Ice swimming

Kui keegi oleks mulle selle talve alguseks öelnud, et ma lähen jääauku ujuma, siis ma oleks pidanud ilmselt kahtlustama, et tal võib tõsi taga olla. Kuigi peale sauna ma end lumes rullimas või vette kastmas ei käi.

Sõitsin neljapäeval Rovaniemisse, võtsin rendiauto ja uhasin Ylläse poole. Öö Äkäslompolos ning hommikul asusin end veenma, et tegelikult ma olen ikkagi normaalne (et ma selle kõigega nõus olin).


Tegelikult ei olnudki nii hull. Ausalt. Või siis on see elu mind juba nii palju karastanud, et kui mingi asi on vaja ära teha (välja arvatud kümnemeetrisest kosest alla hüppamine), siis lihtsalt lähed ja teed selle ära.

Pugisin sooja saamiseks tahvli shokolaadi, tegin mõned harjutused ja vulpsasin sisse. Neopreenist sukeldumissokid olid ka ilmselt abiks, sest hoidsid jalad külmetamast. Ulpisin natukene ringi ja siis hops välja.

Välja tulemine oligi kõige vastikum, sest siis tunned külma kõige teravamalt. Vesi naha peal ja naha "sees" jäätub ning üle keha on selline tunne nagu keegi näpistaks ja kraabiks. Aga kui see üle läheb ja soojas oled, siis pole enam hullu midagi. Kolm kupsu tegin naeratus kõrvuni näol, siis soojad riided selga ja soe lõhesupp sisse.


Tulemusi näeb ilmselt millalgi sügisel. :)