Kuidagiviisi olin ma Eesti elades jõudnud õndsatesse kolmekümnendatesse ilma suuremate veeavariideta. Samuti ei suuda ma meenutada sõpru, sugulasi, tuttavaid, kellel oleks olnud sellelaadseid kogemusi. Väljaarvatud lugu korterelamust, kus vannitoas tekkis uputus, mis ujutas alumise naabri elamise ja mille remont tuli ülemistel elanikel kinni maksta. Tapeedivahetus ja seinavärv.
Ei Soomes. Soomes elatakse veeavariide nimel.
Sest pole midagi nauditavamat, kui üks mõnus, põhjalik ja piinarikkas "vesivahinko". Vesivahinko-elamus on populaarne harrastus ka mu siinsete sõprade seas. Alati on põnev teiste harrastajatega kogemusi vahetada, võrrelda, kellel tuli rohkem kahjustusi, mida vahetati välja, kui palju maksis, mida kindlustus kattis. Ma julgeks peaaegu käia välja arvamuse, et iga teine soomlane harrastab veekahjustusi.
Meie kontoris on teadaolevalt olnud veeavarii kahel korral (kord tuli dushikabiini ühendusvoolik lahti ning kogu vesi paiskus kosena läbi lae alumisele korrusele, kord põhjustas veekahjustused kliimaseade). Minu tuttava äsjaremonditud majas katkes eelmisel suvel pesumasina äravoolutoru ning majja sissekolimise asemel koliti üle pooleks aastaks uuesti välja ning tehti kogu remont uuesti. Minu kahel kolleegil on olnud viimase kolme aasta jooksul olnud veeavariid. Meie naabritel põhjustas õhksoojuspump möödunud kevadel kahjustused, mille likvideerimiseks kulus kuid.
Terve Ounasrinteen kool lammutati kolm aastat tagasi maatasa, sest koolimajale oli niiskuprobleemide tõttu tekinud hallitus, mis hinnati laste tervisele kahjulikuks. Õpilased pääsesid tagasi uude uhkesse koolimajja selle aasta jaanuaris. Samasuguse probleemi ees seisab nüüd Vaaralammen algkool, mille õpilased on kolisid sügisel ajutistesse ruumidesse.
Meie oma majas oli viimane veeavarii mõned aastad tagasi, kui kaugkütte süsteemi "lämmonvaihdin hajos". Kütteruumi asukohta tõttu said kannatada üks magamistuba, garaaz ja panipaik, mis kõik remonditi. Välja vahetati küttesüsteem, elektrikapp ja kesktolmuimeja.
Kohe läheb käima neljas nädal, kui oleme evakueeritud oma viimase veeavarii eest. Keegi salajane päkapikk või tötskääbus oli nõudepesumasina äravoolu voolikusse torganud tillukese augu, mis nädalaid kellelegi märku andmata vett välja pritsis. Vesi voolas köögikappide alla, seinapragude vahele, kõrvaoleva magamistoa laminaatkatte alla ning väisseina voodri vahele. Oh, seda rõõmu, kui see kõik ükskord avastati. Sellest, mis mina arvasin, et kuivatame põranda saunalinadega ära ja elu läheb edasi, tuli palju massiivsem operatsioon.
Pool kööki lammutati, põrandad kisuti üles ning majja paigaldati puhurid, mis viimased kolm nädalat ööd ja päevad undanud on. Kohapeal käinud spetsialist hindas niiskustaseme sedavõrd kõrgeks, et kuivatamist tuleb vähemalt nädala võrra jätkata. Kuivatusprotsessi järel tuleb tellida sisekliima analüüs, mille põhjal otsustatakse, kuidas edasi.
Peab tunnistama, et juba kuu aega kohvrite otsas elamist pole mingi meelakkumine. Meie ööbimiskoht (renditav majake) läheb kindlustusfirmale maksma 200 € iga öö eest. Lisaks muidugi kõik need paranduskulud.
Remont on muidugi tore. Saangi välja vahetada need jubedad tumepruunid laminaadid ja köögile teha värskenduskuuri. Aga kui kaua see kõik aega võtab? Tahaks lihtsalt koju!
Ma olen ikkagi kindel, et mu kaassoomlased, remondimehed, niiskusmõõtjad ja kindlustusfirmad saavad veeavariidest mingi salajase perversse rahulduse.
Või mis nende Eesti raudsete torude saladus on?
