Kui me laupäeva lõuna paiku Siguldasse jõudsime, oli pidu juba alanud. Terve linn oli rahvariideis lätlasi täis ning rongijaama esisel platsil käis äge laulmine ja tantsuvihtumine. Selline päikeseline Lätimaa tundus lausa imeliselt ilus. Lilledesse ja rohelusse uppuvad külakesed, korda tehtud mõisad, väliterassidega restoranid ja kohvikud.
Siguldast algas "Tirooli teraapiagruppi" jalgrattamatk. Therapy Group ehk neljast Austria naljahambast koosnev sõpruskond käib korra aastas jalgratastega kusagil Euroopas ilma naisteta oma teraapasesseioonil, et taastuda kodus abikaasade hirmuvalitsuse all kogunenud pingetest. Esimesed 2 päeva Lätis ja Eestimaal saigi nendega kaasa sõidetud.
Meie matk algas laskumisega läbi Baltimaade suurima oru. Teate küll, Siguldas see koht, kus kõik eestlased on köisraudteega üle sõitnud. Laskumiskiirus tuli maastikuratta ja laiade kummidega 50 km/h kanti ja oli päris õõvastav ning veel õõvastavam oli langusele järgnev tõus. Ma ei tea, kuidas poisid selle niimoodi hops-lops sõidetud said, ronisin viimase jupi peal lahkelt sadulast ja rühkisin ähkides mäkke. Ega edasi ei läinud ka sugugi mitte kergemaks. Ma ei tea, miks ma olin kujutanud ette rahulikku ja ladusat kulgemist... Kilomeetrite kaupa käis võitlemine vastutuulega, konarliku tee ja pidevate tõusudega. Ei saa just öelda, et tegemist oleks olnud mägise piirkonnaga, aga ratta sadulas omandavad sõnad tõus ja vastutuul hoopis uue tähenduse. Ma ei tahtnud meestest halvem ka olla, nii et higi verd ja pisaraid pritsis pingutusest. Okei, viimaseid küll mitte, aga päris raske oli.
Õnneks kuulus teraapiaprogrammi juurde peatus ja/või söögipaus umbes iga 10-15 km pärast, nii lõime aega laiaks miskis naljakas teeäärses restoranis ja hiljem mõisakohvikus. Mõisate poolest peab Lätile jälle au andma, järjest sõitsime mööda mitmest väga kenasti tehtud häärberist! Ühes viimases kohvikus kogusime energiat kohvi ja magustoiduga, milleks oli hiiglaslik ports küpsetatud jäätist. Väga lahe asi, jäätisele pannakse peale munavalgevaht ja küpsetatakse ahjus kuldseks.
Esimese päeva lõpetasime Limbaži linnakeses (kus taas käis kohalik laulu- ja tantsupidu), distants 56 km, enamus vastutuult, keskmine kiirus ca 20 km/h. Umbes 32 km peal ma mõtlesin korraks, et see sõit ei saa vist iial otsa ja ilmselt ma suren pingutusest siia sadulasse, aga lõppkokkuvõttes läks kõik ikkagi väga hästi.
Limbažis tegime natuke pätti, jätsime selja taha mõned kriitilised kilomeetrid ja sõitsime
CityBike-i bussiga Eestisse Häädemeeste külas asuvasse
Kollamaa puhkemajja. Kollamaa on imetore koht, mida peab energiast pakatav kohalik aktivist Marika. Kirsiks tordi peal oli Marika valmistanud meile ehedat Eesti toitu, mis peale väsitavat päeva mõjus nagu palsam hingele. Smooritud sealiha, kaalikad, kapsad, kartulid, lambaliha-kaalika-kruubipada, samal hommikul valminud värske leib (ja räimeleib ja lihaleib) karulauguvõiga ning samal hommikul valminud suitsuräimed, hapukurgid, kõrvits, porgandikook jne. Kõik oma ja ise ja kodumaine. Suussulav. Ideaalne. Teate küll, lapsepõlv, kodumaa, ajalooline mälu jne. Ma olin sillas. No ja siis muidugi saun ja kõik muu, kokku puhas teraapia!
Järgmisel hommikul oli Marika nõus külalistele natuke koha peal ringi näitama ja nii me käisimegi veel Kosmonautika Puhkekeskus, Kabli RMK Looduskeskuses, Kabli rannas ja Kabli pagari juures. Pagarijuurest külapoest ostsime kaasa hunniku täiuslikke kohupiimakorpe ja need said poe ees pingil külameeste kombel koos kesvamärjukesega ära maitstud.
Seejärel pakkisime end kokku ja hakkasime vaikselt Pärnu poole rühkima, saatjaks mõnus taganttuul. Peatusime veel Tolkuse rabarajal, et vaatetornist loodust imetleda. Sealt ka üks nõme kogemus seoses eestlaste kratimentaliteediga - lukustamata rattad seisid metsas puu najal, kui üks perekond rabarajalt tagasi auto juurde jõudis ning omakeskis arutas (rataste omanikke märkamata), et näe, vedelvad siin head korralikud rattad, tõstaks auto peale, viiks ära. Kuigi kommentaarid olid tehtud nalja vormis, aga esimene mõte on ikka - oh, keegi ei näe, viiks minema!
Pärnu poole jätkus sõit suure Via Baltica ääres, kus meie õnneks oli tookord võrdlemisi väike liiklus. Kui sõiduautod reeglina ratturitest suure kaarega mööda sõidavad, siis kõige jubedamad on rekad, kes jumalteabmispõhjusel pisutki eemale laveerima ei vaevu ja nii tormabki sust järsku meetri kauguselt mööda hiiglaslik mürisev monstrum, mille tuulekeeris su tasakaalu kõigutab. Koos eelmise päevaga tuli distants kokku 100 km, kiirus maanteel tõusis kohati 30-ni, aga enamasti sõitsime 25-28 km/h.
Päikeseline päev muutus Pärnusse jõudes järsku pilviseks uduvihmaks ja nii jäigi romantiline jalutuskäik vanalinnas ja rannapromenaadil järgmist korda ootama. Peale külluslikku õhtusööki saatsime teraapiagrupi puhkama ning põrutasime ise tagasi päris ellu.
Järgmistel päevadel valdas mind spordipohmakas. Ei ole ju maratoniks treeninud, nii et keskmine pulss konstantselt 163 peal tekitas mulle kahepäevase peavalu. Kui lihasevalu võib olla magus valu, siis peavalu pole seda kindlasti. Ma ei ole peavaluinimene.
Therapy group jätkas aga oma rännakuid ning kokku saime alles mitme päeva pärast õhtusöögil Haapsalu Wiigi Kohvikus. Hubane atmosfäär, päikeloojang, head toidud ja suurepärane seltskond kompenseerisid kaunil kevadõhtul praktiliselt välja surnud Haapsalu tühja vaikuse.
Lõpp hea, kõik õnnelikud.
