Mulle tundub, et nii nagu inimesel on isamaa ja emakeel, siis ühtlasi käib samasse kategooriasse ka oma juurtest läbi imbunud leivaarmastus. Iga eestlane teab, et pole paremat kui must leib, eks?
Pole siis ime, et ma juba mõnda aega siin poelette vahtides nina kirtsutan ja vääksun, et enamasti maitseb kohalik pruun leib ("Reissumies" ja kõik selle sugulased) nagu saepuru.
Lapimaal on meil olemas väga maitsev spetsialiteetleib - rieska, mida kodustes tingimustes valmistatakse eelmise päeva keedukartulitest ja jahust ning mis näeb välja nagu paksuke lapik pannkook. Ka supermarketist saab erinevaid rieskaleibasid osta, mis on samuti täitsa head, aga see pole SEE.
Kuni ühel päeval tuli Prisma poeriiulilt minu ellu "Vaasan Saaristolaispalat"-nimeline must leib ja sellest sai armastus esimesest suutäiest.
Ma olen päästetud!
Pole siis ime, et ma juba mõnda aega siin poelette vahtides nina kirtsutan ja vääksun, et enamasti maitseb kohalik pruun leib ("Reissumies" ja kõik selle sugulased) nagu saepuru.
Lapimaal on meil olemas väga maitsev spetsialiteetleib - rieska, mida kodustes tingimustes valmistatakse eelmise päeva keedukartulitest ja jahust ning mis näeb välja nagu paksuke lapik pannkook. Ka supermarketist saab erinevaid rieskaleibasid osta, mis on samuti täitsa head, aga see pole SEE.
Kuni ühel päeval tuli Prisma poeriiulilt minu ellu "Vaasan Saaristolaispalat"-nimeline must leib ja sellest sai armastus esimesest suutäiest.
Ma olen päästetud!
No comments:
Post a Comment