Veel üks veeavarii

Kuidagiviisi olin ma Eesti elades jõudnud õndsatesse kolmekümnendatesse ilma suuremate veeavariideta. Samuti ei suuda ma meenutada sõpru, sugulasi, tuttavaid, kellel oleks olnud sellelaadseid kogemusi. Väljaarvatud lugu korterelamust, kus vannitoas tekkis uputus, mis ujutas alumise naabri elamise ja mille remont tuli ülemistel elanikel kinni maksta. Tapeedivahetus ja seinavärv. 

Ei Soomes. Soomes elatakse veeavariide nimel. 

Sest pole midagi nauditavamat, kui üks mõnus, põhjalik ja piinarikkas "vesivahinko". Vesivahinko-elamus on populaarne harrastus ka mu siinsete sõprade seas. Alati on põnev teiste harrastajatega kogemusi vahetada, võrrelda, kellel tuli rohkem kahjustusi, mida vahetati välja, kui palju maksis, mida kindlustus kattis. Ma julgeks peaaegu käia välja arvamuse, et iga teine soomlane harrastab veekahjustusi. 

Meie kontoris on teadaolevalt olnud veeavarii kahel korral (kord tuli dushikabiini ühendusvoolik lahti ning kogu vesi paiskus kosena läbi lae alumisele korrusele, kord põhjustas veekahjustused kliimaseade). Minu tuttava äsjaremonditud majas katkes eelmisel suvel pesumasina äravoolutoru ning majja sissekolimise asemel koliti üle pooleks aastaks uuesti välja ning tehti kogu remont uuesti. Minu kahel kolleegil on olnud viimase kolme aasta jooksul olnud veeavariid. Meie naabritel põhjustas õhksoojuspump möödunud kevadel kahjustused, mille likvideerimiseks kulus kuid. 

Terve Ounasrinteen kool lammutati kolm aastat tagasi maatasa, sest koolimajale oli niiskuprobleemide tõttu tekinud hallitus, mis hinnati laste tervisele kahjulikuks. Õpilased pääsesid tagasi uude uhkesse koolimajja selle aasta jaanuaris. Samasuguse probleemi ees seisab nüüd Vaaralammen algkool, mille õpilased on kolisid sügisel ajutistesse ruumidesse. 

Meie oma majas oli viimane veeavarii mõned aastad tagasi, kui kaugkütte süsteemi "lämmonvaihdin hajos". Kütteruumi asukohta tõttu said kannatada üks magamistuba, garaaz ja panipaik, mis kõik remonditi. Välja vahetati küttesüsteem, elektrikapp ja kesktolmuimeja.

Kohe läheb käima neljas nädal, kui oleme evakueeritud oma viimase veeavarii eest. Keegi salajane päkapikk või tötskääbus oli nõudepesumasina äravoolu voolikusse torganud tillukese augu, mis nädalaid kellelegi märku andmata vett välja pritsis. Vesi voolas köögikappide alla, seinapragude vahele, kõrvaoleva magamistoa laminaatkatte alla ning väisseina voodri vahele. Oh, seda rõõmu, kui see kõik ükskord avastati. Sellest, mis mina arvasin, et kuivatame põranda saunalinadega ära ja elu läheb edasi, tuli palju massiivsem operatsioon. 

Pool kööki lammutati, põrandad kisuti üles ning majja paigaldati puhurid, mis viimased kolm nädalat ööd ja päevad undanud on. Kohapeal käinud spetsialist hindas niiskustaseme sedavõrd kõrgeks, et kuivatamist tuleb vähemalt nädala võrra jätkata. Kuivatusprotsessi järel tuleb tellida sisekliima analüüs, mille põhjal otsustatakse, kuidas edasi. 

Peab tunnistama, et juba kuu aega kohvrite otsas elamist pole mingi meelakkumine. Meie ööbimiskoht (renditav majake) läheb kindlustusfirmale maksma 200 € iga öö eest. Lisaks muidugi kõik need paranduskulud. 

Remont on muidugi tore. Saangi välja vahetada need jubedad tumepruunid laminaadid ja köögile teha värskenduskuuri. Aga kui kaua see kõik aega võtab? Tahaks lihtsalt koju! 

Ma olen ikkagi kindel, et mu kaassoomlased, remondimehed, niiskusmõõtjad ja kindlustusfirmad saavad veeavariidest mingi salajase perversse rahulduse. 

Või mis nende Eesti raudsete torude saladus on?

American Cinderella

Paar päeva tagasi tuli siis esimene sellelaadne kliendiküsimus: "I've heard migration is a big problem in Europe - is it safe to travel to Finland?"

Pagulaste vastastel marurahvuslastel on alati argumendiks, kuidas peame oma kultuuri kaitsma. Kõik võõrapärane ohustab kultuuri ja keelt. Aga mis moodi ei häiri kedagi, et möödunud nädalavahetusel lehvis kogu Soome kaubandus mustades lippudes - Black Friday?

Ka Halloweeni tähistavad Soome lapsed täie tõsidusega. Meie sõprade peres on olemas terve luukerede kollektsioon, milledega dekoreeritakse õuduste tuba ning koolide Halloweeni peod juba samm kaugemal lihtsalt "kaupluste turunduskampaaniast". Miks keegi ei nurise võõrkultuuri sissetungiüle?

Ja siit edasi isiklikumaks. Kärgpered ei ole tänapäeval enam mingi imeasi, aga poolaktiivse kõrvaltvaatajana tekitab minus küsimusi ameeriklalik(?) täiuseihalus. Väljastpoolt vaadates peab kärgpere olema täiuslik. Lapsi sunnitakse (jah, sunnitakse) uusi (ja vahetuvaid) poolvanemaid kutsuma emaks/isaks. Uusvanemate eelmistest elude viljasid õdedeks ja vendadeks.

Mul ei ole midagi vendluse vastu, minu arust see on imeline, kui sundsugulased leiavad läheduse ning neist saavad õed. Kuid milleks seda sundida? Meie kärgpere kümneaastane peab oma ema uue mehe eelmisi lapsi kutsuma õdedeks. Neid on kolm ja keegi ei ela koos, vaevu tunnevad. Ma kuulan seda ja mu kõrvad nutavad. Kogu see peremäng käärib. Siit Cinderella võrdlus.

Kultuuri peab säilitama, aga ka arendama. Samamoodi ka pereväärtusi. Miks on sõjapagulaste tundmatud traditisioonid meile suuremaks ohuks kui Black Friday ja võltstäiuslikkus?
Või kas on  üldse milleski õiget ohtu peale meie endi pealiskaudsuse?

Sinisest silmast ja "maakas" olemisest

Eile õhtupimeduses toimus mul ootamatu kohtumine härra Murphyga.

Samal ajal kui mina kummardusin allapoole, et autos istuvale koerale kaelarihma kinnitada, sööstis erutatud terjer väljapoole, riivates autoust, mille tulemusena selle terav nurk mulle silmaauku kolksatas. Kirusin koera ja autot, pühkisin pisaraid ning palvetasin, et sellest nähtavat märki ei jääks.

Tulutult. Seetõttu istun lennujaamas ja olen teel Londonisse oma firmat esindama potisinise või nüüd ehk juba punakasmustja silmaga.

Mul ei ole enne sinisilma olnud, seetõttu on kogemus mulle täielikult uus. Teatud määral ajab ahastusse ning natuke intrigeerib. Peeglisse vaatamine paneb võpatama ning peast jooksevad läbi erinevad stsenaariumid, mida pealtvaatajad minu olukorrast ette kujutavad. "Lõi end ise autouksega" ei ole tõenäoliselt esimene asi, mis pähe lööb. Profipoksija ka mitte. Tunnen ennast natuke nagu joodik. Või siis joodiku naine.

Olles viimased 4 aastat peamiselt Lapimaa tundrates tuult tallanud ja igapäevase elu polaarjoonele ülesehitanud, pean tunnistama, et minust on saanud üsna esmaklassiline maakas. Teksad, kummikud ja jope, Crocksid ja Coretex, seljakott ja pussnuga asendasid aeglaselt, aga järjekindlalt Tallinna elegantse kontoriroti sharmantsed kleidid, käekotid ja kontsakingad.
Juba teist aastat ei tunne ma ennast "linna" naastes enam päris kindlalt. Mu viisakad madalsaapadki kuuluvad Crocksi valikusse, arvuti on lihtsaim toppida seljakotti ning T-särk ei ole ainult spordiriietus. Esmatähtis on mugavus. No vot, ja reisi siis sellisena Londonisse. Sinise silmaga. Niigi on tunne, et oleks pidanud lennukisse peoriided selga panema.

Kõik ütlevad, et tähtis on jääda iseendaks, aga see ma ju olengi. Coretexi-laplasesks digimuutunud endine linnabeib. Loodetavasti läheb vähemalt paistetud esmaspäevaks alla. 

SicaPelle and really bad good service

Considering my last post about Essi and Pesä, I wanted to express my thoughts about the dinner experience in one of the best restaurants in Porvoo - SicaPelle.

First I have to share the adorable story of this funny name. Sika Pelle means "Pig Pelle" (Pelle is a male name) and is a tribute to a pet pig of a famous Finnish sculptor Ville Vallgren who lived in Porvoo. As you can read the full back round story from restaurants' home page, they say:

"SicaPelle Wining & Dining is our tribute to life’s joys and eccentricities, laughter, pleasure-seeking, exceptional food and wine, art and, most of all, Ville’s dear pet pig, SikaPelle."

The restaurant is located on the ground floor of Boutique Hotel Onni, on the hillside of Old Porvoo, almost behind the medieval church. It is very nice and stylish, bohemian-sophisticated and a must go place to eat for those who love local gourmet. The menu is adventurous, modernism combined with history, including large variety of local ingredients and wine list impressive.

I truly admire and enjoy these kind of restaurants who do their thing with love and spirit. Except, I did not experience this spirit at their service and that's why I had to write this post. We went to the restaurant without reservation and were accommodated in the nice table at the terrace and the waiter said we will get the table inside in half an hour.

Even if the evening got more chilly, I have to say I enjoyed the food and company, so I forgot about going inside, until was so dark that you did not see anything on the plate. So, it was okay to be outside, but I find it unprofessional in this level of places if the staff forgets these kind of things.

After ordering drinks, which was a very pleasant experience, we were approached by another waitress who started to read the menu we are going to have this evening. ONLY because I had shortly visited their website before, I recognised from her text, that there is a set menu for dining. And only because I had looked, I also remembered you can choose among 3-7 courses. She was telling us, we are going to eat 6. To be honest, I found it really annoying, that guest are not introduced of the "options" and it is assumed by default, what I want.

Because my friend does not eat fish or seafood, I first asked if it is possible to replace the dishes with something else. The waitress declared, she has to skip these 3 courses then (later when I went to see their web page, there is also a vegetarian option available). She also was surprised, when I wanted to skip some courses as well in order to have the equal dining cycle with my company.

The waitress was young, very pretty girl, definitely not unexperienced. In fact, she was perfect at everything she did. But there was no shade of smile on her face and no ray of friendliness nor empathy. I actually felt sorry for her. She was giving astonishingly professional bad good service!

Despite that, I strongly recommend to eat at SicaPelle, food and wine are delicious.
Other must go places in Porvoo are for breakfast Cafe Rongo and lunch/dinner Bistro Sinne.

Müüdipurustaja: miks mitte valida Vahemere kruiisi

Aastaid, aastaid tagasi olen kirjutanud Estravellerisse reisikirja Müüdipurustaja: Kariibi mere kruiisil. See oli vägev reis! Vinge laev, nii palju erinevaid troopilisi sihtkohtasid, lahedad aktiviteedid - hea meelega oleks veel läinud.

Möödunud sügisel broneerisime suviseks perereisiks Vahemerekruiisi Royal Carribeani Allure of the Seas-ga, peamiselt sellepärast, et mulle tundus:
1) Minu reisikaaslastele sobis selline "turvaline" ja "mugav" reisimisviis
2) Meil ei olnud võimalik pikemaks ajaks minna ja Kariibid jäid seetõttu välja
3) Vahemeri on soe ja mõnus

Allure-laev oli võimas. 360 meetrit pikk, 18 tekki, mahutab max 6400 reisijat ja ~ 2400 meeskonnaliiget. Suurem kui Paldiski linn (2012 rahvaloenduse andmetel 7100).

Laeva keskel 5. tekil on lai bulevard, kaupluste, restoranide ja baaridega. 6. tekil vabaõhu-broadwalk kaupluste, baaride ja klassikalise karuselliga, mis lõpeb Aquatheateriga (pildidil üleval paremal). 8. tekile on end mahutanud suisa Cental Park (pildil vasakul) restoranide, baaride ja kauplustega. Puud ja lilled on päris, linnulaul tuleb makilindilt. Söögi-ja joogikohtasid on kokku umbes 25 (ei käinud kõigis), 4 basseini, 6 mullivanni, 2 mägironimisseina ja kaks surfibasseini (pildil all paremal). Rääkimata kõikidest muudest imevidinatest ja paikadest: hiiglaslik kasiino, ööklubi, teater, jäähall, stand-up komöödiaklubi, spordiväljakud, jooksurada, minigolf jne. Lastele terve omaette maailm, kus on mängutoad, väike teater, teaduslabor jne. 

Teisel või kolmandal päeval olin ma valmis tagasi koju minema. Minu arvates oli liiga palju inimesi ning koguaeg pidi planeerima, kuhu minna. Muidugi oleks võinud ka oma kajutis puhata, aga siis oleks võinud ju ka koju jääda tuppa magama. Iga õhtu toimuvad laeval etendused, showd, kontserdid (tasuta) ning ikka tahad ju neid ka näha. Seega kombineerid neid õhtusöögiaegadega ja kohtadega (kus me täna sööme???), mida selga panna (laeval on määratletud formal and casula nights) ning puikleva 10-aastasega, kes tahab osa võtta kõikidest oma lasteklubi tegevustest. Stress.

Meie sadamateks olid seekord Mallorca, Marseilles (Provence), La Spezia (Pisa/Firenze), Civitavecchia (Rooma) ja Napoli, mina polnud varem käinud Mallorcal ja Napolis, teiste jaoks olid kõik täitsa uued sihtkohad. Esmapilgul väga tore. Mulle oli sümpaatne, et maapeal olekuks oli nii palju aega antud, kui Kariibidel kästi laeval tagasi olla juba pealelõunal. Kui Kariibidel olid sihtkohad rohkem "chill" - valged liivarannad ja sinine meri, siis Euroopas oli tegu ju ikkagi linnadega. Linnapuhkus..., sellele ma enne ei mõelnud.

Palma de Mallorcal sai sadamast linna sõita non stop shuttle bussidega, mis maksid 5 € edasi-tagasi pilet per person. Ilus Lõuna-Euroopa linn, suure puudevarjus oleva alleega (pildil all vasakul). Palju pisikesi poode, pisut ringi vaatamist kultuurihuvilistele. Tatsasime mööda linna ringi ja sõime kuumuse vältimiseks ohtralt jäätist. Nähtud sai vaid pisike osa saarest, üldmulje jäi positiivne, võibolla tasuks kunagi tagasigi tulla.

Marseille's peatus kruiisilaev kusagil tööstussadamas ning laevapeal müüdi bussipileteid kesklinna 23 € per person. Taksosõit keskusesse ja tagasi tuli kolmele lõppkokkuvõttes 20 € odavam kui laevafirma pakutud bussipiletid. Esialgu ei võtnud me mingit seisukohta, kuna Marseille ei ole superäge linn, kus tervet päeva veeta. Laevapeal müüdavad ekskursioonidki viivad peamiselt linnast välja, avastama Provance'i lavendlivälju ja oliivisalusid, pisikesi linnu ja veinikeldreid. Seetõttu oli mul idee, et tuleks ise päevaks auto rentida. Peatusin terminalis olevas turismi-infos, et selle kohta infot küsida ning nõuandja-tädi laitis idee maha. Liiklus on impossible! Et kui tahate Marseillest välja, minge parem rongiga. Mõeldud, tehtud.
Ent rongijaamas jäi ikkagi tee peale autorent ning rongipiletite ostmise asemel rentisimegi hoopis tillukese valge Fiat 500 koos GPS-iga ning pisemagi raskuseta vurasime linnast välja Provance'i poole. Teisiti teeks ainult seda, et broneeriks auto ette ning alustaks varem - oleks rohkem vaba aega ringi käia.

Järgmine peatus La Spezias oli väravaks Firenze, Pisa või Cinque Terre külastamiseks. Siin peab kiitma kohalike turismifirmade korraldust - sadamahoones olid püsti müügiletid, kust soovijaid võisid osta ekskursioone, külastusi, transfeere. Eelmisest päevast veel vaimustuses olles, tahtsime rentida auto ning ise ringi käia, Kia soovis näha viltust torni. Autorentimine ei olnud seekord nii lihtne, kuid lõpuks õnnestus siiski. Teisiti teeks seda, et broneeriks auto ette ning alustaks varem - oleks rohkem vaba aega ringi käia. Või, siis - ei teekski midagi. La Spezia on keskmine Itaalia sadamalinn, istud kasvõi kuskil kohvikus ja sööd kohalikke hõrgutisi. Firenze on liiga suur, et seda mõne tunniga hoomata. Pisa torni nägemine on enamasti pettumus (been there about 5 times), minu lemmiklinn Lucca (pildil all paremal) on enamusele tundmatu. 

Ilmselt oleksin ise ka pidanud rohkem ettevalmistusi tegema ja kas või kaardilt vaatama, kus asub Civitavecchia, mis on sadamaks Rooma külastajatele. Olime selleks ajaks juba pisut kapsad ning kudenud, otsustasime, et autot enam ei rendi. Rooma läheme juhul, kui see pole eriti keeruline. Kia arvas, et võiks näha Trevi purskkaevu, sest seal saab münte visata ja soovida.
 Laeva peal antud info põhjal oleks tulnud kõndida kilomeeter rongijaama, et sealt Rooma poole uhada. Siin aga ootas kolmanda maailma stiilis turism - nii kui väravatest väljusid, pöörles su ümbes umbes 30 hullunud silmadega itaallast, kes tahtsid turiste oma firma minibussiga Rooma viia. 20 € inimese kohta edasi-tagasi tundus korraks täitsa hea pakkumine. Kui oleks teadnud, et Rooma on ligi 80 km kaugusel ning sinnasõit kestab üle tunni, oleks kogu selle harakaparve maha raputanud. Nende õnneks ei saanud me seda teada enne, kui buss oli juba maanteele pööranud. Minibuss viis reisijad kõigepealt Vatikani (pildil üleval paremal, vaba aeg 30 min), siis kaheks tunniks Via del Corsole (Trevi, Hispaania trepid jm.) ja lõpuks 45 minutiks Colosseumi. Oleksin eelistanud kuskil Civitavecchia kohvikus pizzat ja jäätist süüa.

Napoli (pildil üleval vasakul) - vahetult enne selle külastamist oli üks laeval reisiv Kanada turist avaldanud arvamust, et Napoli on jube koht, sind varastatakse paljaks igal sammul. Olin pisut ärevil, hoolimata sellest, et sama inimene pidas ka kogu Itaalia toidukultuuri kahtlaseks ning eelistas seetõttu einestada turvaliselt McDonaldis (= ei ole just parim arvamusliider). Noh, Napoli oli värviline. Õige pisut ka närviline. Kõndisime mööda mereranda ja tänavaid. Kia vingus, et kas saaks juba laeva tagasi - jälle mingi nõme linn. Oleksin rohkem aega tahtnud. Ja teadmisi, mida teha, kuhu minna. Piazza del Plebiscito oli võimas. Kuningalossi fassaadid kaetud fotodega "organiseeritud kuritegevuse süütutest ohvritest". Kõikidel nimed ja vanused juures. 10-aastasest tüdrukutirtsust vanade papideni. See puudutas hinge. 

Kokkuvõteks. Ma ei ütle ikkagi, et kruiisitamine on paha. Sellel on kindlasti omad eelised, eriti eksootilistes paikades. Ent Vahemeri piirkond, mis on peaaegu nagu suvilasse minek - selleks on niisugune ameerikalik kruiis liiga kerglane. Ma armastan Lõuna-Prantusmaad, Itaalialt (Hispaaniat, ei), neid maastike, linnakesi, kohalikke turge, restorane ja kohvikuid, jäätist, bed&breakfast majutusi, salajasi ujumisrandu (mitte tasulisi) jne. Selle nädala oleks võinud samamoodi veeta ise Provance'i või Toscana hõrgutiste ja võlude kütkes.

Ma ei lähe enam Vahemere kruiisile. 

Faux Pas, oh la la

Suures plaanis pean ma ennast ikkagi intelligentseks ja paljureisinud inimeseks, liiati veel turismiprofessionaaliks.

Seda enam lõi ootamatus pahviks, kui esmaspäeval Samui lennujaamas teatas check-in töötaja tuima näoga, et teie lend on juba väljunud.

Miiiiiiiidaaaaaaa?

Nojah. Ma olin pannud lennuajad kalendrisse, teinud kohusteundlikult päev varem online check-in, hoidnud piletit käes ning lugenud sõbrale üles kõik oma väljumis- ja saabumisajad. Ent sellest hoolimata suutsin ma meelde jätta vale kellaaja. "Ärasõit on kell 1 " teatasin enesekindlalt Santile, kes mind lennujaama viis.

Ma jäin lennust maha.

Ja mitte lihtsalt niisama lennust, vaid esimesest oma kolme-osalisel reisiteekonnal. Samui - Hongkong, Hongkong - Helsinki, Helsinki - Tallinn. Kes vähegi lennupiletite tingimustega kokku puutunud, teab, et esimesele marsruudile mitte ilmudes tühistatakse kogu sari.

Mis sest, et järgmise USM - HKK lennuga oleksin ma ikka veel kenasti õigeks ajaks Hongkongi jõudnud. Finnair'i telefonikeskuse superviisor tundis mulle igatpidi kaasa ning üritas parimate lahendust leida, kuid ilmselgelt kõik reeglid ei ole rikkumiseks. Seega ei jäänud muud üle, kui terveks kojusõiduks uus lennupilet osta.

Kui nüüd mõlemad piletisummad kokku panna, oleks saanud juba äriklassiski reisida.

Kulukas õppetund.
Tegijal ilmselgelt juhtub. 

Vahel on häbi

Vahel on häbi olla eestlane.

Ma olen varemgi märganud, et odavlennufirma Norwegian pardal töötavad sageli eesti stjuardessid.
Seda kuuleb pisut puise aktsendiga soome keelest, samasugusest kaashäälikukabareest, millega ma isegi maadlen.

Mõned päevad tagasi Helsingist Rovaniemisse sõites üllatusin siiski ebameeldivalt, kui kaks eestlannat (juba eemalt ripsmepikendusi nähes ma olin veendunud, et see peab olema eestlane) lennuki keskel seistes reisijaid tervitasid ning omavahel vaiksel häälel eesti keeles inimesi kommenteerisid. Vaikselt, kuid siiski piisavalt valjusti, et minu kõrv pealt kuuleks.

Samal ajal kui lennuki soomlannadest teenindajad naeratasid sama lahkelt, kui 3 korda kallima piletiga Finnairi lendudel, siis eestlastel ei kuulunud teeninduskultuur hinna sisse. Klientidega kõneldi pahasel toonil kui tülika vana sugulasega: "Jajaaa, istu nüüd maha, ära sebi". "Jaa, see kott mahub sinna üles".

Eelmisel talvel Itaalia pulmakülalistega Levi lähedal restoranis käies tabas meid samuti ootamatult ebasõbralik teenindus blondi tüseda eestlanna poolt, kes minu imestunud silmade peale teatas, et Levil elabki oma eestlaste kogukond. Tema kommentaarid ei jäänud aga kurtidele kõrvadele, sest kuigi külalised rääkisid Itaalia keeles, oli pruudiks viimased 10 aastat Milanos elanud eestlanna. Meil mõlemal oli häbi. 

Barbe à papa ehk mida belglased süüa armastavad

Need, kes mind paremini tunnevad, teavad, et I am all about good food. Seda enam paneb Belgia toidukultuur mind ikka ja jälle imestama ning ma võin ausalt öelda, et ma alles õpin seda mõistma ja sellega kohanema.

"Sai peaks veel kõlbama, kui sa seda röstid ja kapis on mõned moosid," ütles Steve hommikul enne tööleminekut. Leidsin veel minust eelmisel korral järgi jäänud krõbinate paki ja külmkapist piima, mis nuusutamise ja maitsmise tulemusena kaussi voolas. Kust mina pidin aimama, et see on sama pudel, mislle ma mõni kuu tagasi oma hommikusöögiks avanud olin?! Maitses nagu piim ikka. Mitte nagu meil kodus, kus isegi normaalne poepiim ikkagi halvaks läheb. Jumal tänatud. Ma loodan, et europiim kunagi põhjamaid ei valluta.

Isegi, kui me üleval kodus (põhja pool) väga ei pinguta, on hommikusöögid võrdlemisi rikkalikud. Külmikus on ikka leivamaterjali, jogurtit või kohupiima, puuvilju ning parematel päevadel, eriti talvel, tasub päeva alustada pudru, pannkookide või omlettiga.

Siin ei söö me hommikuks sageli midagi, või kui viitsid pagariärisse minna, tuleb hommikul laua peale värske croissant. Mitte et mul nende kohevate rasvaste rullide vastu otseselt midagi oleks, aga lõppude lõpuks on see maitse koguaeg täpselt sama ühekülgne. Mis hommikusöök see selline on?!

Lõunaks on kätte jõudnud aeg süüa võileibu. Ma pean küll jälle pingutama, et aru saada vajadusest sõita autoga naabruskonna kondiitripoodi, kus lased endale kohalikul Subwayl 5-6 euro eest keerata kokku järjekordse saiarulli, et siis tagasi koju sõita ja vaikselt nosida. Pole vist ime, et mul tekib Belgias käies alati vastupandamatu supi igatsus.

Õhtusöögid on ägedad, sest siis käiakse tavaliselt väljas või sõprade juures söömas. Seetõttu on igas korralikud kodus söögituba pika lauaga, kuhu võimalikult palju külalisi mahub. Seltskonnasöögiks pakutakse enamasti pastat, sest seda on lihtne valmistada. Väga pop on ka barbeque ja lihtsaim võimalus prantsuse stiilis õhtusöök: sai ja erinevad juustud. Mu saiatolerants hakkab pika peale ammenduma.

"Belgia kööki" kui sellist on võrdlemisi raske defineerida, nagunii on tegemist bipolaarse riigiga, kus flaamid elavad üht ja prantslased teist elu, lisaks vikerkaarekirju immigrantide kogukond.
Seda enam paneb mind hämmastama traditsiooniline Belgia toit, mida võib leida igast kohvikust ja eriti just suvel kõiksugustelt väliüritustel, mida belglased väga armastavad. Kui te lähete kohalikule "laadapeole", näiteks augustiõhtune Brüsseli Foire du Midi (umbes nagu meie Tivolituur), siis seal süüakse kõiki neid asju ohtralt ja vaheldumisi karusellisega.

Pommes frittes/ Belgian fries - ehk kuulsad Belgia friikratulid. Jämedad rasvased friteeritud kartulipulgad ohtra majoneesiga. Ma ei paneks imeks, kui neljanda maailmasõja põhjustaks vaidlus Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa vahel, kellele kartulid on paremad ja kust need ikkagi pärit on. Friikartulied serveeritkse isegi Hot Dogi vahele.

Croque Monsieur - peene nimetuse taga on põhjamaise talupojamõistuse jaoks võileivagrillis küpsetatud kolmnurgad singi ja/või juustuga.

Smoutebollen - rasvast tilkuvad õhulised taignapallid tuhksuhkruga, nagu meie värsked pontshikud, veel õhulisemad. Iga belglane on smoutebollenite najal üles kasvanud ja võib neid lõpmatuseni süüa, mis tõttu müüakse neid suurtes paberist tuutudes.

Churros - hispaanlastelt üle võetud friteeritud "taignajupid" kristallsuhkruga, põnevuse lisamiseks süüakse koos shokolaadikreemiga. Tekstuurilt tihedamad kui smoutebollenid, aga taigna olemus on sama rasvane. Kõik belgia lapsed armastavad neid.

Pommes d'Amour - punase suhkurusiirupiga kristalliseeritud Lumivalgukese-õunad, näevad välja imeilusad ja ahvatlevad (ja mürgised), aga ma ei saagi päris täpselt aru, kes või miks neid üldse sööb...

Barbe à papa - suhkruvatt. See sõna meeldib mulle kangesti. Ja te oleksite imestunud, kui palju suhkruvatti belglased süüa suudavad.

PS. Here are some facts about Belgium that I bet you didn’t know:

- Although the exact number is disputed, Belgium makes over 800 different beers. Belgians drink an average of 150 litres of beer per year per person.
- Belgium produces 220,000 tons of chocolate per year. That’s about 22kg of chocolate per person in Belgium.
- Luckily Belgians don’t eat all of that chocolate. The Brussels’ International Airport is the World’s biggest chocolate selling point.
- Belgium has one of the lowest proportions of McDonald’s in the developed world. It has 7 times fewer McDonald’s restaurants than the USA and 2 times less than France.
- Most people have heard of the comic strip Tintin, but did you know that in 70 years of existence, 200 million books of “The Adventures of Tintin” have been sold worldwide.
- Belgium also has more comic makers per square km than any other country in the world, even Japan.
- Smurfs are also coming from Belgium!
- The saxophone was invented in Belgium, in the early 1840′s by Adolphe Sax (1814-1894)
- In the 15th century, Belgians were credited with inventing oil painting.
- 80% of billiard players use Belgian-made balls.

Saved by the Bread

Mulle tundub, et nii nagu inimesel on isamaa ja emakeel, siis ühtlasi käib samasse kategooriasse ka oma juurtest läbi imbunud leivaarmastus. Iga eestlane teab, et pole paremat kui must leib, eks?

Pole siis ime, et ma juba mõnda aega siin poelette vahtides nina kirtsutan ja vääksun, et enamasti maitseb kohalik pruun leib ("Reissumies" ja kõik selle sugulased) nagu saepuru.

Lapimaal on meil olemas väga maitsev spetsialiteetleib - rieska, mida kodustes tingimustes valmistatakse eelmise päeva keedukartulitest ja jahust ning mis näeb välja nagu paksuke lapik pannkook. Ka supermarketist saab erinevaid rieskaleibasid osta, mis on samuti täitsa head, aga see pole SEE.

Kuni ühel päeval tuli Prisma poeriiulilt minu ellu "Vaasan Saaristolaispalat"-nimeline must leib ja sellest sai armastus esimesest suutäiest.

Ma olen päästetud!

Ha, ha, ha-haa! I'm cool, I'm cool, I'm cool!

Ma olen ikka öelnud, et kui mulle kunagi hakkab maitsema salmiaakki ja ma teen endale tätoveeringu, siis tasub muretseda, et ma olen soomestumas.

Huvitav, kas see, et mulle üha rohkem meeldib Soome muusika on esimene märk sinnas suunas?

Seesami pagasikindlustuse muudatus sukeldujatele ja lohesurfijatele

Kuna sukeldumine läheb mulle korda, siis ma märgin siin ära Seesam kindlustuse ebameeldiva uudise:

Alates 23.02.2011 tehakse reisikindlustuses väike muudatus: pagasikindlustuse kindlustuskaitse ei laiene enam sukeldumis- ja lohesurfi varustusele ja sh antud spordiala harrastamiseks vajalik riietusele.

Varsti muutub see juba nagu tuumateaduseks, et mida üks kindlustus katab ja mida mitte. Lühike ülevaade kindlustuste kohta Estraveli blogist:
http://www.estravel.ee/uudised/2011/02/reisikindlustus-millal-aitab-ja-millal-ei/

Pffffffffffff!

"Mul ei ole midagi selga panna"

Teate seda osa hommikust, kus sa seisad kapi ees, kapp on riideid täis ja siis mõtled, et appi, mul ei ole midagi selga panna. Mul on ka nii. Ainult, et kohe päriselt.Väheke kaalu kaotada on alati tore. Aga nii tore pole enam, kui kõik riided suureks jäävad. Suvel polnud see nii hull - ma ei tea, kas suveriided on mulle parajamad olnud või siis oli uusi suveriideid soodsam osta, aga praegu talvega on ikka täitsa koshmaar. Kõik kleidid ja viisakad tööl käimise riided on seljas välja nagu lottis kotid. Lasin õmbleja juures ühte pintsakut vähe kitsamaks teha taljest, aga ikka on jube, sest varukad on laiad nagu makaronid. Talvemantlist ei taha rääkidagi. Hea, et kinganumber samaks jäi.

Kõlab kindlasti nagu mõtetu virin, aga täitsa häda on. Päris tervet garderoobi nagu korraga välja ei vaheta ja kust ma tean, et ma varsti jälle neid samu suuremaid riideid ei vaja. Selle koguse shokolaadi, kookide ja saiakeste juures, millega kontoris koguaeg ahvatletakse.

Kellelgil pole niisama vedelemas kapitäis nr 36/38 riideid?

E-arstitädi

Eelmisel nädalal võttis perearst mu vasaku käe veenist kolm potsikutäit verd ja saatis laborisse. Ütles, et tule järgmisel nädalal vastuste järgi. Täna kell 10.20 oli meil kokkulepitud kohtumine. Astusin kabinetti sisse, istusin toolile, arstitädi ütles, et kõik oli normis, rääkis veel paar lauset ja siis jätsime jumalaga.

Tundub natuke tüütu. Sama hästi oleks arstitädi analüüside saabudes võinud mulle meili saatnud: Kõik on normis, ära muretse. Mina poleks selle peale täna arstile läinud ning oma 20-minutilist sessiooni ühe minuti peale kulutanud ning keegi teine, kellel oleks võib-olla oluliselt rohkem abi vaja läinud, aga ei saanud aega, oleks minu asemel minna saanud.
Muidu on mu arstitädi küll igati arvutisõber, arvukad msn-i aknad plingivad ootusärevalt iga kord, kui ma seal olen käinud. Mul poleks midagi ka selle vastu, kui arstitädi msn-is ka mulle teenust osutaks, aga ta millegi pärast ei jaga seda kontakti nii lahkelt.

Lisaks sellele tutvusin täna esmakordselt ise arstiaegade e-broneerimise võimalustega.
Miks on vaja kahel haiglal (Lääne-Tallinna ja Ida-Tallinna) kahte erinevat online broneerimissüsteemi? ITKH kasutab ipatsiendi-nimelist lahendust, mis on pisut põhjalikum ja turvalisem ning kontrollib korralikult sinu andmeid. LTKH kasutab digiregi-nimelist broneerimissüsteemi, kus piisab lihtsalt id-kaardiga sisenemisest.

Ma seni arvasin naiivselt, et see ipatsient ongi mingi globaalne arstide süsteem kõige jaoks, aga ei. Seega, paistab, et maksumaksja raha on kulutatud kahe erineva veebiarenduse rahastamiseks, selle asemel, et sama hästi võiks neil ju olla kõigil ühtne süsteem? Ja miks ei võiks ma saada sealt samast süsteemist broneerida aega ka oma perearstile?

Võinoh, ma lihtsalt mõtlen, et nii võiks ju olla.

Uus kostüüm

Mõnikord kui on külm ja vastik olla ning kui väike armas Fiat 500 läheb JÄLLE katki, siis ma tahaks olla selline. Gear box failure.

SMS@Kerttu: Olen Virus kingapoodides. Kontsad on veel kõrgemad kui eelmisel aastal!

Tõsiselt! Kas keegi tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kes arvab, et Eesti kauplustes on hea kingavalik? Mina küll ei tunne. Ja kas see ei peaks olema juba mingiks märguandeks jalanõude eest vastutavatele ostujuhtidele, et midagi on mäda?

Nojah, tegelikult see ilmselt ei loe, sest ma ei tunne ka kedagi, kes tunneks kedagi, kellele meeldiks Savisaar. A mis see muudab.

Igaljuhul kingapoed (kuhu ma läksin kindla veendumusega, et oleks vaja selliseid jalavarje, millega kõndida saab) on otsustanud, et mida kõrgem konts, seda parem. Mulle ei mahu pähe, kes või kas meie kliimas ja meie tingimustes selliseid killereid ostavad. Oleks siis veel, et odavad. Aga ei.

Depressiivsed Eesti väiksed kingapoed, ma ütlen.

"Mida teie arvate?"

Täna juhtus selline asi, et ma pidin ETV-d näitava televiisori piinlikustundest teisele kanalile panema. No teate ju küll seda tunnet? Et mõni saade, saatejuht või osaline tekitab vaatajas sellise piinlikustunde, et enam ei kannata välja. Just seesuguse õudusvärina põhjustas täna õhtul linastunud blondi Maire Aunaste saade "Mis teie arvate?"
Blondi parukaga Aunaste näeb isegi väga kena välja, kuid täiesti arusaamatuks jääb välimuse seos jutusaatega. Nägin saadet tutvustavat lõiku, kus saatejuhile paigaldati kunstküüsi, valiti roosasid riideid ja seati blondid tehisjuuksed kaunisse soengusse. Kusagil meedias pasundati veel, et uus saade tõestab Maire väljumist "Meie" saate kanaema-rollist. Ma kujutasin ette, et tulemas on mingi riigitelevisioonlik stiili- ja moesaade.
Ent niisugust õõvastavat segu Kanal 2 "Saladustest" ja sellest samast "Meie" saatest küll oodata ei oleks osanud. "Mida teie arvate" stuudios istuvad koos imagomuutuse läbinud Aunastega "tuntud" inimesed, kes kaagutavad tähtsatel inimlikel teemadel. Esimese saate vestlusteemaks oli võetud eestlaste rassiviha - kas ja kui palju seda meis on. Teema arenduseks näidati lavastatud situatsioonikoomikad a la Tuuli Roosma "Saladused" a la kodukootud estraadietendus. Ma ei suutnud enam kaugemale vaadata, kui seltskond stuudios leidis, et igasse Eesti külasse tuleks integreerida oma neeger. Et inimesed harjuksid.

"Igale külale oma neeger!"
Milline suurepärane valimisloosung!

Milleks on vaja ettevõttele üldist e-maili aadressi ehk küsimused, mis jäävad igaveseks vastuseta

Kas ma olen ainukene inimene, kellele nii tundub? See oli retooriline küsimus.

Aegajalt mind lihtsalt vihastab väsimuseni, kui ma olen saatnud mingi küsimuse või päringu teenusepakkuja või ettevõtte üldisele e-posti aadressile (n: info@vihmasajab.ee, küsimus@miksilmniisitton.ee, tellimine@palunpäikest.ee), siis vastust ei tule. Reeglina.

- Mõni aeg tagasi avastasin ma, et mulle kingitud kinkekaartidel on tähtaeg ja see on möödunud. Aga ma vähemalt tahtsin KÜSIDA, et kas nad juhuslikult ei saa mulle vastu tulla. Ma tõesti ei teadnud, et kaart nii lühikest aega kehtib. Ja summa oli minu jaoks üsna suur. Pärast helistamist erinevate kaupluste erinevatele ametnikele paluti mul oma küsimus saata e-maili aadressile etk@etk.ee. Ma ei saanud sealt vastust. Mitte kunagi!

- Autofirma, kust ma auto ostsin, pankrotistus (ülla-ülla!). Ka teine autofirma, kes mulle autoteenindust osutas on kohe-kohe sulgemas uksi. Millest on kahju, sest nende teenindus oli väga hea. Niisiis otsustasin pöörduda uue firma poole, et küsida, kas nende arvates minu läbisõiduga auto vajab korralist hooldust. Sekretärineiu, kes telefonile vastas, palus saata e-kirja aadressile service@r66.ee. Ma ei ole saanud sealt vastust. Nüüd juba ligemale kuu aega.

- Kevadel käis Starmani tehnik mind ja televiisorit võrku ühendamas. Ilmnesid ootamatud tõrked, kuid noormees sai nii kenasti toredalt hakkama, et positiivsuse puhang sundis mind Starmanile suisa tema kohta kiituse kirjutama, aadressile misiganesnadendaveebisolidpannud@starman.ee. Ilmselt on minu kiiks, et ma ootasin sealt mingit vastust. A la täname teid tagasiside eest, rõõm kuulda, et jäite teenindusega rahule vms.

Jne.

Kõige kohutavamad on veel need, kes isegi telefoninumbrit, meiliaadressist rääkimata oma veebis ei avalda ning tahavad, et nendega kontateerutakse läbi kodulehel oleva kastikese. Jaa, ma olen nõus, et see kastike on üks tore päringute saatmise vorm, aga kas ta just ainuke alternatiiv olema peaks, eriti, kui selle kaudu saadetud küsimustele ei vastata, või vastatakse (nagu minu viimane kogemus osutus): "Jah, saab küll. Palun tulge meie kontorisse." Mitte et kusagil oleks nende kontori asukoha kohta viiteid olnud. Jaaa, ma tean küll, et firma nimejärgi ma ilmselt leiaks selle kusagilt andmekogust, aga no asi on põhimõtteline.

Ja lõpetuseks. See teema pissis mind offi täna hommikul, kui meie kodulehe kaudu tulnud (suvalise) tagasisidekirje peale arvati, et see on nii mõtetu, et pole mõtet vastata.

Pole mõtetult elatud aegu, mõte ei pruugigi selguda praegu, ohkaks selle peale härra Alliksaar.

Sulle, mingi hallika pikapi numbriga MKZ napakas juht! Kas ma jäin kuidagi ette, kui ma oma vanemate maja aia ette pargitud autolt harjaga lund pühkisin? Või mille kuradi pärast signaalitisid, debiilik, ise totaalselt kiirust ületades, kui sõitsid 30 alas vähemalt 60-ga? Ei sobinud midagi, või? Ah?
Sulle, bemarijuht ja Sulle jobu Opeliga, kes te Pärnu maantee 4realisel osal Järvel mulle niimoodi ette keerasite, et ma oleks halva tahtmise korral sisse sõitnud. Aa, et te tegelikult plaanisite ikka Mustamäele minna, aga viimasel hetkel otsustasite rida vahetada ja kesklinna suunduda, jah? No muidugi, muidugi, arusaadav, andeks antav. Või siiski, KISS MY ASS, te olete lihtsalt mõtetult värdjad nahhaalsed vaheletrügijad!!!!

Lihtsalt elan välja oma tänahommikust maailmavalu.