Showing posts with label Käisin-nägin-kuulsin. Show all posts
Showing posts with label Käisin-nägin-kuulsin. Show all posts

16.12.15

Kallis Kunst

Mõnikord ununeb siin "metsas" elades ära, kui väga ma tegelikult (kujutavat) kunsti armastan. Eelmisel nädalal käisime Kerttuga tööasjus Korundis (Korundi House of Culture), kus 1933. ehitatud vanas postidepoos asub Rovaniemi kunstimuuseum.

Vau! Mu sisimad kultuuri-tsakrad liigahtasid äratundmisrõõmus õigete kohtadele ja energiakanalid täitusid voogava kuldse nektariga. Miks ma varem polnud siia tulnud?

Korundi on keskendunud peamiselt moodsale kunstile ning muuseumi kogu hinnatakse üheks Soome parimaks. Kollektsiooni on annetanud Rovaniemile Jenny ja Antti Wihuri, kes alustasid kunstikogumisega 1957. aastal. Hetkel kuulub kogusse üle 3000 Soome nüüdiskunsti taiese, mille valikut saab imetleda iga muuseumikülastaja. Järgmine lõik paneb paljugi perspektiivi:

"The decision to donate the art collection to Rovaniemi was made 15.8.1983. In 1986, in the opening speech of the art museum Rakel Wihuri said that ‘the collection was donated to you because you have nothing here yet’."

Jenny and Antti Wihuri Foundation collection has followed the development of Finnish art from the 40s until now. The collection is not inclusive but it gives a good view of the art from the 60s onwards. The early purchases were pieces of graphics, small sculptures and paintings. The size of the art works has grown much larger and various experiments with materials have come along as well as installations, photo and video art.

Huvitav leid on kunstnik Kaarina Kaikkonen, kes kasutab oma tööde materialiks peamiselt meeste kaelussärke, aga ka naiste kingi, puusuuski ja muud. Vaata fotosid tema töödest siit.

Teisi lemmikuid:

Kirsi Kaulanen, filigraanne metallikäsitlus:


Pia Männikkö, maalriteibi meistriklass


Kim Simonsson, roheline nagu sammal


Tommi Toija, Bad Boy






































Muuseumi teisel korrusel on kuni veebruari lõpuni näitus Soome disaini Grand Old Man-i Tapio Wirkkala töödest. Tema teosed on meile teadmata jõudnud ka Eesti kodudesse ja poelettidele. Näiteks ever-green Finlandia vodka klaaspudel ning palju muud tarbekaupa. Äärmiselt rikastav ja põnev väljapanek.

Ootan põnevusega järgmisi külastusi!

29.6.15

Seminaarinmäen mieslaulajat

"What kind of a cocktail you get if you mix:
1 cup of Monty Python
1 cup of Stomp
An ounce of Beatles
Spoonful of Rammstein?

You get SEMMARIT one of the most famous show groups in Finland. The live show of this a cappella group of 21 men is a mixture of music, humour, dance and drama, spiced with guts, glory and the latest audiovisual technology. A trademark of this group is a visually effective, mind-blowing live performance. It´s not a band, it´s not a choir – it´s something else for you to figure out!"



Eelmisel nädalal pidasime Rovaniemis Jutajaiset Folk Festivali. Ligi 5 päeva oli linn täis igasugu üritusi ja esinemisi, konserte, teatrietendusi, vennesrahvaste tantsuansambleid ostukeskuses jne.
Reede päeval kunstimuuseumi hoovist läbi jalutades, komistasin kogemata millegi enneolematu otsa. Laval harjutasid meesterahvad a capella laulmist. Kuuldu oli nii paeluv, et lõpmatust vihmasajust hoolimata otsustasime "Seminaarinmäen mieslaulajate" ehk Semmarite kontsertile minna.

Tuleb tunnistada, et Soome muusika, millesse olen varem suhtunud enamasti halvustavalt, on mind üllatanud enamal kui mõnel korral. Semmarite täiuslikkuseni viimistletud laulu-tantsu-näitlemis-show lõi täiesti pahviks. Soomes tehakse sellist asja? Päriselt? Nii musikaalne, teravmeelne, eneseirooniline, lustakas, kohati hea ja halva maitse piire kompav esitlus oli midagi enamat kui lihtsalt meeskoor. Ansambel on tegutsenud 25 aastat ning on kuuldavasti üks Soome edukamaid muusikaekspordi artikleid.

Et ülalolev showcase-video ei anna tegelikult ülevaadet, kui võimas on live-esitlus, siis juhul, kui bänd peaks taas Eestis esinema - kõik kindlasti vaatama!

17.7.12

Leiunurk: Toscana villade lood

Võite mind aupaklikult kutsuda ka Vana-Euroopa Salapaikade Ordu varalaeka auvõtmehoidjaks! Ma lihtsalt sattun alatasa sellistesse ägedatesse kohtadesse, et ise ka imestan, kuidas see nüüd juhtus. Itaalia on selliste kohtade osas esirinnas, sest pool riiki on täis pikitud pisikesi ajaloolisi villasid, kindluseid ja lossikesi. Küsimus seisneb selles, kuidas nendele müüridele elu sisse puhuda.

Villa Buonisegna, Rapolano Terme lähedal



Esimene märk sellest, kuhu kohe jõudma hakkad, on õige teeviida juures asfaldilt kruusateele pöörates. Tolmupilv tuules, lookleb rada lõputute viinamarjapõldude vahel ja pöörab siis suursugusele küpressialleele, mille lõpus troonib majesteetlikult proua Villa Buonisegna.

Tunne on umbes selline, nagu oleks jõudnud maale vanaema juurde. Ainult, et vanaema on juhtumisi mingi veiniimpeeriumi pärijanna. Nojah, vanaema on siinkohal väljamõeldis, sest päriselus elab selles kohas hoopis pärijanna Daniela, kes sihikindlalt juhib sajandeid oma perekonnale kuulunud veinimõisa, oliiviõli tootmist ning võtab vastu majasse saabuvaid külalisi.

Villa on võimas. No muidugi, mitte nagu Versailles’ või mõni muu taoline, aga sisse astudes käib korraks läbi aupaklikuse jõnks. Esimese korruse söögisaali kõrges laes on maalitud uhke perekonnavapp. Teise korruse keskmes asub hiiglasliku kaminaga ühiskasutusel olev elutuba ning sellega külgnevad 6 avarat magamistuba. Antiikse mööbli ja võlvitud lagedega.

Kõrvalhoonetesse paigutatud apartementide hulgast võib valida erineva suuruse ja kujuga lahendusi, igal ühel oma väike aiake või terrass, mõnel isegi kamin, kuhu võib jahedamal õhtul tule teha. Maja taga aias on muidugi Toscana maaelu mõnude juurde kuuluv kohustuslik element - kaks kirgastavalt jaheda veega basseini.

Külalistele teeb Daniele isiklikult mõisas ekskursiooni, räägib veinidest ja oliiviõlist ning tahtmise korral võid “koduveini” või muid mõisas toodetavaid hoidiseid kastide kaupa ka kaasa osta. Korra nädalas korraldab ta suure piduliku õhtusöögi, kus pakutakse perekonna retseptide järgi kohalikust värskest toorainest valmistatud piduroogi ja loomulikult veini, veini ja veelkord veini...

Ma olen täiesti veendunud, et just selline võiks olla minu Itaalia vanaema.

Borgo La Bagnaia, Siena lähedal



Hoopis teistsugune vanaema on seotud Siena lähedal asuva Borgo La Bagnaiaga, mis tänapäeval on pigem hiiglaslik luksuskuurort kui maamõis. Ja vanaema ei ole päris vanaema, vaid pigem VÄGA ekstsentriline, VÄGA rikas vanadaam, kohaliku meediaimpeeriumi pärijanna, kes raskete rahade eest ostetud kunagisel maavaldusel rahuldab oma disainikirge.

Just tema käe järgi on kujundatud kõik hotelli interjöörid. Kas ma mainisin juba sõna ekstsentriline? Näiteks kärtspunane hiiglaslik konverentsikeskus on Toscana piirkonna üks suuremaid ja uhkemaid. Hiiglaslikud saalid seminaride ja muude ürituste pidamiseks on ehitatud nutikalt mäekülje sisse nii, et ülaltpoolt vaadates imetled vaid verivärske golfiväljaku perfektse muruga väljasid.

Väljakute juurde kuulub oma golfiklubi, Vana-Inglise stiilis a la Itaalia sisustatud elustiilikeskus, mille suurejoonelises kaupluses müüakse proua hobikorras disainitud golfivarustust, kotte, nahkgalanteriid jne. Valduse teises servas asub veel kuurorti juurde kuuluv vanasse tööistemajja ehitatud 4* hotell ja laudast ümber ehitatud luksuslik Buddha Spa.

La Bagnaia on selline koht, kuhu põgeneksid need, kes tahavad kõigest eemale saada, kuid nautida ometi täisväärtuslikku puhkust. Sellel piiratud alal on olemas peaaegu kõik.

La Corte dei Papi, Cortona lähedal



Relais Corte dei Papi on esmapilgul tüüpiline Toscana kivimaja. Täpsemalt öeldes, Papi perekonnale kuuluv iidvana kivimaja. Kui astute sisse ja kohtate tagasihoidlikult sarmikat noormeest hõbedaste niitidega pikkades tumedates juustes, olete kohtunud Davidiga.

Unista suurelt, kõlas David Papi moto, kui ta majast luksuslikku võõrastemaja voolima hakkas. Pikapeale on ta saavutanud selle, et enamik kliente tuleb iga aasta puhkuseks tagasi, olles nõus maksma 400-500 eurost letihinda öö kohta. Nüüd on Davidil uus unistus, ehitada juurde 8 sviiti, milledes on mullivann ja Türgi saun toas ning veel üks mullivann terrassil.

Davidi sisekujunduslikud eelistused ei ole sugugi nii tagasihoidlik, kui tema olek, Relais toad on pehmelt öeldes suurejoonelised. Tõenäoliselt tunneks siin end koduselt ka Prantsusmaa Päikesekuningas.

Ometi on kogu see küllus täpselt maitsekuse piiri peal, mida ei ole nagu otseselt üle ega puudu. Davidi sõbralik-aupaklik kohalolek, gurmeerestoran, türkiissinine bassein, lopsakas lilleaed ja kõik see pudru-mudru loovad Corte dei Papis lõputu nautlemise aura, mis on ilmselt püsiklientuuri tekkimise aluseks.

Ja kuid õhtusöögi juurde pakutakse veini, tasub kiigata pudelil ilutsevat Papi vappi. Ega me eriti veini ei tooda, muheleb David, ainult nii natukene oma tarbeks... Muuseas, ta ise elab koos perekonnaga seal samas majas ülemisel korrusel.

Il Borghetto Country Inn, Chianti



Tahaks näha mõnda kaasmaalast, keda Chianti maastikud õhkama ei pane. Minu meelest on isegi sealne õhk veinist ja selle tegemisest läbi imbunud, selline veidi joovastama panev.

Il Borgetto on klassikaline juhtum. Võõrastemaja on vaid osa perekonna tegemistest, põhiaur kulub veinitootmisele, mida juhib perepoeg ning oliivide eest vastutab tema õde. Illaria on läbi ja lõhki ärinaine, see on tema maa ja tema business ning külaline on siin külaline, mitte kuningas.

Sisutuse poolest meeldib il Borgetto mulle isegi enim, sest siin on kõige kodusem tunne. Kui muidu on Toscana majutuskohtade stiil võrdlemisi kõle (kivipõrandad, metallvoodi, raskest puidust kummut), siis siin on rohkem soojust ja kodusust. Kogu maja ongi nagu üks suur kodu, näiteks, kui mõni külalistetuba on vaba, ei panda seda lukku vaid uksed on avatud nagu kodus ikka. Ja teised külastajad võivad soovi korral sisse piiluda kui soovivad.

Illaria kõige ägedam plaan on minu arvates nn. isikliku oliiviõli pakett. See tähendab, et sügisel saab tulla Borghettosse, osaleda oliivikoristusel, viia marjad veskisse ning saadud kogused oliiviõli kuuluvad sulle. Paketti sisse kuulub isegi pudelite personaalne markeerimine, see tähendab, et võid kujundada endale meeldivad etiketid, mis vedela kulla pudelikesi kaunistavad.

Ja muidugi käib asja juurde veinide degusteerimine, kui veab, viib Illaria paarisaja meetri kaugusele koju, mille keldris avanaeb totaalne veinivõlumaa.

Paluffo, Chianti



Kui üks klassikaline versioon Bella Toscana elustiilist on kogu elu oma perekonnapärandi nimel, siis teine laialtlevinud juhtum on valgekraede naasmine oma juurte juurde.

Paluffo nimelist villat peavad Luca ja tema abikaasa Liana, kelle perekonnale see valdus ajalooliselt kuulus. Mõlemad elavad ja teevad karjääri Milanos, mõis on mõlema ühine hobi, kuhu nad igal võimalusel suurlinnast kohale kihutavad.

Kuigi olemuselt samasugune teised on Paluffos ometi palju asju omamoodi. Varemetes hoone on renoveeritud täielikult ökolt, kasutades ainult kohalikke materjale ning säilitades nii palju originaalset kui võimalik. Näiteks peahoone tubades ja koridorides on krohvi alt välja tulnud imelised freskod, mida pole siiski hakatud restaureerima, vaid presenteeritud sellisena nagu nad oma kulunud ilus on.

Maja juurde kuulunud vanas veskis on säilinud massiivsed veskimehhanismid, mida aupaklikult imetlemas käia saab. Abikaasad koguvad antiikmööblit, seega on kogu sisustus põnevalt eklektiline. Ühises söögisaalis on hiiglaslik kamin ja viimase peal tehnika seminaride läbi viimiseks.



Kõige ägedam osa on aga maja taga aias ning see kannab nime bassein. Ei, tiik. Ei, bassein. Tiik-bassein. Bassein-tiik.

Tegemist on basseiniga, mille puhastamiseks ei kasutata grammigi keemiat, sest Paluffos on kõik öko ja looduslik. Selle asemel on aretatud naturaalmajandus tehnoloogia, basseini tagumises osas on eraldi osa veetaimedele. Taimede vahel elavad muuseas konnad ja mõned sisalikud, kes on osa veekogu ökosüsteemist.

Samas on see kõik puhta erksinise põhjaga ja bassein nagu ikka, kui mõni üksik ujujate vahele eksinud loomake välja arvata. Aga kes konna kardab, see ei peagi ökomõnudest aru saama. 

Mulle avaldas see bassein muljet, suurepärane lahendus! Ja muidugi peab mainima ka basseini äärest avanevat täiesti vapustavat vaadet, mida võib oma lamamistoolil lesides silmadega lõputult õgida, konnakoori muusikalised katsetused kõrvus.

Albergo di Pietrasanta, Pietrasanta



Toscana Maremma ehk Liguuria mere äärde pikitud kuurortlinnad jätavad mind enamasti külmaks. Kuid ka sealt võib armsaid kohti leida, näiteks Torre del Lago Pucini või Marina di Pietrasantast 5 kilomeetrit sisemaapoole asuv Pietrasanta vanalinn.

Linn on kuulus oma kunstimeelsuse ja loomingulise õhkkonna poolest. Tänavad on täis pikitud galeriisid ja kunstisalonge. Samasse komplekti kuulub ka Albergo di Pietrisanta, mille kohta on raske öelda hotell, pigem on tegemist hotellilaadse kunstimuuseumiga.

Legend sarnaneb Paluffole. Hotelli omanikud on abielupaar, edukad arhitektid, kes armastavad moodsat kunsti ning nad soovisid avada hotelli omasugustele inimestele. Võõrstemaja on nende võimalus oma kollektsiooni väärika külalisega jagada, kokku on nende kiviseinade vahel väidetavalt 40 miljoni euro väärtuses nüüdiskunsti.

Hotellitoad ise on klassikaliselt täiuslikud. Pärast kivipõrandaid ja lubjatud seinu mõjub pehme vaip teatava teraapiana ning teki funktsiooni täitev sulepilv tõotab tuua hea une.

Hotelli direktriss Barbara on nagu väike särtsuv pähkel, kes on võtnud südameasjaks isiklikult lahendada kõikide külaliste soovunelmad. Võite kindel olla, et teile surutakse pihku Barbara mobiilinumbriga visiitkaart ja korrutatakse lõputult, et helistada võib millal iganes. Kas või siis, kui oled Carrara marmorireservuaari ära eksinud või ei suuda otsustada, millises restoranis restoranis õhtustada. Samas ei ole Barbara sugugi pealetükkiv, ta lihtsalt ongi selline ... eriline.

Lisaks hotellijuhtimisele tegeleb Barbara pulmakorraldusega ning selles on ta kaval nagu rebane. Juristiks õppinud naine ajab oma klientide eest korda kõik Itaalia bürokratiamajanduseks vajalikud dokumendid ning korraldab mängeva kerglusega ilmvõimatuid asju.

Näiteks, mis on pulmakorralduses üks suure arengupotensiaaliga haru? Gay marriages. Barbara liitus mingi kirikusektiga (ma olen nime unustanud), mis toetab samasooliste suhteid ning omad nüüd ainukesena Itaalias õigust väljastada abielusertifikaate geidele. Tegemist pole küll riikliku õigusaktiga, aga mida jumal on üheks kuulutanud, seda inimene ärgu puutugu, eks?

Lisaks on Barbaral õigus korraldada kosher-pulmasid ja India pulmasid, mis pidid ka kõik erilisi lubasi ja teadmisi vajama. Ja kui ta jutusoonele on sattunud, pidage meeles küsida, kuidas ta oma abikaasaga kohtus. Ma pole nii head lugu juba ammu kuulnud.

Borgo la Casaccia, Montaione



Nüüdseks olen ma nende mõtete kirja panemise põhjal jõudnud järeldusele, et inimesed teevad koha ja koht inimesed. Borgo la Casaccia võiks olla täiesti tavaline Toscana hotell, aga ei ole, sest seal on Francesco.

La Casaccia on ajalooliselt olnud nn. postijaam, koht tähtsa “maantee” ääres, kus sai süüa, öömajale jääda ja hobuseid värskendada. Nii et teatavas mõttes on ta olnud hotell päris mitu sajandit. Viimati kuulus valdus ühele vanaprouale (vanaprouad mängivad Itaalias üldse tähtsat rolli, eks), kes selle müüki pani.

Just sellel ajal hakkas Francesco oma kahe vennaga mõlgutama mõtteid, kuhu võiks investeerida päranduseks saadud raha. Ta nägi La Casaccias potensiaali ja nüüd ongi kolm venda hotelliomanikud, kaks vanemat nö. vaikivate partneritena, samal ajal kui noorem sõstrasilm kohapeal toimetab.

La Casaccia on suurepärane koht mõistliku hinnaga Toscana perepuhkuseks. Hotell koosneb kümnekonnast avarast apartemendist, kõigis täisvarustusega köök-elutuba, laia voodiga magamistuba ning kahe eraldi voodiga magamistuba lastele. Maja ees asuvad basseinid, kus lastele on eraldi madala veega osa.

Asukoht Toscanas on suurepärane, see tähendab võimalusi väljasõitudeks huviväärsetesse paikadesse on igas suunas. Aga kui puhkuse eesmärk on lõõgastumine, siis ei pea Montaione külast üldse lahkuma. Supermarketid asuvad 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, esimene restoran La Trattoria on umbes 400 m. 



Miks sa sinna koguaeg tagasi minna tahad, küsis üks lähedal seisev härrasmees minu vaimustuspuhangute peale. Mul lihtsalt on selle Itaaliaga mingi värk... ;)

24.11.11

Saksa saun!

Soome saun, Eesti saun, Türgi saun.
Mis asi on Saksa saun?

Siin kohal teen vägivaldse üldistuse ja nimetan Saksa saunaks AquaDome spaahotelli (Austria) suurejoonelist saunamaailma. Kuigi seal on esindatud nii Soome kui Türgi saunad, toimub germaani kultuuriruumis avalilk saunaskäimine teistmoodi kui meil.
(Foto on illustreeriv, pilt on tehtud saunas Indias)


Mis saunadesse puutub, siis arvasin seni, et olen juba kõike näinud. Muidugi ma olin kuulnud, et sakslased käivad avalikus saunas alasti, mehed-naised üheskoos. Ning muidugi ma olin praalinud kergemeelselt võõramaalaste ees, kuidas me Skandinaavias ikka paljalt seda õiget saunamõnu võtame, aga miski ei valmistanud mind ette selleks, et AquaDome’i saunakompleksi uksest sisse astudes sattun justkui nudistide randa. Saunas, dušši all, puhkepinkidel, basseinis - kõik rõõmsalt üheskoos ja porgandpaljalt.

“Kõik me oleme ju täiskasvanud ja mehi-naisi näinud”, ütlesin ma ise hiljuti vanas mereäärses saunaosmikus, kus tundus lausa patt bikiinidega higistada. Ega alastus ei olegi ju häbiasi. Ainult, et kui seda on järsku meelevaldselt väga palju ja korraga, siis tundub kõik nii hirmus naljakas ja napakas.

"Heake küll, mis seal siis ikka," mõtlen ma hommikumantlit ära pannes ja lipsan heinasauna uksest sisse. Vau. Saun on kujundatud lakana, kus heinapallide vahel ringis puidust istepingid. Kõik pidulikult vaikivaid paljaid mehi ja naisi täis. Meeleolu loomiseks mängib šlaagrimuusika. Ma ei tea, mis mind nii kohutavalt naerma ajab, aga see lihtsalt on nii totakas! Tunnen ennast nagu varateismeline, kes Playboyd vaadates punastab ja itsitama hakkab. Minu vastupandamatud naeruturtsatused on vaikuses muidugi täiesti kohatud, nii et topin kaasasoleva käteräti suhu ja pigistad silmad nii kõvasti kinni kui saan. Ma ei suuda seal väga pikalt olla.

Kui silm juba igas vanuses alastusega harjuma hakkab, pole asi enam nii hull ja tuleb tutvust teha kõigi teiste saunaveidrustega. Ühes saunas on ruumi keskele ehitatud kerisele monteeritud perpetum mobile, mis iga natukese aja tagant kuumadele kividele vett tilgutab. Just nimelt tilgutab, sest korraliku leiliga harjunud inimesena ei saa seal nahkagi märjaks.

Spaa kõige suuremas saunas on leiliviskamiseks ehitatud lausa omaette masinavärk veetoru ja propelleriga. Leili “laseb” see masin iga 15 minuti järel ja selleks ajaks on sauna sisenemine ja väljumine keelatud.

Üleüldse on saunaskäik ikkagi korrapärane tegevus, uste peal võib näha juhendeid, kaua ühes või teises saunas olla tohib. Ilmselt ka seetõttu kuulub siin iga sauna juurde kohustuslik element - seinakell.

Järgmises väiksemas leiliruumis tehakse manuaalselt “rätikutrikki”. Kõigepealt avab professionaalne spetsialist saunaruumi ukse ja hakkab vannilinaga värsket õhku “sisse kloppima”. Seejärel uks suletakse, visatakse kividele sahmakas vett ning härra keerutab nüüd rätikut peakohal nagu propellerit. Veel erinevad kloppimisliigutused õhu ringlema ajamiseks ja kui te veel hämmastuse ja naeruluksatuste kätte lämbunud ei ole, siis võib higistama hakata. Saun ei ole siin naljaasi. Kõik on surmtõsised ja hiirvaiksed.

Paljalt jalutatakse ringi ka saunade esises ooteruumis ning minnakse õues asuvasse sooja veega basseini, mis asub sobilikult tervisekohviku akende all. Nii võivad einestajad oma lõunasöögi ajal ikka vees hõljuvaid lihakehasid jälgida.

Viimaks tunduvad katmata ihud juba täitsa tavalise asjana. Kui esialgu püüdsin viisakalt “mujale vaadata”, siis probleem on selles, et rahvast on nii palju, et ükskõik, kuhu pilk suunata, seal on ikka keegi. Nii ma siis lihtsalt jõllitangi ... kõiki.

Just sellepärast tulebki mulle peaaegu üllatusena, et pesuruum enne riietesse tagasi pugemist on meestele ja naistele eraldi. Mida mul nüüd enam varjata on?!

3.11.11

Sa unustasid suudelda mu hinge!

"Idioot"

Alustuseks olgu öeldud, et see oli väga hea film tugevate järelmõjudega, mis uhasid must üle veel järgmiselgi päeval. Raamatut ennast ma ei ole lugenud, kuigi tavaliselt ma eelistaks paberkandjat linateosele. Mõned akadeemilised eelteadmised on mulle siiski külge jäänud, nii et ma päris tühja pilguga ka seda ei vaadanud.

Igal juhul on tegemist täiesti suurepärase stiliseeringuga. Hoolimata arvustustest a la "igaüks ei tohiks Dostojevskit lavastada" jne, tuleks endale aru anda, et see polegi tavapärane ekraniseering. Nii nagu poodides on saadaval juustulaadne toode, on käesolev "Idioot" lavastus Dostojevski ainetel sõna otseses mõttes.

Lisaks süžeele on geniaalse stiliseeringu saanud kogu filmi interjöör, ajastu vaim, kostüümid, kõnemaneer ja karakterite käsitlus. Lugesin kuskilt varem, et enamik võtteid tehti poollagunenud Narva Aleksandri kirikus. Tõepoolest, kiriku puupinkidel saab täiesti usutavalt ära mängida stseenid kolisevast rongist, kuskil mujal saab sellest vihmane linnatänav, park või tühermaa.

Kõik see, kaasa arvatud siseruumid, mis on ilmselt üles võetud Dominiiklaste kloostris, mõjuvad jutustusele sobivalt süngelt ja rõskelt. Seega on interjööride askeetlikkusele vastandatud ülimalt ülepakutud, kohati isegi naeruväärsed kostüümid.

Kolm blondi õekest näevad välja õhulised kui pilvebaleriinid, kes on just tulnud Viru Keskuse ehtepoest ja endale külge riputanud kõik sädelevad võltspärlid, mis kaupluses saada oli. Küüniline ilu! Rogozini pahelisust rõhutavad tanelpadarlikud tätoveeringud, kitsad teksad ning nahkjakk ning eelpoolmainitud pastelseis toonides vahukuhilatele vastandub stiilsesse musta riietatud Nastasja Filippovna dramaatiline kuju.

Kui need mõned värvilaigud välja arvata, on tegemist üpris tumeda ja pimeda filmiga. Ma ei tea, kas see võrdlus teeb kellelegi liiga või on täielikult võhiklik, aga miski meenutas mulle kangesti 1945. filmitud "Ivan Groznõi", mida me omal ajal filmiajaloo loengute raames tollases Kinomajas vaatasime. Ilmselt on mõlema teose atmosfääris mingi sarnasus.

Süžee poolest, nagu algul ütlesin, pole ma kahjuks raamatut lugenud, nii et vägagi võimalik, et kõik nüansid ei jõudnud päris õigesti kohale.

Kas vürst Mõshkin oli tegelikult gei? Filmis oli kaks kohta, kus ta tundus Rogožinile lähenemiskatseid tegevat. Mõlemal korral päädis see langetõvehooga, millele eelnes "haruldane selgusehetk", nagu tegelane ise kirjeldas ning mõlemal korral oli ta üpris kahetimõistetavas füüsilises kontaktis teise mehega.

Kas ja miks Nastasja Filippovna Mõškinit armastas? Kas lihtsalt tema naivistliku puhtameelsuse pärast, kui kõikidel teistel meestel olid eeldatavasti omad motiivid? Miks Mõškin ütles, et ta armastab naist haletsusest? Ja samal ajal, miks Mõškin Aglajada mängis? Neiu ilmselt meeldis talle, aga sellest polnud kunagi küllalt? Hea küll, ma loen raamatu ka läbi ja saan ilmselt vastused.

Mingil hetkel läks lugu pisut igavaks ja hakkas venima, minu poolest oleks võinud täiesti välja jätta Juhan Ulfsaki mängitud Ippoliti ja tema traagika. Kuigi sellest liinist pärineb teine mu lemmiktsitaat (esimene on postituse pealkirjaks), kui Mõškin ütleb surevale Ippolitile: "Mine meist mööda ja anna meile andeks meie õnn", siis "Idioodile" see filmina midagi otseselt juurde ei andnud. Ilmselt on originaalteoses sellel oma tähtis roll, aga tabula rasana filmi vaadates oli see lugu minu jaoks üleliia.

Näitlejatest ka. Risto Kübar vürst Mõškinina oli ääretult usutav. Ma ei ole kahjuks ühtki teist tema rolli näinud, aga kui see ebakindlus oli päriselt ka mängitud, siis braavo. Tambet Tuiski pahalane Rogožin oli super, aga me oleme seda juba kuskil näinud. A noh, naistel kord juba on nõrkus selliste vastu, nii et ma ei ütle midagi. Väga meeldis Katarina Unt ja Nastasja Filippovna. Milline naine! Ta peaks panema Jeanne D'Arci mängima!

Ülejäänud olid omas mahlas (Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste, Tiina Tauraite) või niisama kahvatud (Liina Vahtrik). Ragne Veensalu Aglaja ei veennud ka eriti. Kuigi, kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ma võib-olla muudan meelt. Selline tütarlapselik ma-pole-päris-kindel-kes-ma-olen-või-mis-ma-siin-teen, noor naine oma kasvuetapis oli tegelikult hea, ainult et, kas see oli Aglaja või Ragne Veensalu ise...

Helindus on ka väga hästi valitud. Georgy Sviridovi "Snowstorm Walz" filmi tunnusmuusikana on täielik rusikas silmaauku. Mingel imelisel moel seob see kokku kogu selle ajasrändamise kemüüse. Muuseas, Sviridov on väga põnev ja võrdlemisi kaasaegne helilooja. Tema tuntuim teos on enamusele ilmset tuttav NSVL uudistesaate Vremja avaloona.

Kui sa "Idiooti" veel vaatamas käinud pole, siis ma ei ütle, et mine kindlasti. Mine siis, kui su sisetunne ütleb, et see on sinu masti film.

Igal juhul kummardus tegijatele!