Showing posts with label Leiunurk. Show all posts
Showing posts with label Leiunurk. Show all posts

21.11.15

Kitsh ja avangard

See oli mu ema, kes avastas kirbukatelt kohalikud maastikumaalid. Ma olen ennegi maininud, et Soome kirbuturud on sootuks teist mõõtu kui Eestis. Müügilettidele ei kuhju ainult kasutatud riided ning lääpatallatud kingad, vaid ka palju põnevat vanavara. 


Siin mu viimane veider leid, ei saanud jätta koju toomata. Põhjala loodusnaivism kohtub perifeeria kitshiga selle parimas mõistes. Kaunis armuhüüdel isametsis on aastakümnendite taguse "rahvakunsti" üks levinumaid motiive, selliseid linnumaale olen näinud mitmeid. Ent vaadakse neid värve! Tundmatu kunstniku ootamatult erksad paradiisitoonid annavad siin avangaristlikud mõõtmed!




Signeering "J F Lemmens" on interneti andmeil välja ilmunud Inglismaal Nottinghamis, Hollandis ja Rootsis. Briti oksjonimaja müüb teost jahikoeraga 200 GBP eest, samal ajal kui minu metsisepildi hallikaspruun versioon on Rootsis müügil 100 SEK-ga. Keegi tütarlaps otsib ühes Rootsi kunstifoorumis taustateavet oma metsast väljuva põdra maali kohta, millel samuti Lemmensi allkiri. Kohalikud eksperdid soovitavad pahaselt lõpetada unistamine nagu oleks tegemist millegi väärtuslikuga ja sõimavad maali suvalise tundmatu allkirjaga kitshiks. 

See avaldus pani mind mõtlema. Ometi räägivad need maalid meile looduse ilust ja (liht)rahva armastusest kaunite kunstide vastu. Kõik need romantilised põhjamaa maastikud, õndsad hetked taluõuedelt, metsloomakesed ja kalapaadid, mis eelmisel sajandil kommertseesmärkidel lõuenditele on jõudnud - mis see siis on? Kas see on kunst? Või ei? Kas kitsh võib mingil hetkel kunstiks muutuda? Kust läheb piir?

Nende mõtiskluste raames koperdasin ühe toreda artikli otsa, kus Ants Juske arvustab Leonhard Lapini 1996. aastal Vaal-galeriis aset leidnud näitust "Kitsh ja avangard". Noppeid:
(---) Lapin võtab nn massikultuuri, kitshi, laadakunsti, porno ja muu "madala" kunsti näited ja "õilistab" need klassikalise avangardi, täpsemalt suprematismi kujundikeelega. Mis see siis kokku on, kas kitsh või avangard, kitsh ja avangard, postMODERNism või POSTmodernISM? (---) Pop flirtis avalikult massikultuuriga, ajades marru Greenbergi- ja Readi-tüüpi "kõrge" kunsti apologeedid. Distantsi "madala" kunstiga tekitas vaid kerge irooniline varjund, kuid kindlasti armastas Andy Warhol jäägitult kitshi. (---) Mina interpreteeriksin Lapini näitust siiski veidi teisiti kui need, kes näevad siin mingit kitshi ja avangardi vastasseisu. Asi on nimelt selles, et ka avangard on muutunud juba ammu kitshiks. (---) Niisiis pole Lapin minu jaoks mitte ühendanud kahte polaarsust, vaid konstateerinud kitshi erinevate vormide olemasolu. See on meie modernismiaegne mälu, mis näeb siin dualismi, tegelikult on see vaid dihhotoomia. (Allikas: Eesti Päevaleht)

Mu Vahemere-türkiis-rohelise männimetsaga isemetsis paelub mind endiselt. Ja veel, milline raam! Kogu see kooslus on nii perversne, et see on lihtsalt nii ilus ja äge. Olgu siis kitsh või ükskõik mis. Loving it. 


7.8.15

Pisike kunstileid ja muud asjad

Lapimaa üks "avastama saladusi" on kohalikud kirppised ehk kirbuturud. Siinsetesse sekkaritesse satub regulaarselt mööblit ja muud sisustuskaupa tühjaksjäävatest maamajapidamistest siit ja sealt poolt Rootsi piiri. See, mida Eestisse tuuakse Saksamaalt (väga hea kauplus Nõmme Keskuses), on siin omast käest võtta. Mulle tundub ka, et odavamalt.

Rovaniemi "tööstuspiirkonnas" peidab ennast Varastotien Kirppis, mis 2015. aastal valiti Soome parimate sisustuspoodide hulka. Käin Varastotiel alati võimaluse korral nuuskimas, imetlemas vana mööblit, lampe, maale ja nõusid oma kujuteldavasse suvekodusse. Olen oma antiikiarmastavale perele leidnud mitmeid suurepäraseid sünnipäeva- ja jõulukingitusi.

Täna püüdis mu tähelepanu looduseteemaline raamitud graafiline leht põtradega.


Kuigi signeering Axel Österberd 1928 ei ütle midagi, siis tõmmise kvaliteet ja tehnika on nii palju tähelepanuväärsed, et ma tahtsin seda pilti.

Axel Österberg (1866-1952) on Stockholmis õppinud ja elanud Rootsi kunstnik, kelle teoste hulka kuulub sari sarnast loodusgraafikat. Kuigi tegemist ei ole mingi Picassoga ja tööde väärtus jääb oksjonihinnangute põhjal kusagile 30-40 € kanti, siis sellegi poolest teeb see leid mulle suurt heameelt.

Pilt on küll saanud veekahjustusi ja hiljem uuesti raamitud, aga selle kirpputori leiu teeb minu jaoks hindamatuks kunstniku allkiri paremal all nurgas. Love it!

Tegin möödaminnes pilti ka mõnedest mööbliesemetest, peamiselt seetõttu, et otsin endale hingega kirjutuslauda ja rustikaalsed südametoolid sobisid niisama mu imäädzinäri-sammerhaussi. Kes sellist vanakraami armastab ning polaarjoonele satub, tasub kirbukaid kindlasti külastada. Aarderikkaid poode leiab ka Rootsi piiri äärest Pellost. 



11.7.14

Heade mõtete terrass

Selline suvine terassimõnu sai lõpuks valmis mu "mummola" ukse ette.
Ostsin Ikeast soodushinnaga naljaka diivanilaadse mööblitüki, millele polnud patju kaasa anda. Istumispõhi valmis poroloonist ning seljatoe padjad tulid Prismast. Siia paistab soe õhtupäike, aga tavaliselt seda pikkalt nautida ei saa, sest sääsed ja kihulased tahavad pidurooga süüa. Roosa võrk võimaldab kõigest hoolimata diivanile kerra pugeda ja raamatut lugeda või lapsevanematega skaipida.

Tulemus on hubane ja armas, olen väga rahul! :)



24.2.14

Poleks osanud seda ise paremini öelda

"Soomlased ja eestlased on tegelikult väga sarnased. See, mida ma eestlaste juures hindan, on selline teatud hulljulgus. Eestlastel on rohkem loomingulist lähenemist ja suutelisust liikuda kiiremini kui soomlaste. Siin on jälle liiga palju küünilisust, kui see hakkab käitumismustritesse tulema, siis see ei vii eriti mitte kuskile," ütles Soome suursaatkonna pressi- ja kultuurinõunik Marjo Näkki.

Loe juurde: http://menu.err.ee/uudised/elu/f2df1e4a-2118-4bc8-8bf7-78635bd4c4cb

10.10.13

Dialog

Akr: I don't think I would ever like to move to Milan.
I: Why? Too big?
Akr: Suffocating and not enough Goretex...

10.9.12

Taani kuninga tagaaias

---
MOU: If you could travel anywhere you want, where would you go first?
Me: Hmmmmm... Let's start with the Jutland here.
---

Ma sattusin juhuse peale jälle nii ägedasse kohta, et seda peab lihtsalt jagama. Kopenhaageni kesklinnast umbes 7 km mööda rannikut üles poole, jääb rikaste ja ilusate linnaosa Charlottenlund. Teate seda tunnet, kui mõni koht on nii äge, et käid lihtsalt ringi ja ahmid õhku?

Öresundi väina ääres asuv küla (rannapromenaadid, lugematud luksuskaatrid ja jahid, eksole) on täis pikitud tillukesi rookatustega majakesi, üks romantilisem kui teine. Puitkarkasside palistused, merele kiikavad rõdud ja terassid ning lilledesse uppuvad aiasopid panevad pead vangutama ja mõtlema, et mis muinasjutt see nüüd on, kuhu sa korraga sattusid. Puhas skandinaavia romantika.


 Just sellises ümbruses asub Skovshoved Hotel, mis ehitati aastal 1660 ja kuulub legendaarsesse "Historic Hotels of Europe" ühendusse. Hotell nagu hotell ikka, neli seina ja katus, ainult et millegi pärast väga omalaadse efektiga, nimelt aeg peatub.

Ning muidugi ei saa mööda minna 2 Michelini tärniga kaunistatud restoranist, mis on just täpselt selline nagu Michelini algupäraste põhimõtte järgi ette kujutada võib. Ei mingit karjuvat elegantsi, ei meingeid modernseid röögatusi, see on suurepärane paik õhtusöögiks, mis pakub Suurepäraseid Elamusi Suurte Algustähtedega. Foie Gras, mis sulas nagu suflee, veinis ja koores valminud kammkarbid, perfektne rukkileib, taevalikud magustoidud jne. Ma lähen sinna veel tagasi.




 
PS. Loo moraal on veel see, et tegelikult ei tea Taanimaast ju suurt midagi. Ja et kui juba mõned kilomeetrid Kopenhaagenist nii äge on, siis võiks ju juba auto nina Jüütimaale suunata ja vaadata, mis Taani kuningal veel tagaaias varuks on. :-)

2.8.12

Itaaliasse oliive korjama


Paar juppi allpool kirjutasin Illariast ja sellisest toredast kohast nagu il Borghetto. Seesama tolles postituses mainitud "tee ise oma oliiviõli" idee on mu meelest nii äge, et natuke reklaami teha võib ju küll?

Niisiis, oktoobri keskpaigast kuni novembri lõpuni tuleks minna Chiantisse oliive korjama! Kõigepealt tuleb muidugi Itaaliasse saada, aga mis see väikse suts siis auto või lennukiga ära pole. :)

Esimene päev kulub nagunii kohale jõudmisele, aga juba samal õhtul toimub mõisas suurejooneline Toscana Welcome Dinner. Söögiga seal just tagasi ei hoita.

Teisel päeval pärast hommikusööki võib oliivimajandus alata. Kõigepealt peab Illaria oliivide teemal loengu, et mis ja kuidas ja miks üldse nendega tehakse. Siis tuleb algust teha oma isikliku oliiviõli pudelisildi disainimisega, et kõik oleks ikka tip-top.

Lõunasöögi juurde kuulub erinevate oliiviõlide degusteerimine ja pealelõunaks antakse vaba aega oma äranädemise järgi ringi vaadata.

Kolmandal päeval saab näpud mullaseks teha, või õigemini oliiviseks, sest peale hommikusööki tuleb marjukesi noppima minna. Lõunsaöök serveeritakse piknikuna ja pealelõunal viite oliivid veskile. Õhtusöök mõisas on loomulikult uue värskelt pressitud õli auks!

Neljanda päeva esimene pool on taas vabakäigul, võite ümbruses ringi sõita või tellida näideks oliiviõli massaazi. Hilisemaks pealelõunaks on planeeritud aga il Borghetto veinide degusteerimine ja keldri külastus.

Veinilimpsimine jätkub ka õhtusöögil, kuid enne seda tuleb valmis villida veel omad oliiviõli pudelid ning need meeldejäävalt sildistada. Kes soovib, võib pudelid koju saata pakiga (lisatasu eest), aga kui julged kohvrisse mahutada, siis on lihtsalt küsimus turvalises paigutamises.

Viiendal päeval ootab kojusõit, kui just pole soovi pikemaks peatuma jääda või mujale edasi sõita. 


Selline 4 ööd/ 5 päeva pakkumise + 3 liitri värske oliiviõli hinnaks kahele inimesele on 1300 €.
Paraku käib asja juurde ka minimaalne osalejate arv - 6, seega peaks kohale sõitma väikese rühma sõpradega. Muidu ei tasu il Borghettol niisuguse programmi tegemine lihtsalt ära.

Aga hinne sisse käivad:
- 4 ööd majutus il Borghetto villas kaheses toas koos hommikusöökidega
- 3 supermaitsvat õhtusööki
- 1 lõunasöök koos oliiviõlide degusteerimisega
- 1 piknik
- 1 veinide degusteerimine
- oliivimajandusega tutvumine ja oliivide korjamine
- külaskäik veskile
- oma üli-õlipudelite disainimine ja sildistamine

Kui ma aega saan, siis lähen. :)

17.7.12

Leiunurk: Toscana villade lood

Võite mind aupaklikult kutsuda ka Vana-Euroopa Salapaikade Ordu varalaeka auvõtmehoidjaks! Ma lihtsalt sattun alatasa sellistesse ägedatesse kohtadesse, et ise ka imestan, kuidas see nüüd juhtus. Itaalia on selliste kohtade osas esirinnas, sest pool riiki on täis pikitud pisikesi ajaloolisi villasid, kindluseid ja lossikesi. Küsimus seisneb selles, kuidas nendele müüridele elu sisse puhuda.

Villa Buonisegna, Rapolano Terme lähedal



Esimene märk sellest, kuhu kohe jõudma hakkad, on õige teeviida juures asfaldilt kruusateele pöörates. Tolmupilv tuules, lookleb rada lõputute viinamarjapõldude vahel ja pöörab siis suursugusele küpressialleele, mille lõpus troonib majesteetlikult proua Villa Buonisegna.

Tunne on umbes selline, nagu oleks jõudnud maale vanaema juurde. Ainult, et vanaema on juhtumisi mingi veiniimpeeriumi pärijanna. Nojah, vanaema on siinkohal väljamõeldis, sest päriselus elab selles kohas hoopis pärijanna Daniela, kes sihikindlalt juhib sajandeid oma perekonnale kuulunud veinimõisa, oliiviõli tootmist ning võtab vastu majasse saabuvaid külalisi.

Villa on võimas. No muidugi, mitte nagu Versailles’ või mõni muu taoline, aga sisse astudes käib korraks läbi aupaklikuse jõnks. Esimese korruse söögisaali kõrges laes on maalitud uhke perekonnavapp. Teise korruse keskmes asub hiiglasliku kaminaga ühiskasutusel olev elutuba ning sellega külgnevad 6 avarat magamistuba. Antiikse mööbli ja võlvitud lagedega.

Kõrvalhoonetesse paigutatud apartementide hulgast võib valida erineva suuruse ja kujuga lahendusi, igal ühel oma väike aiake või terrass, mõnel isegi kamin, kuhu võib jahedamal õhtul tule teha. Maja taga aias on muidugi Toscana maaelu mõnude juurde kuuluv kohustuslik element - kaks kirgastavalt jaheda veega basseini.

Külalistele teeb Daniele isiklikult mõisas ekskursiooni, räägib veinidest ja oliiviõlist ning tahtmise korral võid “koduveini” või muid mõisas toodetavaid hoidiseid kastide kaupa ka kaasa osta. Korra nädalas korraldab ta suure piduliku õhtusöögi, kus pakutakse perekonna retseptide järgi kohalikust värskest toorainest valmistatud piduroogi ja loomulikult veini, veini ja veelkord veini...

Ma olen täiesti veendunud, et just selline võiks olla minu Itaalia vanaema.

Borgo La Bagnaia, Siena lähedal



Hoopis teistsugune vanaema on seotud Siena lähedal asuva Borgo La Bagnaiaga, mis tänapäeval on pigem hiiglaslik luksuskuurort kui maamõis. Ja vanaema ei ole päris vanaema, vaid pigem VÄGA ekstsentriline, VÄGA rikas vanadaam, kohaliku meediaimpeeriumi pärijanna, kes raskete rahade eest ostetud kunagisel maavaldusel rahuldab oma disainikirge.

Just tema käe järgi on kujundatud kõik hotelli interjöörid. Kas ma mainisin juba sõna ekstsentriline? Näiteks kärtspunane hiiglaslik konverentsikeskus on Toscana piirkonna üks suuremaid ja uhkemaid. Hiiglaslikud saalid seminaride ja muude ürituste pidamiseks on ehitatud nutikalt mäekülje sisse nii, et ülaltpoolt vaadates imetled vaid verivärske golfiväljaku perfektse muruga väljasid.

Väljakute juurde kuulub oma golfiklubi, Vana-Inglise stiilis a la Itaalia sisustatud elustiilikeskus, mille suurejoonelises kaupluses müüakse proua hobikorras disainitud golfivarustust, kotte, nahkgalanteriid jne. Valduse teises servas asub veel kuurorti juurde kuuluv vanasse tööistemajja ehitatud 4* hotell ja laudast ümber ehitatud luksuslik Buddha Spa.

La Bagnaia on selline koht, kuhu põgeneksid need, kes tahavad kõigest eemale saada, kuid nautida ometi täisväärtuslikku puhkust. Sellel piiratud alal on olemas peaaegu kõik.

La Corte dei Papi, Cortona lähedal



Relais Corte dei Papi on esmapilgul tüüpiline Toscana kivimaja. Täpsemalt öeldes, Papi perekonnale kuuluv iidvana kivimaja. Kui astute sisse ja kohtate tagasihoidlikult sarmikat noormeest hõbedaste niitidega pikkades tumedates juustes, olete kohtunud Davidiga.

Unista suurelt, kõlas David Papi moto, kui ta majast luksuslikku võõrastemaja voolima hakkas. Pikapeale on ta saavutanud selle, et enamik kliente tuleb iga aasta puhkuseks tagasi, olles nõus maksma 400-500 eurost letihinda öö kohta. Nüüd on Davidil uus unistus, ehitada juurde 8 sviiti, milledes on mullivann ja Türgi saun toas ning veel üks mullivann terrassil.

Davidi sisekujunduslikud eelistused ei ole sugugi nii tagasihoidlik, kui tema olek, Relais toad on pehmelt öeldes suurejoonelised. Tõenäoliselt tunneks siin end koduselt ka Prantsusmaa Päikesekuningas.

Ometi on kogu see küllus täpselt maitsekuse piiri peal, mida ei ole nagu otseselt üle ega puudu. Davidi sõbralik-aupaklik kohalolek, gurmeerestoran, türkiissinine bassein, lopsakas lilleaed ja kõik see pudru-mudru loovad Corte dei Papis lõputu nautlemise aura, mis on ilmselt püsiklientuuri tekkimise aluseks.

Ja kuid õhtusöögi juurde pakutakse veini, tasub kiigata pudelil ilutsevat Papi vappi. Ega me eriti veini ei tooda, muheleb David, ainult nii natukene oma tarbeks... Muuseas, ta ise elab koos perekonnaga seal samas majas ülemisel korrusel.

Il Borghetto Country Inn, Chianti



Tahaks näha mõnda kaasmaalast, keda Chianti maastikud õhkama ei pane. Minu meelest on isegi sealne õhk veinist ja selle tegemisest läbi imbunud, selline veidi joovastama panev.

Il Borgetto on klassikaline juhtum. Võõrastemaja on vaid osa perekonna tegemistest, põhiaur kulub veinitootmisele, mida juhib perepoeg ning oliivide eest vastutab tema õde. Illaria on läbi ja lõhki ärinaine, see on tema maa ja tema business ning külaline on siin külaline, mitte kuningas.

Sisutuse poolest meeldib il Borgetto mulle isegi enim, sest siin on kõige kodusem tunne. Kui muidu on Toscana majutuskohtade stiil võrdlemisi kõle (kivipõrandad, metallvoodi, raskest puidust kummut), siis siin on rohkem soojust ja kodusust. Kogu maja ongi nagu üks suur kodu, näiteks, kui mõni külalistetuba on vaba, ei panda seda lukku vaid uksed on avatud nagu kodus ikka. Ja teised külastajad võivad soovi korral sisse piiluda kui soovivad.

Illaria kõige ägedam plaan on minu arvates nn. isikliku oliiviõli pakett. See tähendab, et sügisel saab tulla Borghettosse, osaleda oliivikoristusel, viia marjad veskisse ning saadud kogused oliiviõli kuuluvad sulle. Paketti sisse kuulub isegi pudelite personaalne markeerimine, see tähendab, et võid kujundada endale meeldivad etiketid, mis vedela kulla pudelikesi kaunistavad.

Ja muidugi käib asja juurde veinide degusteerimine, kui veab, viib Illaria paarisaja meetri kaugusele koju, mille keldris avanaeb totaalne veinivõlumaa.

Paluffo, Chianti



Kui üks klassikaline versioon Bella Toscana elustiilist on kogu elu oma perekonnapärandi nimel, siis teine laialtlevinud juhtum on valgekraede naasmine oma juurte juurde.

Paluffo nimelist villat peavad Luca ja tema abikaasa Liana, kelle perekonnale see valdus ajalooliselt kuulus. Mõlemad elavad ja teevad karjääri Milanos, mõis on mõlema ühine hobi, kuhu nad igal võimalusel suurlinnast kohale kihutavad.

Kuigi olemuselt samasugune teised on Paluffos ometi palju asju omamoodi. Varemetes hoone on renoveeritud täielikult ökolt, kasutades ainult kohalikke materjale ning säilitades nii palju originaalset kui võimalik. Näiteks peahoone tubades ja koridorides on krohvi alt välja tulnud imelised freskod, mida pole siiski hakatud restaureerima, vaid presenteeritud sellisena nagu nad oma kulunud ilus on.

Maja juurde kuulunud vanas veskis on säilinud massiivsed veskimehhanismid, mida aupaklikult imetlemas käia saab. Abikaasad koguvad antiikmööblit, seega on kogu sisustus põnevalt eklektiline. Ühises söögisaalis on hiiglaslik kamin ja viimase peal tehnika seminaride läbi viimiseks.



Kõige ägedam osa on aga maja taga aias ning see kannab nime bassein. Ei, tiik. Ei, bassein. Tiik-bassein. Bassein-tiik.

Tegemist on basseiniga, mille puhastamiseks ei kasutata grammigi keemiat, sest Paluffos on kõik öko ja looduslik. Selle asemel on aretatud naturaalmajandus tehnoloogia, basseini tagumises osas on eraldi osa veetaimedele. Taimede vahel elavad muuseas konnad ja mõned sisalikud, kes on osa veekogu ökosüsteemist.

Samas on see kõik puhta erksinise põhjaga ja bassein nagu ikka, kui mõni üksik ujujate vahele eksinud loomake välja arvata. Aga kes konna kardab, see ei peagi ökomõnudest aru saama. 

Mulle avaldas see bassein muljet, suurepärane lahendus! Ja muidugi peab mainima ka basseini äärest avanevat täiesti vapustavat vaadet, mida võib oma lamamistoolil lesides silmadega lõputult õgida, konnakoori muusikalised katsetused kõrvus.

Albergo di Pietrasanta, Pietrasanta



Toscana Maremma ehk Liguuria mere äärde pikitud kuurortlinnad jätavad mind enamasti külmaks. Kuid ka sealt võib armsaid kohti leida, näiteks Torre del Lago Pucini või Marina di Pietrasantast 5 kilomeetrit sisemaapoole asuv Pietrasanta vanalinn.

Linn on kuulus oma kunstimeelsuse ja loomingulise õhkkonna poolest. Tänavad on täis pikitud galeriisid ja kunstisalonge. Samasse komplekti kuulub ka Albergo di Pietrisanta, mille kohta on raske öelda hotell, pigem on tegemist hotellilaadse kunstimuuseumiga.

Legend sarnaneb Paluffole. Hotelli omanikud on abielupaar, edukad arhitektid, kes armastavad moodsat kunsti ning nad soovisid avada hotelli omasugustele inimestele. Võõrstemaja on nende võimalus oma kollektsiooni väärika külalisega jagada, kokku on nende kiviseinade vahel väidetavalt 40 miljoni euro väärtuses nüüdiskunsti.

Hotellitoad ise on klassikaliselt täiuslikud. Pärast kivipõrandaid ja lubjatud seinu mõjub pehme vaip teatava teraapiana ning teki funktsiooni täitev sulepilv tõotab tuua hea une.

Hotelli direktriss Barbara on nagu väike särtsuv pähkel, kes on võtnud südameasjaks isiklikult lahendada kõikide külaliste soovunelmad. Võite kindel olla, et teile surutakse pihku Barbara mobiilinumbriga visiitkaart ja korrutatakse lõputult, et helistada võib millal iganes. Kas või siis, kui oled Carrara marmorireservuaari ära eksinud või ei suuda otsustada, millises restoranis restoranis õhtustada. Samas ei ole Barbara sugugi pealetükkiv, ta lihtsalt ongi selline ... eriline.

Lisaks hotellijuhtimisele tegeleb Barbara pulmakorraldusega ning selles on ta kaval nagu rebane. Juristiks õppinud naine ajab oma klientide eest korda kõik Itaalia bürokratiamajanduseks vajalikud dokumendid ning korraldab mängeva kerglusega ilmvõimatuid asju.

Näiteks, mis on pulmakorralduses üks suure arengupotensiaaliga haru? Gay marriages. Barbara liitus mingi kirikusektiga (ma olen nime unustanud), mis toetab samasooliste suhteid ning omad nüüd ainukesena Itaalias õigust väljastada abielusertifikaate geidele. Tegemist pole küll riikliku õigusaktiga, aga mida jumal on üheks kuulutanud, seda inimene ärgu puutugu, eks?

Lisaks on Barbaral õigus korraldada kosher-pulmasid ja India pulmasid, mis pidid ka kõik erilisi lubasi ja teadmisi vajama. Ja kui ta jutusoonele on sattunud, pidage meeles küsida, kuidas ta oma abikaasaga kohtus. Ma pole nii head lugu juba ammu kuulnud.

Borgo la Casaccia, Montaione



Nüüdseks olen ma nende mõtete kirja panemise põhjal jõudnud järeldusele, et inimesed teevad koha ja koht inimesed. Borgo la Casaccia võiks olla täiesti tavaline Toscana hotell, aga ei ole, sest seal on Francesco.

La Casaccia on ajalooliselt olnud nn. postijaam, koht tähtsa “maantee” ääres, kus sai süüa, öömajale jääda ja hobuseid värskendada. Nii et teatavas mõttes on ta olnud hotell päris mitu sajandit. Viimati kuulus valdus ühele vanaprouale (vanaprouad mängivad Itaalias üldse tähtsat rolli, eks), kes selle müüki pani.

Just sellel ajal hakkas Francesco oma kahe vennaga mõlgutama mõtteid, kuhu võiks investeerida päranduseks saadud raha. Ta nägi La Casaccias potensiaali ja nüüd ongi kolm venda hotelliomanikud, kaks vanemat nö. vaikivate partneritena, samal ajal kui noorem sõstrasilm kohapeal toimetab.

La Casaccia on suurepärane koht mõistliku hinnaga Toscana perepuhkuseks. Hotell koosneb kümnekonnast avarast apartemendist, kõigis täisvarustusega köök-elutuba, laia voodiga magamistuba ning kahe eraldi voodiga magamistuba lastele. Maja ees asuvad basseinid, kus lastele on eraldi madala veega osa.

Asukoht Toscanas on suurepärane, see tähendab võimalusi väljasõitudeks huviväärsetesse paikadesse on igas suunas. Aga kui puhkuse eesmärk on lõõgastumine, siis ei pea Montaione külast üldse lahkuma. Supermarketid asuvad 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, esimene restoran La Trattoria on umbes 400 m. 



Miks sa sinna koguaeg tagasi minna tahad, küsis üks lähedal seisev härrasmees minu vaimustuspuhangute peale. Mul lihtsalt on selle Itaaliaga mingi värk... ;)

27.6.12

Leiunurk: For the love of Slovenian seaside

Ega keegi Eestis Sloveenia riigist suurt midagi ei tea. Vähe sellest, et Ljubljana on paeluvalt elujaatav ja sarmikas linnake ning võimsad mäed ja looduspargid pakuvad matkanaudinguid, kõige parem osa Sloveeniast on tilluke jupike maad Aadria mere ääres Itaalia ja Horvaatia legendaarsete rannakuluaaride vahel.

Need mõned Vahemere päikeselises kullas sillerdavad linnad on hästi hoitud saladus, kuhu igaüks ei peagi teed leidma. Kes tahab, käigu edasi seal, kus on päris rannakuurortid.

Koper on linnadest suurim, ajaloohõngulist keskust ümbritseb moodne infrastruktuur sadamate, vabrikute ja superkaubanduskeskustega. Sellel kaitsemüüril ei tasu ennast heidutada lasta ning tüürige kindlameelselt edasi keskuse poole.

Portoroz on kuurortlinn pungil betoonist hotelle ja kasiinosid. Sealt võib läbi sõita ning rannas käia, kui teile meeldivad massisuplused.

Pärleid tasub aga otsida lahesoppi peidetud Izolast või värske kala haisulisest Piranist. Minu süda kuulub viimasele, sest see linn lihtsalt võtab sind oma rüppe ja täidab rõõmuga.

 

Ma olen ka varem korra maininud, et majutuskohtade leidmine tundub kohati nagu saatusest määratud. Ka seekord polnud meil otseselt plaani Pirani pidama jääda, aga pärast lohakat loivamist mööda poolsaare tippu ümbritsevat promenaadi tundus, et tegelikult on kodu käes, leia veel vaid voodi. Piran pole selles mõttes just parim koht, eriti kui 120 € toa eest tundub liigne liialdus. Potsatasime korraks muulikividele jalgu puhkama ja seal ta oli. Otse meie peade kohal kõrguva rõdu küljes rippus “apartement for rent” ja telefoninumber.

Sellised hetked on alati reiside creme de la creme, kui oled leidnud oma ajutise kodu. Selle sama mereäärse majakese esimesel korrusel pooleteistmeetriste müüride vahel asunud korter ei olnud küll midagi erilist (korralik köök, vannituba ja eluruumid), aga isiklik promenaadiäärne terrass naabrite jäätisekohvikust leviva wifiga, loojuv päike, õhtusöök värskest valgest kalast, valge vein ja mis peamine - elu keset kohalikku olu (mammid, papid, koerad, kassid), vot see on see, mis hea veel paremaks teeb.



Ja siinkohal kasutan võimalust reklaamiks, kui keegi veel tahab Sloveenia rannikule sattuda ning otsib mõistliku hinnaga toredat majutust, siis koht on selline:

APARTMAJI SANTINA
Gregorciceva 21, Piran

Tel +38641406833

E-mail: 13.valter@gmail.com

Kohalikke kulutusi:
- 2-toaline apartement mere ääres Pirani vanalinnas, 60 €/ öö (juunis)

- Õhtusöök kahele: värske valge kala ahjus küpsetatud koos värskete kartulite ja oliividega, 2 suurt värsket salatit ja pudel valget veini, 44 €
- 
Hommikusöögiliud hea ja paremaga, värske apelsinimahl, kakao ja kohvi, 23 €



Sloveenia on natuke nagu Eesti - ajaloo poolt räsitud, valesti mõistetud ja alahinnatud, aga    tänapäeval värskendavalt kaunis, omapärane ja mõistliku hinnatasemega maa!