La La Lapimaa

"Mis filmi sa viimati kinos vaatamas käisid?" küsis Niko eile, kui me Rovaniemi tillukeses kinosaalis maha istusime. Ma ei suutnud meenutada muud, kui poolteise aasta tagust Londoni Balleti "Pähklipureja" videoülekannet enne jõuluhooaega. Mõned elamused jäävad meelde, teised ei.

Mõned puudutavad veel rohkem. Nagu La La Land, mis pealiskaudselt vaatamisel võib tunduda naivistlik, aga mis eile õhtul puges mu naha vahele. Tegi kurvaks, õnnelikuks, melanhoolseks, mõtlikuks, lootusrikkaks ja lootusetuks, kõike mitu korda ja samal ajal. Nagu mõnuaine, hea seks, hea raamat, hea näidend või muu teos, mille mõju jätkub pärast tarbimist ja mängib su meelte ja mõtetega. Juba kinost välja tulles, teadsin, et see ei olnud veel läbi.

Niko, kes on meil tööl kokana ja vahel teeskleb (?), et teda huvitavad raamatud ja kunstinäitused, ütles, et talle meeldis ka. Ei jäänudki filmi ajal magama. Aga peab nüüd kiirustama, sest on reede õhtu ja 20 minutit on veel aega, et poest saab õllet osta.

Check. Check. Reality check.

Ma armastan oma Lapimaad ja oma põhjala inimesi. Lihtsust. Looduslähedust. Olelusvõitlust tingimustes, mis aastatega on minulegi muutunud tavalisuseks.
Aga vahel, vahel, hiilib hinge mõõtmatu tühjus. Tühjus kultuuriruumi kesisusest. Ajalootaju justkui puudumisest. Sellest, et inimesed näeksid värve, kuuleksid muusikat, tunneksid puudutust. Isegi, kui see tuleb ühe Hollywoodi viimase aja parima linateose kaudu....

Dingle-tangle Iirimaa

Vasakpoolse liiklusega Iirimaa ei pruugi olla parempoolse liiklusega harjunud autorentija jaoks just unelmate sihtkoht, aga mõistlik ja mõtlev inimene saab suuremate probleemideta hakkama. Iirimaa isetu ilu ja hiirekõrvus kevad on kirgas vaheldus polaarjoone sulalumele ja porile.

Ainult 4 päevaga ei jõua sugugi kõikjale, sest vaatamist on nii palju. Juba Dublinist välja sõites algavad lõputud "lambapõllud" ja kiirteed vätides on mõnus kulgeda läbi väikeste värviliste külade. Metsikud nartsissid vohavad teepervedel ning auto tuhiseb mööda lugematul arvul lossivaremetest. Reisisihiks on Atlandi ookeani rannikud, Dingle poolsaar ja "The Ring of Kerry" ehk ringsõit Kerry krahvkonnas. 

Kohalikud inimesed on siiralt sõbralikud, lobisevad meeleldi maast ja ilmast. Mu meelest on tore ööbida B&B majutuskohtades, eriti väikestes maakohtades. Castlemaine'i lähistel oleme stiilses farmis "Mountain View B&B", kus akendest avaneb vaade Slieve Mishi mägedele ning tagahoovis elavad 6 hobust, 1 eesel, 7 koera ning lehmade-lammaste arv teadmata. Majaemand Bernadette nõustas põhjalikult meie edasist teekonda, andis restoranisoovitusi ning valmists kuningliku hommikusöögi.

Tralees sõitsime mööda hiiglaslikust vanast kivimajast sildiga "Castlemorris House B&B", pöörasime tagasi ning jäime ööbima Cory and Laura 18. sajandil ehitatud koju. Paar, kes pidas Dublinis edukat söögikohta, oli aastaid autoga mööda sõites vana kivimaja ihalenud, kuni see ühtäkki müüdavana oli ning tuli teha kiire otsus. Pere on end sisse seadnud maja esimesel ja 0-korrusel, 6 kauni külalistetoa päralt on maja teine ja kolmas korrus. Õhtuti saab majaisandaga salongis teed juua ning kamina praksumise saatel muusikat kuulata, hommikul serveeritakse elegantses söögitoas viie tärni vääriline hommikusöök kohaliku pagariäri värske toodanguga. 

Aga ennekõike on ikkagi äge loodus ja Atlandi rannik. Kuigi The Ring of Kerry on rohkem tuntud, siis Dingle'i poolsaar on minu meelest uus bucketlist-sihtkoht. Dingle'i lammastel on tõenäoliselt kõige paremate merevaadetega heinamaad. Lambaid ja niitusid jätkub nii kaugele kui silm ulatub. Türkiissinine ookean, valged liivarannad, massiivsed kaljud, metsik tuul. What's not to like?!

Autosõitu tuleb vabalt võtta ja mitte liiga palju planeerida, sest nii jõuab rohkem jälgida maastikku ning võid leida ennast kõige uskumatumatest kohtadest, näiteks dionsauruse jalajägedelt. Või siis oma vaarisa jalajälgedelt. Valentia saare tuletorni lähistel on rannikukaljudelt paljastunud märgid maailma esimeselt kahepaikselt evoultusiooni algaastatuhandetest.

The Tetrapod imprints are thought to date from Devonian times – somewhere between 350 and 370 million years ago. This site is of international significance as it represents the transition of life from water to land – a momentous turning point in evolution and provides the oldest reliably dated evidence of four legged vertebrates (amphibians) moving over land. 

Iga nurga peal võib järgmine viidake anda vihje järgmisele salajasele lahesopile või kaljurahnule. Põhiline on osata nautida suuri maastikke ja vahelduvat ilma. Vihma tibas ikka ja jälle, enne kui päike uuesti pilve tagant välja tuli. Sellest need iiri druiidid laulsidki ja suured luuletajad kirjutasid salme.

Kallis Kunst

Mõnikord ununeb siin "metsas" elades ära, kui väga ma tegelikult (kujutavat) kunsti armastan. Eelmisel nädalal käisime Kerttuga tööasjus Korundis (Korundi House of Culture), kus 1933. ehitatud vanas postidepoos asub Rovaniemi kunstimuuseum.

Vau! Mu sisimad kultuuri-tsakrad liigahtasid äratundmisrõõmus õigete kohtadele ja energiakanalid täitusid voogava kuldse nektariga. Miks ma varem polnud siia tulnud?

Korundi on keskendunud peamiselt moodsale kunstile ning muuseumi kogu hinnatakse üheks Soome parimaks. Kollektsiooni on annetanud Rovaniemile Jenny ja Antti Wihuri, kes alustasid kunstikogumisega 1957. aastal. Hetkel kuulub kogusse üle 3000 Soome nüüdiskunsti taiese, mille valikut saab imetleda iga muuseumikülastaja. Järgmine lõik paneb paljugi perspektiivi:

"The decision to donate the art collection to Rovaniemi was made 15.8.1983. In 1986, in the opening speech of the art museum Rakel Wihuri said that ‘the collection was donated to you because you have nothing here yet’."

Jenny and Antti Wihuri Foundation collection has followed the development of Finnish art from the 40s until now. The collection is not inclusive but it gives a good view of the art from the 60s onwards. The early purchases were pieces of graphics, small sculptures and paintings. The size of the art works has grown much larger and various experiments with materials have come along as well as installations, photo and video art.

Huvitav leid on kunstnik Kaarina Kaikkonen, kes kasutab oma tööde materialiks peamiselt meeste kaelussärke, aga ka naiste kingi, puusuuski ja muud. Vaata fotosid tema töödest siit.

Teisi lemmikuid:

Kirsi Kaulanen, filigraanne metallikäsitlus:

Pia Männikkö, maalriteibi meistriklass

Kim Simonsson, roheline nagu sammal

Tommi Toija, Bad Boy






































Muuseumi teisel korrusel on kuni veebruari lõpuni näitus Soome disaini Grand Old Man-i Tapio Wirkkala töödest. Tema teosed on meile teadmata jõudnud ka Eesti kodudesse ja poelettidele. Näiteks ever-green Finlandia vodka klaaspudel ning palju muud tarbekaupa. Äärmiselt rikastav ja põnev väljapanek.

Ootan põnevusega järgmisi külastusi!

Kitsh ja avangard

See oli mu ema, kes avastas kirbukatelt kohalikud maastikumaalid. Ma olen ennegi maininud, et Soome kirbuturud on sootuks teist mõõtu kui Eestis. Müügilettidele ei kuhju ainult kasutatud riided ning lääpatallatud kingad, vaid ka palju põnevat vanavara. 

Siin mu viimane veider leid, ei saanud jätta koju toomata. Põhjala loodusnaivism kohtub perifeeria kitshiga selle parimas mõistes. Kaunis armuhüüdel isametsis on aastakümnendite taguse "rahvakunsti" üks levinumaid motiive, selliseid linnumaale olen näinud mitmeid. Ent vaadakse neid värve! Tundmatu kunstniku ootamatult erksad paradiisitoonid annavad siin avangaristlikud mõõtmed!

Signeering "J F Lemmens" on interneti andmeil välja ilmunud Inglismaal Nottinghamis, Hollandis ja Rootsis. Briti oksjonimaja müüb teost jahikoeraga 200 GBP eest, samal ajal kui minu metsisepildi hallikaspruun versioon on Rootsis müügil 100 SEK-ga. Keegi tütarlaps otsib ühes Rootsi kunstifoorumis taustateavet oma metsast väljuva põdra maali kohta, millel samuti Lemmensi allkiri. Kohalikud eksperdid soovitavad pahaselt lõpetada unistamine nagu oleks tegemist millegi väärtuslikuga ja sõimavad maali suvalise tundmatu allkirjaga kitshiks. 

See avaldus pani mind mõtlema. Ometi räägivad need maalid meile looduse ilust ja (liht)rahva armastusest kaunite kunstide vastu. Kõik need romantilised põhjamaa maastikud, õndsad hetked taluõuedelt, metsloomakesed ja kalapaadid, mis eelmisel sajandil kommertseesmärkidel lõuenditele on jõudnud - mis see siis on? Kas see on kunst? Või ei? Kas kitsh võib mingil hetkel kunstiks muutuda? Kust läheb piir?

Nende mõtiskluste raames koperdasin ühe toreda artikli otsa, kus Ants Juske arvustab Leonhard Lapini 1996. aastal Vaal-galeriis aset leidnud näitust "Kitsh ja avangard". Noppeid:
(---) Lapin võtab nn massikultuuri, kitshi, laadakunsti, porno ja muu "madala" kunsti näited ja "õilistab" need klassikalise avangardi, täpsemalt suprematismi kujundikeelega. Mis see siis kokku on, kas kitsh või avangard, kitsh ja avangard, postMODERNism või POSTmodernISM? (---) Pop flirtis avalikult massikultuuriga, ajades marru Greenbergi- ja Readi-tüüpi "kõrge" kunsti apologeedid. Distantsi "madala" kunstiga tekitas vaid kerge irooniline varjund, kuid kindlasti armastas Andy Warhol jäägitult kitshi. (---) Mina interpreteeriksin Lapini näitust siiski veidi teisiti kui need, kes näevad siin mingit kitshi ja avangardi vastasseisu. Asi on nimelt selles, et ka avangard on muutunud juba ammu kitshiks. (---) Niisiis pole Lapin minu jaoks mitte ühendanud kahte polaarsust, vaid konstateerinud kitshi erinevate vormide olemasolu. See on meie modernismiaegne mälu, mis näeb siin dualismi, tegelikult on see vaid dihhotoomia. (Allikas: Eesti Päevaleht)

Mu Vahemere-türkiis-rohelise männimetsaga isemetsis paelub mind endiselt. Ja veel, milline raam! Kogu see kooslus on nii perversne, et see on lihtsalt nii ilus ja äge. Olgu siis kitsh või ükskõik mis. Loving it. 

Operatsioon mööbli päästmine

Koskenkorva (minu valduste) varade hulka kuulub ka mahajäetud hallitav elumaja, milles leidub igasugust vanaaegset mööblit. 70-ndatel aastatel on vana palkmaja löödud üle mineriidi-nimelise seinaplaadiga, mis sarnaselt eterniidile on tänaseks kuulutatud mürgiseks ja ebasobivaks eluasemetele. Et mineriit on takistanud tühjalt seisva puithoone loomulikku "hingamist", ongi tekkinud hallitus ning uhke kiviahjuga vana maja peab minema millalgi lammutamisele.

Seega alustasin mööbli päästmise operatsiooniga. Esimesteks katsejänesteks on 2 pildil olevat tooli ning puitsohva. Kaunis maalingutega kummut pole veel kaamera ette jõudnud. Kuigi kõik esemed on kaks nädalat tuuldunud, pole kopitushais kadunud.

Võtsin täna esimest korda kätte kuumaõhu-puhuri ning lihvimismasina. Ühe tooli olen kolme tunniga kenasti puhtaks saanud, teiste projektidega tegin algust. Järgmiseks pean ilmselt tegema hallituspesu ning siis võib hakata mõtlema õlitamisele/värvimisele vms.

Naabrimees vaatas minu ponnitusi ja teatas tunnustavalt, et ma päästan kultuuri. Respect.

Charms of Porvoo

For those who have never heard of Porvoo, I copy few lines from tourist info pages.

Within a less than hour from Helsinki, Porvoo is an idyllic destination for some rustic romanticism in the Finnish countryside. With history dating back to the 14th century, the Old Town of Porvoo is charm defined.

The Old Town of Porvoo is unique. The mosaic-like town plan with its maze of streets and irregularly shaped plots dates back to the Middle Ages. The cathedral is surrounded by a charming old town where some houses are several hundred years old and still standing strong, although there is hardly a right angle to be found. The small idyllic parks and sleepy cobbled streets among the houses entice the visitors to linger and reflect on the past. Read more.

I discovered this town few years ago thanks to Essi, who lives there and has become a very special friend. This post is as much about her as the city. There is something sweet and magical about both of them. I love the scents of history and Porvoo is full of this kind of charm.

Few month ago Essi moved to the big old house at the riverside in the middle of Old Town. Since then she opened her historical home to the guests - this private B&B or guesthouse called "Pesä" (The Nest in Finnish) is available for visitors to stay overnight in unique atmosphere at home of the most friendly family you have ever met.

Essi has renovated it with her own hands and used her astonishing talent of interior design. You'll find the mix of old, romantic, bohemian, intelligent space, a perfect fit to the Old Town of Porvoo.
Guest rooms have their own entrance, but are sharing a bathroom and kitchen with the family. You'll have a living room (with convertible sofa bed) and a spacious bedroom for your use at Pesä. Including Essi's warm care, tips and recommendation what to do and where to go.

There are plenty of cafeterias, restaurants, gourmet shops, art&craft boutiques to stay in Porvoo at least two days or more. Also the seaside and surroundings are worth to spend some time there. You can take a day trip to Porvoo from Helsinki, but I would actually suggest to try vice versa - stay in Porvoo and visit Helsinki for a day. You won't regret, you'll be so much more richer of experiences.
And of course there are several really lovely hotels in Porvoo, but if you liked my story about Essi - ask me how to find this little pearl!

NB! Essi and her home are going to be a part of the TV-show "Most beautiful homes in Finland" in Autumn 2015, the series are already filmed in summer and we have fingers crossed for her to win this prize!

#charmsofporvoo #porvooguesthouse #porvoob&b #pesä #pesa

Koskenkorva 2015

Minust sai täna Koskenkorva emand.
Ei ole tegemist kuulsa viinasordiga, vaid hoopis samanimelise vana talukohaga jõekaldal.
------
SMS/Akr: Ma ikka nats olen vist hull
SMS/KS: Kullakallis, ükski mitte natukene hull ei koli Lapimaale ja ei ehita oma elu seal üles
------
Minu tillukese suvemökki / she-shedi otsingud päädisid täna sellega, et ostsin endale 11,5 hektari suuruse paradiisiranna. Soomes. Lapimaal. Samal ajal kui normaalsed inimesed ostavad linnakortereid ja elumaju.

Aga korterite ja majade juurde ei kuulu muidugi üldiselt ka mõnusat männimetsa, 600 meetrist rannajoont, isiklikku laguuni ja kärestikku. Mingil põhjusel valis Koskenkenkorva mind endale välja ja siin ma nüüd olen. Oma kõige ägedamas kohas kogu maailmas.

See on kõik alles algus, eks.
Mis imelisi asju siin kõiki teha saab.

35! :)

HAILUOTO - koht, mida keegi ei tea

Hailuoto is an island and a municipality in Northern Ostrobothnia region, Finland. The population of Hailuoto is 1,001 (June 30, 2015) and the municipality covers an area of 200.53 km2 (excluding sea areas) of which 1.70 km2 is inland water (January 1, 2011). The population density is 4.99/km2.

Hailuoto is located on an island of the same name opposite the city of Oulu in the Gulf of Bothnia. A ferry operates regularly between Hailuoto and Oulunsalo. In winter an official ice road connects the island to the mainland.

Land in the region is constantly rising due to post-glacial rebound. It is estimated that the first parts of Hailuoto appeared from the Baltic Sea about 1700 years ago. The current island of Hailuoto was formed from many smaller islands. Two large sections, Santonen and Hanhinen merged into the main island (Luoto) only about two centuries ago. The island is continuously expanding and eventually it will join with the continent. 

Wikipedia

Hailuoto saabus minu ellu ülemöödunud talvel, kui me esimest korda käisime vaatamas kohta, millest keegi polnud kuulnud ja mis pidi saama osaks meie tegemistest. Jaanuari keskpäeva helesinine kaamos segunes silmapiirini jäätunud merel madalal kösutava päikese roosaka kumaga. 

Kui talvel meenutab Hailuoto mahajäetud Põhjanaba koos teadusbaasidega, siis suvel saabub paradiisihooaeg. Lugesin kuskilt, et saart nimetatakse Soome Hawaiiks, tänu pikale liivarannikule ja omapärasele mikrokliimale, mis juhib tormi- ja vihmapilved kaarega saarest mööda. 

Hailuoto on koht, mida suurem osa soomlasi ei tea, vaid mõned on kuulnud. See on rikaste helsingilaste ja oululaste hästihoitud saladus, sinna tullakse nautima maaelu vaikust ja rahu.
Need, kes saarele sattuvad, langevad koheselt selle maagilisse lummusesse. Võib-olla on asi nendes pikkades laiades metsikutes randades või luitepealsetes männimetsades, või hoopis pisikestes punastes paadikuurides ja arhailistes maamajapidamistes, aga Hailuoto õhus on midagi rahustavat ja lõõgastavat. Hailuoto 

 

Majakajalamil asuvas endises lootsikeskuses asub meie Arctic Lighthouse Hotel, 20 toaga tilluke majutusasutus. 270 kraadise merevaatega restoran on kõige hunnitum koht õhtuti laisa päikeseloojangu jälgimiseks ning menüüski domineerivad kohalike kalameeste ja karjapidajate annid. Majutuskohti on saarel teisigi, muuhulgas võib rentida rannaäärseid suvilaid. 

Lisaks rannas peesitamisele on siin palju toredad kohti, mida vaatamas käia ja nautida. Väikeses keskuses, mis kannab nime Kirkonkylä (kirikuküla) on kaunis 1972. ehitatud kirik. Alatarimaali autor  on siin Emake Loodus ning see muutub iga aastaajaga (ühel ülemistest piltidest). Kohalike meistrite poekesed pakuvad "saareriigi" käsitööd, veelgi eksklusiivsem on planeerida visiit kunstniku stuudiosse (Anni Rapinoja vastupandamatu kodu-ateljee)

Saarele sõidab aastaringselt suure autotekiga praam, suvel ka kaks. Reisi pikkus on 25 minutit  See on üks väheseid tasuta asju, mida ma Soome riigis näinud olen. 2018. aastal lubatakse ehitada saart ja mandrit ühendav sild.

Minu arvates üks Soome kaunimaid sihtkohtasid.

Seminaarinmäen mieslaulajat

"What kind of a cocktail you get if you mix:
1 cup of Monty Python
1 cup of Stomp
An ounce of Beatles
Spoonful of Rammstein?

You get SEMMARIT one of the most famous show groups in Finland. The live show of this a cappella group of 21 men is a mixture of music, humour, dance and drama, spiced with guts, glory and the latest audiovisual technology. A trademark of this group is a visually effective, mind-blowing live performance. It´s not a band, it´s not a choir – it´s something else for you to figure out!"



Eelmisel nädalal pidasime Rovaniemis Jutajaiset Folk Festivali. Ligi 5 päeva oli linn täis igasugu üritusi ja esinemisi, konserte, teatrietendusi, vennesrahvaste tantsuansambleid ostukeskuses jne.
Reede päeval kunstimuuseumi hoovist läbi jalutades, komistasin kogemata millegi enneolematu otsa. Laval harjutasid meesterahvad a capella laulmist. Kuuldu oli nii paeluv, et lõpmatust vihmasajust hoolimata otsustasime "Seminaarinmäen mieslaulajate" ehk Semmarite kontsertile minna.

Tuleb tunnistada, et Soome muusika, millesse olen varem suhtunud enamasti halvustavalt, on mind üllatanud enamal kui mõnel korral. Semmarite täiuslikkuseni viimistletud laulu-tantsu-näitlemis-show lõi täiesti pahviks. Soomes tehakse sellist asja? Päriselt? Nii musikaalne, teravmeelne, eneseirooniline, lustakas, kohati hea ja halva maitse piire kompav esitlus oli midagi enamat kui lihtsalt meeskoor. Ansambel on tegutsenud 25 aastat ning on kuuldavasti üks Soome edukamaid muusikaekspordi artikleid.

Et ülalolev showcase-video ei anna tegelikult ülevaadet, kui võimas on live-esitlus, siis juhul, kui bänd peaks taas Eestis esinema - kõik kindlasti vaatama!

Müüdipurustaja: miks mitte valida Vahemere kruiisi

Aastaid, aastaid tagasi olen kirjutanud Estravellerisse reisikirja Müüdipurustaja: Kariibi mere kruiisil. See oli vägev reis! Vinge laev, nii palju erinevaid troopilisi sihtkohtasid, lahedad aktiviteedid - hea meelega oleks veel läinud.

Möödunud sügisel broneerisime suviseks perereisiks Vahemerekruiisi Royal Carribeani Allure of the Seas-ga, peamiselt sellepärast, et mulle tundus:
1) Minu reisikaaslastele sobis selline "turvaline" ja "mugav" reisimisviis
2) Meil ei olnud võimalik pikemaks ajaks minna ja Kariibid jäid seetõttu välja
3) Vahemeri on soe ja mõnus

Allure-laev oli võimas. 360 meetrit pikk, 18 tekki, mahutab max 6400 reisijat ja ~ 2400 meeskonnaliiget. Suurem kui Paldiski linn (2012 rahvaloenduse andmetel 7100).

Laeva keskel 5. tekil on lai bulevard, kaupluste, restoranide ja baaridega. 6. tekil vabaõhu-broadwalk kaupluste, baaride ja klassikalise karuselliga, mis lõpeb Aquatheateriga (pildidil üleval paremal). 8. tekile on end mahutanud suisa Cental Park (pildil vasakul) restoranide, baaride ja kauplustega. Puud ja lilled on päris, linnulaul tuleb makilindilt. Söögi-ja joogikohtasid on kokku umbes 25 (ei käinud kõigis), 4 basseini, 6 mullivanni, 2 mägironimisseina ja kaks surfibasseini (pildil all paremal). Rääkimata kõikidest muudest imevidinatest ja paikadest: hiiglaslik kasiino, ööklubi, teater, jäähall, stand-up komöödiaklubi, spordiväljakud, jooksurada, minigolf jne. Lastele terve omaette maailm, kus on mängutoad, väike teater, teaduslabor jne. 

Teisel või kolmandal päeval olin ma valmis tagasi koju minema. Minu arvates oli liiga palju inimesi ning koguaeg pidi planeerima, kuhu minna. Muidugi oleks võinud ka oma kajutis puhata, aga siis oleks võinud ju ka koju jääda tuppa magama. Iga õhtu toimuvad laeval etendused, showd, kontserdid (tasuta) ning ikka tahad ju neid ka näha. Seega kombineerid neid õhtusöögiaegadega ja kohtadega (kus me täna sööme???), mida selga panna (laeval on määratletud formal and casula nights) ning puikleva 10-aastasega, kes tahab osa võtta kõikidest oma lasteklubi tegevustest. Stress.

Meie sadamateks olid seekord Mallorca, Marseilles (Provence), La Spezia (Pisa/Firenze), Civitavecchia (Rooma) ja Napoli, mina polnud varem käinud Mallorcal ja Napolis, teiste jaoks olid kõik täitsa uued sihtkohad. Esmapilgul väga tore. Mulle oli sümpaatne, et maapeal olekuks oli nii palju aega antud, kui Kariibidel kästi laeval tagasi olla juba pealelõunal. Kui Kariibidel olid sihtkohad rohkem "chill" - valged liivarannad ja sinine meri, siis Euroopas oli tegu ju ikkagi linnadega. Linnapuhkus..., sellele ma enne ei mõelnud.

Palma de Mallorcal sai sadamast linna sõita non stop shuttle bussidega, mis maksid 5 € edasi-tagasi pilet per person. Ilus Lõuna-Euroopa linn, suure puudevarjus oleva alleega (pildil all vasakul). Palju pisikesi poode, pisut ringi vaatamist kultuurihuvilistele. Tatsasime mööda linna ringi ja sõime kuumuse vältimiseks ohtralt jäätist. Nähtud sai vaid pisike osa saarest, üldmulje jäi positiivne, võibolla tasuks kunagi tagasigi tulla.

Marseille's peatus kruiisilaev kusagil tööstussadamas ning laevapeal müüdi bussipileteid kesklinna 23 € per person. Taksosõit keskusesse ja tagasi tuli kolmele lõppkokkuvõttes 20 € odavam kui laevafirma pakutud bussipiletid. Esialgu ei võtnud me mingit seisukohta, kuna Marseille ei ole superäge linn, kus tervet päeva veeta. Laevapeal müüdavad ekskursioonidki viivad peamiselt linnast välja, avastama Provance'i lavendlivälju ja oliivisalusid, pisikesi linnu ja veinikeldreid. Seetõttu oli mul idee, et tuleks ise päevaks auto rentida. Peatusin terminalis olevas turismi-infos, et selle kohta infot küsida ning nõuandja-tädi laitis idee maha. Liiklus on impossible! Et kui tahate Marseillest välja, minge parem rongiga. Mõeldud, tehtud.
Ent rongijaamas jäi ikkagi tee peale autorent ning rongipiletite ostmise asemel rentisimegi hoopis tillukese valge Fiat 500 koos GPS-iga ning pisemagi raskuseta vurasime linnast välja Provance'i poole. Teisiti teeks ainult seda, et broneeriks auto ette ning alustaks varem - oleks rohkem vaba aega ringi käia.

Järgmine peatus La Spezias oli väravaks Firenze, Pisa või Cinque Terre külastamiseks. Siin peab kiitma kohalike turismifirmade korraldust - sadamahoones olid püsti müügiletid, kust soovijaid võisid osta ekskursioone, külastusi, transfeere. Eelmisest päevast veel vaimustuses olles, tahtsime rentida auto ning ise ringi käia, Kia soovis näha viltust torni. Autorentimine ei olnud seekord nii lihtne, kuid lõpuks õnnestus siiski. Teisiti teeks seda, et broneeriks auto ette ning alustaks varem - oleks rohkem vaba aega ringi käia. Või, siis - ei teekski midagi. La Spezia on keskmine Itaalia sadamalinn, istud kasvõi kuskil kohvikus ja sööd kohalikke hõrgutisi. Firenze on liiga suur, et seda mõne tunniga hoomata. Pisa torni nägemine on enamasti pettumus (been there about 5 times), minu lemmiklinn Lucca (pildil all paremal) on enamusele tundmatu. 

Ilmselt oleksin ise ka pidanud rohkem ettevalmistusi tegema ja kas või kaardilt vaatama, kus asub Civitavecchia, mis on sadamaks Rooma külastajatele. Olime selleks ajaks juba pisut kapsad ning kudenud, otsustasime, et autot enam ei rendi. Rooma läheme juhul, kui see pole eriti keeruline. Kia arvas, et võiks näha Trevi purskkaevu, sest seal saab münte visata ja soovida.
 Laeva peal antud info põhjal oleks tulnud kõndida kilomeeter rongijaama, et sealt Rooma poole uhada. Siin aga ootas kolmanda maailma stiilis turism - nii kui väravatest väljusid, pöörles su ümbes umbes 30 hullunud silmadega itaallast, kes tahtsid turiste oma firma minibussiga Rooma viia. 20 € inimese kohta edasi-tagasi tundus korraks täitsa hea pakkumine. Kui oleks teadnud, et Rooma on ligi 80 km kaugusel ning sinnasõit kestab üle tunni, oleks kogu selle harakaparve maha raputanud. Nende õnneks ei saanud me seda teada enne, kui buss oli juba maanteele pööranud. Minibuss viis reisijad kõigepealt Vatikani (pildil üleval paremal, vaba aeg 30 min), siis kaheks tunniks Via del Corsole (Trevi, Hispaania trepid jm.) ja lõpuks 45 minutiks Colosseumi. Oleksin eelistanud kuskil Civitavecchia kohvikus pizzat ja jäätist süüa.

Napoli (pildil üleval vasakul) - vahetult enne selle külastamist oli üks laeval reisiv Kanada turist avaldanud arvamust, et Napoli on jube koht, sind varastatakse paljaks igal sammul. Olin pisut ärevil, hoolimata sellest, et sama inimene pidas ka kogu Itaalia toidukultuuri kahtlaseks ning eelistas seetõttu einestada turvaliselt McDonaldis (= ei ole just parim arvamusliider). Noh, Napoli oli värviline. Õige pisut ka närviline. Kõndisime mööda mereranda ja tänavaid. Kia vingus, et kas saaks juba laeva tagasi - jälle mingi nõme linn. Oleksin rohkem aega tahtnud. Ja teadmisi, mida teha, kuhu minna. Piazza del Plebiscito oli võimas. Kuningalossi fassaadid kaetud fotodega "organiseeritud kuritegevuse süütutest ohvritest". Kõikidel nimed ja vanused juures. 10-aastasest tüdrukutirtsust vanade papideni. See puudutas hinge. 

Kokkuvõteks. Ma ei ütle ikkagi, et kruiisitamine on paha. Sellel on kindlasti omad eelised, eriti eksootilistes paikades. Ent Vahemeri piirkond, mis on peaaegu nagu suvilasse minek - selleks on niisugune ameerikalik kruiis liiga kerglane. Ma armastan Lõuna-Prantusmaad, Itaalialt (Hispaaniat, ei), neid maastike, linnakesi, kohalikke turge, restorane ja kohvikuid, jäätist, bed&breakfast majutusi, salajasi ujumisrandu (mitte tasulisi) jne. Selle nädala oleks võinud samamoodi veeta ise Provance'i või Toscana hõrgutiste ja võlude kütkes.

Ma ei lähe enam Vahemere kruiisile. 

Viie tärni õhtusöök Hansuga

Me oleme väga õnnelikud, kui meil siin perifeerias, Rovaniemi gurmeemaastikul, midagi põnevat juhtub. Möödunud nädalavahetusel oli selleks ülemaalise tuntusega Soome superkoka Hans Välimäki valmistatud õhtusöök Ounasvaara Sky hotelli restoranis.

Hans Välimäki on kohalik telekuulsus, reklaaminägu, ühiskonnategelane... natuke nagu Jamie Olivier, aga pisut peenekoelisem. Sõbralik, sümpaatne ja hea jutuga. 

7+1 käigulise õhtusöögi teemaks oli Frutti di Mare ning peab tunnistama, et ma olin heast söögist nii suures elevuses, et esimestest apmsudest piltide klõpiminegi ununes ära.

1. Beef tartar & ocietre caviar suupiste amps

2. Foie Gras Muesli
Üks minu lemmikuid, kreemisele maksapatee'le oli peale riputatud krõbedaks röstitud leivapuru

3. Ice cool Girardot oyster with some "passion"

4. Fresh scallop in two ways with smoky hay
Imeline, suussulav jne. Kammkarp on nii delikaatne, et selle valmistamine kindlasti näitab kokameistri taset. Ma pole varem scallopit söönud "toorena". Ja lausa uskumatu on ka kõikide värskete toorainete tarnimine siia maailma lõppu. 

5. Turbot and Asian flavours
Turbot on eesti keeles kammeljas. Väga meeldiv maitseelamus.

6. Pigeon a'la Hans Välimäki
Suussulav vutt valmistas selle komplekti kõige suurema üllatuse. Nii hõrka ja pehmet punast linnuliha ei olegi saanud. Tekkis soov aplodeerida.

 7. Pavlova
See kreemine beseemagustoit on mingil põhjusel soomlastele võõram kui eestlastele. Mõnus ja aus Pavlova. Aga samas jalust ei rabanud. Pilt unues vahepeal tegemata

8. Magusad suupisted kohvi kõrvale

Vahepeal keset suurt sagimist mõtlesime, et kas Hans ikka tõesti ise köögis toimetab või on lihtsalt kohalikele spetsialistidele oma nime ja menüü laenanud. Aga ei, õhtusöögi lõpuks leidis meistrimees aega käia tervitamas kõigi laudkondi, mis minu arvates on südantsoojendav ja vastastikku energiat andev komme. Me tänasime Hansu suurepärase õhtu eest. Loodetavasti kunagi jälle!

Helsinki Corners

Helsinki is a big city and you can often experience big cities in the different ways. MY favourite Helsinki is located on Katajanokka peninsula, just foot steps away from city centre. Far enough, not to be the tourist trap and close enough to prefer it for the comfy stay in downtown.

Katajanokka (Swedish: Skatudden) is a neighbourhood of Helsinki, Finland, with around 4000 inhabitants in 2005. The district is located adjacent to the immediate downtown area, though in the first major town plan for Helsinki from the mid-18th century, the area fell outside the fortifications planned to encircle the city. Originally, it was a headland of the Helsinki peninsula but is now technically an island, as a small canal was dug across the base of the headland in the 19th century. Katajanokka is one of the most distinguished neighbourhoods in Helsinki. 

It's sophisticated - upscale area with the fairy-tale architecture, as most of the houses are from the Jugend-style. Lot's on decorations, unusual shapes,  hidden alcoves and penthouses make you want to walk around in the evening with a desire to peek inside from the large windows. Downstairs of the houses are full of tiny private businesses, starting from the tattoo salon and ending with the teddy-bear hospital.

This brings me to a reason I actually started this post. If ever planning to stay in Helsinki and you are not a dedicated hotel type of a person - try out my favourite accommodation in town: Essexhome Apartments. A very nice lady called Seija owns 8 especially charming, cosy and homy apartments in the historical Jugend-building. She lives downstairs herself and is very friendly and helpful with guests coming to stay in her property. I have staid so far in 4 different apartments and I have loved every one of them. The way the rooms are planned and designed, is making them a little more than just any rental apartment, you feel like at home.

I also love the fact of the local grocery store in the corner, run by the guy from Sicily, who has a little coffee shop in the other side of street. I like the seaside walking boulevard. Nepali Restaurant downstairs and my latest discovery - hidden little pearl of gourmet - Restaurant Wellamo.

It is one of these places you would like to know in every city - untold secret of the locals, out from any regular trails, place where people come to enjoy THE food.

Wellamo is located on the zero level of a weird round building and doesn't have any particular inviting outlook from the street. It's tiny inside and simple, offering only 10 tables. Perhaps even a little tatty, with the furniture never been changed after it was established (in 1975). But you'd better look into it's soul, because this small intimate place provides food for the Gods, using only fresh local ingredients.

After having 2 delicious dinners with friends in a row, I am totally fascinated about it's genial simplicity. Our favourite dishes from the menu are:
- Bouillabaisse fish soup - the real classic. It is hard to find a good Bouillabaisse out from France, but here I found a GREAT one. You can have a small portion as the starter (8 €) and large bowl for main course (16 €).
- Home made lamb pelmeni with mushroom salad. Legendary hand made dumplings with quality filling of lamb meet, accompanied by the bullion and mush room salad. Must have food.
- Lamb fillet with vegetables. I don't often like to have a lamb, because it is so delicate meat, but this is the place to have it. Medium minus, please. Unforgettable.
- Tard ice cream dessert. It so crazy, that is makes it delicious.

It is definitely not a place for all. You have to be a bit twisted, love the smell of history and see the layers behind to enjoy these corners of Helsinki.

But if you are this kind of person, follow my leads.

WHITE NIGHT MAGIC

For the love to my Land

Heade mõtete terrass

Selline suvine terassimõnu sai lõpuks valmis mu "mummola" ukse ette.

Ostsin Ikeast soodushinnaga naljaka diivanilaadse mööblitüki, millele polnud patju kaasa anda. Istumispõhi valmis poroloonist ning seljatoe padjad tulid Prismast. Siia paistab soe õhtupäike, aga tavaliselt seda pikkalt nautida ei saa, sest sääsed ja kihulased tahavad pidurooga süüa. Roosa võrk võimaldab kõigest hoolimata diivanile kerra pugeda ja raamatut lugeda või lapsevanematega skaipida.

Tulemus on hubane ja armas, olen väga rahul! :)

Kuidas ma Suomul üle käe käisin

Pärast seda, kui minu ellu sugenes isiklik mootorsaan, olen ma pool hooaega jauranud, et võiks ka proovida võistlustel osaleda. Pealtvaatajana tundub see peaaegu lihtne, eriti kuna naisi sõidab tavaliselt maksimaalselt seitse.

Laupäeval läksime Sami ja Inkaga vaatama (loe: osalema) Kelkkalehti Hill Climb 2014 võistlust, mille rada olu ehitatud püstloodis ühe suusanõlva peale. Ma tean, piltidelt ei tundu see pooltki nii hirmus, aga mäe keskosas oli umbes 100 m tõusu ikka praktiliselt nina püsti nurga all.

Pole küll mingi vabandus, aga olgu öeldud, et ma olin võistluste ainuke naine ning kõik need adrenaliinist nõretavad maailmavarustusega pool-profid seal kõrval ajasid hirmu ikka nahka.

Ja noh, napilt enne finishit ma muidugi kukkusingi. Side-hill + bumps + speed = ma tundsin, kuidas kelk ei lähe enam sinna, kus ma tahan, üritasin veel midagi päästa proovides end paremale poole vinnata ja nokka üles sikutada, aga järgmine hetk olin ma juba nõlval allapoole veeremas, püüdes hüpata kuskile ära, et mootosaan mulle peale ei lendaks. Ei lennanud.

Aga ma pean tunnistama, et shokk oli päris suur, sest püsti tõustes ei saanud ma tegelikult oma kätt liigutada. Ma olen ometki kukkunud kümneid kümneid kordi sarnastes olukordades, aga seekord võttis ehmatus ikka nõrgaks. Teine raund jäigi tegemata, kuigi mõte käis läbi, et tegelikult see käsi ju nii hull ei tundu. Aga hilisemale valule mõeldes, jumal tänatud, et hulljulugus tagant ei ajanud.

Selline võistlus siis alustuseks - kool kohe missugune. Eks näis, mis edaspidi. :-)
Siit saab vaadata lendavaid pilte: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.688824007843213.1073741857.419107298148220&type=1

Taevalikud hõrgutised ehk Sky Restaurant Rovaniemis

Pole ammu headest restoranidest kirjutanud. Eile teenis maksimumpunktid Ounasvaara künkaotsas asuva Sky Hotelli restoran, mis on üks Jõuluvana pääkaupunki ainumasi gurmeerestorane. On küll teisigi häid söögikohti, aga Fine Dining osas on Sky absoluutne lipulaev.

Mäeküljele ehitatud hiigelsuurte akendega restoran avaneb põlismetsa poole, eemal paistavad ka Saarenkylä linnaosa tuled, nii et vaade on nii päeval kui õhtul, suvel kui talvel vägagi lummav. Kui ma 2008. aasta juunis esmakordselt Sky-s söömas käisin, kalpsas meie akende all kohale jänes, kes uudistajaid tähele panemata rahulikult oma asju toimetas. See oli nii äge, et ma olin tookord peaaegu veendunud, et see on mingi palgaline jänes, kes end näitamas käib. ;)

Äge on see, et Sky kokad pakuvad õhtusöögiks üllatusmenüüd. See tähendab, et sa võid valida 3-, 4- või 5-käigulise menüü ning edastada erisooviad (liha või kala, kas on mingeid allergiaid/välistusi) ning muus osas garanteerib köök suurepärased road värskest kohalikust toorainest. Meil oli täiesti ükskõik ning lasime kunstnikel olla loovad.

Alustuseks tuli tervituseks vahune porgandi-capuccino-supp. Leivavaagnale ilmusid värsked ehtsad iseküpsetatud tumedad ja heledad leivad (tõeline ime siinkandis) ning kirnuvõi.
Esimene eelroog koosnes erinevatel meetoditel valmistatud lõhest ja lillkapsast mädarõika kreemiga.
Maitses suurepäraselt.
Järgnes kreemine peedisupp puraviku täidisega. Tundus, et enam paremaks minna ei saa.
Pearoaks toodi põhjapõdraliha: küpsetatud pooltoores sisefilee (parim liha ever!), õhkõrnalt grillitud maks (parim liha ever!) ja põhjapõdra rilette (pehmeks hautatud liha, ma ei tea, kas see on päris õige sõna?). Ma olen seda enne öelnud ja jään sinna juurde - hästivalmistatud poroliha on tõeline shedööver!
Magustoiduks saime murakalaksu: murakajogurti, murajajäätise, murakasorbee ja piimaküpsise kombo, mis oli just parajalt magus ja kerge, nii et jättis lõpetuseks mõnust mõmisema mitte ägisema.

Menüüde hinnad on järgmised:
Menu of 3-, 4-, or 5- courses 55 € / 65 € / 75 €

Kel vähegi on huvi Lapi delikatesse proovida parimate kohalike kokkade võtmes, leidke kindlasti Rovaniemis olles võimalus Sky külastamiseks!

Fritkot ja jalgpall

Belgia jalgpallikoondis on teinud 2014. aasta suvel Brasiilias toimuva FIFA World Cup-i kvalifikatsiooni mängudel ajaloolise tulemuse ning pääsenud edasi turniirile. Isegi minul on ostetud puna-kollane-must toonides suveniirsall, põhimõtte pärast, eks.

Enne Grimbergeni kohalikku baariurkasse jalgpalli vaatama kobimist käisime läbi sellisest legendaarsest kohast nagu Fritkot ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma pean sellest kirjutama.

Lähim eestikeelne vaste, mis Fritkotiga sobiks, on pässaburks (just nimelt, väikese tähega ja kokku kirjutatult). Fritkot ehk fritüüri-kiosk on umbes 6m2 putka igas alevikeskuses või pärapõrgus, kus müüakse kõike friteeritut. Ja olgem ausad, tegelikult on see suisa rõve.

Ma olen alati imestanud seda Beneluximaade friikartuliarmastust (famous Belgian fries, not French fries!!!), aga fritkot on tase omaette. Kõik need pulgakesed ja pallikesed, mida pildil näete, on valmistatud erinevatest kondipastadest, vormitud vastavalt nimele kindla kujuga ning ootavad särisevasse rasvavanni sukeldumist. Näiteks meile tuttava nimega "frikadel" tähistab siinmail hoopis samast materjalist pikka vorsti, mis valmisfriteerituna majoneesikastme abiga lihtsalt näpuvahel ära süüakse. 

Ega muud ei ole midagi, ma lihtsalt imestan, et kuidas nad seda kõike niiväga armastavad.

Samal ajal paralleelmaailmas Lapimaal saadab sõber mulle sõnumi: ärkasin hommikul üles ja nägin köögiakna taga põllul metsist. Haarasin kapist oma shot-guni ja tormasin aluspükste väel õue. Kui külla tuled, teeme praadi. 

What is your name?

Another day me and Ilkka had a conversation about Finnish and Sami language, especially about the small orthodox tribe (less than 1000 people) called "Koltti-Sami" or "Skolt-Sami". They are known for their quite specific family names, so we were joking about how to "koltti-samitize" our own names.

That made me Google about Sami names in general and I found a website of Nordic names with quite fascinating selection. My absolute favourites are:

Uksáhkká (sounds almost like Uga-chaka)
Sami name, combination of Sami uksa = 'door' and Sami áhkká = 'wife, woman, mother'
In Sami Mythology, Uksáhkká is a goddess who lives beneath the door. She protects babies, especially when they start to walk. Her sisters are Juoksáhkká and Sáráhkká.

Juoksáhkká
Sami name, combination of Juoksa = 'bow* and Sami áhkká = 'wife, woman, mother'
In Sami Mythology, Juoksáhkká is a goddess who lives beneath the back of the tent or house, behind the fire place. She decides wheather an unborn baby will become a girl or a boy.

Sáráhkká
Sami name, combination of an unknown first element which might be related to a Sami verb meaning 'to separate, to devide' and Sami áhkká = 'wife, woman, mother'
In Sami Mythology, Sáráhkká is a spin goddess who lives beneath the fire place. She creates the bodies of babies in her own body and puts them into the wombs of women so they become pregnant.

How cool is that?
I have never met anyone with those names, but I could use one for my alter ego. :D

I also found really intriguing names from Greenland:

Piloqutinnguaq, Greenlandic name = 'sweet little leaf'
Aaggaataat, Greenlandic form of Agathe
Fariitariikka, Greenlandic form of Frederika
Maliinannguaq, Greenlandic name = 'sweet little one to follow'
Oqitsoq, Greenlandic name = 'she, who is lightweight'
Sikkersoq, Greenlandic name = 'blossom'

I wonder if the authorities would accept my inquiry to change my name officially to Sikkersoq-Uksahkka? Or Sarahkka-Maliinanguaq? Or even just Piloqutinnguaq? I really love those names!

Well, I think I will still keep mine - it is already difficult enough for the many foreigners, but at least I can pronounce it myself. :-)

Dialog

Akr: I don't think I would ever like to move to Milan.
I: Why? Too big?
Akr: Suffocating and not enough Goretex...