Pärast seda, kui minu ellu sugenes isiklik mootorsaan, olen ma pool hooaega jauranud, et võiks ka proovida võistlustel osaleda. Pealtvaatajana tundub see peaaegu lihtne, eriti kuna naisi sõidab tavaliselt maksimaalselt seitse.
Laupäeval läksime Sami ja Inkaga vaatama (loe: osalema) Kelkkalehti Hill Climb 2014 võistlust, mille rada olu ehitatud püstloodis ühe suusanõlva peale. Ma tean, piltidelt ei tundu see pooltki nii hirmus, aga mäe keskosas oli umbes 100 m tõusu ikka praktiliselt nina püsti nurga all.
Pole küll mingi vabandus, aga olgu öeldud, et ma olin võistluste ainuke naine ning kõik need adrenaliinist nõretavad maailmavarustusega pool-profid seal kõrval ajasid hirmu ikka nahka.
Ja noh, napilt enne finishit ma muidugi kukkusingi. Side-hill + bumps + speed = ma tundsin, kuidas kelk ei lähe enam sinna, kus ma tahan, üritasin veel midagi päästa proovides end paremale poole vinnata ja nokka üles sikutada, aga järgmine hetk olin ma juba nõlval allapoole veeremas, püüdes hüpata kuskile ära, et mootosaan mulle peale ei lendaks. Ei lennanud.
Aga ma pean tunnistama, et shokk oli päris suur, sest püsti tõustes ei saanud ma tegelikult oma kätt liigutada. Ma olen ometki kukkunud kümneid kümneid kordi sarnastes olukordades, aga seekord võttis ehmatus ikka nõrgaks. Teine raund jäigi tegemata, kuigi mõte käis läbi, et tegelikult see käsi ju nii hull ei tundu. Aga hilisemale valule mõeldes, jumal tänatud, et hulljulugus tagant ei ajanud.
Selline võistlus siis alustuseks - kool kohe missugune. Eks näis, mis edaspidi. :-)
Siit saab vaadata lendavaid pilte: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.688824007843213.1073741857.419107298148220&type=1
No comments:
Post a Comment