Showing posts with label Töö. Show all posts
Showing posts with label Töö. Show all posts

24.7.15

HAILUOTO - koht, mida keegi ei tea

Hailuoto is an island and a municipality in Northern Ostrobothnia region, Finland. The population of Hailuoto is 1,001 (June 30, 2015) and the municipality covers an area of 200.53 km2 (excluding sea areas) of which 1.70 km2 is inland water (January 1, 2011). The population density is 4.99/km2.
Hailuoto is located on an island of the same name opposite the city of Oulu in the Gulf of Bothnia. A ferry operates regularly between Hailuoto and Oulunsalo. In winter an official ice road connects the island to the mainland.
Land in the region is constantly rising due to post-glacial rebound. It is estimated that the first parts of Hailuoto appeared from the Baltic Sea about 1700 years ago. The current island of Hailuoto was formed from many smaller islands. Two large sections, Santonen and Hanhinen merged into the main island (Luoto) only about two centuries ago. The island is continuously expanding and eventually it will join with the continent. 
Wikipedia

Hailuoto saabus minu ellu ülemöödunud talvel, kui me esimest korda käisime vaatamas kohta, millest keegi polnud kuulnud ja mis pidi saama osaks meie tegemistest. Jaanuari keskpäeva helesinine kaamos segunes silmapiirini jäätunud merel madalal kösutava päikese roosaka kumaga. 


Kui talvel meenutab Hailuoto mahajäetud Põhjanaba koos teadusbaasidega, siis suvel saabub paradiisihooaeg. Lugesin kuskilt, et saart nimetatakse Soome Hawaiiks, tänu pikale liivarannikule ja omapärasele mikrokliimale, mis juhib tormi- ja vihmapilved kaarega saarest mööda. 

Hailuoto on koht, mida suurem osa soomlasi ei tea, vaid mõned on kuulnud. See on rikaste helsingilaste ja oululaste hästihoitud saladus, sinna tullakse nautima maaelu vaikust ja rahu.
Need, kes saarele sattuvad, langevad koheselt selle maagilisse lummusesse. Võib-olla on asi nendes pikkades laiades metsikutes randades või luitepealsetes männimetsades, või hoopis pisikestes punastes paadikuurides ja arhailistes maamajapidamistes, aga Hailuoto õhus on midagi rahustavat ja lõõgastavat. Hailuoto 
 

Majakajalamil asuvas endises lootsikeskuses asub meie Arctic Lighthouse Hotel, 20 toaga tilluke majutusasutus. 270 kraadise merevaatega restoran on kõige hunnitum koht õhtuti laisa päikeseloojangu jälgimiseks ning menüüski domineerivad kohalike kalameeste ja karjapidajate annid. Majutuskohti on saarel teisigi, muuhulgas võib rentida rannaäärseid suvilaid. 

Lisaks rannas peesitamisele on siin palju toredad kohti, mida vaatamas käia ja nautida. Väikeses keskuses, mis kannab nime Kirkonkylä (kirikuküla) on kaunis 1972. ehitatud kirik. Alatarimaali autor  on siin Emake Loodus ning see muutub iga aastaajaga (ühel ülemistest piltidest). Kohalike meistrite poekesed pakuvad "saareriigi" käsitööd, veelgi eksklusiivsem on planeerida visiit kunstniku stuudiosse (Anni Rapinoja vastupandamatu kodu-ateljee)

Saarele sõidab aastaringselt suure autotekiga praam, suvel ka kaks. Reisi pikkus on 25 minutit  See on üks väheseid tasuta asju, mida ma Soome riigis näinud olen. 2018. aastal lubatakse ehitada saart ja mandrit ühendav sild.

Minu arvates üks Soome kaunimaid sihtkohtasid.



24.2.14

Poleks osanud seda ise paremini öelda

"Soomlased ja eestlased on tegelikult väga sarnased. See, mida ma eestlaste juures hindan, on selline teatud hulljulgus. Eestlastel on rohkem loomingulist lähenemist ja suutelisust liikuda kiiremini kui soomlaste. Siin on jälle liiga palju küünilisust, kui see hakkab käitumismustritesse tulema, siis see ei vii eriti mitte kuskile," ütles Soome suursaatkonna pressi- ja kultuurinõunik Marjo Näkki.

Loe juurde: http://menu.err.ee/uudised/elu/f2df1e4a-2118-4bc8-8bf7-78635bd4c4cb

22.10.13

Virolaisena Lappissa


Rakkaus Lappia kohtaan voi syttyä äkkiarvaamatta. Ennakkoluuloton unelmointi voi auttaa löytämään uuden työpaikan ja avata uusia mahdollisuuksia.

Annekreet Heinloon mukaan hänen läheinen suhteensa Suomeen sai alkunsa sattuman kautta. ”Minä en etsinyt sitä, eikä se minua, niin vain kävi”, hän kertoo itse. 

12.11.12

Tagantjärele sellest, kuidas me mootorkelkudega peaaegu põhjanabal käisime

Lapimaa on õpetanud mulle kõiksugu praktilisi ellujäämisoskusi.

Näiteks, et autos peavad ALATI kaasas olema otsmikulamp, labidas, kirves ja veoköis. See leiab järjekordse tõestuse kell üks öösel Ivalo lähedal metsavahel, kui mootorkelkudega treiler kottpimedas lumme kinni jääb. 40 minutit kaevamist, higistamist ja pusimist ning saame oma kolme ja poole tonnise koormaga edasi veereda, varustuse maha laadida ja magama minna, et hommikul vara põhja poole startida.



Esimesed poolsada kilomeetrit üle Lapimaa suurima Inari järve kuluvad hüplikult. Sissesõidetud rajad muutuvad kasutussageduse ja ilmastikuolude tõttu sageli “lainetavateks”, mis pigem tüütab, kui pakub sõidumõnu. Trikk seisneb selles, et mida kiiremini sõidad ja millise nurga alt järjekordset “hüpekat” tabad, seda vähem loksutab. Aga mõnusaks sellist maastikku ikkagi pidada ei saa. Lõbu algab siis, kui üldkasutatvad trassid maha jätta ja lõpuks ometi metsavahelistele radadele keerata saab.

Esimese pikema peatuse teeme tillukeses Sevetti külas asuvas baaris/kaupluses/külakeskuses/postkontoris/benissinijaamas. Bensiin on mahutitest juba paar nädalat tagasi otsa saanud ning täpselt veel ei teata, millal uus kogus kohale jõuab. See on niisugustes kohtades tavaline, seepärast on igal mehel alati olemas plaan B.


Sevetti Baari jõuab “välismaalane” harva, siin käivad põhiliselt põdrakasvatajad ja metsamehed. Sassis juustega onklid istuvad poeleti kõrval õllekruuside taga ning kõrval lauas sädistavad pisut pilusilmsed saami-vanamemmed. Selgelt on näha ka päris-Lapi oluline aksessuaar (ellujäämisõpetus vol 2) - igal endast lugupidaval laplasel peab vööl olema uhke nahast tupega väits. Mida suurem väits ... Mul on nüüd ka enda oma, nimi peale graveeritud ja puha. Väits, siis!

Õhtu hakul jääme pidama Soome kõige põhjapoolsemas külas Nuorgamis, mis on ühtlasi ka Euroopa Liidu kõige ülemisem punkt. Mööda Soome ja Norra piiri looklev Teno on Põhjala kuulsaim lõhe-jõgi, seega on õhtusöögiks loomulikult külalistemaja peremehe Raimo poolt püütud ja perenaise Marjatta poolt valmisatud kala. Ega siin palju muid teisi külalisi käigi, kui kalamehed ja kelgutajad.


Järgmisel hommikul varakult ületame Teno ja jätkame Norra Kuningriigi mõjusfääris, kus mootorsaanisõit on rangelt reguleeritud. Väljaspool märgistatud radasid sõitmine on keelatud ning patustajaid ajab kohalik saanipolitsei mööda jälgi taga nii kaugele kui saab. Mõnikord jägib maastikku kullipilgul ka kopter. Linnalegendide tõttu 1000eurostest trahvidest pelgab enamik soomlasi naabrite poolel seiklemist.

Tõsi ta on, et radade märgistus jätab kohati kujutlusvõimele palju ruumi või siis puudub igasugune loogika (kaks omavalitsust pole raja osas kokkuleppele jõudnud ning seetõttu haigutab kommuunide piiril 200 meetrine “auk”.  Tee lõppeb ühel ja algab teisel pool, vahepealse ala läbimine on rangelt ebaseduslik).
Kui aga esimesed madalad põõsasmetsad on läbitud ning läbi kurude üha kõrgemale platoole tõuseme, algab see osa, mille tõttu kogu see seiklus üldse vääriline on. “In the middle of snowhere” on parim kujundlik väljend, millega iseloomustada seda tunnet seal üleval. Nii kaugele kui silmad ulatuvad, on vaid üks suur valge tühjus. Inimolend on kui tilluke tähtsusetu täpp looduse meelevallas, selles kõikvõimsas valges mittemilleski.


Kihutame pehmes puuderlumes päike jääkristallides sillerdamas, süda hõiskamas ja adrenaliinivolüüm põhja keeratud.  Nüüd tean ka seda, mis tunne on sõita valges paberis, kui järgmises orus tabab meid lumetorm ning taevas, maa, lumi, tee ja silmapiir kõik üheks sulavad. Õnneks on meil põhjamaalastel kaasasündinud “lumenägemine” (snow-vision) ja isegi kui midagi ei ole näha, siis natuke midagi ikka näeb.

Rännak jätkub ülevate tunnete kütkes, mille kulminatsioon saabub hetkel, kui maa lõpeb ning meie all ees avaneb vaimustavalt tumesinine Põhja-Jäämeri. Me huilgame joovastusest, sest tundub justkui oleks saavutanud midagi ... ootamatult suurt.


Et elu põnevamaks teha, sõidame Kjöllefjordi sadamas mootorsaanidega Hurtigruteni praami peale ning popsutame laevaga ümber Euroopa põhjapoolseima tipu (Kap Nordkyn, sest saarel asuv Nordkap on kõigest Euroopa põhjapoolseim autoga ligipääsetav nukk) ning maabume Mehami linnakeses, kus ootavad suurejooneline õhtusöök, saun, suplus Jäämeres ja suurepärane rammus uni.

Meham on üpris tüüpiline Põhja-Norra rannaküla, kus põhiliseks tööstusharuks on kalapüük. Mere ääres võib näha lõputuid heinasaadi alust meenutavaid puitkonstruktsioone, mida kasutatakse kalade kuivatamiseks. Paar korda nädalas sõidab sadamasse Hurtigruteni kruiisilaev, mis toob tänavatele jalutama uudishimulikud turistid. Kirglikud kalamehed käivad siit süvamere-kalastamist harrastamas, aga see on ka peaaegu kõik. Isegi viimane pangakontor suleti möödunud aastal ning finantstehingute tarvis tuleb nüüd ligi 40 kilomeetrit teise linna sõita. Meham ongi peaaegu nagu maailmalõpp, siit edasi tulevad veel ainult jääkarud.


Uuel päeval hakkame meie aga Soome poole tagasi liikuma. Mägedes on taas lumetorm ning olematu nähtavuse tõttu kiirus piiratud, vaikselt aga kindlalt rühime üle lagedate tühjade väljade.

Tagasi Soome pool teeme peatuse Utsjoe külas perekond Vallede juures, kes on põlvest põlve olnud põdrakasvatajad. Nüüd ongi perepoeg Erik saanud "täisealiseks" ning isa andis põdramajanduse pojale üle. Omavahel räägivad nad saami keeles ning teiste soomlastega naljakas kähisevas muurakus. Nende juures püstkojas istudes ning joigumist kuulates maitseb mamma valmistatud poronkäristys (ma ei oskagi sellele eesti keelset nime anda) eriliselt hea!





20.9.12

Soome turismi reklaaminägu

Mäletate, ma rääkisin, kuidas ma käisin jääaugus ujumas?
Ja nüüd Visit Finland esilehe superstaar. ;-)


17.7.12

Leiunurk: Toscana villade lood

Võite mind aupaklikult kutsuda ka Vana-Euroopa Salapaikade Ordu varalaeka auvõtmehoidjaks! Ma lihtsalt sattun alatasa sellistesse ägedatesse kohtadesse, et ise ka imestan, kuidas see nüüd juhtus. Itaalia on selliste kohtade osas esirinnas, sest pool riiki on täis pikitud pisikesi ajaloolisi villasid, kindluseid ja lossikesi. Küsimus seisneb selles, kuidas nendele müüridele elu sisse puhuda.

Villa Buonisegna, Rapolano Terme lähedal



Esimene märk sellest, kuhu kohe jõudma hakkad, on õige teeviida juures asfaldilt kruusateele pöörates. Tolmupilv tuules, lookleb rada lõputute viinamarjapõldude vahel ja pöörab siis suursugusele küpressialleele, mille lõpus troonib majesteetlikult proua Villa Buonisegna.

Tunne on umbes selline, nagu oleks jõudnud maale vanaema juurde. Ainult, et vanaema on juhtumisi mingi veiniimpeeriumi pärijanna. Nojah, vanaema on siinkohal väljamõeldis, sest päriselus elab selles kohas hoopis pärijanna Daniela, kes sihikindlalt juhib sajandeid oma perekonnale kuulunud veinimõisa, oliiviõli tootmist ning võtab vastu majasse saabuvaid külalisi.

Villa on võimas. No muidugi, mitte nagu Versailles’ või mõni muu taoline, aga sisse astudes käib korraks läbi aupaklikuse jõnks. Esimese korruse söögisaali kõrges laes on maalitud uhke perekonnavapp. Teise korruse keskmes asub hiiglasliku kaminaga ühiskasutusel olev elutuba ning sellega külgnevad 6 avarat magamistuba. Antiikse mööbli ja võlvitud lagedega.

Kõrvalhoonetesse paigutatud apartementide hulgast võib valida erineva suuruse ja kujuga lahendusi, igal ühel oma väike aiake või terrass, mõnel isegi kamin, kuhu võib jahedamal õhtul tule teha. Maja taga aias on muidugi Toscana maaelu mõnude juurde kuuluv kohustuslik element - kaks kirgastavalt jaheda veega basseini.

Külalistele teeb Daniele isiklikult mõisas ekskursiooni, räägib veinidest ja oliiviõlist ning tahtmise korral võid “koduveini” või muid mõisas toodetavaid hoidiseid kastide kaupa ka kaasa osta. Korra nädalas korraldab ta suure piduliku õhtusöögi, kus pakutakse perekonna retseptide järgi kohalikust värskest toorainest valmistatud piduroogi ja loomulikult veini, veini ja veelkord veini...

Ma olen täiesti veendunud, et just selline võiks olla minu Itaalia vanaema.

Borgo La Bagnaia, Siena lähedal



Hoopis teistsugune vanaema on seotud Siena lähedal asuva Borgo La Bagnaiaga, mis tänapäeval on pigem hiiglaslik luksuskuurort kui maamõis. Ja vanaema ei ole päris vanaema, vaid pigem VÄGA ekstsentriline, VÄGA rikas vanadaam, kohaliku meediaimpeeriumi pärijanna, kes raskete rahade eest ostetud kunagisel maavaldusel rahuldab oma disainikirge.

Just tema käe järgi on kujundatud kõik hotelli interjöörid. Kas ma mainisin juba sõna ekstsentriline? Näiteks kärtspunane hiiglaslik konverentsikeskus on Toscana piirkonna üks suuremaid ja uhkemaid. Hiiglaslikud saalid seminaride ja muude ürituste pidamiseks on ehitatud nutikalt mäekülje sisse nii, et ülaltpoolt vaadates imetled vaid verivärske golfiväljaku perfektse muruga väljasid.

Väljakute juurde kuulub oma golfiklubi, Vana-Inglise stiilis a la Itaalia sisustatud elustiilikeskus, mille suurejoonelises kaupluses müüakse proua hobikorras disainitud golfivarustust, kotte, nahkgalanteriid jne. Valduse teises servas asub veel kuurorti juurde kuuluv vanasse tööistemajja ehitatud 4* hotell ja laudast ümber ehitatud luksuslik Buddha Spa.

La Bagnaia on selline koht, kuhu põgeneksid need, kes tahavad kõigest eemale saada, kuid nautida ometi täisväärtuslikku puhkust. Sellel piiratud alal on olemas peaaegu kõik.

La Corte dei Papi, Cortona lähedal



Relais Corte dei Papi on esmapilgul tüüpiline Toscana kivimaja. Täpsemalt öeldes, Papi perekonnale kuuluv iidvana kivimaja. Kui astute sisse ja kohtate tagasihoidlikult sarmikat noormeest hõbedaste niitidega pikkades tumedates juustes, olete kohtunud Davidiga.

Unista suurelt, kõlas David Papi moto, kui ta majast luksuslikku võõrastemaja voolima hakkas. Pikapeale on ta saavutanud selle, et enamik kliente tuleb iga aasta puhkuseks tagasi, olles nõus maksma 400-500 eurost letihinda öö kohta. Nüüd on Davidil uus unistus, ehitada juurde 8 sviiti, milledes on mullivann ja Türgi saun toas ning veel üks mullivann terrassil.

Davidi sisekujunduslikud eelistused ei ole sugugi nii tagasihoidlik, kui tema olek, Relais toad on pehmelt öeldes suurejoonelised. Tõenäoliselt tunneks siin end koduselt ka Prantsusmaa Päikesekuningas.

Ometi on kogu see küllus täpselt maitsekuse piiri peal, mida ei ole nagu otseselt üle ega puudu. Davidi sõbralik-aupaklik kohalolek, gurmeerestoran, türkiissinine bassein, lopsakas lilleaed ja kõik see pudru-mudru loovad Corte dei Papis lõputu nautlemise aura, mis on ilmselt püsiklientuuri tekkimise aluseks.

Ja kuid õhtusöögi juurde pakutakse veini, tasub kiigata pudelil ilutsevat Papi vappi. Ega me eriti veini ei tooda, muheleb David, ainult nii natukene oma tarbeks... Muuseas, ta ise elab koos perekonnaga seal samas majas ülemisel korrusel.

Il Borghetto Country Inn, Chianti



Tahaks näha mõnda kaasmaalast, keda Chianti maastikud õhkama ei pane. Minu meelest on isegi sealne õhk veinist ja selle tegemisest läbi imbunud, selline veidi joovastama panev.

Il Borgetto on klassikaline juhtum. Võõrastemaja on vaid osa perekonna tegemistest, põhiaur kulub veinitootmisele, mida juhib perepoeg ning oliivide eest vastutab tema õde. Illaria on läbi ja lõhki ärinaine, see on tema maa ja tema business ning külaline on siin külaline, mitte kuningas.

Sisutuse poolest meeldib il Borgetto mulle isegi enim, sest siin on kõige kodusem tunne. Kui muidu on Toscana majutuskohtade stiil võrdlemisi kõle (kivipõrandad, metallvoodi, raskest puidust kummut), siis siin on rohkem soojust ja kodusust. Kogu maja ongi nagu üks suur kodu, näiteks, kui mõni külalistetuba on vaba, ei panda seda lukku vaid uksed on avatud nagu kodus ikka. Ja teised külastajad võivad soovi korral sisse piiluda kui soovivad.

Illaria kõige ägedam plaan on minu arvates nn. isikliku oliiviõli pakett. See tähendab, et sügisel saab tulla Borghettosse, osaleda oliivikoristusel, viia marjad veskisse ning saadud kogused oliiviõli kuuluvad sulle. Paketti sisse kuulub isegi pudelite personaalne markeerimine, see tähendab, et võid kujundada endale meeldivad etiketid, mis vedela kulla pudelikesi kaunistavad.

Ja muidugi käib asja juurde veinide degusteerimine, kui veab, viib Illaria paarisaja meetri kaugusele koju, mille keldris avanaeb totaalne veinivõlumaa.

Paluffo, Chianti



Kui üks klassikaline versioon Bella Toscana elustiilist on kogu elu oma perekonnapärandi nimel, siis teine laialtlevinud juhtum on valgekraede naasmine oma juurte juurde.

Paluffo nimelist villat peavad Luca ja tema abikaasa Liana, kelle perekonnale see valdus ajalooliselt kuulus. Mõlemad elavad ja teevad karjääri Milanos, mõis on mõlema ühine hobi, kuhu nad igal võimalusel suurlinnast kohale kihutavad.

Kuigi olemuselt samasugune teised on Paluffos ometi palju asju omamoodi. Varemetes hoone on renoveeritud täielikult ökolt, kasutades ainult kohalikke materjale ning säilitades nii palju originaalset kui võimalik. Näiteks peahoone tubades ja koridorides on krohvi alt välja tulnud imelised freskod, mida pole siiski hakatud restaureerima, vaid presenteeritud sellisena nagu nad oma kulunud ilus on.

Maja juurde kuulunud vanas veskis on säilinud massiivsed veskimehhanismid, mida aupaklikult imetlemas käia saab. Abikaasad koguvad antiikmööblit, seega on kogu sisustus põnevalt eklektiline. Ühises söögisaalis on hiiglaslik kamin ja viimase peal tehnika seminaride läbi viimiseks.



Kõige ägedam osa on aga maja taga aias ning see kannab nime bassein. Ei, tiik. Ei, bassein. Tiik-bassein. Bassein-tiik.

Tegemist on basseiniga, mille puhastamiseks ei kasutata grammigi keemiat, sest Paluffos on kõik öko ja looduslik. Selle asemel on aretatud naturaalmajandus tehnoloogia, basseini tagumises osas on eraldi osa veetaimedele. Taimede vahel elavad muuseas konnad ja mõned sisalikud, kes on osa veekogu ökosüsteemist.

Samas on see kõik puhta erksinise põhjaga ja bassein nagu ikka, kui mõni üksik ujujate vahele eksinud loomake välja arvata. Aga kes konna kardab, see ei peagi ökomõnudest aru saama. 

Mulle avaldas see bassein muljet, suurepärane lahendus! Ja muidugi peab mainima ka basseini äärest avanevat täiesti vapustavat vaadet, mida võib oma lamamistoolil lesides silmadega lõputult õgida, konnakoori muusikalised katsetused kõrvus.

Albergo di Pietrasanta, Pietrasanta



Toscana Maremma ehk Liguuria mere äärde pikitud kuurortlinnad jätavad mind enamasti külmaks. Kuid ka sealt võib armsaid kohti leida, näiteks Torre del Lago Pucini või Marina di Pietrasantast 5 kilomeetrit sisemaapoole asuv Pietrasanta vanalinn.

Linn on kuulus oma kunstimeelsuse ja loomingulise õhkkonna poolest. Tänavad on täis pikitud galeriisid ja kunstisalonge. Samasse komplekti kuulub ka Albergo di Pietrisanta, mille kohta on raske öelda hotell, pigem on tegemist hotellilaadse kunstimuuseumiga.

Legend sarnaneb Paluffole. Hotelli omanikud on abielupaar, edukad arhitektid, kes armastavad moodsat kunsti ning nad soovisid avada hotelli omasugustele inimestele. Võõrstemaja on nende võimalus oma kollektsiooni väärika külalisega jagada, kokku on nende kiviseinade vahel väidetavalt 40 miljoni euro väärtuses nüüdiskunsti.

Hotellitoad ise on klassikaliselt täiuslikud. Pärast kivipõrandaid ja lubjatud seinu mõjub pehme vaip teatava teraapiana ning teki funktsiooni täitev sulepilv tõotab tuua hea une.

Hotelli direktriss Barbara on nagu väike särtsuv pähkel, kes on võtnud südameasjaks isiklikult lahendada kõikide külaliste soovunelmad. Võite kindel olla, et teile surutakse pihku Barbara mobiilinumbriga visiitkaart ja korrutatakse lõputult, et helistada võib millal iganes. Kas või siis, kui oled Carrara marmorireservuaari ära eksinud või ei suuda otsustada, millises restoranis restoranis õhtustada. Samas ei ole Barbara sugugi pealetükkiv, ta lihtsalt ongi selline ... eriline.

Lisaks hotellijuhtimisele tegeleb Barbara pulmakorraldusega ning selles on ta kaval nagu rebane. Juristiks õppinud naine ajab oma klientide eest korda kõik Itaalia bürokratiamajanduseks vajalikud dokumendid ning korraldab mängeva kerglusega ilmvõimatuid asju.

Näiteks, mis on pulmakorralduses üks suure arengupotensiaaliga haru? Gay marriages. Barbara liitus mingi kirikusektiga (ma olen nime unustanud), mis toetab samasooliste suhteid ning omad nüüd ainukesena Itaalias õigust väljastada abielusertifikaate geidele. Tegemist pole küll riikliku õigusaktiga, aga mida jumal on üheks kuulutanud, seda inimene ärgu puutugu, eks?

Lisaks on Barbaral õigus korraldada kosher-pulmasid ja India pulmasid, mis pidid ka kõik erilisi lubasi ja teadmisi vajama. Ja kui ta jutusoonele on sattunud, pidage meeles küsida, kuidas ta oma abikaasaga kohtus. Ma pole nii head lugu juba ammu kuulnud.

Borgo la Casaccia, Montaione



Nüüdseks olen ma nende mõtete kirja panemise põhjal jõudnud järeldusele, et inimesed teevad koha ja koht inimesed. Borgo la Casaccia võiks olla täiesti tavaline Toscana hotell, aga ei ole, sest seal on Francesco.

La Casaccia on ajalooliselt olnud nn. postijaam, koht tähtsa “maantee” ääres, kus sai süüa, öömajale jääda ja hobuseid värskendada. Nii et teatavas mõttes on ta olnud hotell päris mitu sajandit. Viimati kuulus valdus ühele vanaprouale (vanaprouad mängivad Itaalias üldse tähtsat rolli, eks), kes selle müüki pani.

Just sellel ajal hakkas Francesco oma kahe vennaga mõlgutama mõtteid, kuhu võiks investeerida päranduseks saadud raha. Ta nägi La Casaccias potensiaali ja nüüd ongi kolm venda hotelliomanikud, kaks vanemat nö. vaikivate partneritena, samal ajal kui noorem sõstrasilm kohapeal toimetab.

La Casaccia on suurepärane koht mõistliku hinnaga Toscana perepuhkuseks. Hotell koosneb kümnekonnast avarast apartemendist, kõigis täisvarustusega köök-elutuba, laia voodiga magamistuba ning kahe eraldi voodiga magamistuba lastele. Maja ees asuvad basseinid, kus lastele on eraldi madala veega osa.

Asukoht Toscanas on suurepärane, see tähendab võimalusi väljasõitudeks huviväärsetesse paikadesse on igas suunas. Aga kui puhkuse eesmärk on lõõgastumine, siis ei pea Montaione külast üldse lahkuma. Supermarketid asuvad 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, esimene restoran La Trattoria on umbes 400 m. 



Miks sa sinna koguaeg tagasi minna tahad, küsis üks lähedal seisev härrasmees minu vaimustuspuhangute peale. Mul lihtsalt on selle Itaaliaga mingi värk... ;)

11.5.12

Dream job?

Sattusin lugema Postimehest artiklit teemal "Kas oled oma tööga rahulolematu?".

"Kui edukoolitajad muidu kinnitavad sulle, et jäta oma praegune töö sinnapaika, sest kuskil ootab sind unistuste töö koos:
- unistuste palga / no ma ei saa kurta otseselt
- unistuste tööaja (lähen ja tulen siis kui tahan) / CHECK
- unistuste asukoha (kindlat asukohta ei ole, sest sa reisid seoses tööga kogu aeg ringi, ja eriti tihti viib töö sind eksootilistesse maailmapaikadesse) / CHECK
- unistuste ülemuse (kes on sinu parim sõber, psühholoog ning mentor ühes isikus) / CHECK
- töö sisuga (sa teed ainult neid asju, mis panevad sind tundma viisil, nagu sa tegeleksid oma hobiga) / CHECK

, siis minu tagasihoidlik soovitus sulle on selline: kui sul praegu eespool kirjeldatud «unistuste tööle» pakkumist laual ei ole, siis enne kui sa selle otsimiseks töölt lahkuda otsustad, küsi endalt, kas sa ei saa juba praegust tööd nautima õppida ning seda unistuste tööks muuta."

Ma lihtsalt tahtsin selle peale öelda, et mul on täitsa okei see töö värk.
Vähemalt nende parameetrite järgi ei saa küll rahulolematu olla! :)

24.3.12

Ice swimming

Kui keegi oleks mulle selle talve alguseks öelnud, et ma lähen jääauku ujuma, siis ma oleks pidanud ilmselt kahtlustama, et tal võib tõsi taga olla. Kuigi peale sauna ma end lumes rullimas või vette kastmas ei käi.

Sõitsin neljapäeval Rovaniemisse, võtsin rendiauto ja uhasin Ylläse poole. Öö Äkäslompolos ning hommikul asusin end veenma, et tegelikult ma olen ikkagi normaalne (et ma selle kõigega nõus olin).


Tegelikult ei olnudki nii hull. Ausalt. Või siis on see elu mind juba nii palju karastanud, et kui mingi asi on vaja ära teha (välja arvatud kümnemeetrisest kosest alla hüppamine), siis lihtsalt lähed ja teed selle ära.

Pugisin sooja saamiseks tahvli shokolaadi, tegin mõned harjutused ja vulpsasin sisse. Neopreenist sukeldumissokid olid ka ilmselt abiks, sest hoidsid jalad külmetamast. Ulpisin natukene ringi ja siis hops välja.

Välja tulemine oligi kõige vastikum, sest siis tunned külma kõige teravamalt. Vesi naha peal ja naha "sees" jäätub ning üle keha on selline tunne nagu keegi näpistaks ja kraabiks. Aga kui see üle läheb ja soojas oled, siis pole enam hullu midagi. Kolm kupsu tegin naeratus kõrvuni näol, siis soojad riided selga ja soe lõhesupp sisse.


Tulemusi näeb ilmselt millalgi sügisel. :)

25.5.11

OV ja LH uus pagasipoliitika

Endale info talletamiseks ja teistele teadmiseks.

1) Estonian Air muudab pagasikontseptsiooni alates 01.6.2011.

Compartment Free Baggage Allowance (FBA)
Business 3 PC
Flexible Economy 2 PC
Economy 1 PC
1 PC= up to 23 kg and 158 cm

Cabin baggage, including accessories, may not exceed 8 kg
56 x 45 x 25cm, not exceeding 126 cm -all OV fleet up to 8 kg excluding infants.

The following accessories may be carried in addition free of charge
1 ladies handbag, 1 small camera, 1 laptop or one item similar or smaller size.
1 baby stroller (umbrella type) with small wheels is allowed for infant

2) Pagasipoliitikat muudab ka kogu Lufthansa grupp

The standard free baggage allowance for our passengers:
Economy 1pc max 23 kgs
Business 2pc max 32 kgs each

Additionally, all passengers will in future have the option of taking one sports bag (categorised as ‘small’) with them as part of their valid free baggage allowance. What is more, they may also take one ski bag (this does not apply on North Atlantic routes).

Special exemption rules apply to West, East and Central Africa and Japan. Here the free baggage allowance in Economy Class is two bags each weighing up to 23 kg. For journeys which start in Brazil, the free baggage allowance in Economy Class is two bags each weighing up to 32 kg.

24.2.10

Praktika reisibüroos

Me otsime endale praktikanti, kes võimaluse korral jääks tööle ka suveabiliseks ning kui ta on tubli ja hakkaja, siis on uks töökohale lahti tehtud. Pärast paari vestlust kaadriosakonna poolt välja valitud kandidaatitega Pärnu Kolledzist ja EHTE-st tahaksin ma kirja panna mõned nõuanded.

1. Eeltöö tuleb alati kasuks. Uuri infot asutuse kohta, kuhu kandideerid ja ole valmis küsimuseks "miks sa just meie meie firmasse tahad tööle tulla". "Nägin kuulutust" võib küll olla aus, aga mitte edukas vastus.

2. Enne kohtumist tutvu reisibüroo kodulehega. See käib osaliselt eelmise punktiga kokku. Veeb on tänapäeval turismis olulisimaid turundusvahendeid, selles peitub firma nägu. Otsi sealt enda jaoks välja mõned positiivsed küljed, mida vestluse ajal esile tuua. Kui intervjueerija küsib, et millal sa viimati meie veebilehte külastasid ja sina vastad (pärast mõneldast mõttepausi), et umbes paar nädalat tagasi, paneb see kulmu kergitama. Ning kui vastad küsimusele "Mis sulle sealt meelde jäi," et "Värviline oli", siis oled ikka väga mööda pannud. Isegi kui sinu kaaslased selle peale lahkelt naeratavad.

3. Mõtle läbi ja pane kas või enda jaoks kirja, mis on sinu tugevad küljed. "Mulle hirrrrrrmmmmmsasti meeldib inimestega suhelda" kõlab küll toredalt, kuid ei ole eriti tugev argument. Teeme selle kohe siin samas selgeks: reisibüroo töö ei ole kindlasti mitte üks katkematu ja ülevoolav inimestega suhtlemine. Kui sa pidevalt rõhutad oma suhtlemissoovi ja pead seda oma tugevuseks, siis võib-olla peaksid kaaluma tööd infoabis või väikelinna pubi baarileti taga. Loomulikult peab meile tööle tulles olema hea suhtleja, aga veelgi enam ootame me, et sa oleksid nutikas. Tähelepanelik. Kiire. Õpihimuline. Täpne. Avara silmaringiga.

4. Ole valmis vestlema võõrkeeles. Kui sa oled oma CV-sse märkinud, et valdad vabalt ühte, teist või kolmandat keelt, ole valmis selleks, et sul võidakse paluda seda pisut demonstreerida. Arusaadav, et närvi minnes võivad mõned sõnad olla peast pühitud, aga kui sa ühtegi lauset moodustada ei suuda, on see halb märk.

5. Loe raamatuid. See on üldine nõuanne, mis ei pea silmas ühtegi konkreetset teost. Esiteks näitab see sinu üldist harituse taset. Lugemine on seotud info omastamisega ning suurema lugemusega inimesed suudavad end paremini väljendada. Väljendusoskus on meie töös ääretult oluline. Ja teiseks, eriti just viimasel ajal on eesti keeles avaldatud mitmeid reisiteemalisi raamatuid. Lugedes tekib juba mingi ettekujutus ja emotsioon, mis tähendab, et selle sihtkohaga on sul oluliselt lihtsam tööd teha. Lugemine ja reisiraamatute lugemine tulevad sulle töövestlusel kindlasti kasuks.

Ja lõpetuseks. Kui sa oled üle kahekümne aasta vana ja õpid juba kolmandat aastat ülikoolis, siis peab ju ometi mingi arusaamine ja ettekujutus olema, mis asi see turism on. Või mida seal koolis ometi õpetatakse?!

13.1.10

Mauritius

Ajaloo huvides ja et mul meelest ei läheks:
meie suveperioodil on Mauritiuse idakallas jahe (külmad tuuled).Mauritiusel on läbi aasta troopiline kliima, mis tänu kagust puhuvatele tuultele ei muutu liiga niiskeks. Parim aeg Mauritust külastada on maist detsembri alguseni kui on jahedam ja kuivem.
Temperatuur varieerub kogu saare ulatuses tõustes 25-30ºni suvel ja 18-24ºni talvel. Saare kõrgemad osad on niiskemad ning platood jälle jahedamad. Tänu kagutuultele on saare idaosas temperatuur juulis-augustis jahedam. Mauritiust peetakse India Ookeani troopiliseks pärliks.

Blog võib olla ka märkmepaber. See tuultevärk on mul iga kord meelest läinud, kui vaja jälle pakkumist kokku panna.

26.11.09

Autahvel

Õnnitleme Annekreeta (tootjasuhted), kellel täitub 26. novembril 5. staažitähtpäev.

Kolleegid Annekreedast...

Annekreet on meie meeskonnas väga põhjalik ja hoolib palju enamast kui oma otsesest vastutusvaldkonnast, et Estravelil alati üha paremini läheks ja jõuab oma nina pista seetõttu väga paljudesse kohtadesse, innustades sellega ka teisi tegutsema.

Annekreet ei ole üldse veel nii vanagi, et tal saaks siin mingi lähes 2000 tööpäeva kogunenud olla...Kuigi Annekale mõeldes võivad esimesena meelde tulla tema ja Kata ellukutsutud ja korraldatud glämmilaadad, Anti (karvase habemega väheldane haruldast tõugu koerake, kes aeg-ajalt Estravelis tööl käib) ja Anneka alati elurõõmus suhtumine, on tema panus meie igapäevatöösse ja edusse nutikad ideed, head suhted koostööpartneritega, loov lähenemine "reisitoodetele" ja oskus minna läbi seinte jürgenveberliku osavusega.

Annekreedaga on tore koos tööd teha - tal on palju uusi ja värskeid ideid - together we will rock the world! Annekreet on ühtlasi aldis uute projektide puhul. Piisab vaid kaasamisest ja ta asub usinalt kõikvõimalikke pakette meisterdama. Ja mis mulle eriliselt meeldib - ta ei püsi ainult oma kingades vaid trügib aktiivselt ka teiste omadesse :)

Palju õnne sulle, Annekreet!

16.2.09

Nädalavahetuse kokkuvõte

Head kolleegid,

Tänan kõiki, kes aitasid kaasa TOUREST 2009 õnnestumisele. Suurem tänu kuulub Katale ja kogu tootetiimile ning Ruth’le ja turundustiimile. Meiepoolne messi ettevalmistus oli väga hea.
Sel aastal oli külastajaid pisut rohkem kui möödunud aastal 23 630 (eelmine aasta 23 465 külastajat). Mess oli hästi positiivse õhkkonnaga. Mul on siiralt hea meel, et meie ständi külastati aktiivselt.

Veelkord, tänud kõigile ja hoiame Estraveli mainet kõrgena,
Anne

5.2.09

Kolisime!

Kulude kokkuhoiu eesmärgil kolisime üle 4. korrusele.
Meie uus office on üsna udupeen katusealune penthouse.
Kaminas kahjuks tuld teha ei saa, sest vastavalt tuleohutusnõetele on see sellises vanalinnakontoris keelatud. Pilvise ilmaga tunneme akendest pisut puudust, aga muidu on ka katuseaknad mõnusad. Ühes osas on väike kööginurk ja ukse taga vannituba. Väga kurb ei olegi, et oma mõnusatest avaratest tubadest loobuma pidime. :)