Veel üks veeavarii

Kuidagiviisi olin ma Eesti elades jõudnud õndsatesse kolmekümnendatesse ilma suuremate veeavariideta. Samuti ei suuda ma meenutada sõpru, sugulasi, tuttavaid, kellel oleks olnud sellelaadseid kogemusi. Väljaarvatud lugu korterelamust, kus vannitoas tekkis uputus, mis ujutas alumise naabri elamise ja mille remont tuli ülemistel elanikel kinni maksta. Tapeedivahetus ja seinavärv. 

Ei Soomes. Soomes elatakse veeavariide nimel. 

Sest pole midagi nauditavamat, kui üks mõnus, põhjalik ja piinarikkas "vesivahinko". Vesivahinko-elamus on populaarne harrastus ka mu siinsete sõprade seas. Alati on põnev teiste harrastajatega kogemusi vahetada, võrrelda, kellel tuli rohkem kahjustusi, mida vahetati välja, kui palju maksis, mida kindlustus kattis. Ma julgeks peaaegu käia välja arvamuse, et iga teine soomlane harrastab veekahjustusi. 

Meie kontoris on teadaolevalt olnud veeavarii kahel korral (kord tuli dushikabiini ühendusvoolik lahti ning kogu vesi paiskus kosena läbi lae alumisele korrusele, kord põhjustas veekahjustused kliimaseade). Minu tuttava äsjaremonditud majas katkes eelmisel suvel pesumasina äravoolutoru ning majja sissekolimise asemel koliti üle pooleks aastaks uuesti välja ning tehti kogu remont uuesti. Minu kahel kolleegil on olnud viimase kolme aasta jooksul olnud veeavariid. Meie naabritel põhjustas õhksoojuspump möödunud kevadel kahjustused, mille likvideerimiseks kulus kuid. 

Terve Ounasrinteen kool lammutati kolm aastat tagasi maatasa, sest koolimajale oli niiskuprobleemide tõttu tekinud hallitus, mis hinnati laste tervisele kahjulikuks. Õpilased pääsesid tagasi uude uhkesse koolimajja selle aasta jaanuaris. Samasuguse probleemi ees seisab nüüd Vaaralammen algkool, mille õpilased on kolisid sügisel ajutistesse ruumidesse. 

Meie oma majas oli viimane veeavarii mõned aastad tagasi, kui kaugkütte süsteemi "lämmonvaihdin hajos". Kütteruumi asukohta tõttu said kannatada üks magamistuba, garaaz ja panipaik, mis kõik remonditi. Välja vahetati küttesüsteem, elektrikapp ja kesktolmuimeja.

Kohe läheb käima neljas nädal, kui oleme evakueeritud oma viimase veeavarii eest. Keegi salajane päkapikk või tötskääbus oli nõudepesumasina äravoolu voolikusse torganud tillukese augu, mis nädalaid kellelegi märku andmata vett välja pritsis. Vesi voolas köögikappide alla, seinapragude vahele, kõrvaoleva magamistoa laminaatkatte alla ning väisseina voodri vahele. Oh, seda rõõmu, kui see kõik ükskord avastati. Sellest, mis mina arvasin, et kuivatame põranda saunalinadega ära ja elu läheb edasi, tuli palju massiivsem operatsioon. 

Pool kööki lammutati, põrandad kisuti üles ning majja paigaldati puhurid, mis viimased kolm nädalat ööd ja päevad undanud on. Kohapeal käinud spetsialist hindas niiskustaseme sedavõrd kõrgeks, et kuivatamist tuleb vähemalt nädala võrra jätkata. Kuivatusprotsessi järel tuleb tellida sisekliima analüüs, mille põhjal otsustatakse, kuidas edasi. 

Peab tunnistama, et juba kuu aega kohvrite otsas elamist pole mingi meelakkumine. Meie ööbimiskoht (renditav majake) läheb kindlustusfirmale maksma 200 € iga öö eest. Lisaks muidugi kõik need paranduskulud. 

Remont on muidugi tore. Saangi välja vahetada need jubedad tumepruunid laminaadid ja köögile teha värskenduskuuri. Aga kui kaua see kõik aega võtab? Tahaks lihtsalt koju! 

Ma olen ikkagi kindel, et mu kaassoomlased, remondimehed, niiskusmõõtjad ja kindlustusfirmad saavad veeavariidest mingi salajase perversse rahulduse. 

Või mis nende Eesti raudsete torude saladus on?

Tulvaveed tulevad

Mõne päeva eest andis kohalik uudistekanal hoiatuse, et Ounasjoe ülemjooksul on kogunenud rüsijää, mis kesköö paiku hinnanguliselt murdub ning jõgi on tulvavetele valla. Oleks pidanud kohe mökkile tormama - räägitakse, et jää liikumaminek on võimas vaatepilt. Tulvad on tõstnud jõe mitu meetrit üle kallaste, kõik mu liivarannad ja kaljud on vuliseva vee all peidus.

Selline on siin tavaliselt suvel:

Selline on nüüd:

Sinisest silmast ja "maakas" olemisest

Eile õhtupimeduses toimus mul ootamatu kohtumine härra Murphyga.

Samal ajal kui mina kummardusin allapoole, et autos istuvale koerale kaelarihma kinnitada, sööstis erutatud terjer väljapoole, riivates autoust, mille tulemusena selle terav nurk mulle silmaauku kolksatas. Kirusin koera ja autot, pühkisin pisaraid ning palvetasin, et sellest nähtavat märki ei jääks.

Tulutult. Seetõttu istun lennujaamas ja olen teel Londonisse oma firmat esindama potisinise või nüüd ehk juba punakasmustja silmaga.

Mul ei ole enne sinisilma olnud, seetõttu on kogemus mulle täielikult uus. Teatud määral ajab ahastusse ning natuke intrigeerib. Peeglisse vaatamine paneb võpatama ning peast jooksevad läbi erinevad stsenaariumid, mida pealtvaatajad minu olukorrast ette kujutavad. "Lõi end ise autouksega" ei ole tõenäoliselt esimene asi, mis pähe lööb. Profipoksija ka mitte. Tunnen ennast natuke nagu joodik. Või siis joodiku naine.

Olles viimased 4 aastat peamiselt Lapimaa tundrates tuult tallanud ja igapäevase elu polaarjoonele ülesehitanud, pean tunnistama, et minust on saanud üsna esmaklassiline maakas. Teksad, kummikud ja jope, Crocksid ja Coretex, seljakott ja pussnuga asendasid aeglaselt, aga järjekindlalt Tallinna elegantse kontoriroti sharmantsed kleidid, käekotid ja kontsakingad.
Juba teist aastat ei tunne ma ennast "linna" naastes enam päris kindlalt. Mu viisakad madalsaapadki kuuluvad Crocksi valikusse, arvuti on lihtsaim toppida seljakotti ning T-särk ei ole ainult spordiriietus. Esmatähtis on mugavus. No vot, ja reisi siis sellisena Londonisse. Sinise silmaga. Niigi on tunne, et oleks pidanud lennukisse peoriided selga panema.

Kõik ütlevad, et tähtis on jääda iseendaks, aga see ma ju olengi. Coretexi-laplasesks digimuutunud endine linnabeib. Loodetavasti läheb vähemalt paistetud esmaspäevaks alla. 

Operatsioon mööbli päästmine

Koskenkorva (minu valduste) varade hulka kuulub ka mahajäetud hallitav elumaja, milles leidub igasugust vanaaegset mööblit. 70-ndatel aastatel on vana palkmaja löödud üle mineriidi-nimelise seinaplaadiga, mis sarnaselt eterniidile on tänaseks kuulutatud mürgiseks ja ebasobivaks eluasemetele. Et mineriit on takistanud tühjalt seisva puithoone loomulikku "hingamist", ongi tekkinud hallitus ning uhke kiviahjuga vana maja peab minema millalgi lammutamisele.

Seega alustasin mööbli päästmise operatsiooniga. Esimesteks katsejänesteks on 2 pildil olevat tooli ning puitsohva. Kaunis maalingutega kummut pole veel kaamera ette jõudnud. Kuigi kõik esemed on kaks nädalat tuuldunud, pole kopitushais kadunud.

Võtsin täna esimest korda kätte kuumaõhu-puhuri ning lihvimismasina. Ühe tooli olen kolme tunniga kenasti puhtaks saanud, teiste projektidega tegin algust. Järgmiseks pean ilmselt tegema hallituspesu ning siis võib hakata mõtlema õlitamisele/värvimisele vms.

Naabrimees vaatas minu ponnitusi ja teatas tunnustavalt, et ma päästan kultuuri. Respect.

Mökki-elu uudiseid

 1. Seoses hoogsa niitmisega, proovisime natuke heina teha. Linnakoer Anti on muutunud looduslapseks ning leidis päeva parima pesa heinakuhjas. :)

2. Suurem siseremont hakkab võtma lõpupöördeid. Lagi, seinad, soemüür ja seinad on käsitletud. Ootan pikisilmi mööbli sissetoomist. Pisiremonte jätkub veel mõneks ajaks.

3. Õppisin täna spinninguga kala püüdma. Kerttu, Anti ja Siiri võtsid samal ajal päikesevanne. Meil on superäge jõgi ja kaljud!

35! :)

Seminaarinmäen mieslaulajat

"What kind of a cocktail you get if you mix:
1 cup of Monty Python
1 cup of Stomp
An ounce of Beatles
Spoonful of Rammstein?

You get SEMMARIT one of the most famous show groups in Finland. The live show of this a cappella group of 21 men is a mixture of music, humour, dance and drama, spiced with guts, glory and the latest audiovisual technology. A trademark of this group is a visually effective, mind-blowing live performance. It´s not a band, it´s not a choir – it´s something else for you to figure out!"



Eelmisel nädalal pidasime Rovaniemis Jutajaiset Folk Festivali. Ligi 5 päeva oli linn täis igasugu üritusi ja esinemisi, konserte, teatrietendusi, vennesrahvaste tantsuansambleid ostukeskuses jne.
Reede päeval kunstimuuseumi hoovist läbi jalutades, komistasin kogemata millegi enneolematu otsa. Laval harjutasid meesterahvad a capella laulmist. Kuuldu oli nii paeluv, et lõpmatust vihmasajust hoolimata otsustasime "Seminaarinmäen mieslaulajate" ehk Semmarite kontsertile minna.

Tuleb tunnistada, et Soome muusika, millesse olen varem suhtunud enamasti halvustavalt, on mind üllatanud enamal kui mõnel korral. Semmarite täiuslikkuseni viimistletud laulu-tantsu-näitlemis-show lõi täiesti pahviks. Soomes tehakse sellist asja? Päriselt? Nii musikaalne, teravmeelne, eneseirooniline, lustakas, kohati hea ja halva maitse piire kompav esitlus oli midagi enamat kui lihtsalt meeskoor. Ansambel on tegutsenud 25 aastat ning on kuuldavasti üks Soome edukamaid muusikaekspordi artikleid.

Et ülalolev showcase-video ei anna tegelikult ülevaadet, kui võimas on live-esitlus, siis juhul, kui bänd peaks taas Eestis esinema - kõik kindlasti vaatama!

Heade mõtete terrass

Selline suvine terassimõnu sai lõpuks valmis mu "mummola" ukse ette.

Ostsin Ikeast soodushinnaga naljaka diivanilaadse mööblitüki, millele polnud patju kaasa anda. Istumispõhi valmis poroloonist ning seljatoe padjad tulid Prismast. Siia paistab soe õhtupäike, aga tavaliselt seda pikkalt nautida ei saa, sest sääsed ja kihulased tahavad pidurooga süüa. Roosa võrk võimaldab kõigest hoolimata diivanile kerra pugeda ja raamatut lugeda või lapsevanematega skaipida.

Tulemus on hubane ja armas, olen väga rahul! :)

Lihtsalt hea

Tuleb veel üks retseptipostitus. Tegin kogemata nii head süüa, et Ilkka küsis: kust see sul tuleb?
Roog on väga lihtne ja sai alguse sellest, et toidupoes oli sooduspakkumine hakklihale. Kodus vaatasin mõtlikult külmkapi sisu ja otsustasin valmistada

LIHAPALLID

800 g looma-hakkliha
2 dl riivsaia
4 dl vett
2 muna
1 suur või 2 väikest sibulat
küüslauku
soola, pipart, maitseürte

1. Pane riivsai vette likku. Vee võib asendada ka piimaga
2. Haki sibulad ja küüslauk võimalikult peeneks (mina kasutan köögikombaini lõikurit) ning kuumuta pannil kergelt kuldseks
3. Sega suures kausis hakkliha, munad, sibulad ja riivsai
4. Lisa maitseained, kui tahad võrtsikamaid võib maitse järgi igasuguseid vürtse lisada
5. Sega veelkord läbi, mina teen seda kätega
6. Vormi hakklihast käte vahel umbes 4cm läbimõõduga pallid ning aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile
7. Küpseta 225C ahjus umbes 10 minutit, võta see pann välja ning pööra pallidel külge. Küpseta veel 10-15 minutit ning võta plaaditäis välja jahtuma.

Nojah, mis siis edasi nendega teha? Kuskilt meenusid mingi toiduajakirja pildid lihapallidest tomatikastmes.

TOMATIKASTE

Purgi või pakitäis purustatud tomateid
Magusat chillikastet
Soola, pipart

Kuumuta tomatikaste pannil ning maitsesta pisut vürtsikamaks. Lisa lihapallid ning kuumuta läbi. Peale haki näiteks rohelist sibulat.
Kui kõik see valmis oli, keetsin lõpuks kõrvale veel riisi.

Lausa ime, kuidas nii lihtne toit saab olla nii hea, et lakkusime taldrikud ka üle. Teen teinekordki! :)

Šokolaadi-juustukook

Selle hea ja lihtsa koogiretsepti leidsin kusagilt Soome ajakirjast. Pärast esimest katsetust oli tulemus sedavõrd meeldiv, et salvestaks kindlasti ka edasisteks kasutuskordadeks.

Vaja läheb:

- 18 Domino Original küpsiseid
- 2 spl võid sulatatult
- 2 pakki Philadelphia toorjuustu
- 1,5 dl suhkrut
- 1 tl vanillsuhkrut
- 200g šokoaadi sulatatult (vastavalt maitsele tumedamat või heledamat)
- 3 muna

PÕHI:
1. Purusta küpsised kiirelt köögikombainis, sega sulatatud võiga ning suru lahtikäiva koogivormi põhjale.
2. Küpseta 175C ahjus 10 minutit

PEALNE:
3. Pane šokoaad veevannile sulama
4. Sega 2 pakki toorjuustu suhkrutega ning lisa sulanud šokoaad, sega.
5. Munad lisatakse segule ükshaaval
6. Kalluta segule põhjale ning pane vorm ahju 1 tunniks.
7- Eemalda ettevaatlikult koogivormi äär ja jäta kook jahtuma. Tahenemisaeg enne söömist on vähemalt 4 tundi, mida pikemalt kook seisab, seda paremaks tegelikult läheb. Ma olen pannud ka õue jahtuma, et söömisprotsessi kiirendada.
8. Enne serveerimist võta suure noa abil ära ka koogivormi põhi ning libista selle asemel kenale vaagnale.

Originaalretsept soovitab kaunistada vahukoore ja marjadega, aga täitsa tavaline versioon on ka rohkem kui küllalt. Sööjate heakskiit olemas. :-)

Poleks osanud seda ise paremini öelda

"Soomlased ja eestlased on tegelikult väga sarnased. See, mida ma eestlaste juures hindan, on selline teatud hulljulgus. Eestlastel on rohkem loomingulist lähenemist ja suutelisust liikuda kiiremini kui soomlaste. Siin on jälle liiga palju küünilisust, kui see hakkab käitumismustritesse tulema, siis see ei vii eriti mitte kuskile," ütles Soome suursaatkonna pressi- ja kultuurinõunik Marjo Näkki.

Loe juurde: http://menu.err.ee/uudised/elu/f2df1e4a-2118-4bc8-8bf7-78635bd4c4cb

Virolaisena Lappissa

Rakkaus Lappia kohtaan voi syttyä äkkiarvaamatta. Ennakkoluuloton unelmointi voi auttaa löytämään uuden työpaikan ja avata uusia mahdollisuuksia.

Annekreet Heinloon mukaan hänen läheinen suhteensa Suomeen sai alkunsa sattuman kautta. ”Minä en etsinyt sitä, eikä se minua, niin vain kävi”, hän kertoo itse. 

Selline lugu siis: http://www.tuglas.fi/index.php?id=1774

What is your name?

Another day me and Ilkka had a conversation about Finnish and Sami language, especially about the small orthodox tribe (less than 1000 people) called "Koltti-Sami" or "Skolt-Sami". They are known for their quite specific family names, so we were joking about how to "koltti-samitize" our own names.

That made me Google about Sami names in general and I found a website of Nordic names with quite fascinating selection. My absolute favourites are:

Uksáhkká (sounds almost like Uga-chaka)
Sami name, combination of Sami uksa = 'door' and Sami áhkká = 'wife, woman, mother'
In Sami Mythology, Uksáhkká is a goddess who lives beneath the door. She protects babies, especially when they start to walk. Her sisters are Juoksáhkká and Sáráhkká.

Juoksáhkká
Sami name, combination of Juoksa = 'bow* and Sami áhkká = 'wife, woman, mother'
In Sami Mythology, Juoksáhkká is a goddess who lives beneath the back of the tent or house, behind the fire place. She decides wheather an unborn baby will become a girl or a boy.

Sáráhkká
Sami name, combination of an unknown first element which might be related to a Sami verb meaning 'to separate, to devide' and Sami áhkká = 'wife, woman, mother'
In Sami Mythology, Sáráhkká is a spin goddess who lives beneath the fire place. She creates the bodies of babies in her own body and puts them into the wombs of women so they become pregnant.

How cool is that?
I have never met anyone with those names, but I could use one for my alter ego. :D

I also found really intriguing names from Greenland:

Piloqutinnguaq, Greenlandic name = 'sweet little leaf'
Aaggaataat, Greenlandic form of Agathe
Fariitariikka, Greenlandic form of Frederika
Maliinannguaq, Greenlandic name = 'sweet little one to follow'
Oqitsoq, Greenlandic name = 'she, who is lightweight'
Sikkersoq, Greenlandic name = 'blossom'

I wonder if the authorities would accept my inquiry to change my name officially to Sikkersoq-Uksahkka? Or Sarahkka-Maliinanguaq? Or even just Piloqutinnguaq? I really love those names!

Well, I think I will still keep mine - it is already difficult enough for the many foreigners, but at least I can pronounce it myself. :-)

Getting ready for the next adventure

Four persons leaving
Arto (1000 Mudracer) + Miksu (650 cc)
Sami (Can-Am Outlander 650 cc) + Annekreet (Can-Am Outlander 500 cc)
Arto's jeep + trailer

- drive shafts, front and back both sides (4)
- control arms (4)
- 2 lower arms
- drive shaft gaiters (Arto)
- aluminium covers
- variable Belt straps (4)
- basic tools
- fire extinguisher
- satellite phone
- food that is required
- day hydration pack + water, raisins and chocolate
- off-road tires 12 inches wide at the front and rear, or 12 rear and 10 front
- sleeping bags
- mattresses
- tent
- 10 liter canisters and extra fuel

Third Culture Kid syndrome (TCK)

You know you are TCK when:

1. You can curse convincingly in at least five different languages. / check
2.  To everyone’s confusion, your accent changes depending on who you’re talking to. / check (amazes also myself every now and then)
3. And you often slip foreign slang into your English by mistake, which makes you unintelligible to most people. / check (you should hear the weird language we are talking up in Lapland
4. You’re really good at calculating time differences, because you have to do it every time you call your parents. / check (almost)
5. Your passport looks like it’s been through hell and back. / check
6. You have a love-hate relationship with the question “Where are you from?” You have both a short and long answer ready, and you pick one depending on who’s asking. / check (sometimes if too many people ask it in a short period, I tend to forget what did I finally told them...)
7. You’ve spent an absurd and probably unhealthy amount of time on airplanes. / check (and airports)
8. Your list of significant others’ nationalities reads like a soccer World Cup bracket. / check
9. Your circle of good friends is as politically, racially, and religiously diverse as the United Nations. / check
10. You’ve had the most rigorous sensitivity training of all: real life. / check
11. You know that McDonald’s tastes drastically different from country to country. / check
12. You’re a food snob because you’ve sampled the best and most authentic of every possible cuisine. / check
13. You don’t call it “home.” You call it “passport country.” / kind of, see point 6.
14. You often find yourself singing along to songs in languages you don’t speak or understand. / check
15. You feel incredibly lucky to have loved ones and memories scattered all over the globe. / check
16. You know better than anyone else that “home” isn’t a place, it’s the people in it. / check
17. And you can’t wait to see where your life adventure takes you next. / check

TCK by heart

I'm free like a Flying Demon

Leiunurk: Toscana villade lood

Võite mind aupaklikult kutsuda ka Vana-Euroopa Salapaikade Ordu varalaeka auvõtmehoidjaks! Ma lihtsalt sattun alatasa sellistesse ägedatesse kohtadesse, et ise ka imestan, kuidas see nüüd juhtus. Itaalia on selliste kohtade osas esirinnas, sest pool riiki on täis pikitud pisikesi ajaloolisi villasid, kindluseid ja lossikesi. Küsimus seisneb selles, kuidas nendele müüridele elu sisse puhuda.

Villa Buonisegna, Rapolano Terme lähedal



Esimene märk sellest, kuhu kohe jõudma hakkad, on õige teeviida juures asfaldilt kruusateele pöörates. Tolmupilv tuules, lookleb rada lõputute viinamarjapõldude vahel ja pöörab siis suursugusele küpressialleele, mille lõpus troonib majesteetlikult proua Villa Buonisegna.

Tunne on umbes selline, nagu oleks jõudnud maale vanaema juurde. Ainult, et vanaema on juhtumisi mingi veiniimpeeriumi pärijanna. Nojah, vanaema on siinkohal väljamõeldis, sest päriselus elab selles kohas hoopis pärijanna Daniela, kes sihikindlalt juhib sajandeid oma perekonnale kuulunud veinimõisa, oliiviõli tootmist ning võtab vastu majasse saabuvaid külalisi.

Villa on võimas. No muidugi, mitte nagu Versailles’ või mõni muu taoline, aga sisse astudes käib korraks läbi aupaklikuse jõnks. Esimese korruse söögisaali kõrges laes on maalitud uhke perekonnavapp. Teise korruse keskmes asub hiiglasliku kaminaga ühiskasutusel olev elutuba ning sellega külgnevad 6 avarat magamistuba. Antiikse mööbli ja võlvitud lagedega.

Kõrvalhoonetesse paigutatud apartementide hulgast võib valida erineva suuruse ja kujuga lahendusi, igal ühel oma väike aiake või terrass, mõnel isegi kamin, kuhu võib jahedamal õhtul tule teha. Maja taga aias on muidugi Toscana maaelu mõnude juurde kuuluv kohustuslik element - kaks kirgastavalt jaheda veega basseini.

Külalistele teeb Daniele isiklikult mõisas ekskursiooni, räägib veinidest ja oliiviõlist ning tahtmise korral võid “koduveini” või muid mõisas toodetavaid hoidiseid kastide kaupa ka kaasa osta. Korra nädalas korraldab ta suure piduliku õhtusöögi, kus pakutakse perekonna retseptide järgi kohalikust värskest toorainest valmistatud piduroogi ja loomulikult veini, veini ja veelkord veini...

Ma olen täiesti veendunud, et just selline võiks olla minu Itaalia vanaema.

Borgo La Bagnaia, Siena lähedal



Hoopis teistsugune vanaema on seotud Siena lähedal asuva Borgo La Bagnaiaga, mis tänapäeval on pigem hiiglaslik luksuskuurort kui maamõis. Ja vanaema ei ole päris vanaema, vaid pigem VÄGA ekstsentriline, VÄGA rikas vanadaam, kohaliku meediaimpeeriumi pärijanna, kes raskete rahade eest ostetud kunagisel maavaldusel rahuldab oma disainikirge.

Just tema käe järgi on kujundatud kõik hotelli interjöörid. Kas ma mainisin juba sõna ekstsentriline? Näiteks kärtspunane hiiglaslik konverentsikeskus on Toscana piirkonna üks suuremaid ja uhkemaid. Hiiglaslikud saalid seminaride ja muude ürituste pidamiseks on ehitatud nutikalt mäekülje sisse nii, et ülaltpoolt vaadates imetled vaid verivärske golfiväljaku perfektse muruga väljasid.

Väljakute juurde kuulub oma golfiklubi, Vana-Inglise stiilis a la Itaalia sisustatud elustiilikeskus, mille suurejoonelises kaupluses müüakse proua hobikorras disainitud golfivarustust, kotte, nahkgalanteriid jne. Valduse teises servas asub veel kuurorti juurde kuuluv vanasse tööistemajja ehitatud 4* hotell ja laudast ümber ehitatud luksuslik Buddha Spa.

La Bagnaia on selline koht, kuhu põgeneksid need, kes tahavad kõigest eemale saada, kuid nautida ometi täisväärtuslikku puhkust. Sellel piiratud alal on olemas peaaegu kõik.

La Corte dei Papi, Cortona lähedal



Relais Corte dei Papi on esmapilgul tüüpiline Toscana kivimaja. Täpsemalt öeldes, Papi perekonnale kuuluv iidvana kivimaja. Kui astute sisse ja kohtate tagasihoidlikult sarmikat noormeest hõbedaste niitidega pikkades tumedates juustes, olete kohtunud Davidiga.

Unista suurelt, kõlas David Papi moto, kui ta majast luksuslikku võõrastemaja voolima hakkas. Pikapeale on ta saavutanud selle, et enamik kliente tuleb iga aasta puhkuseks tagasi, olles nõus maksma 400-500 eurost letihinda öö kohta. Nüüd on Davidil uus unistus, ehitada juurde 8 sviiti, milledes on mullivann ja Türgi saun toas ning veel üks mullivann terrassil.

Davidi sisekujunduslikud eelistused ei ole sugugi nii tagasihoidlik, kui tema olek, Relais toad on pehmelt öeldes suurejoonelised. Tõenäoliselt tunneks siin end koduselt ka Prantsusmaa Päikesekuningas.

Ometi on kogu see küllus täpselt maitsekuse piiri peal, mida ei ole nagu otseselt üle ega puudu. Davidi sõbralik-aupaklik kohalolek, gurmeerestoran, türkiissinine bassein, lopsakas lilleaed ja kõik see pudru-mudru loovad Corte dei Papis lõputu nautlemise aura, mis on ilmselt püsiklientuuri tekkimise aluseks.

Ja kuid õhtusöögi juurde pakutakse veini, tasub kiigata pudelil ilutsevat Papi vappi. Ega me eriti veini ei tooda, muheleb David, ainult nii natukene oma tarbeks... Muuseas, ta ise elab koos perekonnaga seal samas majas ülemisel korrusel.

Il Borghetto Country Inn, Chianti



Tahaks näha mõnda kaasmaalast, keda Chianti maastikud õhkama ei pane. Minu meelest on isegi sealne õhk veinist ja selle tegemisest läbi imbunud, selline veidi joovastama panev.

Il Borgetto on klassikaline juhtum. Võõrastemaja on vaid osa perekonna tegemistest, põhiaur kulub veinitootmisele, mida juhib perepoeg ning oliivide eest vastutab tema õde. Illaria on läbi ja lõhki ärinaine, see on tema maa ja tema business ning külaline on siin külaline, mitte kuningas.

Sisutuse poolest meeldib il Borgetto mulle isegi enim, sest siin on kõige kodusem tunne. Kui muidu on Toscana majutuskohtade stiil võrdlemisi kõle (kivipõrandad, metallvoodi, raskest puidust kummut), siis siin on rohkem soojust ja kodusust. Kogu maja ongi nagu üks suur kodu, näiteks, kui mõni külalistetuba on vaba, ei panda seda lukku vaid uksed on avatud nagu kodus ikka. Ja teised külastajad võivad soovi korral sisse piiluda kui soovivad.

Illaria kõige ägedam plaan on minu arvates nn. isikliku oliiviõli pakett. See tähendab, et sügisel saab tulla Borghettosse, osaleda oliivikoristusel, viia marjad veskisse ning saadud kogused oliiviõli kuuluvad sulle. Paketti sisse kuulub isegi pudelite personaalne markeerimine, see tähendab, et võid kujundada endale meeldivad etiketid, mis vedela kulla pudelikesi kaunistavad.

Ja muidugi käib asja juurde veinide degusteerimine, kui veab, viib Illaria paarisaja meetri kaugusele koju, mille keldris avanaeb totaalne veinivõlumaa.

Paluffo, Chianti



Kui üks klassikaline versioon Bella Toscana elustiilist on kogu elu oma perekonnapärandi nimel, siis teine laialtlevinud juhtum on valgekraede naasmine oma juurte juurde.

Paluffo nimelist villat peavad Luca ja tema abikaasa Liana, kelle perekonnale see valdus ajalooliselt kuulus. Mõlemad elavad ja teevad karjääri Milanos, mõis on mõlema ühine hobi, kuhu nad igal võimalusel suurlinnast kohale kihutavad.

Kuigi olemuselt samasugune teised on Paluffos ometi palju asju omamoodi. Varemetes hoone on renoveeritud täielikult ökolt, kasutades ainult kohalikke materjale ning säilitades nii palju originaalset kui võimalik. Näiteks peahoone tubades ja koridorides on krohvi alt välja tulnud imelised freskod, mida pole siiski hakatud restaureerima, vaid presenteeritud sellisena nagu nad oma kulunud ilus on.

Maja juurde kuulunud vanas veskis on säilinud massiivsed veskimehhanismid, mida aupaklikult imetlemas käia saab. Abikaasad koguvad antiikmööblit, seega on kogu sisustus põnevalt eklektiline. Ühises söögisaalis on hiiglaslik kamin ja viimase peal tehnika seminaride läbi viimiseks.



Kõige ägedam osa on aga maja taga aias ning see kannab nime bassein. Ei, tiik. Ei, bassein. Tiik-bassein. Bassein-tiik.

Tegemist on basseiniga, mille puhastamiseks ei kasutata grammigi keemiat, sest Paluffos on kõik öko ja looduslik. Selle asemel on aretatud naturaalmajandus tehnoloogia, basseini tagumises osas on eraldi osa veetaimedele. Taimede vahel elavad muuseas konnad ja mõned sisalikud, kes on osa veekogu ökosüsteemist.

Samas on see kõik puhta erksinise põhjaga ja bassein nagu ikka, kui mõni üksik ujujate vahele eksinud loomake välja arvata. Aga kes konna kardab, see ei peagi ökomõnudest aru saama. 

Mulle avaldas see bassein muljet, suurepärane lahendus! Ja muidugi peab mainima ka basseini äärest avanevat täiesti vapustavat vaadet, mida võib oma lamamistoolil lesides silmadega lõputult õgida, konnakoori muusikalised katsetused kõrvus.

Albergo di Pietrasanta, Pietrasanta



Toscana Maremma ehk Liguuria mere äärde pikitud kuurortlinnad jätavad mind enamasti külmaks. Kuid ka sealt võib armsaid kohti leida, näiteks Torre del Lago Pucini või Marina di Pietrasantast 5 kilomeetrit sisemaapoole asuv Pietrasanta vanalinn.

Linn on kuulus oma kunstimeelsuse ja loomingulise õhkkonna poolest. Tänavad on täis pikitud galeriisid ja kunstisalonge. Samasse komplekti kuulub ka Albergo di Pietrisanta, mille kohta on raske öelda hotell, pigem on tegemist hotellilaadse kunstimuuseumiga.

Legend sarnaneb Paluffole. Hotelli omanikud on abielupaar, edukad arhitektid, kes armastavad moodsat kunsti ning nad soovisid avada hotelli omasugustele inimestele. Võõrstemaja on nende võimalus oma kollektsiooni väärika külalisega jagada, kokku on nende kiviseinade vahel väidetavalt 40 miljoni euro väärtuses nüüdiskunsti.

Hotellitoad ise on klassikaliselt täiuslikud. Pärast kivipõrandaid ja lubjatud seinu mõjub pehme vaip teatava teraapiana ning teki funktsiooni täitev sulepilv tõotab tuua hea une.

Hotelli direktriss Barbara on nagu väike särtsuv pähkel, kes on võtnud südameasjaks isiklikult lahendada kõikide külaliste soovunelmad. Võite kindel olla, et teile surutakse pihku Barbara mobiilinumbriga visiitkaart ja korrutatakse lõputult, et helistada võib millal iganes. Kas või siis, kui oled Carrara marmorireservuaari ära eksinud või ei suuda otsustada, millises restoranis restoranis õhtustada. Samas ei ole Barbara sugugi pealetükkiv, ta lihtsalt ongi selline ... eriline.

Lisaks hotellijuhtimisele tegeleb Barbara pulmakorraldusega ning selles on ta kaval nagu rebane. Juristiks õppinud naine ajab oma klientide eest korda kõik Itaalia bürokratiamajanduseks vajalikud dokumendid ning korraldab mängeva kerglusega ilmvõimatuid asju.

Näiteks, mis on pulmakorralduses üks suure arengupotensiaaliga haru? Gay marriages. Barbara liitus mingi kirikusektiga (ma olen nime unustanud), mis toetab samasooliste suhteid ning omad nüüd ainukesena Itaalias õigust väljastada abielusertifikaate geidele. Tegemist pole küll riikliku õigusaktiga, aga mida jumal on üheks kuulutanud, seda inimene ärgu puutugu, eks?

Lisaks on Barbaral õigus korraldada kosher-pulmasid ja India pulmasid, mis pidid ka kõik erilisi lubasi ja teadmisi vajama. Ja kui ta jutusoonele on sattunud, pidage meeles küsida, kuidas ta oma abikaasaga kohtus. Ma pole nii head lugu juba ammu kuulnud.

Borgo la Casaccia, Montaione



Nüüdseks olen ma nende mõtete kirja panemise põhjal jõudnud järeldusele, et inimesed teevad koha ja koht inimesed. Borgo la Casaccia võiks olla täiesti tavaline Toscana hotell, aga ei ole, sest seal on Francesco.

La Casaccia on ajalooliselt olnud nn. postijaam, koht tähtsa “maantee” ääres, kus sai süüa, öömajale jääda ja hobuseid värskendada. Nii et teatavas mõttes on ta olnud hotell päris mitu sajandit. Viimati kuulus valdus ühele vanaprouale (vanaprouad mängivad Itaalias üldse tähtsat rolli, eks), kes selle müüki pani.

Just sellel ajal hakkas Francesco oma kahe vennaga mõlgutama mõtteid, kuhu võiks investeerida päranduseks saadud raha. Ta nägi La Casaccias potensiaali ja nüüd ongi kolm venda hotelliomanikud, kaks vanemat nö. vaikivate partneritena, samal ajal kui noorem sõstrasilm kohapeal toimetab.

La Casaccia on suurepärane koht mõistliku hinnaga Toscana perepuhkuseks. Hotell koosneb kümnekonnast avarast apartemendist, kõigis täisvarustusega köök-elutuba, laia voodiga magamistuba ning kahe eraldi voodiga magamistuba lastele. Maja ees asuvad basseinid, kus lastele on eraldi madala veega osa.

Asukoht Toscanas on suurepärane, see tähendab võimalusi väljasõitudeks huviväärsetesse paikadesse on igas suunas. Aga kui puhkuse eesmärk on lõõgastumine, siis ei pea Montaione külast üldse lahkuma. Supermarketid asuvad 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, esimene restoran La Trattoria on umbes 400 m. 



Miks sa sinna koguaeg tagasi minna tahad, küsis üks lähedal seisev härrasmees minu vaimustuspuhangute peale. Mul lihtsalt on selle Itaaliaga mingi värk... ;)

Pervod autod

Miks, oh, miks!?

Mul on pervode autode fetish. Kui Nissan Juke mõni aeg tagasi müügile tuli, tahtsin ma Fiati meeletult selle vastu välja vahetada, sest Juke nägi nii uskumatult värdjas välja, et midagi armsamat oli raske ette kujutada. Juke meeldib mulle siiamaani, aga sõiduomaduste poolest jäi ta pisut kasinaks, nii et vahetus on tegemata. 

Eile nägin uut pervo- autot, mis oli armumine esimest silmapilgust. Kahjuks, nagu ikka sellistel puhkudel, ei ole mu uus kallim saadaval. See pole Euroopas eriti levinud mudel ning tootmine lõpetati 2011.

Kallis Jõuluvana / Hambahaldjas / Lihavõttejänes / Master of the Universe, palun, palun saada mulle selline perversselt nunnu Honda Element!

Ha, ha, ha-haa! I'm cool, I'm cool, I'm cool!

Ma olen ikka öelnud, et kui mulle kunagi hakkab maitsema salmiaakki ja ma teen endale tätoveeringu, siis tasub muretseda, et ma olen soomestumas.

Huvitav, kas see, et mulle üha rohkem meeldib Soome muusika on esimene märk sinnas suunas?

Säärkurat, Triscele, Trinacria