüd. Eks see ole loodetavasti alguse asi.

Jõudu neile ja edu oma koha otsimisel!

Ühe õhtusöögi lugu

Hea söök ei ole kunagi liiga kaugel. Vähemalt mitte pariislastele, kes on valmis võtma ette 2tunnise teekonna mööda kiirteed, et süüa õhtust Burgundia südames asuvas maailmaklassi gurmeerestoranis. Tillukeses St-Père’i külas, kus aasta läbi elab kõigest paarsada inimest, on Marc Meneau, tänapäevase Prantsusmaa üks tunnustatumaid kokkasid, avanud oma naudingute impeeriumi – luksushotelli ja restoranikompleksi L’Esperance.

Teel Vezelay veinipiirkonna külje all asuvasse St-Père’i ei tea ma kotkaninaga hallipäisest vanahärrast palju muud, kui et 3 Michelini tähega pärjatud härra Meneau kuulsus kokana on kohati suisa skandaalne. Aastate eest ühest sätendavast tähest ilma jäämine (ja prantslastele on tärnimajandus suurem kui elu) tekitas sellise furoori, et asi olevat lähenenud kodusõjale. L’Esperance on selle mehe oma kätega täide viidud unistus tema lapsepõlvekodus.


St-Père on samasugune ühe peatänavaga küla, milliseid jätkub teekonnal mööda Prantsusmaad iga natukese aja taha. Piirkonna au ja uhkus on hoopis selle lähedal künka otsas asuv UNESCO kaitse all olev keskaegne Vezelay, millest on sajandite vältel saanud hinnatud kultuuri-, kunsti- ja religioonikeskus. Legend, mille kohaselt asus just Vezelays kirikus Maarja Magdalena põrm, on keskajast saadik meelitanud kohale tuhandeid palverändureid üle maailma.

See sobib hästi, sest ka L’Esperance tõmbab ligi omamoodi palverändureid. Neid, kes nuhutavad saabudes ninaga õhku, et aimata, mida Suur Marc Meneau täna pakub, ning sulgevad veini neelates mõtlikult silmad, et manada ette kujutluspilt, milliselt kohalikult viinamäelt käesolev klaasitäis pärineb. Muuseas, isiklik viinamarjaistandus on kokahärra salauhkuseks. Bourgogne Vézelay nimelist dessertveini käivad oma veinikaardile jahtimas nii kõrgklassi restoranid kui veinikaupmehed.

Relais & Châteaux’unikaalsete hotellide ketti kuuluv L’Esperance 4* sobib hästi klassikalisele nõudlikule maitsele. Ruumid on ekstsentrilisest Aafrika stiilis sviidist antiikse luksusapartemendini. Kõikjal jääb silma täiuseihalus, iga pisemgi detail on osa tervikust. Libistan käe laisalt üle luksusliku hermeliinvaiba, mis katab hotelli sohvabaari mugavat diivanit. Elegants immitseb seinapragudest ning tungib pooridesse.


„Madame, monsenieur, siin on teie tänane menüü,“ vuristab kelmikalt põriseva aktsendiga Angelique ette toitude ja veinide nimed. Carotte Confite de Foie Gras et Cumin. Cuisson Lente, Huile Pimentee, Crepinette d'Agneau. Le Formage Selectionne du Moment. Framboises et Dragees Croquantes, Sorbet Basilic. Olen sellistes restoranides loobunud ise valimast. Usalda peakokka, nii on elamus palju mängulisem. Ka täna oleme Marc Meneau erikülalised, me ei telli menüüst. Peremees otsustab ise, mida pakkuda.


Algab tants õhtusöögi ümber. Kõigepealt tervitusamps, siis eelroog hanemaksa ja noore porgandiga. Pearoana tuuakse otse ahjust lauda aeglaselt küpsenud tallekints. Kelner avab uhke fooliumpakendi ning jagab liha taldrikutele. Tõenäoliselt on see kõige perfektsem lihapala, mida ma iial söönud olen. Teate seda tunnet, kui liha on nii õrn, et sulab suus? Nüüd korrutage see kahega. Marc Meneau peab olema geenius. Suutäis on nii hõrk, et hakkad soovima, et see hetk kestaks igavesti. Ma söön väga aeglaselt ja naudin iga sekundit. Sõnu pole, rääkida pole vaja. See on jumalik! Järgneb hurmav juustuvalik. Kõrvallaud ahhetab saabunud roogade üle.

Kokana, ei, kunstnikuna on Meneau käekiri tegelikult üsna selge. Tema kulinaarfilosoofia paigutab alati kokku midagi, mis kasvab maas, ja midagi, mis õhus. Näiteks ei serveeri ta kunagi korraga mitut juurvilja, vaid paaritab juurika pigem, ütleme, ubadega. Esmapilgul tundub selline lähenemine naljakana, kuid õhtusööki süvenedes taipad, et ka siin on iga detail viimseni läbi mõeldud. Stiilipuhtad toorainekombinatsioonid on sooritatud toidutehnilisel tipptasemel ning serveeritakse viisil, mis viib elegantse lohakuse uutesse kõrgustesse.

Härra Meneau tuleb hetkeks ise külaliste sekka. Uhke peakokk on köögis rassinud, reedab õhetus tema palgeil. Restoranis on umbes kümme laudkonda, kellel kätt suruda ja tervitusi vahetada. „Kas olete magustoiduks valmis?“ küsib ta mult silma pilgutades. „Magustoiduks on mul valitud midagi erilist, aga enne seda on veel üks üllatus. Ja võib olla on ka pärast üllatus!“

Üllatuseks on vaagnatäis tillukesi, suussulavaid, patuseid kooke, üks ahvatlevam kui teine. Sellest oleks magustoiduks rohkem kui küll, kuid tegemist on alles magustoidueelse magustoiduga. Päris magustoit ise koosneb karamelliseeritud vahvli- ja šokolaaditükkidest kroketile kuhjatud värsketest vaarikatest, mida katab basiilikusorbee ja toetab balsamico-hõnguline kaste. Ei tea, mida nad tegid või kuidas nad seda tegid, aga selle koosluse maitsed on nii täiuslikud, et hakkan oigama. Krõbedale pisut mõrkjalt magusale karamellvahvlile sekundeerib puhta marjamaitsega vaarikas ning punkti paneb kergelt hapukas sorbee. Kurgupõhjast vaikselt kostuvaid joovastavaid häälitsusi pole lihtsalt võimalik tagasi hoida. Ning just siis, kui sa mõtlesid, et enam ei suuda, toob Angelique lauale valiku käsitsi meisterdatud šokolaaditrühvleid ja iiriseid. See vist ongi nirvaana?

Külaliste kohal hõljuvat rahuloluaurat võib lausa käega katsuda. Ma olen nautinud igat millisajandikku sellest õhtusöögist, igat tillukest maitsenüanssi, igat žesti, igat tundepuhangut. Korraga avastan, et L’Esperance on mind hinge põhjani puudutanud, just kui pikk, õrn, sensuaalne silitus. Kui keegi ei näeks, siis valaksin sellel hetkel heldimuspisara.

Ma arvan, et Marc Meneau teab…

Restoran Neh, noh!

Äge, et Tallinna vahel ikka ägedaid söögikohti ka juurde tehakse. Õhtusöögikogemus restoranis Neh oli meelipaitav. Neh on Pädaste mõisa hooajaline restoran Tallinnas, köögis toimetamas peakokk Peeter Pihel ja tema meeskond. Koduleht kirjutab kontseptsiooni, koha ja inimesed väga kenasti lahti, lugege.
Neh asub sadama D-terminali lähedal. Lihtsam on küll seletada nii, et lähed Norde Centrumi juurest üle tee Statoili poole, kõnnid risti läbi Statoili Kadrioru poole ja seal samas välivaates mahajäetud vanas paekivist hoones restoran asubki. Akendest õhkub kutsuvat valgust ja soojust ning kohe sisse astudes tunned, et nüüd hakkab juhtuma midagi erilist.

Restorani sisekujundus on lahe. Nimelt selles mõttes, et ma ei mäleta temast suurt midagi. Põrandad olid puidust, seda ma mäletan, ja meie lauast paistis avatud köök ning ma jägisin pidevalt silmanurgast, kuidas kokad toimetasid. Laes oli vist lühter. Ja servjettid olid väga kvaliteetsed. Ma tuututan seda niimoodi detailselt sellepärast, et öelda, Neh-i sisekujundus, interjöör ja aura on suurepärased. Lausa nii suurepärased, et sa ei pane neid isegi tähele ning tunned ennast nagu kolde ääres mõnulev suur karvane kass. Mitte midagi pole puudu, mitte midagi pole liiast. T-Ä-I-U-S-L-I-K.

Teenindusele annan samuti maksimumpunktis. Sõbralik, nutikas, kiire, tähelepanelik. Tegemist ei ole väga suure kohaga, kuigi siin on kaks korrust, aga saalid on mõõdukalt väikesed. Pidevalt sagis ringi restoraniisand ja kolm teenindajat ning ka peakokk ise tõi mõned road lauda kohale.

Söögid olid lihtsad ja maitsvad. Sellised natuke kargelt põhjamaised. Nad ise kirjutavad ka: "Meie fookus on Põhjala saarte köögil. Meie regiooni all mõtleme Muhu saart, kuid niisamuti Gotlandi, Bornholmi, Ålandi, Ölandi ning naabersaari Saaremaa ja Hiiumaa. Otsustasime astuda sammukese tagasi, avaldada ja taasavastada nende paikade traditsioone. Pakume külalistele Muhu ja naabruskonna saarte maitseid esmaklassilise Põhjala saarte köögi traditsioonide võtmes."

Meie lauast käisid läbi:
- Muhu Jaanalinnu äkis+marineeritud karulauguvarred (11 € – 172.10 EEK) , põhimõtteliselt oli tegu carpaccioga, väga maitsev, tahaks seda ka järgmisel korral proovida
- Vabajooksukana muna ja vürtsikilu + soolal küpsetatud tuhlid (8 € – 125.20 EEK), maitsev, aga väga kodune, järgmisel korral eelistaks pigem midagi muud
- Smooritud vasika põsk kadakamarjadega maitsestatud punase kapsa ja õuna-selleri kreemiga (15 € – 234.70 EEK), liha oli nii õrn, et sulas suus
- Pruunistatud võiga küpsetatud merilest selleri-tomati hautise ja värskete ürtidega (hind saja grammi kohta: 10 € – 156.50 EEK) , samuti väga hõrk
- Röstitud köögiviljad Jüri-Mihkli talust, sensatsiooniliselt maitsvad
- Muhu puuviljaaedade parimatest andidest kompott ja kohupiimajäätis (6 € – 93.90 EEK)
- Nehi ahjusoe õunapirukas kardemoniga ja kardemonipiim (8€ – 125.20 EEK)
- Mustikakompott ja aed-liivatee jäätis – küpsisepuru (9 € – 140.80 EEK)
Lisaks toodi lauda istudes näksimist, mis nägi välja nagu kuivatatud lagrits rohelise majoneesiga, aga maitses nii hästi, et põhimõtteliselt me olime juba esimesest hetkest müüdud. Ja kohapeal küpsetatud sai on samuti omaette elamus.

Hindadega on muuseas nalajaks lugu. Kui vaatad kroonihindu, siis on sellised tüüpilised restoranihinnad. Ei saa öelda, et oleks väga odav, aga ulmseliselt kallis nüüd ka nagu ei ole. Aga kui vaatad eurohindu, ja olles just saabunud Lõuna-Prantsusmaalt, kus kohaliku söögikoha kõige odavam pitsa maksis 17 eurot, siis sellega võrreldes tundus menüü täielik hinnaparadiis.

No vat, nagu te nüüd ilmselt aru olete saanud, siis Neh-i ma läheks tagasi küll. Väga lahe asi paistab olevat selline pakkumine nagu "peakoka laud" (loe lähemalt kodulehelt), seda tahaks kunagi kindlasti proovida.

Soe soovitus - kui oled minemas, broneeri laud ette. Sellel õhtul, kui meie seltskond Nehis käis, oli restoranis täismaja (kõik individuaalid) ning kõikidel saabujatel oli tehtud broneering.
Muuseas, ka ka laua broneerimise koha pealt täispunktid - seda saab ideaalselt teha Neh-i kodulehe kaudu. Respect!