20.2.17

Veel üks veeavarii

Kuidagiviisi olin ma Eesti elades jõudnud õndsatesse kolmekümnendatesse ilma suuremate veeavariideta. Samuti ei suuda ma meenutada sõpru, sugulasi, tuttavaid, kellel oleks olnud sellelaadseid kogemusi. Väljaarvatud lugu korterelamust, kus vannitoas tekkis uputus, mis ujutas alumise naabri elamise ja mille remont tuli ülemistel elanikel kinni maksta. Tapeedivahetus ja seinavärv. 

Ei Soomes. Soomes elatakse veeavariide nimel. 

Sest pole midagi nauditavamat, kui üks mõnus, põhjalik ja piinarikkas "vesivahinko". Vesivahinko-elamus on populaarne harrastus ka mu siinsete sõprade seas. Alati on põnev teiste harrastajatega kogemusi vahetada, võrrelda, kellel tuli rohkem kahjustusi, mida vahetati välja, kui palju maksis, mida kindlustus kattis. Ma julgeks peaaegu käia välja arvamuse, et iga teine soomlane harrastab veekahjustusi. 

Meie kontoris on teadaolevalt olnud veeavarii kahel korral (kord tuli dushikabiini ühendusvoolik lahti ning kogu vesi paiskus kosena läbi lae alumisele korrusele, kord põhjustas veekahjustused kliimaseade). Minu tuttava äsjaremonditud majas katkes eelmisel suvel pesumasina äravoolutoru ning majja sissekolimise asemel koliti üle pooleks aastaks uuesti välja ning tehti kogu remont uuesti. Minu kahel kolleegil on olnud viimase kolme aasta jooksul olnud veeavariid. Meie naabritel põhjustas õhksoojuspump möödunud kevadel kahjustused, mille likvideerimiseks kulus kuid. 

Terve Ounasrinteen kool lammutati kolm aastat tagasi maatasa, sest koolimajale oli niiskuprobleemide tõttu tekinud hallitus, mis hinnati laste tervisele kahjulikuks. Õpilased pääsesid tagasi uude uhkesse koolimajja selle aasta jaanuaris. Samasuguse probleemi ees seisab nüüd Vaaralammen algkool, mille õpilased on kolisid sügisel ajutistesse ruumidesse. 

Meie oma majas oli viimane veeavarii mõned aastad tagasi, kui kaugkütte süsteemi "lämmonvaihdin hajos". Kütteruumi asukohta tõttu said kannatada üks magamistuba, garaaz ja panipaik, mis kõik remonditi. Välja vahetati küttesüsteem, elektrikapp ja kesktolmuimeja.

Kohe läheb käima neljas nädal, kui oleme evakueeritud oma viimase veeavarii eest. Keegi salajane päkapikk või tötskääbus oli nõudepesumasina äravoolu voolikusse torganud tillukese augu, mis nädalaid kellelegi märku andmata vett välja pritsis. Vesi voolas köögikappide alla, seinapragude vahele, kõrvaoleva magamistoa laminaatkatte alla ning väisseina voodri vahele. Oh, seda rõõmu, kui see kõik ükskord avastati. Sellest, mis mina arvasin, et kuivatame põranda saunalinadega ära ja elu läheb edasi, tuli palju massiivsem operatsioon. 

Pool kööki lammutati, põrandad kisuti üles ning majja paigaldati puhurid, mis viimased kolm nädalat ööd ja päevad undanud on. Kohapeal käinud spetsialist hindas niiskustaseme sedavõrd kõrgeks, et kuivatamist tuleb vähemalt nädala võrra jätkata. Kuivatusprotsessi järel tuleb tellida sisekliima analüüs, mille põhjal otsustatakse, kuidas edasi. 

Peab tunnistama, et juba kuu aega kohvrite otsas elamist pole mingi meelakkumine. Meie ööbimiskoht (renditav majake) läheb kindlustusfirmale maksma 200 € iga öö eest. Lisaks muidugi kõik need paranduskulud. 

Remont on muidugi tore. Saangi välja vahetada need jubedad tumepruunid laminaadid ja köögile teha värskenduskuuri. Aga kui kaua see kõik aega võtab? Tahaks lihtsalt koju! 

Ma olen ikkagi kindel, et mu kaassoomlased, remondimehed, niiskusmõõtjad ja kindlustusfirmad saavad veeavariidest mingi salajase perversse rahulduse. 
Või mis nende Eesti raudsete torude saladus on?



11.2.17

La La Lapimaa



"Mis filmi sa viimati kinos vaatamas käisid?" küsis Niko eile, kui me Rovaniemi tillukeses kinosaalis maha istusime. Ma ei suutnud meenutada muud, kui poolteise aasta tagust Londoni Balleti "Pähklipureja" videoülekannet enne jõuluhooaega. Mõned elamused jäävad meelde, teised ei.

Mõned puudutavad veel rohkem. Nagu La La Land, mis pealiskaudselt vaatamisel võib tunduda naivistlik, aga mis eile õhtul puges mu naha vahele. Tegi kurvaks, õnnelikuks, melanhoolseks, mõtlikuks, lootusrikkaks ja lootusetuks, kõike mitu korda ja samal ajal. Nagu mõnuaine, hea seks, hea raamat, hea näidend või muu teos, mille mõju jätkub pärast tarbimist ja mängib su meelte ja mõtetega. Juba kinost välja tulles, teadsin, et see ei olnud veel läbi.

Niko, kes on meil tööl kokana ja vahel teeskleb (?), et teda huvitavad raamatud ja kunstinäitused, ütles, et talle meeldis ka. Ei jäänudki filmi ajal magama. Aga peab nüüd kiirustama, sest on reede õhtu ja 20 minutit on veel aega, et poest saab õllet osta.

Check. Check. Reality check.

Ma armastan oma Lapimaad ja oma põhjala inimesi. Lihtsust. Looduslähedust. Olelusvõitlust tingimustes, mis aastatega on minulegi muutunud tavalisuseks.
Aga vahel, vahel, hiilib hinge mõõtmatu tühjus. Tühjus kultuuriruumi kesisusest. Ajalootaju justkui puudumisest. Sellest, et inimesed näeksid värve, kuuleksid muusikat, tunneksid puudutust. Isegi, kui see tuleb ühe Hollywoodi viimase aja parima linateose kaudu....



6.5.16

Tulvaveed tulevad

Mõne päeva eest andis kohalik uudistekanal hoiatuse, et Ounasjoe ülemjooksul on kogunenud rüsijää, mis kesköö paiku hinnanguliselt murdub ning jõgi on tulvavetele valla. Oleks pidanud kohe mökkile tormama - räägitakse, et jää liikumaminek on võimas vaatepilt. Tulvad on tõstnud jõe mitu meetrit üle kallaste, kõik mu liivarannad ja kaljud on vuliseva vee all peidus.

Selline on siin tavaliselt suvel:

Selline on nüüd:

video




4.5.16

Dingle-tangle Iirimaa

Vasakpoolse liiklusega Iirimaa ei pruugi olla parempoolse liiklusega harjunud autorentija jaoks just unelmate sihtkoht, aga mõistlik ja mõtlev inimene saab suuremate probleemideta hakkama. Iirimaa isetu ilu ja hiirekõrvus kevad on kirgas vaheldus polaarjoone sulalumele ja porile.



Ainult 4 päevaga ei jõua sugugi kõikjale, sest vaatamist on nii palju. Juba Dublinist välja sõites algavad lõputud "lambapõllud" ja kiirteed vätides on mõnus kulgeda läbi väikeste värviliste külade. Metsikud nartsissid vohavad teepervedel ning auto tuhiseb mööda lugematul arvul lossivaremetest. Reisisihiks on Atlandi ookeani rannikud, Dingle poolsaar ja "The Ring of Kerry" ehk ringsõit Kerry krahvkonnas. 



Kohalikud inimesed on siiralt sõbralikud, lobisevad meeleldi maast ja ilmast. Mu meelest on tore ööbida B&B majutuskohtades, eriti väikestes maakohtades. Castlemaine'i lähistel oleme stiilses farmis "Mountain View B&B", kus akendest avaneb vaade Slieve Mishi mägedele ning tagahoovis elavad 6 hobust, 1 eesel, 7 koera ning lehmade-lammaste arv teadmata. Majaemand Bernadette nõustas põhjalikult meie edasist teekonda, andis restoranisoovitusi ning valmists kuningliku hommikusöögi.

Tralees sõitsime mööda hiiglaslikust vanast kivimajast sildiga "Castlemorris House B&B", pöörasime tagasi ning jäime ööbima Cory and Laura 18. sajandil ehitatud koju. Paar, kes pidas Dublinis edukat söögikohta, oli aastaid autoga mööda sõites vana kivimaja ihalenud, kuni see ühtäkki müüdavana oli ning tuli teha kiire otsus. Pere on end sisse seadnud maja esimesel ja 0-korrusel, 6 kauni külalistetoa päralt on maja teine ja kolmas korrus. Õhtuti saab majaisandaga salongis teed juua ning kamina praksumise saatel muusikat kuulata, hommikul serveeritakse elegantses söögitoas viie tärni vääriline hommikusöök kohaliku pagariäri värske toodanguga. 


Aga ennekõike on ikkagi äge loodus ja Atlandi rannik. Kuigi The Ring of Kerry on rohkem tuntud, siis Dingle'i poolsaar on minu meelest uus bucketlist-sihtkoht. Dingle'i lammastel on tõenäoliselt kõige paremate merevaadetega heinamaad. Lambaid ja niitusid jätkub nii kaugele kui silm ulatub. Türkiissinine ookean, valged liivarannad, massiivsed kaljud, metsik tuul. What's not to like?!


Autosõitu tuleb vabalt võtta ja mitte liiga palju planeerida, sest nii jõuab rohkem jälgida maastikku ning võid leida ennast kõige uskumatumatest kohtadest, näiteks dionsauruse jalajägedelt. Või siis oma vaarisa jalajälgedelt. Valentia saare tuletorni lähistel on rannikukaljudelt paljastunud märgid maailma esimeselt kahepaikselt evoultusiooni algaastatuhandetest.

The Tetrapod imprints are thought to date from Devonian times – somewhere between 350 and 370 million years ago. This site is of international significance as it represents the transition of life from water to land – a momentous turning point in evolution and provides the oldest reliably dated evidence of four legged vertebrates (amphibians) moving over land. 


Iga nurga peal võib järgmine viidake anda vihje järgmisele salajasele lahesopile või kaljurahnule. Põhiline on osata nautida suuri maastikke ja vahelduvat ilma. Vihma tibas ikka ja jälle, enne kui päike uuesti pilve tagant välja tuli. Sellest need iiri druiidid laulsidki ja suured luuletajad kirjutasid salme.





16.12.15

Kallis Kunst

Mõnikord ununeb siin "metsas" elades ära, kui väga ma tegelikult (kujutavat) kunsti armastan. Eelmisel nädalal käisime Kerttuga tööasjus Korundis (Korundi House of Culture), kus 1933. ehitatud vanas postidepoos asub Rovaniemi kunstimuuseum.

Vau! Mu sisimad kultuuri-tsakrad liigahtasid äratundmisrõõmus õigete kohtadele ja energiakanalid täitusid voogava kuldse nektariga. Miks ma varem polnud siia tulnud?

Korundi on keskendunud peamiselt moodsale kunstile ning muuseumi kogu hinnatakse üheks Soome parimaks. Kollektsiooni on annetanud Rovaniemile Jenny ja Antti Wihuri, kes alustasid kunstikogumisega 1957. aastal. Hetkel kuulub kogusse üle 3000 Soome nüüdiskunsti taiese, mille valikut saab imetleda iga muuseumikülastaja. Järgmine lõik paneb paljugi perspektiivi:

"The decision to donate the art collection to Rovaniemi was made 15.8.1983. In 1986, in the opening speech of the art museum Rakel Wihuri said that ‘the collection was donated to you because you have nothing here yet’."

Jenny and Antti Wihuri Foundation collection has followed the development of Finnish art from the 40s until now. The collection is not inclusive but it gives a good view of the art from the 60s onwards. The early purchases were pieces of graphics, small sculptures and paintings. The size of the art works has grown much larger and various experiments with materials have come along as well as installations, photo and video art.

Huvitav leid on kunstnik Kaarina Kaikkonen, kes kasutab oma tööde materialiks peamiselt meeste kaelussärke, aga ka naiste kingi, puusuuski ja muud. Vaata fotosid tema töödest siit.

Teisi lemmikuid:

Kirsi Kaulanen, filigraanne metallikäsitlus:


Pia Männikkö, maalriteibi meistriklass


Kim Simonsson, roheline nagu sammal


Tommi Toija, Bad Boy






































Muuseumi teisel korrusel on kuni veebruari lõpuni näitus Soome disaini Grand Old Man-i Tapio Wirkkala töödest. Tema teosed on meile teadmata jõudnud ka Eesti kodudesse ja poelettidele. Näiteks ever-green Finlandia vodka klaaspudel ning palju muud tarbekaupa. Äärmiselt rikastav ja põnev väljapanek.

Ootan põnevusega järgmisi külastusi!

1.12.15

American Cinderella

Paar päeva tagasi tuli siis esimene sellelaadne kliendiküsimus: "I've heard migration is a big problem in Europe - is it safe to travel to Finland?"

Pagulaste vastastel marurahvuslastel on alati argumendiks, kuidas peame oma kultuuri kaitsma. Kõik võõrapärane ohustab kultuuri ja keelt. Aga mis moodi ei häiri kedagi, et möödunud nädalavahetusel lehvis kogu Soome kaubandus mustades lippudes - Black Friday?

Ka Halloweeni tähistavad Soome lapsed täie tõsidusega. Meie sõprade peres on olemas terve luukerede kollektsioon, milledega dekoreeritakse õuduste tuba ning koolide Halloweeni peod juba samm kaugemal lihtsalt "kaupluste turunduskampaaniast". Miks keegi ei nurise võõrkultuuri sissetungiüle?

Ja siit edasi isiklikumaks. Kärgpered ei ole tänapäeval enam mingi imeasi, aga poolaktiivse kõrvaltvaatajana tekitab minus küsimusi ameeriklalik(?) täiuseihalus. Väljastpoolt vaadates peab kärgpere olema täiuslik. Lapsi sunnitakse (jah, sunnitakse) uusi (ja vahetuvaid) poolvanemaid kutsuma emaks/isaks. Uusvanemate eelmistest elude viljasid õdedeks ja vendadeks.

Mul ei ole midagi vendluse vastu, minu arust see on imeline, kui sundsugulased leiavad läheduse ning neist saavad õed. Kuid milleks seda sundida? Meie kärgpere kümneaastane peab oma ema uue mehe eelmisi lapsi kutsuma õdedeks. Neid on kolm ja keegi ei ela koos, vaevu tunnevad. Ma kuulan seda ja mu kõrvad nutavad. Kogu see peremäng käärib. Siit Cinderella võrdlus.

Kultuuri peab säilitama, aga ka arendama. Samamoodi ka pereväärtusi. Miks on sõjapagulaste tundmatud traditisioonid meile suuremaks ohuks kui Black Friday ja võltstäiuslikkus?
Või kas on  üldse milleski õiget ohtu peale meie endi pealiskaudsuse?



21.11.15

Kitsh ja avangard

See oli mu ema, kes avastas kirbukatelt kohalikud maastikumaalid. Ma olen ennegi maininud, et Soome kirbuturud on sootuks teist mõõtu kui Eestis. Müügilettidele ei kuhju ainult kasutatud riided ning lääpatallatud kingad, vaid ka palju põnevat vanavara. 


Siin mu viimane veider leid, ei saanud jätta koju toomata. Põhjala loodusnaivism kohtub perifeeria kitshiga selle parimas mõistes. Kaunis armuhüüdel isametsis on aastakümnendite taguse "rahvakunsti" üks levinumaid motiive, selliseid linnumaale olen näinud mitmeid. Ent vaadakse neid värve! Tundmatu kunstniku ootamatult erksad paradiisitoonid annavad siin avangaristlikud mõõtmed!




Signeering "J F Lemmens" on interneti andmeil välja ilmunud Inglismaal Nottinghamis, Hollandis ja Rootsis. Briti oksjonimaja müüb teost jahikoeraga 200 GBP eest, samal ajal kui minu metsisepildi hallikaspruun versioon on Rootsis müügil 100 SEK-ga. Keegi tütarlaps otsib ühes Rootsi kunstifoorumis taustateavet oma metsast väljuva põdra maali kohta, millel samuti Lemmensi allkiri. Kohalikud eksperdid soovitavad pahaselt lõpetada unistamine nagu oleks tegemist millegi väärtuslikuga ja sõimavad maali suvalise tundmatu allkirjaga kitshiks. 

See avaldus pani mind mõtlema. Ometi räägivad need maalid meile looduse ilust ja (liht)rahva armastusest kaunite kunstide vastu. Kõik need romantilised põhjamaa maastikud, õndsad hetked taluõuedelt, metsloomakesed ja kalapaadid, mis eelmisel sajandil kommertseesmärkidel lõuenditele on jõudnud - mis see siis on? Kas see on kunst? Või ei? Kas kitsh võib mingil hetkel kunstiks muutuda? Kust läheb piir?

Nende mõtiskluste raames koperdasin ühe toreda artikli otsa, kus Ants Juske arvustab Leonhard Lapini 1996. aastal Vaal-galeriis aset leidnud näitust "Kitsh ja avangard". Noppeid:
(---) Lapin võtab nn massikultuuri, kitshi, laadakunsti, porno ja muu "madala" kunsti näited ja "õilistab" need klassikalise avangardi, täpsemalt suprematismi kujundikeelega. Mis see siis kokku on, kas kitsh või avangard, kitsh ja avangard, postMODERNism või POSTmodernISM? (---) Pop flirtis avalikult massikultuuriga, ajades marru Greenbergi- ja Readi-tüüpi "kõrge" kunsti apologeedid. Distantsi "madala" kunstiga tekitas vaid kerge irooniline varjund, kuid kindlasti armastas Andy Warhol jäägitult kitshi. (---) Mina interpreteeriksin Lapini näitust siiski veidi teisiti kui need, kes näevad siin mingit kitshi ja avangardi vastasseisu. Asi on nimelt selles, et ka avangard on muutunud juba ammu kitshiks. (---) Niisiis pole Lapin minu jaoks mitte ühendanud kahte polaarsust, vaid konstateerinud kitshi erinevate vormide olemasolu. See on meie modernismiaegne mälu, mis näeb siin dualismi, tegelikult on see vaid dihhotoomia. (Allikas: Eesti Päevaleht)

Mu Vahemere-türkiis-rohelise männimetsaga isemetsis paelub mind endiselt. Ja veel, milline raam! Kogu see kooslus on nii perversne, et see on lihtsalt nii ilus ja äge. Olgu siis kitsh või ükskõik mis. Loving it.