Toscana hilissuvise päikese all

Kui me augusti viimastel päevadel Toskaanasse saabusime,  oli päike veel lõõskavalt kuum ja kraade üle 40C. Vähem kui nädala pärast pidi õhtul juba jaki õlgadele võtma, sest päevasedki temperatuurid enam palju üle 25C ei roninud. Viigimarju sai puu otsast süüa, viinamarjadki olid valmimisjärgus, aga granaatõunu pidi veel ootama. Itaalia, vana sõber, tervitas meid laisalt nagu alati.

Üks kõige ägedamaid elamusi sellelt reisilt oli Arezzo antiigilaat, puhas õnneasi, et õigel ajal, õiges kohas olime. Arezzo antiigilaat toimub iga kuu esimesel nädalavahetusel linna keskväljakulähedases pargis, mis on paksult täis topitud mööblit, maale, portselani, kangaid. Ma olen enne paaril sellisel käinud Prantsusmaal ja Belgias, aga nii suurt pole enne näinud. Kahjuks või õnneks ei mahtunud Fiat500-sse ega lennukipagasisse suuremaid mööblitükke, aga ostsin mälestuseks 2 Itaalia portselanist teetassi.

Teine kõige meeldejäävam asi oli ise süüa tegemine, mis on puhas rõõm, kui käepärast on nii palju maitsvaid värskeid tooraineid. Oh, need tomatid! Ja pühvlimozzarella. Mereannid. Värske pasta. Esimest korda proovisin ise teha küpsetatud suvikõrvitsaõisi. See roog kroonis meie kõiki muid kokakunstilisisaavutisi ja kohalikke restoranielamusi. Retsept on imelihtne ja siinkohal meeldejätmiseks vajalik talletada.

Vaja läheb:
- Suvikõrvitsaõidi
- Olliviõli
- Õrnalt soolast õiget ricottat (soola võib ka ise lisada)
- Värsket piparmünti

Sega kausis ricotta hulka hästi natukene soola, oliiviõli ja haki juurde värsket piparmünti. Münt on oluline lisand, sest selle maitse mängib eriti mõnusalt ricotta ja õielihaga. Täida õied ükshaaval ettevaatlikult täidisega, pöörita oliiviõlis ja aseta ahjuvormi. Kui kõik on valmis, vala veel veidi õli peale ning pane 180C ahju küpsema umbes 20 minutiks. Naudi kohe näiteks koos värske saiaga. Ricotta hulka võib soovi korral segada ka kitsejuustu. Hoiatus: viib keele alla.

Lõõgastushetkedel kahetsesin, et mul ei olnud kaasas Frances Mayesi Toskaana raamatuid, mis on ammu läbi loetud. Järgmisel korral võtan kindlasti kaasa - meeleolu loomiseks ja sisseelamiseks. 

Dingle-tangle Iirimaa

Vasakpoolse liiklusega Iirimaa ei pruugi olla parempoolse liiklusega harjunud autorentija jaoks just unelmate sihtkoht, aga mõistlik ja mõtlev inimene saab suuremate probleemideta hakkama. Iirimaa isetu ilu ja hiirekõrvus kevad on kirgas vaheldus polaarjoone sulalumele ja porile.

Ainult 4 päevaga ei jõua sugugi kõikjale, sest vaatamist on nii palju. Juba Dublinist välja sõites algavad lõputud "lambapõllud" ja kiirteed vätides on mõnus kulgeda läbi väikeste värviliste külade. Metsikud nartsissid vohavad teepervedel ning auto tuhiseb mööda lugematul arvul lossivaremetest. Reisisihiks on Atlandi ookeani rannikud, Dingle poolsaar ja "The Ring of Kerry" ehk ringsõit Kerry krahvkonnas. 

Kohalikud inimesed on siiralt sõbralikud, lobisevad meeleldi maast ja ilmast. Mu meelest on tore ööbida B&B majutuskohtades, eriti väikestes maakohtades. Castlemaine'i lähistel oleme stiilses farmis "Mountain View B&B", kus akendest avaneb vaade Slieve Mishi mägedele ning tagahoovis elavad 6 hobust, 1 eesel, 7 koera ning lehmade-lammaste arv teadmata. Majaemand Bernadette nõustas põhjalikult meie edasist teekonda, andis restoranisoovitusi ning valmists kuningliku hommikusöögi.

Tralees sõitsime mööda hiiglaslikust vanast kivimajast sildiga "Castlemorris House B&B", pöörasime tagasi ning jäime ööbima Cory and Laura 18. sajandil ehitatud koju. Paar, kes pidas Dublinis edukat söögikohta, oli aastaid autoga mööda sõites vana kivimaja ihalenud, kuni see ühtäkki müüdavana oli ning tuli teha kiire otsus. Pere on end sisse seadnud maja esimesel ja 0-korrusel, 6 kauni külalistetoa päralt on maja teine ja kolmas korrus. Õhtuti saab majaisandaga salongis teed juua ning kamina praksumise saatel muusikat kuulata, hommikul serveeritakse elegantses söögitoas viie tärni vääriline hommikusöök kohaliku pagariäri värske toodanguga. 

Aga ennekõike on ikkagi äge loodus ja Atlandi rannik. Kuigi The Ring of Kerry on rohkem tuntud, siis Dingle'i poolsaar on minu meelest uus bucketlist-sihtkoht. Dingle'i lammastel on tõenäoliselt kõige paremate merevaadetega heinamaad. Lambaid ja niitusid jätkub nii kaugele kui silm ulatub. Türkiissinine ookean, valged liivarannad, massiivsed kaljud, metsik tuul. What's not to like?!

Autosõitu tuleb vabalt võtta ja mitte liiga palju planeerida, sest nii jõuab rohkem jälgida maastikku ning võid leida ennast kõige uskumatumatest kohtadest, näiteks dionsauruse jalajägedelt. Või siis oma vaarisa jalajälgedelt. Valentia saare tuletorni lähistel on rannikukaljudelt paljastunud märgid maailma esimeselt kahepaikselt evoultusiooni algaastatuhandetest.

The Tetrapod imprints are thought to date from Devonian times – somewhere between 350 and 370 million years ago. This site is of international significance as it represents the transition of life from water to land – a momentous turning point in evolution and provides the oldest reliably dated evidence of four legged vertebrates (amphibians) moving over land. 

Iga nurga peal võib järgmine viidake anda vihje järgmisele salajasele lahesopile või kaljurahnule. Põhiline on osata nautida suuri maastikke ja vahelduvat ilma. Vihma tibas ikka ja jälle, enne kui päike uuesti pilve tagant välja tuli. Sellest need iiri druiidid laulsidki ja suured luuletajad kirjutasid salme.

Sinisest silmast ja "maakas" olemisest

Eile õhtupimeduses toimus mul ootamatu kohtumine härra Murphyga.

Samal ajal kui mina kummardusin allapoole, et autos istuvale koerale kaelarihma kinnitada, sööstis erutatud terjer väljapoole, riivates autoust, mille tulemusena selle terav nurk mulle silmaauku kolksatas. Kirusin koera ja autot, pühkisin pisaraid ning palvetasin, et sellest nähtavat märki ei jääks.

Tulutult. Seetõttu istun lennujaamas ja olen teel Londonisse oma firmat esindama potisinise või nüüd ehk juba punakasmustja silmaga.

Mul ei ole enne sinisilma olnud, seetõttu on kogemus mulle täielikult uus. Teatud määral ajab ahastusse ning natuke intrigeerib. Peeglisse vaatamine paneb võpatama ning peast jooksevad läbi erinevad stsenaariumid, mida pealtvaatajad minu olukorrast ette kujutavad. "Lõi end ise autouksega" ei ole tõenäoliselt esimene asi, mis pähe lööb. Profipoksija ka mitte. Tunnen ennast natuke nagu joodik. Või siis joodiku naine.

Olles viimased 4 aastat peamiselt Lapimaa tundrates tuult tallanud ja igapäevase elu polaarjoonele ülesehitanud, pean tunnistama, et minust on saanud üsna esmaklassiline maakas. Teksad, kummikud ja jope, Crocksid ja Coretex, seljakott ja pussnuga asendasid aeglaselt, aga järjekindlalt Tallinna elegantse kontoriroti sharmantsed kleidid, käekotid ja kontsakingad.
Juba teist aastat ei tunne ma ennast "linna" naastes enam päris kindlalt. Mu viisakad madalsaapadki kuuluvad Crocksi valikusse, arvuti on lihtsaim toppida seljakotti ning T-särk ei ole ainult spordiriietus. Esmatähtis on mugavus. No vot, ja reisi siis sellisena Londonisse. Sinise silmaga. Niigi on tunne, et oleks pidanud lennukisse peoriided selga panema.

Kõik ütlevad, et tähtis on jääda iseendaks, aga see ma ju olengi. Coretexi-laplasesks digimuutunud endine linnabeib. Loodetavasti läheb vähemalt paistetud esmaspäevaks alla. 

Järve südames

 

Road trip: Pello - Haparanda

Torne Valley or Torne River Valley (Finnish: Tornionlaakso, Swedish: Tornedalen, Meänkieli: Meänmaa) lies at the border of Sweden and Finland. It is named after the Torne River flowing through the valley and into the Gulf of Bothnia.

(Wikipedia)

Lapimaal ringi sõites (ma ei julge võtta vastutust ja öelda, et kogu Soomes) on selline mõnus ilming, et maantee jookseb tavaliselt kahel pool suuri jõgesid. Nii on meil Kemijõe idapoole tee ja läänepoole tee, Ounasjõe idapool ja läänepool ning ka piki Tornio jõge saab sõita nii Soome poolt kui teiselt poolt Rootsi poolt. Seda Rootsi poolset trippi ma tahaksingi täna üles tähendada ja soovitada. 

Rootsil, nimelt, on mingi eriline nunnufaktor. Lisaks sellele, et Tornio-org on looduslikult imekaunis ja pahviks löövaid maastikuvaateid tulvil, on maantee äär pikitud täis nunnusid värvilisi majakesi, kus kaunites lilleaedades lehvivad Rootsi lipud. Kust iganes rootslastel selline ilumeel pärineb, igal juhul on nende külad ja talud märkimisväärselt kaunimad kui Soome poole peal. 

Rovaniemist tulles on kõige lähen piiri ületada Pellos. Külasta tee peal Pello keskusesse jäävat antiigi-kirppist ja linnaservast 1 km kaugusel asuvat kompleksi nimega "Vihreä pysäkki" - roheline peatus. Selles rohelises teeäärses keskuses asuvad kohaliku piirkonna turismiinfo, skandinaavia disaini kauplus Seitashop (väärib külastamist!), Pentiki tehasepood ja Marimekko väike salong. 

Pello sillast teisel pool ongi juba Rootsi-Pello ning sõit lõuna poole võib alata. Tee peale jääv as Svansteini külas asub suusa- ja vabaajakeskus Svanstein Lodge. Juoksengi külas saab pilti teha Arctic Circle-i / Polaarjoone peal. Kogu sõidu vältel jääb tee peale rohkelt romantilisi külakesi ja looduskauneid kohti. Soome poole peal on sama sõit rohkem "maantee moodi". 

Haparanda on kohalik piirilinn-shoppamismeka. Lisaks tillukesele armsale puidust vanalinnale on siin Ikea, Iittala Outlet, Euroopa (?) suurim kommipood (Candy World), Haglöfs Outlet, Fjällraven Outlet ja palju-palju muud. Sisustushuvilistel tasub ka üles otsida selline kauplus nagu Rusta. 

Haparandast edasi Rootsi poole sõites jätkub veel pikalt kauneid kohti. Luleast lõunapoole pole veel käinud, aga küll võtab ette sellegi. 

SicaPelle and really bad good service

Considering my last post about Essi and Pesä, I wanted to express my thoughts about the dinner experience in one of the best restaurants in Porvoo - SicaPelle.

First I have to share the adorable story of this funny name. Sika Pelle means "Pig Pelle" (Pelle is a male name) and is a tribute to a pet pig of a famous Finnish sculptor Ville Vallgren who lived in Porvoo. As you can read the full back round story from restaurants' home page, they say:

"SicaPelle Wining & Dining is our tribute to life’s joys and eccentricities, laughter, pleasure-seeking, exceptional food and wine, art and, most of all, Ville’s dear pet pig, SikaPelle."

The restaurant is located on the ground floor of Boutique Hotel Onni, on the hillside of Old Porvoo, almost behind the medieval church. It is very nice and stylish, bohemian-sophisticated and a must go place to eat for those who love local gourmet. The menu is adventurous, modernism combined with history, including large variety of local ingredients and wine list impressive.

I truly admire and enjoy these kind of restaurants who do their thing with love and spirit. Except, I did not experience this spirit at their service and that's why I had to write this post. We went to the restaurant without reservation and were accommodated in the nice table at the terrace and the waiter said we will get the table inside in half an hour.

Even if the evening got more chilly, I have to say I enjoyed the food and company, so I forgot about going inside, until was so dark that you did not see anything on the plate. So, it was okay to be outside, but I find it unprofessional in this level of places if the staff forgets these kind of things.

After ordering drinks, which was a very pleasant experience, we were approached by another waitress who started to read the menu we are going to have this evening. ONLY because I had shortly visited their website before, I recognised from her text, that there is a set menu for dining. And only because I had looked, I also remembered you can choose among 3-7 courses. She was telling us, we are going to eat 6. To be honest, I found it really annoying, that guest are not introduced of the "options" and it is assumed by default, what I want.

Because my friend does not eat fish or seafood, I first asked if it is possible to replace the dishes with something else. The waitress declared, she has to skip these 3 courses then (later when I went to see their web page, there is also a vegetarian option available). She also was surprised, when I wanted to skip some courses as well in order to have the equal dining cycle with my company.

The waitress was young, very pretty girl, definitely not unexperienced. In fact, she was perfect at everything she did. But there was no shade of smile on her face and no ray of friendliness nor empathy. I actually felt sorry for her. She was giving astonishingly professional bad good service!

Despite that, I strongly recommend to eat at SicaPelle, food and wine are delicious.
Other must go places in Porvoo are for breakfast Cafe Rongo and lunch/dinner Bistro Sinne.

Charms of Porvoo

For those who have never heard of Porvoo, I copy few lines from tourist info pages.

Within a less than hour from Helsinki, Porvoo is an idyllic destination for some rustic romanticism in the Finnish countryside. With history dating back to the 14th century, the Old Town of Porvoo is charm defined.

The Old Town of Porvoo is unique. The mosaic-like town plan with its maze of streets and irregularly shaped plots dates back to the Middle Ages. The cathedral is surrounded by a charming old town where some houses are several hundred years old and still standing strong, although there is hardly a right angle to be found. The small idyllic parks and sleepy cobbled streets among the houses entice the visitors to linger and reflect on the past. Read more.

I discovered this town few years ago thanks to Essi, who lives there and has become a very special friend. This post is as much about her as the city. There is something sweet and magical about both of them. I love the scents of history and Porvoo is full of this kind of charm.

Few month ago Essi moved to the big old house at the riverside in the middle of Old Town. Since then she opened her historical home to the guests - this private B&B or guesthouse called "Pesä" (The Nest in Finnish) is available for visitors to stay overnight in unique atmosphere at home of the most friendly family you have ever met.

Essi has renovated it with her own hands and used her astonishing talent of interior design. You'll find the mix of old, romantic, bohemian, intelligent space, a perfect fit to the Old Town of Porvoo.
Guest rooms have their own entrance, but are sharing a bathroom and kitchen with the family. You'll have a living room (with convertible sofa bed) and a spacious bedroom for your use at Pesä. Including Essi's warm care, tips and recommendation what to do and where to go.

There are plenty of cafeterias, restaurants, gourmet shops, art&craft boutiques to stay in Porvoo at least two days or more. Also the seaside and surroundings are worth to spend some time there. You can take a day trip to Porvoo from Helsinki, but I would actually suggest to try vice versa - stay in Porvoo and visit Helsinki for a day. You won't regret, you'll be so much more richer of experiences.
And of course there are several really lovely hotels in Porvoo, but if you liked my story about Essi - ask me how to find this little pearl!

NB! Essi and her home are going to be a part of the TV-show "Most beautiful homes in Finland" in Autumn 2015, the series are already filmed in summer and we have fingers crossed for her to win this prize!

#charmsofporvoo #porvooguesthouse #porvoob&b #pesä #pesa

HAILUOTO - koht, mida keegi ei tea

Hailuoto is an island and a municipality in Northern Ostrobothnia region, Finland. The population of Hailuoto is 1,001 (June 30, 2015) and the municipality covers an area of 200.53 km2 (excluding sea areas) of which 1.70 km2 is inland water (January 1, 2011). The population density is 4.99/km2.

Hailuoto is located on an island of the same name opposite the city of Oulu in the Gulf of Bothnia. A ferry operates regularly between Hailuoto and Oulunsalo. In winter an official ice road connects the island to the mainland.

Land in the region is constantly rising due to post-glacial rebound. It is estimated that the first parts of Hailuoto appeared from the Baltic Sea about 1700 years ago. The current island of Hailuoto was formed from many smaller islands. Two large sections, Santonen and Hanhinen merged into the main island (Luoto) only about two centuries ago. The island is continuously expanding and eventually it will join with the continent. 

Wikipedia

Hailuoto saabus minu ellu ülemöödunud talvel, kui me esimest korda käisime vaatamas kohta, millest keegi polnud kuulnud ja mis pidi saama osaks meie tegemistest. Jaanuari keskpäeva helesinine kaamos segunes silmapiirini jäätunud merel madalal kösutava päikese roosaka kumaga. 

Kui talvel meenutab Hailuoto mahajäetud Põhjanaba koos teadusbaasidega, siis suvel saabub paradiisihooaeg. Lugesin kuskilt, et saart nimetatakse Soome Hawaiiks, tänu pikale liivarannikule ja omapärasele mikrokliimale, mis juhib tormi- ja vihmapilved kaarega saarest mööda. 

Hailuoto on koht, mida suurem osa soomlasi ei tea, vaid mõned on kuulnud. See on rikaste helsingilaste ja oululaste hästihoitud saladus, sinna tullakse nautima maaelu vaikust ja rahu.
Need, kes saarele sattuvad, langevad koheselt selle maagilisse lummusesse. Võib-olla on asi nendes pikkades laiades metsikutes randades või luitepealsetes männimetsades, või hoopis pisikestes punastes paadikuurides ja arhailistes maamajapidamistes, aga Hailuoto õhus on midagi rahustavat ja lõõgastavat. Hailuoto 

 

Majakajalamil asuvas endises lootsikeskuses asub meie Arctic Lighthouse Hotel, 20 toaga tilluke majutusasutus. 270 kraadise merevaatega restoran on kõige hunnitum koht õhtuti laisa päikeseloojangu jälgimiseks ning menüüski domineerivad kohalike kalameeste ja karjapidajate annid. Majutuskohti on saarel teisigi, muuhulgas võib rentida rannaäärseid suvilaid. 

Lisaks rannas peesitamisele on siin palju toredad kohti, mida vaatamas käia ja nautida. Väikeses keskuses, mis kannab nime Kirkonkylä (kirikuküla) on kaunis 1972. ehitatud kirik. Alatarimaali autor  on siin Emake Loodus ning see muutub iga aastaajaga (ühel ülemistest piltidest). Kohalike meistrite poekesed pakuvad "saareriigi" käsitööd, veelgi eksklusiivsem on planeerida visiit kunstniku stuudiosse (Anni Rapinoja vastupandamatu kodu-ateljee)

Saarele sõidab aastaringselt suure autotekiga praam, suvel ka kaks. Reisi pikkus on 25 minutit  See on üks väheseid tasuta asju, mida ma Soome riigis näinud olen. 2018. aastal lubatakse ehitada saart ja mandrit ühendav sild.

Minu arvates üks Soome kaunimaid sihtkohtasid.

Müüdipurustaja: miks mitte valida Vahemere kruiisi

Aastaid, aastaid tagasi olen kirjutanud Estravellerisse reisikirja Müüdipurustaja: Kariibi mere kruiisil. See oli vägev reis! Vinge laev, nii palju erinevaid troopilisi sihtkohtasid, lahedad aktiviteedid - hea meelega oleks veel läinud.

Möödunud sügisel broneerisime suviseks perereisiks Vahemerekruiisi Royal Carribeani Allure of the Seas-ga, peamiselt sellepärast, et mulle tundus:
1) Minu reisikaaslastele sobis selline "turvaline" ja "mugav" reisimisviis
2) Meil ei olnud võimalik pikemaks ajaks minna ja Kariibid jäid seetõttu välja
3) Vahemeri on soe ja mõnus

Allure-laev oli võimas. 360 meetrit pikk, 18 tekki, mahutab max 6400 reisijat ja ~ 2400 meeskonnaliiget. Suurem kui Paldiski linn (2012 rahvaloenduse andmetel 7100).

Laeva keskel 5. tekil on lai bulevard, kaupluste, restoranide ja baaridega. 6. tekil vabaõhu-broadwalk kaupluste, baaride ja klassikalise karuselliga, mis lõpeb Aquatheateriga (pildidil üleval paremal). 8. tekile on end mahutanud suisa Cental Park (pildil vasakul) restoranide, baaride ja kauplustega. Puud ja lilled on päris, linnulaul tuleb makilindilt. Söögi-ja joogikohtasid on kokku umbes 25 (ei käinud kõigis), 4 basseini, 6 mullivanni, 2 mägironimisseina ja kaks surfibasseini (pildil all paremal). Rääkimata kõikidest muudest imevidinatest ja paikadest: hiiglaslik kasiino, ööklubi, teater, jäähall, stand-up komöödiaklubi, spordiväljakud, jooksurada, minigolf jne. Lastele terve omaette maailm, kus on mängutoad, väike teater, teaduslabor jne. 

Teisel või kolmandal päeval olin ma valmis tagasi koju minema. Minu arvates oli liiga palju inimesi ning koguaeg pidi planeerima, kuhu minna. Muidugi oleks võinud ka oma kajutis puhata, aga siis oleks võinud ju ka koju jääda tuppa magama. Iga õhtu toimuvad laeval etendused, showd, kontserdid (tasuta) ning ikka tahad ju neid ka näha. Seega kombineerid neid õhtusöögiaegadega ja kohtadega (kus me täna sööme???), mida selga panna (laeval on määratletud formal and casula nights) ning puikleva 10-aastasega, kes tahab osa võtta kõikidest oma lasteklubi tegevustest. Stress.

Meie sadamateks olid seekord Mallorca, Marseilles (Provence), La Spezia (Pisa/Firenze), Civitavecchia (Rooma) ja Napoli, mina polnud varem käinud Mallorcal ja Napolis, teiste jaoks olid kõik täitsa uued sihtkohad. Esmapilgul väga tore. Mulle oli sümpaatne, et maapeal olekuks oli nii palju aega antud, kui Kariibidel kästi laeval tagasi olla juba pealelõunal. Kui Kariibidel olid sihtkohad rohkem "chill" - valged liivarannad ja sinine meri, siis Euroopas oli tegu ju ikkagi linnadega. Linnapuhkus..., sellele ma enne ei mõelnud.

Palma de Mallorcal sai sadamast linna sõita non stop shuttle bussidega, mis maksid 5 € edasi-tagasi pilet per person. Ilus Lõuna-Euroopa linn, suure puudevarjus oleva alleega (pildil all vasakul). Palju pisikesi poode, pisut ringi vaatamist kultuurihuvilistele. Tatsasime mööda linna ringi ja sõime kuumuse vältimiseks ohtralt jäätist. Nähtud sai vaid pisike osa saarest, üldmulje jäi positiivne, võibolla tasuks kunagi tagasigi tulla.

Marseille's peatus kruiisilaev kusagil tööstussadamas ning laevapeal müüdi bussipileteid kesklinna 23 € per person. Taksosõit keskusesse ja tagasi tuli kolmele lõppkokkuvõttes 20 € odavam kui laevafirma pakutud bussipiletid. Esialgu ei võtnud me mingit seisukohta, kuna Marseille ei ole superäge linn, kus tervet päeva veeta. Laevapeal müüdavad ekskursioonidki viivad peamiselt linnast välja, avastama Provance'i lavendlivälju ja oliivisalusid, pisikesi linnu ja veinikeldreid. Seetõttu oli mul idee, et tuleks ise päevaks auto rentida. Peatusin terminalis olevas turismi-infos, et selle kohta infot küsida ning nõuandja-tädi laitis idee maha. Liiklus on impossible! Et kui tahate Marseillest välja, minge parem rongiga. Mõeldud, tehtud.
Ent rongijaamas jäi ikkagi tee peale autorent ning rongipiletite ostmise asemel rentisimegi hoopis tillukese valge Fiat 500 koos GPS-iga ning pisemagi raskuseta vurasime linnast välja Provance'i poole. Teisiti teeks ainult seda, et broneeriks auto ette ning alustaks varem - oleks rohkem vaba aega ringi käia.

Järgmine peatus La Spezias oli väravaks Firenze, Pisa või Cinque Terre külastamiseks. Siin peab kiitma kohalike turismifirmade korraldust - sadamahoones olid püsti müügiletid, kust soovijaid võisid osta ekskursioone, külastusi, transfeere. Eelmisest päevast veel vaimustuses olles, tahtsime rentida auto ning ise ringi käia, Kia soovis näha viltust torni. Autorentimine ei olnud seekord nii lihtne, kuid lõpuks õnnestus siiski. Teisiti teeks seda, et broneeriks auto ette ning alustaks varem - oleks rohkem vaba aega ringi käia. Või, siis - ei teekski midagi. La Spezia on keskmine Itaalia sadamalinn, istud kasvõi kuskil kohvikus ja sööd kohalikke hõrgutisi. Firenze on liiga suur, et seda mõne tunniga hoomata. Pisa torni nägemine on enamasti pettumus (been there about 5 times), minu lemmiklinn Lucca (pildil all paremal) on enamusele tundmatu. 

Ilmselt oleksin ise ka pidanud rohkem ettevalmistusi tegema ja kas või kaardilt vaatama, kus asub Civitavecchia, mis on sadamaks Rooma külastajatele. Olime selleks ajaks juba pisut kapsad ning kudenud, otsustasime, et autot enam ei rendi. Rooma läheme juhul, kui see pole eriti keeruline. Kia arvas, et võiks näha Trevi purskkaevu, sest seal saab münte visata ja soovida.
 Laeva peal antud info põhjal oleks tulnud kõndida kilomeeter rongijaama, et sealt Rooma poole uhada. Siin aga ootas kolmanda maailma stiilis turism - nii kui väravatest väljusid, pöörles su ümbes umbes 30 hullunud silmadega itaallast, kes tahtsid turiste oma firma minibussiga Rooma viia. 20 € inimese kohta edasi-tagasi tundus korraks täitsa hea pakkumine. Kui oleks teadnud, et Rooma on ligi 80 km kaugusel ning sinnasõit kestab üle tunni, oleks kogu selle harakaparve maha raputanud. Nende õnneks ei saanud me seda teada enne, kui buss oli juba maanteele pööranud. Minibuss viis reisijad kõigepealt Vatikani (pildil üleval paremal, vaba aeg 30 min), siis kaheks tunniks Via del Corsole (Trevi, Hispaania trepid jm.) ja lõpuks 45 minutiks Colosseumi. Oleksin eelistanud kuskil Civitavecchia kohvikus pizzat ja jäätist süüa.

Napoli (pildil üleval vasakul) - vahetult enne selle külastamist oli üks laeval reisiv Kanada turist avaldanud arvamust, et Napoli on jube koht, sind varastatakse paljaks igal sammul. Olin pisut ärevil, hoolimata sellest, et sama inimene pidas ka kogu Itaalia toidukultuuri kahtlaseks ning eelistas seetõttu einestada turvaliselt McDonaldis (= ei ole just parim arvamusliider). Noh, Napoli oli värviline. Õige pisut ka närviline. Kõndisime mööda mereranda ja tänavaid. Kia vingus, et kas saaks juba laeva tagasi - jälle mingi nõme linn. Oleksin rohkem aega tahtnud. Ja teadmisi, mida teha, kuhu minna. Piazza del Plebiscito oli võimas. Kuningalossi fassaadid kaetud fotodega "organiseeritud kuritegevuse süütutest ohvritest". Kõikidel nimed ja vanused juures. 10-aastasest tüdrukutirtsust vanade papideni. See puudutas hinge. 

Kokkuvõteks. Ma ei ütle ikkagi, et kruiisitamine on paha. Sellel on kindlasti omad eelised, eriti eksootilistes paikades. Ent Vahemeri piirkond, mis on peaaegu nagu suvilasse minek - selleks on niisugune ameerikalik kruiis liiga kerglane. Ma armastan Lõuna-Prantusmaad, Itaalialt (Hispaaniat, ei), neid maastike, linnakesi, kohalikke turge, restorane ja kohvikuid, jäätist, bed&breakfast majutusi, salajasi ujumisrandu (mitte tasulisi) jne. Selle nädala oleks võinud samamoodi veeta ise Provance'i või Toscana hõrgutiste ja võlude kütkes.

Ma ei lähe enam Vahemere kruiisile. 

Helsinki Corners

Helsinki is a big city and you can often experience big cities in the different ways. MY favourite Helsinki is located on Katajanokka peninsula, just foot steps away from city centre. Far enough, not to be the tourist trap and close enough to prefer it for the comfy stay in downtown.

Katajanokka (Swedish: Skatudden) is a neighbourhood of Helsinki, Finland, with around 4000 inhabitants in 2005. The district is located adjacent to the immediate downtown area, though in the first major town plan for Helsinki from the mid-18th century, the area fell outside the fortifications planned to encircle the city. Originally, it was a headland of the Helsinki peninsula but is now technically an island, as a small canal was dug across the base of the headland in the 19th century. Katajanokka is one of the most distinguished neighbourhoods in Helsinki. 

It's sophisticated - upscale area with the fairy-tale architecture, as most of the houses are from the Jugend-style. Lot's on decorations, unusual shapes,  hidden alcoves and penthouses make you want to walk around in the evening with a desire to peek inside from the large windows. Downstairs of the houses are full of tiny private businesses, starting from the tattoo salon and ending with the teddy-bear hospital.

This brings me to a reason I actually started this post. If ever planning to stay in Helsinki and you are not a dedicated hotel type of a person - try out my favourite accommodation in town: Essexhome Apartments. A very nice lady called Seija owns 8 especially charming, cosy and homy apartments in the historical Jugend-building. She lives downstairs herself and is very friendly and helpful with guests coming to stay in her property. I have staid so far in 4 different apartments and I have loved every one of them. The way the rooms are planned and designed, is making them a little more than just any rental apartment, you feel like at home.

I also love the fact of the local grocery store in the corner, run by the guy from Sicily, who has a little coffee shop in the other side of street. I like the seaside walking boulevard. Nepali Restaurant downstairs and my latest discovery - hidden little pearl of gourmet - Restaurant Wellamo.

It is one of these places you would like to know in every city - untold secret of the locals, out from any regular trails, place where people come to enjoy THE food.

Wellamo is located on the zero level of a weird round building and doesn't have any particular inviting outlook from the street. It's tiny inside and simple, offering only 10 tables. Perhaps even a little tatty, with the furniture never been changed after it was established (in 1975). But you'd better look into it's soul, because this small intimate place provides food for the Gods, using only fresh local ingredients.

After having 2 delicious dinners with friends in a row, I am totally fascinated about it's genial simplicity. Our favourite dishes from the menu are:
- Bouillabaisse fish soup - the real classic. It is hard to find a good Bouillabaisse out from France, but here I found a GREAT one. You can have a small portion as the starter (8 €) and large bowl for main course (16 €).
- Home made lamb pelmeni with mushroom salad. Legendary hand made dumplings with quality filling of lamb meet, accompanied by the bullion and mush room salad. Must have food.
- Lamb fillet with vegetables. I don't often like to have a lamb, because it is so delicate meat, but this is the place to have it. Medium minus, please. Unforgettable.
- Tard ice cream dessert. It so crazy, that is makes it delicious.

It is definitely not a place for all. You have to be a bit twisted, love the smell of history and see the layers behind to enjoy these corners of Helsinki.

But if you are this kind of person, follow my leads.

Faux Pas, oh la la

Suures plaanis pean ma ennast ikkagi intelligentseks ja paljureisinud inimeseks, liiati veel turismiprofessionaaliks.

Seda enam lõi ootamatus pahviks, kui esmaspäeval Samui lennujaamas teatas check-in töötaja tuima näoga, et teie lend on juba väljunud.

Miiiiiiiidaaaaaaa?

Nojah. Ma olin pannud lennuajad kalendrisse, teinud kohusteundlikult päev varem online check-in, hoidnud piletit käes ning lugenud sõbrale üles kõik oma väljumis- ja saabumisajad. Ent sellest hoolimata suutsin ma meelde jätta vale kellaaja. "Ärasõit on kell 1 " teatasin enesekindlalt Santile, kes mind lennujaama viis.

Ma jäin lennust maha.

Ja mitte lihtsalt niisama lennust, vaid esimesest oma kolme-osalisel reisiteekonnal. Samui - Hongkong, Hongkong - Helsinki, Helsinki - Tallinn. Kes vähegi lennupiletite tingimustega kokku puutunud, teab, et esimesele marsruudile mitte ilmudes tühistatakse kogu sari.

Mis sest, et järgmise USM - HKK lennuga oleksin ma ikka veel kenasti õigeks ajaks Hongkongi jõudnud. Finnair'i telefonikeskuse superviisor tundis mulle igatpidi kaasa ning üritas parimate lahendust leida, kuid ilmselgelt kõik reeglid ei ole rikkumiseks. Seega ei jäänud muud üle, kui terveks kojusõiduks uus lennupilet osta.

Kui nüüd mõlemad piletisummad kokku panna, oleks saanud juba äriklassiski reisida.

Kulukas õppetund.
Tegijal ilmselgelt juhtub. 

Lopsakad Lofoodid

Lofoodid on Põhja-Norras asuv saarestik, millest paljud teenimatult pole kuulnudki.

Lofoten (Norwegian pronunciation: [ˈluːfuːtən]) is an archipelago and a traditional district in the county of Nordland, Norway. Though lying within the Arctic Circle, the archipelago experiences one of the world's largest elevated temperature anomalies relative to its high latitude. Lofoten is known for a distinctive scenery with mountains and peaks, open sea and sheltered bays, beaches and untouched lands.

Päikesepaistes sillerdav türkiissinine meri, teravatipulised kaljud, siin-seal valged liivarannad ning punaste või kollaste majadega lustakad kalurikülad on kui delikaatne kompott Vahemerelisest värvikirevusest Skandinaavia moodi.

Lofootidele saab sõita autoga ning juba sõit sinnapoole on nauding omaette. Vahetame Põhja-Soome Rootsi päkapikukülade vastu, sõidame läbi Pajala, Kiruna ja Abisko rahvuspargi ning koos järgmise riigipiiriga vahetub ka maastik - Norral on täiesti oma nägu.

Alustades reisi põhja poolt, on saared mandriga ja omavahel ühendatud arvukate sildade ja merealuste tunnelitega. Kuna kaardilt vaadates on see vaid üks kitsuke maariba, mida läbib tipust tipuni riiklik maantee E10, ongi mõnusam planeerida reisi pigem "ühes suunas", et mitte mõnisada kilomeetri edasi-tagasi sõeluda. Lõunas asuvast külast nimega Moskenes, pääseb 4 tunnise praamisõidu järel tagasi mandrile - Bodø linna, kust edasi tasub sõita läbi Rootsi Lapimaa tagasi Soome poole. Sama ringi võib muidugi teha ka teistpidi!

Turiste on Lofootidel ilmselt rohkem kui elanikke, viimased erinevate andmete põhjal püsivalt kusagil 7000 kanti. Lõviosa külastajatest sõidab ringi matkaautode ja haagissuvilastega, seega leiab ohtralt kämpingualasid, kus telkida või hütike rentida.

Hoopis vahvam majutustüüp on aga "Robuer", selliseid silte ja suunaviitasid leiab sageli pea igast suuremast külast. Robuer tähistab traditsioonilist kalamehe-majutust, need on sellised mere peal seisvatele vaiadele ehitatud majakesed, mis kunagi oli mõeldud kalapüügi hooajaks saabuvatele töölistehordidele.

Selliseid leiab igal tasemel ja hinnaklassis, kuid kindlasti pole tegemist kõige odavama ööbimisvõimalusega. Hinna määrab nii asukoht kui autentsus. Uhkemad ja renoveeritud robuerid küsivad luksushotelli hingehinda, aga palju maha ei jää ka "originaalses seisukorras" muinsuskaitse all olevad, fjordikallastel asuvad osmikud, kus lihtsa kalamehe kombel oma kotid maha panna saab. Autentne nagu maakodu lagunevas küünis ööbimine... suurlinna 4* hotelli hinnaga! :)

Kui vahetult enne reisi veebikeskkondadest vabu majutuskohti otsides tundus kogu saarestik välja müüdud, siis tegelikult on ikkagi kõige mõnusam välja minna seikluse ja hea õnne peale ning otsida ööbimist kohapeal. Variante oli piisavalt ning kuigi mõned ägedamad robuerid tõesti välja müüdud, siis igaks õhtuks leidsime endale ikkagi mõnusa pesa.

Lemmikuna soovitan peatuma jääda peaaegu saarestiku "lõpus" asuvas Sakrisoy külakeses. Sealsete kaljude vahel peidavad ennast mänguasjamuuseum, suurepärane gurmeekohvik ja -kauplus, kollased robuer majakesed ning künka otsas asuv mõis-külalistemaja. Üritasin leida internetiavarustest nende kodulehte, aga tundub et alumisel fotol olev nukumaja-reklaam asendab moodsa meedia.

Veel on toredad leiud valge liivarannaga Ramberg Gjestegard ja Nusfjord - üks Norra vanim ja paremini säilinud tüüpilise kaluriküla. Seda saab muuseas ka niisama vabaõhumuuseumina külastama minna. Nusfjjordi külakeskuses on avatud ka vanamoodne külakauplus - täpselt selline nägi tõenäoliselt välja ka hoopis Rootsi saarestikuelust pajatav lapsepõlve lemmikraamatu Tjorven, Pootsman ja Moses tegevuskoha Soolavarese külapood!

Toidukohad pakuvad menüüs muidugi rohkesti kalaroogasid, põhiline kala on tursk. Ka kõige lihtsam kiirtoit on kalaburger. Kui seda õnnestuks süüa ülalpool mainitud gurmeekohvikus koos värske lõhe ja majakastmega, pole küll enam tegemist päris kiirtoiduga. Proovige julgelt ka kohalikku kalasuppi ning ühte pisut tiramisu sarnast traditsioonilist kooki, mille nimi mulle enam kuidagi meelde ei tule.

Tegelikult on kõik kohad Lofootidel ilusad ja ägedad, ringi vaadata tasub igal pool. Ennekõike on see sihtkoht inimesele, kes armastab mägesid, merd ja kaunist loodust.

Kindlasti tuleks käia saarestiku pealinnas Svolværis, kus keskväljaku turuplatsilt saab kaasa osta kuivatatud vaalaliha; üliägedas Viikingite muuseumis (maailma suurim teadaolev säilinud viikingite ehitis); paadisafaritel, vastavalt huvile saab valida kalastamise, linnuvaatlemise või vaalade vahel; saarestiku suuruselt teises linnas Leknesis on valik parimaid kalarestorane; ning lihtsalt matkamas!

Fritkot ja jalgpall

Belgia jalgpallikoondis on teinud 2014. aasta suvel Brasiilias toimuva FIFA World Cup-i kvalifikatsiooni mängudel ajaloolise tulemuse ning pääsenud edasi turniirile. Isegi minul on ostetud puna-kollane-must toonides suveniirsall, põhimõtte pärast, eks.

Enne Grimbergeni kohalikku baariurkasse jalgpalli vaatama kobimist käisime läbi sellisest legendaarsest kohast nagu Fritkot ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma pean sellest kirjutama.

Lähim eestikeelne vaste, mis Fritkotiga sobiks, on pässaburks (just nimelt, väikese tähega ja kokku kirjutatult). Fritkot ehk fritüüri-kiosk on umbes 6m2 putka igas alevikeskuses või pärapõrgus, kus müüakse kõike friteeritut. Ja olgem ausad, tegelikult on see suisa rõve.

Ma olen alati imestanud seda Beneluximaade friikartuliarmastust (famous Belgian fries, not French fries!!!), aga fritkot on tase omaette. Kõik need pulgakesed ja pallikesed, mida pildil näete, on valmistatud erinevatest kondipastadest, vormitud vastavalt nimele kindla kujuga ning ootavad särisevasse rasvavanni sukeldumist. Näiteks meile tuttava nimega "frikadel" tähistab siinmail hoopis samast materjalist pikka vorsti, mis valmisfriteerituna majoneesikastme abiga lihtsalt näpuvahel ära süüakse. 

Ega muud ei ole midagi, ma lihtsalt imestan, et kuidas nad seda kõike niiväga armastavad.

Samal ajal paralleelmaailmas Lapimaal saadab sõber mulle sõnumi: ärkasin hommikul üles ja nägin köögiakna taga põllul metsist. Haarasin kapist oma shot-guni ja tormasin aluspükste väel õue. Kui külla tuled, teeme praadi. 

Dialog

Akr: I don't think I would ever like to move to Milan.
I: Why? Too big?
Akr: Suffocating and not enough Goretex...

"I must be crazy..."

Getting ready for the next adventure

Four persons leaving
Arto (1000 Mudracer) + Miksu (650 cc)
Sami (Can-Am Outlander 650 cc) + Annekreet (Can-Am Outlander 500 cc)
Arto's jeep + trailer

- drive shafts, front and back both sides (4)
- control arms (4)
- 2 lower arms
- drive shaft gaiters (Arto)
- aluminium covers
- variable Belt straps (4)
- basic tools
- fire extinguisher
- satellite phone
- food that is required
- day hydration pack + water, raisins and chocolate
- off-road tires 12 inches wide at the front and rear, or 12 rear and 10 front
- sleeping bags
- mattresses
- tent
- 10 liter canisters and extra fuel

Ringrajarahvas ehk moodne mustlaskaravan

Kui ühte autosse peavad mahtuma 4 täiskasvanut ja suur koer ning treilerile 2 mootorratast koos kogu elamise ja vajaliku varustusega, on selle mustlaslaagri kokkupakkimine kriitilise tähtsusega. Kaasa tarida tuleb võimalikult vähe ja samas kõik, mida vaja võiks minna. Seistes varahommikul kell 5 lisakoorma ees, mis tuleb veel kuhugi peale ja vahele mahutada, tundub see küll ilmvõimatu ettevõtmisena, ent peale paaritunnist pusimist asub karavan teele.

Me sõidame Brüsselist läbi Belgia, Luksemburgi, Prantsusmaa, Shveitsi ja Itaalia. Kokku ligi 1200 km. Teele jäävad ajaloolised linnad, tillukesed mägikülad, lõputud tunnelid ja ohtralt kiirtee kiirtoidurestorane, kus bensiinijaamas aegajalt jalgu sirutada saab. Hilisõhtul jõuame Toskana küngaste vahele ning ohtra kurvitamise järel avaneb me silme all tuledesäras sissepääs Mugello ringrajale.

Kiirelt hõivame ühe laagriplatsi, paneme püsti suured varjualused, "elutoa", garaazi ning magamistelgid, et uueks põnevaks päevaks välja puhata. Isegi läbi ettenägelikult paigaldatud kõrvatroppide äratab mind hommikul summutatud mootorimürin. Algamas on meie esimene ringrajapäev.

Mugello on Firenze lähedal asuv võidusõiduringrada, kus sõidetakse nii Moto GP-d kui vormelitega. Raja pikkuseks on 5,245 km, sel on 15 kurvi ja pikk kiirendussirge. Kohaliku motoklubi korraldusel on rada kolmeks päevaks avatud harrastussõitjatele, kes saavad osaleda 4 erinevas tasemeklassis algajatest seenioriteni. Igas klassis on päeva jooksul 5 starti, sõit kestab 20 või 25 minutit.

35 kraadises palavuses, ere päike lagipead kõrvetamas, on see poistele füüsiliselt päris korralik katsumus. Rada pole tehniliselt lihtsamate killast ning iga kord naasevad nad higist leemendavatena tagasi koplisse (paddock).

Igale stardile eelneb ettevalmistusrituaal. Nahast kombinsioon puusadele, saapad jalga, kaitsevarustus selga, kombensioon sikutada üll, kiiver pähe, kindad kätte, rehvisoojendajad maha, parkimistoed eemaldada, kaamera käima ja rusikakõks hea õnne saatjaks. Blondide abilistel on käed-jalad tööd täis.

Nii pea, kui bike'd on boksist välja sõitnud, hüppame mina ja prantslanna Chrystel tõukeratta moodi minimopeedi peale (me aretame suisa välja uue sõidustiili, kuidas sellel kahekesi liigelda) ja täristame ühe või teise tribüüni poole, et pilte klõpsida ja kaasa elada. Hoolimata sellest, et ma ise ju rajal ei sõida, on adrenaliinitase laes ning silmad otsivad ahnelt õige ratta- ja värvikombinatsiooniga mehikesi mööda kihutamas. Kas keeruline osa läheb kogemusega tehniliselt paremaks? Kas sõidutrajektoore saaks parandada? Kas kehaasend kurvides on piisav? Hasart seguneb teatava uhkustundega.

Kui sõidud on lõppenud ning päike hakkab tasapisi madalamale hiilima, võtab maad backstage-chill. Õhtuks on meil kõigil suud, silmad, ninad ja kõrvad täis kleepuvat asfaldisegust tolmu. Õnneks kuulub kompleksi korralik pesumaja nagu kämpingule kohane.

Paddocki-elu on üldse nagu üks suur ja värvikirev mustlaslaager. See on omaette viis reisimiseks. Autonumbrite põhjal on inimesed kohale tulnud Prantsusmaalt, Belgiast, Sveitsist, Saksamaalt, loomulikult Itaaliast ning isegi Suur-Britanniast ja Venemaalt. Elamiseks matkaautod või telgid, kokkupandav aiamööbel, grillid ning üks pere on kaasa vedanud isegi lastebasseini. Super idee palava ilmaga!

Pisikesed motoässad põristavad oma minibike'idega või jooksevad niisama ringi. Emad valmistavad õhtusööki, isad nokitsevad oma rataste kallal. Kõik on tegusad ja sõbralikud nagu üks suur kirju perekond. Sellise killavooriga rännatakse mööda ringradasid ning motoharrastus on justkui kogupereseiklus.

Suurepärane nädalavahetus seljataga, pakime oma elamise kolmanda päeva õhtul uuesti treilerile. Üksteise järel lahkuvad koormad tuututavad hüvastijätuks ning ringrada suikub justkui unne. Samamoodi ka meie umbes kolme paiku öösel, kui enam edasi sõita ei jaksanud. Vähemalt on nüüd ära proovitud ka see, mis tunne on kiirtee kõrval parklas telgis magada.

I would do it at any time again.

Barbe à papa ehk mida belglased süüa armastavad

Need, kes mind paremini tunnevad, teavad, et I am all about good food. Seda enam paneb Belgia toidukultuur mind ikka ja jälle imestama ning ma võin ausalt öelda, et ma alles õpin seda mõistma ja sellega kohanema.

"Sai peaks veel kõlbama, kui sa seda röstid ja kapis on mõned moosid," ütles Steve hommikul enne tööleminekut. Leidsin veel minust eelmisel korral järgi jäänud krõbinate paki ja külmkapist piima, mis nuusutamise ja maitsmise tulemusena kaussi voolas. Kust mina pidin aimama, et see on sama pudel, mislle ma mõni kuu tagasi oma hommikusöögiks avanud olin?! Maitses nagu piim ikka. Mitte nagu meil kodus, kus isegi normaalne poepiim ikkagi halvaks läheb. Jumal tänatud. Ma loodan, et europiim kunagi põhjamaid ei valluta.

Isegi, kui me üleval kodus (põhja pool) väga ei pinguta, on hommikusöögid võrdlemisi rikkalikud. Külmikus on ikka leivamaterjali, jogurtit või kohupiima, puuvilju ning parematel päevadel, eriti talvel, tasub päeva alustada pudru, pannkookide või omlettiga.

Siin ei söö me hommikuks sageli midagi, või kui viitsid pagariärisse minna, tuleb hommikul laua peale värske croissant. Mitte et mul nende kohevate rasvaste rullide vastu otseselt midagi oleks, aga lõppude lõpuks on see maitse koguaeg täpselt sama ühekülgne. Mis hommikusöök see selline on?!

Lõunaks on kätte jõudnud aeg süüa võileibu. Ma pean küll jälle pingutama, et aru saada vajadusest sõita autoga naabruskonna kondiitripoodi, kus lased endale kohalikul Subwayl 5-6 euro eest keerata kokku järjekordse saiarulli, et siis tagasi koju sõita ja vaikselt nosida. Pole vist ime, et mul tekib Belgias käies alati vastupandamatu supi igatsus.

Õhtusöögid on ägedad, sest siis käiakse tavaliselt väljas või sõprade juures söömas. Seetõttu on igas korralikud kodus söögituba pika lauaga, kuhu võimalikult palju külalisi mahub. Seltskonnasöögiks pakutakse enamasti pastat, sest seda on lihtne valmistada. Väga pop on ka barbeque ja lihtsaim võimalus prantsuse stiilis õhtusöök: sai ja erinevad juustud. Mu saiatolerants hakkab pika peale ammenduma.

"Belgia kööki" kui sellist on võrdlemisi raske defineerida, nagunii on tegemist bipolaarse riigiga, kus flaamid elavad üht ja prantslased teist elu, lisaks vikerkaarekirju immigrantide kogukond.
Seda enam paneb mind hämmastama traditsiooniline Belgia toit, mida võib leida igast kohvikust ja eriti just suvel kõiksugustelt väliüritustel, mida belglased väga armastavad. Kui te lähete kohalikule "laadapeole", näiteks augustiõhtune Brüsseli Foire du Midi (umbes nagu meie Tivolituur), siis seal süüakse kõiki neid asju ohtralt ja vaheldumisi karusellisega.

Pommes frittes/ Belgian fries - ehk kuulsad Belgia friikratulid. Jämedad rasvased friteeritud kartulipulgad ohtra majoneesiga. Ma ei paneks imeks, kui neljanda maailmasõja põhjustaks vaidlus Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa vahel, kellele kartulid on paremad ja kust need ikkagi pärit on. Friikartulied serveeritkse isegi Hot Dogi vahele.

Croque Monsieur - peene nimetuse taga on põhjamaise talupojamõistuse jaoks võileivagrillis küpsetatud kolmnurgad singi ja/või juustuga.

Smoutebollen - rasvast tilkuvad õhulised taignapallid tuhksuhkruga, nagu meie värsked pontshikud, veel õhulisemad. Iga belglane on smoutebollenite najal üles kasvanud ja võib neid lõpmatuseni süüa, mis tõttu müüakse neid suurtes paberist tuutudes.

Churros - hispaanlastelt üle võetud friteeritud "taignajupid" kristallsuhkruga, põnevuse lisamiseks süüakse koos shokolaadikreemiga. Tekstuurilt tihedamad kui smoutebollenid, aga taigna olemus on sama rasvane. Kõik belgia lapsed armastavad neid.

Pommes d'Amour - punase suhkurusiirupiga kristalliseeritud Lumivalgukese-õunad, näevad välja imeilusad ja ahvatlevad (ja mürgised), aga ma ei saagi päris täpselt aru, kes või miks neid üldse sööb...

Barbe à papa - suhkruvatt. See sõna meeldib mulle kangesti. Ja te oleksite imestunud, kui palju suhkruvatti belglased süüa suudavad.

PS. Here are some facts about Belgium that I bet you didn’t know:

- Although the exact number is disputed, Belgium makes over 800 different beers. Belgians drink an average of 150 litres of beer per year per person.
- Belgium produces 220,000 tons of chocolate per year. That’s about 22kg of chocolate per person in Belgium.
- Luckily Belgians don’t eat all of that chocolate. The Brussels’ International Airport is the World’s biggest chocolate selling point.
- Belgium has one of the lowest proportions of McDonald’s in the developed world. It has 7 times fewer McDonald’s restaurants than the USA and 2 times less than France.
- Most people have heard of the comic strip Tintin, but did you know that in 70 years of existence, 200 million books of “The Adventures of Tintin” have been sold worldwide.
- Belgium also has more comic makers per square km than any other country in the world, even Japan.
- Smurfs are also coming from Belgium!
- The saxophone was invented in Belgium, in the early 1840′s by Adolphe Sax (1814-1894)
- In the 15th century, Belgians were credited with inventing oil painting.
- 80% of billiard players use Belgian-made balls.