Ice swimming

Kui keegi oleks mulle selle talve alguseks öelnud, et ma lähen jääauku ujuma, siis ma oleks pidanud ilmselt kahtlustama, et tal võib tõsi taga olla. Kuigi peale sauna ma end lumes rullimas või vette kastmas ei käi.

Sõitsin neljapäeval Rovaniemisse, võtsin rendiauto ja uhasin Ylläse poole. Öö Äkäslompolos ning hommikul asusin end veenma, et tegelikult ma olen ikkagi normaalne (et ma selle kõigega nõus olin).


Tegelikult ei olnudki nii hull. Ausalt. Või siis on see elu mind juba nii palju karastanud, et kui mingi asi on vaja ära teha (välja arvatud kümnemeetrisest kosest alla hüppamine), siis lihtsalt lähed ja teed selle ära.

Pugisin sooja saamiseks tahvli shokolaadi, tegin mõned harjutused ja vulpsasin sisse. Neopreenist sukeldumissokid olid ka ilmselt abiks, sest hoidsid jalad külmetamast. Ulpisin natukene ringi ja siis hops välja.

Välja tulemine oligi kõige vastikum, sest siis tunned külma kõige teravamalt. Vesi naha peal ja naha "sees" jäätub ning üle keha on selline tunne nagu keegi näpistaks ja kraabiks. Aga kui see üle läheb ja soojas oled, siis pole enam hullu midagi. Kolm kupsu tegin naeratus kõrvuni näol, siis soojad riided selga ja soe lõhesupp sisse.


Tulemusi näeb ilmselt millalgi sügisel. :)

Sain üle pika aja jälle vette

Kevadel hoogsalt alanud sukeldumishooajale oli vahepeal käisipidur peale jäänud. Nüüd sain üle mitme kuu jälle vette. Männiku karjäär on suurepärane koht harjutamiseks. Ilus liivapõhi, ahvenaparved ja ära eksida ei saa, üks paras lomp kõik.

Vesi on madalamas osas imesoe, 23 kraadi, seal on mõnus vetikate kohal sulistada. Sügavamal põhjas aga läheb nii ülemõistuse külmaks, et isegi kahekordse paksu märgülikonnaga (vest oli peal) on jahe. 50 minutit olime all.

Varsti jälle!

Seesami pagasikindlustuse muudatus sukeldujatele ja lohesurfijatele

Kuna sukeldumine läheb mulle korda, siis ma märgin siin ära Seesam kindlustuse ebameeldiva uudise:

Alates 23.02.2011 tehakse reisikindlustuses väike muudatus: pagasikindlustuse kindlustuskaitse ei laiene enam sukeldumis- ja lohesurfi varustusele ja sh antud spordiala harrastamiseks vajalik riietusele.

Varsti muutub see juba nagu tuumateaduseks, et mida üks kindlustus katab ja mida mitte. Lühike ülevaade kindlustuste kohta Estraveli blogist:
http://www.estravel.ee/uudised/2011/02/reisikindlustus-millal-aitab-ja-millal-ei/

Pffffffffffff!

Padi OWD ehk load käes!

Ma ei tahtnud sellest enne pikemalt kirjutada, kui "load" päriselt käes, aga ilmselt on mind tundvad inimesed täheldanud seda juba varem, et viimasel ajal on saanud väheke sukeldutud.

Suvised proovisukeldumised Äntus ja Rummu karjääris viisid sinnamaani, et viisime oma säästud, näpud, käe (annad sõrme, võtab käe) ja südame Eesti Sukeldujate Klubisse.
Esmaste sukeldumislubade saamiseks tuleb läbi teha OWD ehk Open Water Diver kursus, mis õpetab selgeks põhitõed sukeldumise kohta nii teoorias kui ka praktikas. Kursus koosneb kolmest eri osast. Kõigepealt on teooria koos kontrolltööde ja lõpueksamiga. Teine osa on juba praktiline ja see viiakse läbi basseinis, kus tuleb teha hulk vajalikke harjutusi. Näiteks, mida teha, kui vesi maski sisse läheb, mida teha, kui õhk otsa saab jne. Minu jaoks kõige shokeerivam harjutus oli vee all maski ära võtmine ja ilma selleta olemine/ujumine. Loomulikult ma tean, et vee all meie oma nägemine ei teravusta samamoodi nagu vee peal, aga et see pilt niiiii udune on, see üli hirmutav ja üllatus. Maskita ei näe mitte mõhkugi!

Kolmandaks ja kõige põnevamaks osaks on loomulikult avavee tunnid, mida Eesti tingimustes tegime põhiliselt sügiseses Rummus. Vesi oli meeldivalt külm, aga pean tunnistama, et vee külmus see kõige hullem polnudki. Hoopis vastikum on veest välja tulla ja jahedas riideid vahetama hakata. Põhiline nauding sukeldumisest on ikkagi vee all ja seda siis, kui õpid sealses keskkonnas oma keha valitsema. Selle asja nimi on ujuvus, mida reguleeritakse iseenda kopsudega. Ma ei olnud varem oma kopsude olemasolust teadlik, aga nüüd oleme päris headeks sõpradeks saanud. Ma võin nende abil vee all igasuguseid trikke teha. Tegelikult on mul veel muidugi pikk tee minna ning praegu oleks sukeldudes õige tagumiku peale vahtra leht kleepida.

Igal juhul algus on tehtud.

MERI PUHTAKS 2010

Kindlasti olete kõik kuulnud kevadeti toimuvast suurejoonelisest „Teeme ära“ talgukampaaniast, mõned on ehk isegi käed külge löönud.

Mina, Svea ja Oliver andsime oma panuse puhtamale keskkonnale septembrikuu viimasel päikeselisel laupäeval, aga seda hoopis vee all – Tallinna Vanasadama Jahisadama (tuntud ka kui Admiraliteedi bassein“ põhjast rämpsu koristades.

See “MERI PUHTAKS” üritus on osa ülemaailmsest AWARE (Aquatic World Awareness, Responsibility and Education) heategevusprojektist, mille eesmärgiks on puhastada ja kaitsta veealust maailma ning tõsta inimeste keskkonnalast teadlikkust. Rohkem kui 100 riigis üle kogu maailma koguneb üle saja tuhande sukelduja, et koos puhastada veekogusid ja rannaalasid inimeste hooletuse ja hoolimatuse tõttu sinna sattunud prügist. Eestis on AWARE projekti läbi viidud alates 2001. aastast. Sukeldujad ja purjetajad on korduvalt koristanud TOPP-i Jahisadamat, Vergi sadamat, Lennusadamat ja mitmeid teisi.

Sadama põhjast tõid ligi 40 sukeldujat välja täiesti imelisi asju. Kätte saadi 10 seal samas lähedal Norde Centrumis asuva Rimi supermarketi toidukäru. Mõni nägi välja võrdlemisi värske, mõni aga selline, et sobiks hästi Kariibimere piraatide filmi dekoratsiooniks. Käru külge olid ennast imenud sajad väikesed karbid, samasuguse „kaunistusega“ olid ka mitmed vee alt leitud pudelid. Ent kuidas said kõik need poekärud sinna vette? Ja imelike leidude nimekiri jätkub veelgi: vetsupott, jalgratas, kohtutoimik, kunsthambad, käekell, raudkapp. Tundub, et mõnede inimeste jaoks on meri tõesti prügimäena kasutusel!

Tunnista nüüd ausalt, kas sina oled kunagi midagi niimoodi vette visanud?

Üritusest: http://www.sukeldujad.ee/tulemas2/meri-puhtaks-2010
Pildigalerii: http://www.sukeldujad.ee/galerii?album=1&gallery=39