Showing posts with label Hotellid. Show all posts
Showing posts with label Hotellid. Show all posts
3.9.15
10.9.12
Taani kuninga tagaaias
---
MOU: If you could travel anywhere you want, where would you go first?
Me: Hmmmmm... Let's start with the Jutland here.
---
Ma sattusin juhuse peale jälle nii ägedasse kohta, et seda peab lihtsalt jagama. Kopenhaageni kesklinnast umbes 7 km mööda rannikut üles poole, jääb rikaste ja ilusate linnaosa Charlottenlund. Teate seda tunnet, kui mõni koht on nii äge, et käid lihtsalt ringi ja ahmid õhku?
Öresundi väina ääres asuv küla (rannapromenaadid, lugematud luksuskaatrid ja jahid, eksole) on täis pikitud tillukesi rookatustega majakesi, üks romantilisem kui teine. Puitkarkasside palistused, merele kiikavad rõdud ja terassid ning lilledesse uppuvad aiasopid panevad pead vangutama ja mõtlema, et mis muinasjutt see nüüd on, kuhu sa korraga sattusid. Puhas skandinaavia romantika.
Just sellises ümbruses asub Skovshoved Hotel, mis ehitati aastal 1660 ja kuulub legendaarsesse "Historic Hotels of Europe" ühendusse. Hotell nagu hotell ikka, neli seina ja katus, ainult et millegi pärast väga omalaadse efektiga, nimelt aeg peatub.
Ning muidugi ei saa mööda minna 2 Michelini tärniga kaunistatud restoranist, mis on just täpselt selline nagu Michelini algupäraste põhimõtte järgi ette kujutada võib. Ei mingit karjuvat elegantsi, ei meingeid modernseid röögatusi, see on suurepärane paik õhtusöögiks, mis pakub Suurepäraseid Elamusi Suurte Algustähtedega. Foie Gras, mis sulas nagu suflee, veinis ja koores valminud kammkarbid, perfektne rukkileib, taevalikud magustoidud jne. Ma lähen sinna veel tagasi.
PS. Loo moraal on veel see, et tegelikult ei tea Taanimaast ju suurt midagi. Ja et kui juba mõned kilomeetrid Kopenhaagenist nii äge on, siis võiks ju juba auto nina Jüütimaale suunata ja vaadata, mis Taani kuningal veel tagaaias varuks on. :-)
MOU: If you could travel anywhere you want, where would you go first?
Me: Hmmmmm... Let's start with the Jutland here.
---
Ma sattusin juhuse peale jälle nii ägedasse kohta, et seda peab lihtsalt jagama. Kopenhaageni kesklinnast umbes 7 km mööda rannikut üles poole, jääb rikaste ja ilusate linnaosa Charlottenlund. Teate seda tunnet, kui mõni koht on nii äge, et käid lihtsalt ringi ja ahmid õhku?
Öresundi väina ääres asuv küla (rannapromenaadid, lugematud luksuskaatrid ja jahid, eksole) on täis pikitud tillukesi rookatustega majakesi, üks romantilisem kui teine. Puitkarkasside palistused, merele kiikavad rõdud ja terassid ning lilledesse uppuvad aiasopid panevad pead vangutama ja mõtlema, et mis muinasjutt see nüüd on, kuhu sa korraga sattusid. Puhas skandinaavia romantika.
Just sellises ümbruses asub Skovshoved Hotel, mis ehitati aastal 1660 ja kuulub legendaarsesse "Historic Hotels of Europe" ühendusse. Hotell nagu hotell ikka, neli seina ja katus, ainult et millegi pärast väga omalaadse efektiga, nimelt aeg peatub.
Ning muidugi ei saa mööda minna 2 Michelini tärniga kaunistatud restoranist, mis on just täpselt selline nagu Michelini algupäraste põhimõtte järgi ette kujutada võib. Ei mingit karjuvat elegantsi, ei meingeid modernseid röögatusi, see on suurepärane paik õhtusöögiks, mis pakub Suurepäraseid Elamusi Suurte Algustähtedega. Foie Gras, mis sulas nagu suflee, veinis ja koores valminud kammkarbid, perfektne rukkileib, taevalikud magustoidud jne. Ma lähen sinna veel tagasi.
PS. Loo moraal on veel see, et tegelikult ei tea Taanimaast ju suurt midagi. Ja et kui juba mõned kilomeetrid Kopenhaagenist nii äge on, siis võiks ju juba auto nina Jüütimaale suunata ja vaadata, mis Taani kuningal veel tagaaias varuks on. :-)
2.8.12
Itaaliasse oliive korjama
Paar juppi allpool kirjutasin Illariast ja sellisest toredast kohast nagu il Borghetto. Seesama tolles postituses mainitud "tee ise oma oliiviõli" idee on mu meelest nii äge, et natuke reklaami teha võib ju küll?
Niisiis, oktoobri keskpaigast kuni novembri lõpuni tuleks minna Chiantisse oliive korjama! Kõigepealt tuleb muidugi Itaaliasse saada, aga mis see väikse suts siis auto või lennukiga ära pole. :)
Esimene päev kulub nagunii kohale jõudmisele, aga juba samal õhtul toimub mõisas suurejooneline Toscana Welcome Dinner. Söögiga seal just tagasi ei hoita.
Teisel päeval pärast hommikusööki võib oliivimajandus alata. Kõigepealt peab Illaria oliivide teemal loengu, et mis ja kuidas ja miks üldse nendega tehakse. Siis tuleb algust teha oma isikliku oliiviõli pudelisildi disainimisega, et kõik oleks ikka tip-top.
Lõunasöögi juurde kuulub erinevate oliiviõlide degusteerimine ja pealelõunaks antakse vaba aega oma äranädemise järgi ringi vaadata.
Kolmandal päeval saab näpud mullaseks teha, või õigemini oliiviseks, sest peale hommikusööki tuleb marjukesi noppima minna. Lõunsaöök serveeritakse piknikuna ja pealelõunal viite oliivid veskile. Õhtusöök mõisas on loomulikult uue värskelt pressitud õli auks!
Neljanda päeva esimene pool on taas vabakäigul, võite ümbruses ringi sõita või tellida näideks oliiviõli massaazi. Hilisemaks pealelõunaks on planeeritud aga il Borghetto veinide degusteerimine ja keldri külastus.
Veinilimpsimine jätkub ka õhtusöögil, kuid enne seda tuleb valmis villida veel omad oliiviõli pudelid ning need meeldejäävalt sildistada. Kes soovib, võib pudelid koju saata pakiga (lisatasu eest), aga kui julged kohvrisse mahutada, siis on lihtsalt küsimus turvalises paigutamises.
Viiendal päeval ootab kojusõit, kui just pole soovi pikemaks peatuma jääda või mujale edasi sõita.
Selline 4 ööd/ 5 päeva pakkumise + 3 liitri värske oliiviõli hinnaks kahele inimesele on 1300 €.
Paraku käib asja juurde ka minimaalne osalejate arv - 6, seega peaks kohale sõitma väikese rühma sõpradega. Muidu ei tasu il Borghettol niisuguse programmi tegemine lihtsalt ära.
Aga hinne sisse käivad:
- 4 ööd majutus il Borghetto villas kaheses toas koos hommikusöökidega
- 3 supermaitsvat õhtusööki
- 1 lõunasöök koos oliiviõlide degusteerimisega
- 1 piknik
- 1 veinide degusteerimine
- oliivimajandusega tutvumine ja oliivide korjamine
- külaskäik veskile
- oma üli-õlipudelite disainimine ja sildistamine
Kui ma aega saan, siis lähen. :)
17.7.12
Leiunurk: Toscana villade lood
Võite mind aupaklikult kutsuda ka Vana-Euroopa Salapaikade Ordu varalaeka auvõtmehoidjaks! Ma lihtsalt sattun alatasa sellistesse ägedatesse kohtadesse, et ise ka imestan, kuidas see nüüd juhtus. Itaalia on selliste kohtade osas esirinnas, sest pool riiki on täis pikitud pisikesi ajaloolisi villasid, kindluseid ja lossikesi. Küsimus seisneb selles, kuidas nendele müüridele elu sisse puhuda.
Villa Buonisegna, Rapolano Terme lähedal
Esimene märk sellest, kuhu kohe jõudma hakkad, on õige teeviida juures asfaldilt kruusateele pöörates. Tolmupilv tuules, lookleb rada lõputute viinamarjapõldude vahel ja pöörab siis suursugusele küpressialleele, mille lõpus troonib majesteetlikult proua Villa Buonisegna.
Tunne on umbes selline, nagu oleks jõudnud maale vanaema juurde. Ainult, et vanaema on juhtumisi mingi veiniimpeeriumi pärijanna. Nojah, vanaema on siinkohal väljamõeldis, sest päriselus elab selles kohas hoopis pärijanna Daniela, kes sihikindlalt juhib sajandeid oma perekonnale kuulunud veinimõisa, oliiviõli tootmist ning võtab vastu majasse saabuvaid külalisi.
Villa on võimas. No muidugi, mitte nagu Versailles’ või mõni muu taoline, aga sisse astudes käib korraks läbi aupaklikuse jõnks. Esimese korruse söögisaali kõrges laes on maalitud uhke perekonnavapp. Teise korruse keskmes asub hiiglasliku kaminaga ühiskasutusel olev elutuba ning sellega külgnevad 6 avarat magamistuba. Antiikse mööbli ja võlvitud lagedega.
Kõrvalhoonetesse paigutatud apartementide hulgast võib valida erineva suuruse ja kujuga lahendusi, igal ühel oma väike aiake või terrass, mõnel isegi kamin, kuhu võib jahedamal õhtul tule teha. Maja taga aias on muidugi Toscana maaelu mõnude juurde kuuluv kohustuslik element - kaks kirgastavalt jaheda veega basseini.
Külalistele teeb Daniele isiklikult mõisas ekskursiooni, räägib veinidest ja oliiviõlist ning tahtmise korral võid “koduveini” või muid mõisas toodetavaid hoidiseid kastide kaupa ka kaasa osta. Korra nädalas korraldab ta suure piduliku õhtusöögi, kus pakutakse perekonna retseptide järgi kohalikust värskest toorainest valmistatud piduroogi ja loomulikult veini, veini ja veelkord veini...
Ma olen täiesti veendunud, et just selline võiks olla minu Itaalia vanaema.
Borgo La Bagnaia, Siena lähedal
Hoopis teistsugune vanaema on seotud Siena lähedal asuva Borgo La Bagnaiaga, mis tänapäeval on pigem hiiglaslik luksuskuurort kui maamõis. Ja vanaema ei ole päris vanaema, vaid pigem VÄGA ekstsentriline, VÄGA rikas vanadaam, kohaliku meediaimpeeriumi pärijanna, kes raskete rahade eest ostetud kunagisel maavaldusel rahuldab oma disainikirge.
Just tema käe järgi on kujundatud kõik hotelli interjöörid. Kas ma mainisin juba sõna ekstsentriline? Näiteks kärtspunane hiiglaslik konverentsikeskus on Toscana piirkonna üks suuremaid ja uhkemaid. Hiiglaslikud saalid seminaride ja muude ürituste pidamiseks on ehitatud nutikalt mäekülje sisse nii, et ülaltpoolt vaadates imetled vaid verivärske golfiväljaku perfektse muruga väljasid.
Väljakute juurde kuulub oma golfiklubi, Vana-Inglise stiilis a la Itaalia sisustatud elustiilikeskus, mille suurejoonelises kaupluses müüakse proua hobikorras disainitud golfivarustust, kotte, nahkgalanteriid jne. Valduse teises servas asub veel kuurorti juurde kuuluv vanasse tööistemajja ehitatud 4* hotell ja laudast ümber ehitatud luksuslik Buddha Spa.
La Bagnaia on selline koht, kuhu põgeneksid need, kes tahavad kõigest eemale saada, kuid nautida ometi täisväärtuslikku puhkust. Sellel piiratud alal on olemas peaaegu kõik.
La Corte dei Papi, Cortona lähedal
Relais Corte dei Papi on esmapilgul tüüpiline Toscana kivimaja. Täpsemalt öeldes, Papi perekonnale kuuluv iidvana kivimaja. Kui astute sisse ja kohtate tagasihoidlikult sarmikat noormeest hõbedaste niitidega pikkades tumedates juustes, olete kohtunud Davidiga.
Unista suurelt, kõlas David Papi moto, kui ta majast luksuslikku võõrastemaja voolima hakkas. Pikapeale on ta saavutanud selle, et enamik kliente tuleb iga aasta puhkuseks tagasi, olles nõus maksma 400-500 eurost letihinda öö kohta. Nüüd on Davidil uus unistus, ehitada juurde 8 sviiti, milledes on mullivann ja Türgi saun toas ning veel üks mullivann terrassil.
Davidi sisekujunduslikud eelistused ei ole sugugi nii tagasihoidlik, kui tema olek, Relais toad on pehmelt öeldes suurejoonelised. Tõenäoliselt tunneks siin end koduselt ka Prantsusmaa Päikesekuningas.
Ometi on kogu see küllus täpselt maitsekuse piiri peal, mida ei ole nagu otseselt üle ega puudu. Davidi sõbralik-aupaklik kohalolek, gurmeerestoran, türkiissinine bassein, lopsakas lilleaed ja kõik see pudru-mudru loovad Corte dei Papis lõputu nautlemise aura, mis on ilmselt püsiklientuuri tekkimise aluseks.
Ja kuid õhtusöögi juurde pakutakse veini, tasub kiigata pudelil ilutsevat Papi vappi. Ega me eriti veini ei tooda, muheleb David, ainult nii natukene oma tarbeks... Muuseas, ta ise elab koos perekonnaga seal samas majas ülemisel korrusel.
Il Borghetto Country Inn, Chianti
Tahaks näha mõnda kaasmaalast, keda Chianti maastikud õhkama ei pane. Minu meelest on isegi sealne õhk veinist ja selle tegemisest läbi imbunud, selline veidi joovastama panev.
Il Borgetto on klassikaline juhtum. Võõrastemaja on vaid osa perekonna tegemistest, põhiaur kulub veinitootmisele, mida juhib perepoeg ning oliivide eest vastutab tema õde. Illaria on läbi ja lõhki ärinaine, see on tema maa ja tema business ning külaline on siin külaline, mitte kuningas.
Sisutuse poolest meeldib il Borgetto mulle isegi enim, sest siin on kõige kodusem tunne. Kui muidu on Toscana majutuskohtade stiil võrdlemisi kõle (kivipõrandad, metallvoodi, raskest puidust kummut), siis siin on rohkem soojust ja kodusust. Kogu maja ongi nagu üks suur kodu, näiteks, kui mõni külalistetuba on vaba, ei panda seda lukku vaid uksed on avatud nagu kodus ikka. Ja teised külastajad võivad soovi korral sisse piiluda kui soovivad.
Illaria kõige ägedam plaan on minu arvates nn. isikliku oliiviõli pakett. See tähendab, et sügisel saab tulla Borghettosse, osaleda oliivikoristusel, viia marjad veskisse ning saadud kogused oliiviõli kuuluvad sulle. Paketti sisse kuulub isegi pudelite personaalne markeerimine, see tähendab, et võid kujundada endale meeldivad etiketid, mis vedela kulla pudelikesi kaunistavad.
Ja muidugi käib asja juurde veinide degusteerimine, kui veab, viib Illaria paarisaja meetri kaugusele koju, mille keldris avanaeb totaalne veinivõlumaa.
Paluffo, Chianti
Kui üks klassikaline versioon Bella Toscana elustiilist on kogu elu oma perekonnapärandi nimel, siis teine laialtlevinud juhtum on valgekraede naasmine oma juurte juurde.
Paluffo nimelist villat peavad Luca ja tema abikaasa Liana, kelle perekonnale see valdus ajalooliselt kuulus. Mõlemad elavad ja teevad karjääri Milanos, mõis on mõlema ühine hobi, kuhu nad igal võimalusel suurlinnast kohale kihutavad.
Kuigi olemuselt samasugune teised on Paluffos ometi palju asju omamoodi. Varemetes hoone on renoveeritud täielikult ökolt, kasutades ainult kohalikke materjale ning säilitades nii palju originaalset kui võimalik. Näiteks peahoone tubades ja koridorides on krohvi alt välja tulnud imelised freskod, mida pole siiski hakatud restaureerima, vaid presenteeritud sellisena nagu nad oma kulunud ilus on.
Maja juurde kuulunud vanas veskis on säilinud massiivsed veskimehhanismid, mida aupaklikult imetlemas käia saab. Abikaasad koguvad antiikmööblit, seega on kogu sisustus põnevalt eklektiline. Ühises söögisaalis on hiiglaslik kamin ja viimase peal tehnika seminaride läbi viimiseks.
Kõige ägedam osa on aga maja taga aias ning see kannab nime bassein. Ei, tiik. Ei, bassein. Tiik-bassein. Bassein-tiik.
Tegemist on basseiniga, mille puhastamiseks ei kasutata grammigi keemiat, sest Paluffos on kõik öko ja looduslik. Selle asemel on aretatud naturaalmajandus tehnoloogia, basseini tagumises osas on eraldi osa veetaimedele. Taimede vahel elavad muuseas konnad ja mõned sisalikud, kes on osa veekogu ökosüsteemist.
Samas on see kõik puhta erksinise põhjaga ja bassein nagu ikka, kui mõni üksik ujujate vahele eksinud loomake välja arvata. Aga kes konna kardab, see ei peagi ökomõnudest aru saama. Mulle avaldas see bassein muljet, suurepärane lahendus! Ja muidugi peab mainima ka basseini äärest avanevat täiesti vapustavat vaadet, mida võib oma lamamistoolil lesides silmadega lõputult õgida, konnakoori muusikalised katsetused kõrvus.
Albergo di Pietrasanta, Pietrasanta
Toscana Maremma ehk Liguuria mere äärde pikitud kuurortlinnad jätavad mind enamasti külmaks. Kuid ka sealt võib armsaid kohti leida, näiteks Torre del Lago Pucini või Marina di Pietrasantast 5 kilomeetrit sisemaapoole asuv Pietrasanta vanalinn.
Linn on kuulus oma kunstimeelsuse ja loomingulise õhkkonna poolest. Tänavad on täis pikitud galeriisid ja kunstisalonge. Samasse komplekti kuulub ka Albergo di Pietrisanta, mille kohta on raske öelda hotell, pigem on tegemist hotellilaadse kunstimuuseumiga.
Legend sarnaneb Paluffole. Hotelli omanikud on abielupaar, edukad arhitektid, kes armastavad moodsat kunsti ning nad soovisid avada hotelli omasugustele inimestele. Võõrstemaja on nende võimalus oma kollektsiooni väärika külalisega jagada, kokku on nende kiviseinade vahel väidetavalt 40 miljoni euro väärtuses nüüdiskunsti.
Hotellitoad ise on klassikaliselt täiuslikud. Pärast kivipõrandaid ja lubjatud seinu mõjub pehme vaip teatava teraapiana ning teki funktsiooni täitev sulepilv tõotab tuua hea une.
Hotelli direktriss Barbara on nagu väike särtsuv pähkel, kes on võtnud südameasjaks isiklikult lahendada kõikide külaliste soovunelmad. Võite kindel olla, et teile surutakse pihku Barbara mobiilinumbriga visiitkaart ja korrutatakse lõputult, et helistada võib millal iganes. Kas või siis, kui oled Carrara marmorireservuaari ära eksinud või ei suuda otsustada, millises restoranis restoranis õhtustada. Samas ei ole Barbara sugugi pealetükkiv, ta lihtsalt ongi selline ... eriline.
Lisaks hotellijuhtimisele tegeleb Barbara pulmakorraldusega ning selles on ta kaval nagu rebane. Juristiks õppinud naine ajab oma klientide eest korda kõik Itaalia bürokratiamajanduseks vajalikud dokumendid ning korraldab mängeva kerglusega ilmvõimatuid asju.
Näiteks, mis on pulmakorralduses üks suure arengupotensiaaliga haru? Gay marriages. Barbara liitus mingi kirikusektiga (ma olen nime unustanud), mis toetab samasooliste suhteid ning omad nüüd ainukesena Itaalias õigust väljastada abielusertifikaate geidele. Tegemist pole küll riikliku õigusaktiga, aga mida jumal on üheks kuulutanud, seda inimene ärgu puutugu, eks?
Lisaks on Barbaral õigus korraldada kosher-pulmasid ja India pulmasid, mis pidid ka kõik erilisi lubasi ja teadmisi vajama. Ja kui ta jutusoonele on sattunud, pidage meeles küsida, kuidas ta oma abikaasaga kohtus. Ma pole nii head lugu juba ammu kuulnud.
Borgo la Casaccia, Montaione
Nüüdseks olen ma nende mõtete kirja panemise põhjal jõudnud järeldusele, et inimesed teevad koha ja koht inimesed. Borgo la Casaccia võiks olla täiesti tavaline Toscana hotell, aga ei ole, sest seal on Francesco.
La Casaccia on ajalooliselt olnud nn. postijaam, koht tähtsa “maantee” ääres, kus sai süüa, öömajale jääda ja hobuseid värskendada. Nii et teatavas mõttes on ta olnud hotell päris mitu sajandit. Viimati kuulus valdus ühele vanaprouale (vanaprouad mängivad Itaalias üldse tähtsat rolli, eks), kes selle müüki pani.
Just sellel ajal hakkas Francesco oma kahe vennaga mõlgutama mõtteid, kuhu võiks investeerida päranduseks saadud raha. Ta nägi La Casaccias potensiaali ja nüüd ongi kolm venda hotelliomanikud, kaks vanemat nö. vaikivate partneritena, samal ajal kui noorem sõstrasilm kohapeal toimetab.
La Casaccia on suurepärane koht mõistliku hinnaga Toscana perepuhkuseks. Hotell koosneb kümnekonnast avarast apartemendist, kõigis täisvarustusega köök-elutuba, laia voodiga magamistuba ning kahe eraldi voodiga magamistuba lastele. Maja ees asuvad basseinid, kus lastele on eraldi madala veega osa.
Asukoht Toscanas on suurepärane, see tähendab võimalusi väljasõitudeks huviväärsetesse paikadesse on igas suunas. Aga kui puhkuse eesmärk on lõõgastumine, siis ei pea Montaione külast üldse lahkuma. Supermarketid asuvad 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, esimene restoran La Trattoria on umbes 400 m.
Miks sa sinna koguaeg tagasi minna tahad, küsis üks lähedal seisev härrasmees minu vaimustuspuhangute peale. Mul lihtsalt on selle Itaaliaga mingi värk... ;)
Villa Buonisegna, Rapolano Terme lähedal
Esimene märk sellest, kuhu kohe jõudma hakkad, on õige teeviida juures asfaldilt kruusateele pöörates. Tolmupilv tuules, lookleb rada lõputute viinamarjapõldude vahel ja pöörab siis suursugusele küpressialleele, mille lõpus troonib majesteetlikult proua Villa Buonisegna.
Tunne on umbes selline, nagu oleks jõudnud maale vanaema juurde. Ainult, et vanaema on juhtumisi mingi veiniimpeeriumi pärijanna. Nojah, vanaema on siinkohal väljamõeldis, sest päriselus elab selles kohas hoopis pärijanna Daniela, kes sihikindlalt juhib sajandeid oma perekonnale kuulunud veinimõisa, oliiviõli tootmist ning võtab vastu majasse saabuvaid külalisi.
Villa on võimas. No muidugi, mitte nagu Versailles’ või mõni muu taoline, aga sisse astudes käib korraks läbi aupaklikuse jõnks. Esimese korruse söögisaali kõrges laes on maalitud uhke perekonnavapp. Teise korruse keskmes asub hiiglasliku kaminaga ühiskasutusel olev elutuba ning sellega külgnevad 6 avarat magamistuba. Antiikse mööbli ja võlvitud lagedega.
Kõrvalhoonetesse paigutatud apartementide hulgast võib valida erineva suuruse ja kujuga lahendusi, igal ühel oma väike aiake või terrass, mõnel isegi kamin, kuhu võib jahedamal õhtul tule teha. Maja taga aias on muidugi Toscana maaelu mõnude juurde kuuluv kohustuslik element - kaks kirgastavalt jaheda veega basseini.
Külalistele teeb Daniele isiklikult mõisas ekskursiooni, räägib veinidest ja oliiviõlist ning tahtmise korral võid “koduveini” või muid mõisas toodetavaid hoidiseid kastide kaupa ka kaasa osta. Korra nädalas korraldab ta suure piduliku õhtusöögi, kus pakutakse perekonna retseptide järgi kohalikust värskest toorainest valmistatud piduroogi ja loomulikult veini, veini ja veelkord veini...
Ma olen täiesti veendunud, et just selline võiks olla minu Itaalia vanaema.
Borgo La Bagnaia, Siena lähedal
Hoopis teistsugune vanaema on seotud Siena lähedal asuva Borgo La Bagnaiaga, mis tänapäeval on pigem hiiglaslik luksuskuurort kui maamõis. Ja vanaema ei ole päris vanaema, vaid pigem VÄGA ekstsentriline, VÄGA rikas vanadaam, kohaliku meediaimpeeriumi pärijanna, kes raskete rahade eest ostetud kunagisel maavaldusel rahuldab oma disainikirge.
Just tema käe järgi on kujundatud kõik hotelli interjöörid. Kas ma mainisin juba sõna ekstsentriline? Näiteks kärtspunane hiiglaslik konverentsikeskus on Toscana piirkonna üks suuremaid ja uhkemaid. Hiiglaslikud saalid seminaride ja muude ürituste pidamiseks on ehitatud nutikalt mäekülje sisse nii, et ülaltpoolt vaadates imetled vaid verivärske golfiväljaku perfektse muruga väljasid.
Väljakute juurde kuulub oma golfiklubi, Vana-Inglise stiilis a la Itaalia sisustatud elustiilikeskus, mille suurejoonelises kaupluses müüakse proua hobikorras disainitud golfivarustust, kotte, nahkgalanteriid jne. Valduse teises servas asub veel kuurorti juurde kuuluv vanasse tööistemajja ehitatud 4* hotell ja laudast ümber ehitatud luksuslik Buddha Spa.
La Bagnaia on selline koht, kuhu põgeneksid need, kes tahavad kõigest eemale saada, kuid nautida ometi täisväärtuslikku puhkust. Sellel piiratud alal on olemas peaaegu kõik.
La Corte dei Papi, Cortona lähedal
Relais Corte dei Papi on esmapilgul tüüpiline Toscana kivimaja. Täpsemalt öeldes, Papi perekonnale kuuluv iidvana kivimaja. Kui astute sisse ja kohtate tagasihoidlikult sarmikat noormeest hõbedaste niitidega pikkades tumedates juustes, olete kohtunud Davidiga.
Unista suurelt, kõlas David Papi moto, kui ta majast luksuslikku võõrastemaja voolima hakkas. Pikapeale on ta saavutanud selle, et enamik kliente tuleb iga aasta puhkuseks tagasi, olles nõus maksma 400-500 eurost letihinda öö kohta. Nüüd on Davidil uus unistus, ehitada juurde 8 sviiti, milledes on mullivann ja Türgi saun toas ning veel üks mullivann terrassil.
Davidi sisekujunduslikud eelistused ei ole sugugi nii tagasihoidlik, kui tema olek, Relais toad on pehmelt öeldes suurejoonelised. Tõenäoliselt tunneks siin end koduselt ka Prantsusmaa Päikesekuningas.
Ometi on kogu see küllus täpselt maitsekuse piiri peal, mida ei ole nagu otseselt üle ega puudu. Davidi sõbralik-aupaklik kohalolek, gurmeerestoran, türkiissinine bassein, lopsakas lilleaed ja kõik see pudru-mudru loovad Corte dei Papis lõputu nautlemise aura, mis on ilmselt püsiklientuuri tekkimise aluseks.
Ja kuid õhtusöögi juurde pakutakse veini, tasub kiigata pudelil ilutsevat Papi vappi. Ega me eriti veini ei tooda, muheleb David, ainult nii natukene oma tarbeks... Muuseas, ta ise elab koos perekonnaga seal samas majas ülemisel korrusel.
Il Borghetto Country Inn, Chianti
Tahaks näha mõnda kaasmaalast, keda Chianti maastikud õhkama ei pane. Minu meelest on isegi sealne õhk veinist ja selle tegemisest läbi imbunud, selline veidi joovastama panev.
Il Borgetto on klassikaline juhtum. Võõrastemaja on vaid osa perekonna tegemistest, põhiaur kulub veinitootmisele, mida juhib perepoeg ning oliivide eest vastutab tema õde. Illaria on läbi ja lõhki ärinaine, see on tema maa ja tema business ning külaline on siin külaline, mitte kuningas.
Sisutuse poolest meeldib il Borgetto mulle isegi enim, sest siin on kõige kodusem tunne. Kui muidu on Toscana majutuskohtade stiil võrdlemisi kõle (kivipõrandad, metallvoodi, raskest puidust kummut), siis siin on rohkem soojust ja kodusust. Kogu maja ongi nagu üks suur kodu, näiteks, kui mõni külalistetuba on vaba, ei panda seda lukku vaid uksed on avatud nagu kodus ikka. Ja teised külastajad võivad soovi korral sisse piiluda kui soovivad.
Illaria kõige ägedam plaan on minu arvates nn. isikliku oliiviõli pakett. See tähendab, et sügisel saab tulla Borghettosse, osaleda oliivikoristusel, viia marjad veskisse ning saadud kogused oliiviõli kuuluvad sulle. Paketti sisse kuulub isegi pudelite personaalne markeerimine, see tähendab, et võid kujundada endale meeldivad etiketid, mis vedela kulla pudelikesi kaunistavad.
Ja muidugi käib asja juurde veinide degusteerimine, kui veab, viib Illaria paarisaja meetri kaugusele koju, mille keldris avanaeb totaalne veinivõlumaa.
Paluffo, Chianti
Kui üks klassikaline versioon Bella Toscana elustiilist on kogu elu oma perekonnapärandi nimel, siis teine laialtlevinud juhtum on valgekraede naasmine oma juurte juurde.
Paluffo nimelist villat peavad Luca ja tema abikaasa Liana, kelle perekonnale see valdus ajalooliselt kuulus. Mõlemad elavad ja teevad karjääri Milanos, mõis on mõlema ühine hobi, kuhu nad igal võimalusel suurlinnast kohale kihutavad.
Kuigi olemuselt samasugune teised on Paluffos ometi palju asju omamoodi. Varemetes hoone on renoveeritud täielikult ökolt, kasutades ainult kohalikke materjale ning säilitades nii palju originaalset kui võimalik. Näiteks peahoone tubades ja koridorides on krohvi alt välja tulnud imelised freskod, mida pole siiski hakatud restaureerima, vaid presenteeritud sellisena nagu nad oma kulunud ilus on.
Maja juurde kuulunud vanas veskis on säilinud massiivsed veskimehhanismid, mida aupaklikult imetlemas käia saab. Abikaasad koguvad antiikmööblit, seega on kogu sisustus põnevalt eklektiline. Ühises söögisaalis on hiiglaslik kamin ja viimase peal tehnika seminaride läbi viimiseks.
Kõige ägedam osa on aga maja taga aias ning see kannab nime bassein. Ei, tiik. Ei, bassein. Tiik-bassein. Bassein-tiik.
Tegemist on basseiniga, mille puhastamiseks ei kasutata grammigi keemiat, sest Paluffos on kõik öko ja looduslik. Selle asemel on aretatud naturaalmajandus tehnoloogia, basseini tagumises osas on eraldi osa veetaimedele. Taimede vahel elavad muuseas konnad ja mõned sisalikud, kes on osa veekogu ökosüsteemist.
Samas on see kõik puhta erksinise põhjaga ja bassein nagu ikka, kui mõni üksik ujujate vahele eksinud loomake välja arvata. Aga kes konna kardab, see ei peagi ökomõnudest aru saama. Mulle avaldas see bassein muljet, suurepärane lahendus! Ja muidugi peab mainima ka basseini äärest avanevat täiesti vapustavat vaadet, mida võib oma lamamistoolil lesides silmadega lõputult õgida, konnakoori muusikalised katsetused kõrvus.
Albergo di Pietrasanta, Pietrasanta
Toscana Maremma ehk Liguuria mere äärde pikitud kuurortlinnad jätavad mind enamasti külmaks. Kuid ka sealt võib armsaid kohti leida, näiteks Torre del Lago Pucini või Marina di Pietrasantast 5 kilomeetrit sisemaapoole asuv Pietrasanta vanalinn.
Linn on kuulus oma kunstimeelsuse ja loomingulise õhkkonna poolest. Tänavad on täis pikitud galeriisid ja kunstisalonge. Samasse komplekti kuulub ka Albergo di Pietrisanta, mille kohta on raske öelda hotell, pigem on tegemist hotellilaadse kunstimuuseumiga.
Legend sarnaneb Paluffole. Hotelli omanikud on abielupaar, edukad arhitektid, kes armastavad moodsat kunsti ning nad soovisid avada hotelli omasugustele inimestele. Võõrstemaja on nende võimalus oma kollektsiooni väärika külalisega jagada, kokku on nende kiviseinade vahel väidetavalt 40 miljoni euro väärtuses nüüdiskunsti.
Hotellitoad ise on klassikaliselt täiuslikud. Pärast kivipõrandaid ja lubjatud seinu mõjub pehme vaip teatava teraapiana ning teki funktsiooni täitev sulepilv tõotab tuua hea une.
Hotelli direktriss Barbara on nagu väike särtsuv pähkel, kes on võtnud südameasjaks isiklikult lahendada kõikide külaliste soovunelmad. Võite kindel olla, et teile surutakse pihku Barbara mobiilinumbriga visiitkaart ja korrutatakse lõputult, et helistada võib millal iganes. Kas või siis, kui oled Carrara marmorireservuaari ära eksinud või ei suuda otsustada, millises restoranis restoranis õhtustada. Samas ei ole Barbara sugugi pealetükkiv, ta lihtsalt ongi selline ... eriline.
Lisaks hotellijuhtimisele tegeleb Barbara pulmakorraldusega ning selles on ta kaval nagu rebane. Juristiks õppinud naine ajab oma klientide eest korda kõik Itaalia bürokratiamajanduseks vajalikud dokumendid ning korraldab mängeva kerglusega ilmvõimatuid asju.
Näiteks, mis on pulmakorralduses üks suure arengupotensiaaliga haru? Gay marriages. Barbara liitus mingi kirikusektiga (ma olen nime unustanud), mis toetab samasooliste suhteid ning omad nüüd ainukesena Itaalias õigust väljastada abielusertifikaate geidele. Tegemist pole küll riikliku õigusaktiga, aga mida jumal on üheks kuulutanud, seda inimene ärgu puutugu, eks?
Lisaks on Barbaral õigus korraldada kosher-pulmasid ja India pulmasid, mis pidid ka kõik erilisi lubasi ja teadmisi vajama. Ja kui ta jutusoonele on sattunud, pidage meeles küsida, kuidas ta oma abikaasaga kohtus. Ma pole nii head lugu juba ammu kuulnud.
Borgo la Casaccia, Montaione
Nüüdseks olen ma nende mõtete kirja panemise põhjal jõudnud järeldusele, et inimesed teevad koha ja koht inimesed. Borgo la Casaccia võiks olla täiesti tavaline Toscana hotell, aga ei ole, sest seal on Francesco.
La Casaccia on ajalooliselt olnud nn. postijaam, koht tähtsa “maantee” ääres, kus sai süüa, öömajale jääda ja hobuseid värskendada. Nii et teatavas mõttes on ta olnud hotell päris mitu sajandit. Viimati kuulus valdus ühele vanaprouale (vanaprouad mängivad Itaalias üldse tähtsat rolli, eks), kes selle müüki pani.
Just sellel ajal hakkas Francesco oma kahe vennaga mõlgutama mõtteid, kuhu võiks investeerida päranduseks saadud raha. Ta nägi La Casaccias potensiaali ja nüüd ongi kolm venda hotelliomanikud, kaks vanemat nö. vaikivate partneritena, samal ajal kui noorem sõstrasilm kohapeal toimetab.
La Casaccia on suurepärane koht mõistliku hinnaga Toscana perepuhkuseks. Hotell koosneb kümnekonnast avarast apartemendist, kõigis täisvarustusega köök-elutuba, laia voodiga magamistuba ning kahe eraldi voodiga magamistuba lastele. Maja ees asuvad basseinid, kus lastele on eraldi madala veega osa.
Asukoht Toscanas on suurepärane, see tähendab võimalusi väljasõitudeks huviväärsetesse paikadesse on igas suunas. Aga kui puhkuse eesmärk on lõõgastumine, siis ei pea Montaione külast üldse lahkuma. Supermarketid asuvad 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, esimene restoran La Trattoria on umbes 400 m.
Miks sa sinna koguaeg tagasi minna tahad, küsis üks lähedal seisev härrasmees minu vaimustuspuhangute peale. Mul lihtsalt on selle Itaaliaga mingi värk... ;)
27.6.12
Leiunurk: For the love of Slovenian seaside
Ega keegi Eestis Sloveenia riigist suurt midagi ei tea. Vähe sellest, et Ljubljana on paeluvalt elujaatav ja sarmikas linnake ning võimsad mäed ja looduspargid pakuvad matkanaudinguid, kõige parem osa Sloveeniast on tilluke jupike maad Aadria mere ääres Itaalia ja Horvaatia legendaarsete rannakuluaaride vahel.
Need mõned Vahemere päikeselises kullas sillerdavad linnad on hästi hoitud saladus, kuhu igaüks ei peagi teed leidma. Kes tahab, käigu edasi seal, kus on päris rannakuurortid.
Koper on linnadest suurim, ajaloohõngulist keskust ümbritseb moodne infrastruktuur sadamate, vabrikute ja superkaubanduskeskustega. Sellel kaitsemüüril ei tasu ennast heidutada lasta ning tüürige kindlameelselt edasi keskuse poole.
Portoroz on kuurortlinn pungil betoonist hotelle ja kasiinosid. Sealt võib läbi sõita ning rannas käia, kui teile meeldivad massisuplused.
Pärleid tasub aga otsida lahesoppi peidetud Izolast või värske kala haisulisest Piranist. Minu süda kuulub viimasele, sest see linn lihtsalt võtab sind oma rüppe ja täidab rõõmuga.
Ma olen ka varem korra maininud, et majutuskohtade leidmine tundub kohati nagu saatusest määratud. Ka seekord polnud meil otseselt plaani Pirani pidama jääda, aga pärast lohakat loivamist mööda poolsaare tippu ümbritsevat promenaadi tundus, et tegelikult on kodu käes, leia veel vaid voodi. Piran pole selles mõttes just parim koht, eriti kui 120 € toa eest tundub liigne liialdus. Potsatasime korraks muulikividele jalgu puhkama ja seal ta oli. Otse meie peade kohal kõrguva rõdu küljes rippus “apartement for rent” ja telefoninumber.
Sellised hetked on alati reiside creme de la creme, kui oled leidnud oma ajutise kodu. Selle sama mereäärse majakese esimesel korrusel pooleteistmeetriste müüride vahel asunud korter ei olnud küll midagi erilist (korralik köök, vannituba ja eluruumid), aga isiklik promenaadiäärne terrass naabrite jäätisekohvikust leviva wifiga, loojuv päike, õhtusöök värskest valgest kalast, valge vein ja mis peamine - elu keset kohalikku olu (mammid, papid, koerad, kassid), vot see on see, mis hea veel paremaks teeb.
Ja siinkohal kasutan võimalust reklaamiks, kui keegi veel tahab Sloveenia rannikule sattuda ning otsib mõistliku hinnaga toredat majutust, siis koht on selline:
APARTMAJI SANTINA
Gregorciceva 21, Piran
Tel +38641406833
E-mail: 13.valter@gmail.com
Kohalikke kulutusi:
- 2-toaline apartement mere ääres Pirani vanalinnas, 60 €/ öö (juunis)
- Õhtusöök kahele: värske valge kala ahjus küpsetatud koos värskete kartulite ja oliividega, 2 suurt värsket salatit ja pudel valget veini, 44 €
- Hommikusöögiliud hea ja paremaga, värske apelsinimahl, kakao ja kohvi, 23 €
Sloveenia on natuke nagu Eesti - ajaloo poolt räsitud, valesti mõistetud ja alahinnatud, aga tänapäeval värskendavalt kaunis, omapärane ja mõistliku hinnatasemega maa!
Need mõned Vahemere päikeselises kullas sillerdavad linnad on hästi hoitud saladus, kuhu igaüks ei peagi teed leidma. Kes tahab, käigu edasi seal, kus on päris rannakuurortid.
Koper on linnadest suurim, ajaloohõngulist keskust ümbritseb moodne infrastruktuur sadamate, vabrikute ja superkaubanduskeskustega. Sellel kaitsemüüril ei tasu ennast heidutada lasta ning tüürige kindlameelselt edasi keskuse poole.
Portoroz on kuurortlinn pungil betoonist hotelle ja kasiinosid. Sealt võib läbi sõita ning rannas käia, kui teile meeldivad massisuplused.
Pärleid tasub aga otsida lahesoppi peidetud Izolast või värske kala haisulisest Piranist. Minu süda kuulub viimasele, sest see linn lihtsalt võtab sind oma rüppe ja täidab rõõmuga.
Ma olen ka varem korra maininud, et majutuskohtade leidmine tundub kohati nagu saatusest määratud. Ka seekord polnud meil otseselt plaani Pirani pidama jääda, aga pärast lohakat loivamist mööda poolsaare tippu ümbritsevat promenaadi tundus, et tegelikult on kodu käes, leia veel vaid voodi. Piran pole selles mõttes just parim koht, eriti kui 120 € toa eest tundub liigne liialdus. Potsatasime korraks muulikividele jalgu puhkama ja seal ta oli. Otse meie peade kohal kõrguva rõdu küljes rippus “apartement for rent” ja telefoninumber.
Sellised hetked on alati reiside creme de la creme, kui oled leidnud oma ajutise kodu. Selle sama mereäärse majakese esimesel korrusel pooleteistmeetriste müüride vahel asunud korter ei olnud küll midagi erilist (korralik köök, vannituba ja eluruumid), aga isiklik promenaadiäärne terrass naabrite jäätisekohvikust leviva wifiga, loojuv päike, õhtusöök värskest valgest kalast, valge vein ja mis peamine - elu keset kohalikku olu (mammid, papid, koerad, kassid), vot see on see, mis hea veel paremaks teeb.
Ja siinkohal kasutan võimalust reklaamiks, kui keegi veel tahab Sloveenia rannikule sattuda ning otsib mõistliku hinnaga toredat majutust, siis koht on selline:
APARTMAJI SANTINA
Gregorciceva 21, Piran
Tel +38641406833
E-mail: 13.valter@gmail.com
Kohalikke kulutusi:
- 2-toaline apartement mere ääres Pirani vanalinnas, 60 €/ öö (juunis)
- Õhtusöök kahele: värske valge kala ahjus küpsetatud koos värskete kartulite ja oliividega, 2 suurt värsket salatit ja pudel valget veini, 44 €
- Hommikusöögiliud hea ja paremaga, värske apelsinimahl, kakao ja kohvi, 23 €
Sloveenia on natuke nagu Eesti - ajaloo poolt räsitud, valesti mõistetud ja alahinnatud, aga tänapäeval värskendavalt kaunis, omapärane ja mõistliku hinnatasemega maa!
27.7.11
Ühe õhtusöögi lugu
Hea söök ei ole kunagi liiga kaugel. Vähemalt mitte pariislastele, kes on valmis võtma ette 2tunnise teekonna mööda kiirteed, et süüa õhtust Burgundia südames asuvas maailmaklassi gurmeerestoranis. Tillukeses St-Père’i külas, kus aasta läbi elab kõigest paarsada inimest, on Marc Meneau, tänapäevase Prantsusmaa üks tunnustatumaid kokkasid, avanud oma naudingute impeeriumi – luksushotelli ja restoranikompleksi L’Esperance.
See sobib hästi, sest ka L’Esperance tõmbab ligi omamoodi palverändureid. Neid, kes nuhutavad saabudes ninaga õhku, et aimata, mida Suur Marc Meneau täna pakub, ning sulgevad veini neelates mõtlikult silmad, et manada ette kujutluspilt, milliselt kohalikult viinamäelt käesolev klaasitäis pärineb. Muuseas, isiklik viinamarjaistandus on kokahärra salauhkuseks. Bourgogne Vézelay nimelist dessertveini käivad oma veinikaardile jahtimas nii kõrgklassi restoranid kui veinikaupmehed.
Teel Vezelay veinipiirkonna külje all asuvasse St-Père’i ei tea ma kotkaninaga hallipäisest vanahärrast palju muud, kui et 3 Michelini tähega pärjatud härra Meneau kuulsus kokana on kohati suisa skandaalne. Aastate eest ühest sätendavast tähest ilma jäämine (ja prantslastele on tärnimajandus suurem kui elu) tekitas sellise furoori, et asi olevat lähenenud kodusõjale. L’Esperance on selle mehe oma kätega täide viidud unistus tema lapsepõlvekodus.
St-Père on samasugune ühe peatänavaga küla, milliseid jätkub teekonnal mööda Prantsusmaad iga natukese aja taha. Piirkonna au ja uhkus on hoopis selle lähedal künka otsas asuv UNESCO kaitse all olev keskaegne Vezelay, millest on sajandite vältel saanud hinnatud kultuuri-, kunsti- ja religioonikeskus. Legend, mille kohaselt asus just Vezelays kirikus Maarja Magdalena põrm, on keskajast saadik meelitanud kohale tuhandeid palverändureid üle maailma.
See sobib hästi, sest ka L’Esperance tõmbab ligi omamoodi palverändureid. Neid, kes nuhutavad saabudes ninaga õhku, et aimata, mida Suur Marc Meneau täna pakub, ning sulgevad veini neelates mõtlikult silmad, et manada ette kujutluspilt, milliselt kohalikult viinamäelt käesolev klaasitäis pärineb. Muuseas, isiklik viinamarjaistandus on kokahärra salauhkuseks. Bourgogne Vézelay nimelist dessertveini käivad oma veinikaardile jahtimas nii kõrgklassi restoranid kui veinikaupmehed.
Relais & Châteaux’unikaalsete hotellide ketti kuuluv L’Esperance 4* sobib hästi klassikalisele nõudlikule maitsele. Ruumid on ekstsentrilisest Aafrika stiilis sviidist antiikse luksusapartemendini. Kõikjal jääb silma täiuseihalus, iga pisemgi detail on osa tervikust. Libistan käe laisalt üle luksusliku hermeliinvaiba, mis katab hotelli sohvabaari mugavat diivanit. Elegants immitseb seinapragudest ning tungib pooridesse.
„Madame, monsenieur, siin on teie tänane menüü,“ vuristab kelmikalt põriseva aktsendiga Angelique ette toitude ja veinide nimed. Carotte Confite de Foie Gras et Cumin. Cuisson Lente, Huile Pimentee, Crepinette d'Agneau. Le Formage Selectionne du Moment. Framboises et Dragees Croquantes, Sorbet Basilic. Olen sellistes restoranides loobunud ise valimast. Usalda peakokka, nii on elamus palju mängulisem. Ka täna oleme Marc Meneau erikülalised, me ei telli menüüst. Peremees otsustab ise, mida pakkuda.
Algab tants õhtusöögi ümber. Kõigepealt tervitusamps, siis eelroog hanemaksa ja noore porgandiga. Pearoana tuuakse otse ahjust lauda aeglaselt küpsenud tallekints. Kelner avab uhke fooliumpakendi ning jagab liha taldrikutele. Tõenäoliselt on see kõige perfektsem lihapala, mida ma iial söönud olen. Teate seda tunnet, kui liha on nii õrn, et sulab suus? Nüüd korrutage see kahega. Marc Meneau peab olema geenius. Suutäis on nii hõrk, et hakkad soovima, et see hetk kestaks igavesti. Ma söön väga aeglaselt ja naudin iga sekundit. Sõnu pole, rääkida pole vaja. See on jumalik! Järgneb hurmav juustuvalik. Kõrvallaud ahhetab saabunud roogade üle.
Kokana, ei, kunstnikuna on Meneau käekiri tegelikult üsna selge. Tema kulinaarfilosoofia paigutab alati kokku midagi, mis kasvab maas, ja midagi, mis õhus. Näiteks ei serveeri ta kunagi korraga mitut juurvilja, vaid paaritab juurika pigem, ütleme, ubadega. Esmapilgul tundub selline lähenemine naljakana, kuid õhtusööki süvenedes taipad, et ka siin on iga detail viimseni läbi mõeldud. Stiilipuhtad toorainekombinatsioonid on sooritatud toidutehnilisel tipptasemel ning serveeritakse viisil, mis viib elegantse lohakuse uutesse kõrgustesse.
Härra Meneau tuleb hetkeks ise külaliste sekka. Uhke peakokk on köögis rassinud, reedab õhetus tema palgeil. Restoranis on umbes kümme laudkonda, kellel kätt suruda ja tervitusi vahetada. „Kas olete magustoiduks valmis?“ küsib ta mult silma pilgutades. „Magustoiduks on mul valitud midagi erilist, aga enne seda on veel üks üllatus. Ja võib olla on ka pärast üllatus!“
Üllatuseks on vaagnatäis tillukesi, suussulavaid, patuseid kooke, üks ahvatlevam kui teine. Sellest oleks magustoiduks rohkem kui küll, kuid tegemist on alles magustoidueelse magustoiduga. Päris magustoit ise koosneb karamelliseeritud vahvli- ja šokolaaditükkidest kroketile kuhjatud värsketest vaarikatest, mida katab basiilikusorbee ja toetab balsamico-hõnguline kaste. Ei tea, mida nad tegid või kuidas nad seda tegid, aga selle koosluse maitsed on nii täiuslikud, et hakkan oigama. Krõbedale pisut mõrkjalt magusale karamellvahvlile sekundeerib puhta marjamaitsega vaarikas ning punkti paneb kergelt hapukas sorbee. Kurgupõhjast vaikselt kostuvaid joovastavaid häälitsusi pole lihtsalt võimalik tagasi hoida. Ning just siis, kui sa mõtlesid, et enam ei suuda, toob Angelique lauale valiku käsitsi meisterdatud šokolaaditrühvleid ja iiriseid. See vist ongi nirvaana?
Külaliste kohal hõljuvat rahuloluaurat võib lausa käega katsuda. Ma olen nautinud igat millisajandikku sellest õhtusöögist, igat tillukest maitsenüanssi, igat žesti, igat tundepuhangut. Korraga avastan, et L’Esperance on mind hinge põhjani puudutanud, just kui pikk, õrn, sensuaalne silitus. Kui keegi ei näeks, siis valaksin sellel hetkel heldimuspisara.
Ma arvan, et Marc Meneau teab…
25.4.11
La Mare Aux Oiseaux
Mingil teadaolematul põhjusel ma olen alati armastanud ja ülistanud Prantsusmaad. Seal on mingi elegantne romantiline salapära, ainult Prantsusmaale omane laiajooneline kitsarinnalisus, mingi heatahtlik lohakus ja naivistlik pahatahtlikkus. Inimesed, kes on seda kogenud, teavad, millest ma räägin.
Lisaks muule heale, on Prantsusmaa täis tillukesi turismipärleid ja üks selline on Läänerannikul Bretagne maakonnas asuv butiikhotell La Mare Aux Oiseaux. Rahvusvaheliste tärnimärgituse järgi on hotellil kõigest kolm kuldset tähekest, kuid palju suurema kaalu teadjate silmis annab üks üliväärtuslik Michelini täheke, mis hotellile ja selle restoranile omistatud on.
La Mare Aux Oiseaux on väga eriline paik. Selle omanikuks, mentoriks, edasiviijaks ja peakokaks on 40-aastane Eric Guérin, kelle ideede põhjal on sündinud oaas keset kolgast. Väike hotell, kus on vaid 15 külalistetuba, avati esmaskordselt 1995. aastal. Tillukeses Brière’i külas asetsev majutusasutus asub peaaegu otsesõnu "maailma lõpus", külast edasi ei lähe enam ükski tee. Aeg ja ilm Briere'is oleksid justkui peatunud, mõni ütleb isegi, et see on ajatu paradiis. 
Põhjus, miks inimesed sinna "pärapõrgusse" üldse lähevad, on kohalik eluolu, maastik ja loodus. See on karm ja jämedakoeline Prantsusmaa. Äratuskella asemel äratab teid tõenäoliselt kohalik kukk ning Eric ja tema abikaasa võtavad saabujaid vastu justkui oma koju, mitte kui elegantsesse butiikhotelli.
Ometi on see karmiilmelisus suurepäraselt kombineeritud tänapäevaste mugavustega. Eric Guérin on tõeline talent kokanduses ning tema pakud õhtusöögid pole mitte lihtsalt söömaajad vaid kunstiteosed. Ainuüksi roogade pärast tasuks see koht üles otsida. Michelini tärn pole paigale antud asjata. Ericu restoran pakub kombinatsiooni traditsioonilisest ja modernesest köögist. Kasutusel on ainult kohalik hooajaline tooraine, mida peremees vastavalt inspiratsioonile kasutab ning mille kõrvale pakutakse parimat kohalikku veinitoodangut.
Kogu asja mõte on pakkuda külastajale enamat kui lihtsalt hotellimajutust, pakkuda põhjust tulla ja kogeda teistmoodi mõtlemist, teistmoodi kogemusi. Vägagi tõenäoliselt te ei satu Bretagne maakonnas asuvasse Brière’i külakesse. Aga kui satute, siis ei kahetse.
Lisaks muule heale, on Prantsusmaa täis tillukesi turismipärleid ja üks selline on Läänerannikul Bretagne maakonnas asuv butiikhotell La Mare Aux Oiseaux. Rahvusvaheliste tärnimärgituse järgi on hotellil kõigest kolm kuldset tähekest, kuid palju suurema kaalu teadjate silmis annab üks üliväärtuslik Michelini täheke, mis hotellile ja selle restoranile omistatud on.
La Mare Aux Oiseaux on väga eriline paik. Selle omanikuks, mentoriks, edasiviijaks ja peakokaks on 40-aastane Eric Guérin, kelle ideede põhjal on sündinud oaas keset kolgast. Väike hotell, kus on vaid 15 külalistetuba, avati esmaskordselt 1995. aastal. Tillukeses Brière’i külas asetsev majutusasutus asub peaaegu otsesõnu "maailma lõpus", külast edasi ei lähe enam ükski tee. Aeg ja ilm Briere'is oleksid justkui peatunud, mõni ütleb isegi, et see on ajatu paradiis. 
Põhjus, miks inimesed sinna "pärapõrgusse" üldse lähevad, on kohalik eluolu, maastik ja loodus. See on karm ja jämedakoeline Prantsusmaa. Äratuskella asemel äratab teid tõenäoliselt kohalik kukk ning Eric ja tema abikaasa võtavad saabujaid vastu justkui oma koju, mitte kui elegantsesse butiikhotelli.
Ometi on see karmiilmelisus suurepäraselt kombineeritud tänapäevaste mugavustega. Eric Guérin on tõeline talent kokanduses ning tema pakud õhtusöögid pole mitte lihtsalt söömaajad vaid kunstiteosed. Ainuüksi roogade pärast tasuks see koht üles otsida. Michelini tärn pole paigale antud asjata. Ericu restoran pakub kombinatsiooni traditsioonilisest ja modernesest köögist. Kasutusel on ainult kohalik hooajaline tooraine, mida peremees vastavalt inspiratsioonile kasutab ning mille kõrvale pakutakse parimat kohalikku veinitoodangut.
Kogu asja mõte on pakkuda külastajale enamat kui lihtsalt hotellimajutust, pakkuda põhjust tulla ja kogeda teistmoodi mõtlemist, teistmoodi kogemusi. Vägagi tõenäoliselt te ei satu Bretagne maakonnas asuvasse Brière’i külakesse. Aga kui satute, siis ei kahetse.
31.8.10
Peaaegu nagu luksushotell: B&B La Boheme Lucca linnas Itaalias
Ma nõustasin natukene toredaid inimesi seoses nende Itaalia reisiga ning seoses sellega koorus mälestustest esile üks väga armas majutuskoht Lucca linnas Itaalias. Panen meenutuseks kirja, ehk on veel inimesi sinna kanti reisile minemas.
Lucca üldse on minu üks lemmikuid Itaalias, see on ajalooliselt olnud väga rikas linnriik ning 4,2 km pikkuse müüri sisse mahub uskumatu arv kauneid kirikuid, paleesid, Rooma-aegse amfiteatri müüride vahele ehitatud väljak, romantiline Torre Guingi katusepark, mida tuleks kindlasti oma kallimaga külastada just nimelt õhtul, kui kogu linn on valgustatud jpms. Kunagi ma olen Luccast natukene pikemalt ka kirjutanud.
Ühesõnaga, kui Luccas majutust otsite, siis täitsa kesklinnas asub ülimalt armas B&B La Boheme.
Seal on ainult neli tuba, aga kõik on hästi avarad, heas korras, Toscanaliku sisustusega ja vannitoad on ka väga korralikud. Kõik sviidid kannavad Puccini ooperite nimesid, seal on Madame Butterfly, Tosca, Rondine ja Fanciulla del West. Lähemalt saad vaadata kodulehelt.
Hinnaskaala oleneb hooajast, kahene tuba võib olla 90-140 eurot. Praegu septembrisse oleks olnud tuba 120 eurot.
Ma ise majutusin esimeses helesinises toas ja siis maksime selle eest 80 euri, aga eks aeg on edasi läinud.
Kui kedagi peaks huvitama broneerimine, siis kontaktid on siin:
La Bohème www.boheme.it
Via Del Moro 2, Lucca
e-mail: info@boheme.it
Tel. 0039 0583 462404
If you would like to book, may you send your credit card number and the expiration date (just to hold the room), and the time of your arrival please.
The check-in time is from 14.00 till 19.00.
Cancellation policy
2 weeks before the check-in date, penalty 20% of the reservation.
1 week before the check-in date, penalty 50% of the reservation.
Lucca üldse on minu üks lemmikuid Itaalias, see on ajalooliselt olnud väga rikas linnriik ning 4,2 km pikkuse müüri sisse mahub uskumatu arv kauneid kirikuid, paleesid, Rooma-aegse amfiteatri müüride vahele ehitatud väljak, romantiline Torre Guingi katusepark, mida tuleks kindlasti oma kallimaga külastada just nimelt õhtul, kui kogu linn on valgustatud jpms. Kunagi ma olen Luccast natukene pikemalt ka kirjutanud.
Ühesõnaga, kui Luccas majutust otsite, siis täitsa kesklinnas asub ülimalt armas B&B La Boheme.
Seal on ainult neli tuba, aga kõik on hästi avarad, heas korras, Toscanaliku sisustusega ja vannitoad on ka väga korralikud. Kõik sviidid kannavad Puccini ooperite nimesid, seal on Madame Butterfly, Tosca, Rondine ja Fanciulla del West. Lähemalt saad vaadata kodulehelt.
Hinnaskaala oleneb hooajast, kahene tuba võib olla 90-140 eurot. Praegu septembrisse oleks olnud tuba 120 eurot.
Ma ise majutusin esimeses helesinises toas ja siis maksime selle eest 80 euri, aga eks aeg on edasi läinud.
Kui kedagi peaks huvitama broneerimine, siis kontaktid on siin:La Bohème www.boheme.it
Via Del Moro 2, Lucca
e-mail: info@boheme.it
Tel. 0039 0583 462404
If you would like to book, may you send your credit card number and the expiration date (just to hold the room), and the time of your arrival please.
The check-in time is from 14.00 till 19.00.
Cancellation policy
2 weeks before the check-in date, penalty 20% of the reservation.
1 week before the check-in date, penalty 50% of the reservation.
27.7.08
Ripa Hotel Rome
Sattusin üheks ööks WorldHotels-i brändi all müügis olevasse Ripa hotelli Roomas, Trastevere linnaosas. Esiteks, pole ma Roomas Trastevere pool varem käinud, seega tundus algul päris huvitav, kuna Lonely Planet tutvustab seda, kui iidset Rooma linnaosa, kus on säilinud ajalooline tänavatevõrgustik ning kus elavad inimesed peavad ennast ainukesteks tõelisteks roomlasteks. Ripa hotel päris sellises piirkonnas siiski ei ole, esialgu ehmatas täitsa ära - keset ehitusjärgus betoonmaju. Ajalooline Trastevere on u 10 min jalutuse kaugusel, antiik-rooma u 20 min jalutuse kaugusel ja Vatikan, mis kaardi järgi jääb päris lähedale, u 1,5 h jalutuse kaugusel, sest üllatus-üllatus - kahe linnaosa vahele jääb mägi, mida ei ole võimalik ületada.
Hotelli koduleht juhendas ka kenasti lennujaamast omal käel kohale jõudma - rongiga ja siis 10 minutit jalutuskäiku. See jalutuskäik oli üsna juba, ma pean mainima. Vaatasime kaardilt otsetee välja, aga ei osanud arvestada, et tee kulgeb kahe kiviseina vahel ning kaardi peal näha olevate paraleeltänavatega sellel otseühendust ei ole.
Hotell iseenesest näeb juba kodulehel välja nagu superdisain.
Kohapealne effekt nii võimas ei ole, va ehk restoran, mille me ristisime kohe Apple töötajate śööklaks. Hommikusöök samas ei olnud eriti mitmekülgne ja jättis pigem nõutuna leti äärde seisma, et mida ma nüüd võtan.
Tuba oli tagasihoidlik, aga humoorikas. Sest vineerseinade abil oli ühte suurde tuppa ehitatud 3 väiksemat tuba - esik, kitchenette, elutuba ja magamistuba. 2 telekat eelmisest sajandist. Suhteliselt suur rõdu vaatega ehitusele. Vannituba meeldis ning selle asja, mille nimi inglise keeles on amenities, valik. Ma pole varem olnud hotellis, kus pakutakse sulle kohe ka silmaklappe ja kõrvatroppe. Väga tähelepanelik nendest. :P Kui aus olla, siis ma ei oska seda kuidagi kasulikumalt isegi kirjeldada. Mingit suurt muljet lihtsalt ei jätnud. Kui väga suurt häda ei ole, siis tagasi ei läheks.
Hotelli koduleht juhendas ka kenasti lennujaamast omal käel kohale jõudma - rongiga ja siis 10 minutit jalutuskäiku. See jalutuskäik oli üsna juba, ma pean mainima. Vaatasime kaardilt otsetee välja, aga ei osanud arvestada, et tee kulgeb kahe kiviseina vahel ning kaardi peal näha olevate paraleeltänavatega sellel otseühendust ei ole.
Hotell iseenesest näeb juba kodulehel välja nagu superdisain.
Kohapealne effekt nii võimas ei ole, va ehk restoran, mille me ristisime kohe Apple töötajate śööklaks. Hommikusöök samas ei olnud eriti mitmekülgne ja jättis pigem nõutuna leti äärde seisma, et mida ma nüüd võtan.
Tuba oli tagasihoidlik, aga humoorikas. Sest vineerseinade abil oli ühte suurde tuppa ehitatud 3 väiksemat tuba - esik, kitchenette, elutuba ja magamistuba. 2 telekat eelmisest sajandist. Suhteliselt suur rõdu vaatega ehitusele. Vannituba meeldis ning selle asja, mille nimi inglise keeles on amenities, valik. Ma pole varem olnud hotellis, kus pakutakse sulle kohe ka silmaklappe ja kõrvatroppe. Väga tähelepanelik nendest. :P Kui aus olla, siis ma ei oska seda kuidagi kasulikumalt isegi kirjeldada. Mingit suurt muljet lihtsalt ei jätnud. Kui väga suurt häda ei ole, siis tagasi ei läheks.
5.7.08
Ramada Hotel Berlin Mitte
Ma otsustassin, et hakkaks kirja panema ka kogemusi hotellidest, kus ma peatun. Nagu professionaalse kretinismi huvideds. Tegelikult oleks seda pidanud muidugi juba ammu tegema, et täit ülevaadet saada, aga parem nüüd, kui mitte kunagi.
Niisiis, Ramada ketti kuuluv hotell Berliini Mitte linnajaos.
Ma pole varem üheski Ramadas peatunud. Tegemist on suhteliselt kalli ketiga, 4 tärni ja kuulub Wyndhami hotellide gruppi. Tubade letihinnad algavad 155 eurost.
Asukoht keskpärane, metroojaam küll lähedal, jalutuskäik keskusse võtab aega u 15-20 minutit. Hotelli all asub supermarket, kus politsei reede õhtul mineid kalkareid minema vedas. Standard toad on keskmise suurusega, täiesti iseloomutud. Seintel päikesest pleekinud reproduktsioonid ja klaaskiudtapeet.
Toateeninduse juures häiris sügavalt asjaolu, et koristaja pidas heaks minu asju liigutada. Et kui ma panen oma kosmeetikakoti ja kreemipotsikud kraanikausilauale, siis mulle ei meeldi, et koristaja arvab heaks need vetsupoti tagusele riiulile tõsta.
Hommikusöök oli üpris rikkalik. Kuid 17 eur inimese kohta (see oli hind) siiski hästi maksta ei tahaks. Nii hea ta nüüd ka ei olnud. Sama raha eest sai üle tee restoranis mitu kilo sushit.
Ei meeldi ka see, et hotelli kodulehekülg on ainult saksakeelne.
Üldine hinnang on, et täiesti mitte midagi ütlev igav ja mõtetu hotell. Ei midagi omanäolist, ilmetu toakujundus, keskpärane asukoht. Uuesti Berliini minnes valiksin pigem midagi muud. Sobib kliendiile, kes on mingil põhjusel kiindunud Ramada brändi.
Niisiis, Ramada ketti kuuluv hotell Berliini Mitte linnajaos.
Ma pole varem üheski Ramadas peatunud. Tegemist on suhteliselt kalli ketiga, 4 tärni ja kuulub Wyndhami hotellide gruppi. Tubade letihinnad algavad 155 eurost.
Asukoht keskpärane, metroojaam küll lähedal, jalutuskäik keskusse võtab aega u 15-20 minutit. Hotelli all asub supermarket, kus politsei reede õhtul mineid kalkareid minema vedas. Standard toad on keskmise suurusega, täiesti iseloomutud. Seintel päikesest pleekinud reproduktsioonid ja klaaskiudtapeet.
Toateeninduse juures häiris sügavalt asjaolu, et koristaja pidas heaks minu asju liigutada. Et kui ma panen oma kosmeetikakoti ja kreemipotsikud kraanikausilauale, siis mulle ei meeldi, et koristaja arvab heaks need vetsupoti tagusele riiulile tõsta.
Hommikusöök oli üpris rikkalik. Kuid 17 eur inimese kohta (see oli hind) siiski hästi maksta ei tahaks. Nii hea ta nüüd ka ei olnud. Sama raha eest sai üle tee restoranis mitu kilo sushit.
Ei meeldi ka see, et hotelli kodulehekülg on ainult saksakeelne.
Üldine hinnang on, et täiesti mitte midagi ütlev igav ja mõtetu hotell. Ei midagi omanäolist, ilmetu toakujundus, keskpärane asukoht. Uuesti Berliini minnes valiksin pigem midagi muud. Sobib kliendiile, kes on mingil põhjusel kiindunud Ramada brändi.
Subscribe to:
Posts (Atom)