Võite mind aupaklikult kutsuda ka Vana-Euroopa Salapaikade Ordu varalaeka auvõtmehoidjaks! Ma lihtsalt sattun alatasa sellistesse ägedatesse kohtadesse, et ise ka imestan, kuidas see nüüd juhtus. Itaalia on selliste kohtade osas esirinnas, sest pool riiki on täis pikitud pisikesi ajaloolisi villasid, kindluseid ja lossikesi. Küsimus seisneb selles, kuidas nendele müüridele elu sisse puhuda.
Villa Buonisegna, Rapolano Terme lähedal
Esimene märk sellest, kuhu kohe jõudma hakkad, on õige teeviida juures asfaldilt kruusateele pöörates. Tolmupilv tuules, lookleb rada lõputute viinamarjapõldude vahel ja pöörab siis suursugusele küpressialleele, mille lõpus troonib majesteetlikult proua Villa Buonisegna.
Tunne on umbes selline, nagu oleks jõudnud maale vanaema juurde. Ainult, et vanaema on juhtumisi mingi veiniimpeeriumi pärijanna. Nojah, vanaema on siinkohal väljamõeldis, sest päriselus elab selles kohas hoopis pärijanna Daniela, kes sihikindlalt juhib sajandeid oma perekonnale kuulunud veinimõisa, oliiviõli tootmist ning võtab vastu majasse saabuvaid külalisi.
Villa on võimas. No muidugi, mitte nagu Versailles’ või mõni muu taoline, aga sisse astudes käib korraks läbi aupaklikuse jõnks. Esimese korruse söögisaali kõrges laes on maalitud uhke perekonnavapp. Teise korruse keskmes asub hiiglasliku kaminaga ühiskasutusel olev elutuba ning sellega külgnevad 6 avarat magamistuba. Antiikse mööbli ja võlvitud lagedega.
Kõrvalhoonetesse paigutatud apartementide hulgast võib valida erineva suuruse ja kujuga lahendusi, igal ühel oma väike aiake või terrass, mõnel isegi kamin, kuhu võib jahedamal õhtul tule teha. Maja taga aias on muidugi Toscana maaelu mõnude juurde kuuluv kohustuslik element - kaks kirgastavalt jaheda veega basseini.
Külalistele teeb Daniele isiklikult mõisas ekskursiooni, räägib veinidest ja oliiviõlist ning tahtmise korral võid “koduveini” või muid mõisas toodetavaid hoidiseid kastide kaupa ka kaasa osta. Korra nädalas korraldab ta suure piduliku õhtusöögi, kus pakutakse perekonna retseptide järgi kohalikust värskest toorainest valmistatud piduroogi ja loomulikult veini, veini ja veelkord veini...
Ma olen täiesti veendunud, et just selline võiks olla minu Itaalia vanaema.
Borgo La Bagnaia, Siena lähedal
Hoopis teistsugune vanaema on seotud Siena lähedal asuva Borgo La Bagnaiaga, mis tänapäeval on pigem hiiglaslik luksuskuurort kui maamõis. Ja vanaema ei ole päris vanaema, vaid pigem VÄGA ekstsentriline, VÄGA rikas vanadaam, kohaliku meediaimpeeriumi pärijanna, kes raskete rahade eest ostetud kunagisel maavaldusel rahuldab oma disainikirge.
Just tema käe järgi on kujundatud kõik hotelli interjöörid. Kas ma mainisin juba sõna ekstsentriline? Näiteks kärtspunane hiiglaslik konverentsikeskus on Toscana piirkonna üks suuremaid ja uhkemaid. Hiiglaslikud saalid seminaride ja muude ürituste pidamiseks on ehitatud nutikalt mäekülje sisse nii, et ülaltpoolt vaadates imetled vaid verivärske golfiväljaku perfektse muruga väljasid.
Väljakute juurde kuulub oma golfiklubi, Vana-Inglise stiilis a la Itaalia sisustatud elustiilikeskus, mille suurejoonelises kaupluses müüakse proua hobikorras disainitud golfivarustust, kotte, nahkgalanteriid jne. Valduse teises servas asub veel kuurorti juurde kuuluv vanasse tööistemajja ehitatud 4* hotell ja laudast ümber ehitatud luksuslik Buddha Spa.
La Bagnaia on selline koht, kuhu põgeneksid need, kes tahavad kõigest eemale saada, kuid nautida ometi täisväärtuslikku puhkust. Sellel piiratud alal on olemas peaaegu kõik.
La Corte dei Papi, Cortona lähedal
Relais Corte dei Papi on esmapilgul tüüpiline Toscana kivimaja. Täpsemalt öeldes, Papi perekonnale kuuluv iidvana kivimaja. Kui astute sisse ja kohtate tagasihoidlikult sarmikat noormeest hõbedaste niitidega pikkades tumedates juustes, olete kohtunud Davidiga.
Unista suurelt, kõlas David Papi moto, kui ta majast luksuslikku võõrastemaja voolima hakkas. Pikapeale on ta saavutanud selle, et enamik kliente tuleb iga aasta puhkuseks tagasi, olles nõus maksma 400-500 eurost letihinda öö kohta. Nüüd on Davidil uus unistus, ehitada juurde 8 sviiti, milledes on mullivann ja Türgi saun toas ning veel üks mullivann terrassil.
Davidi sisekujunduslikud eelistused ei ole sugugi nii tagasihoidlik, kui tema olek, Relais toad on pehmelt öeldes suurejoonelised. Tõenäoliselt tunneks siin end koduselt ka Prantsusmaa Päikesekuningas.
Ometi on kogu see küllus täpselt maitsekuse piiri peal, mida ei ole nagu otseselt üle ega puudu. Davidi sõbralik-aupaklik kohalolek, gurmeerestoran, türkiissinine bassein, lopsakas lilleaed ja kõik see pudru-mudru loovad Corte dei Papis lõputu nautlemise aura, mis on ilmselt püsiklientuuri tekkimise aluseks.
Ja kuid õhtusöögi juurde pakutakse veini, tasub kiigata pudelil ilutsevat Papi vappi. Ega me eriti veini ei tooda, muheleb David, ainult nii natukene oma tarbeks... Muuseas, ta ise elab koos perekonnaga seal samas majas ülemisel korrusel.
Il Borghetto Country Inn, Chianti
Tahaks näha mõnda kaasmaalast, keda Chianti maastikud õhkama ei pane. Minu meelest on isegi sealne õhk veinist ja selle tegemisest läbi imbunud, selline veidi joovastama panev.
Il Borgetto on klassikaline juhtum. Võõrastemaja on vaid osa perekonna tegemistest, põhiaur kulub veinitootmisele, mida juhib perepoeg ning oliivide eest vastutab tema õde. Illaria on läbi ja lõhki ärinaine, see on tema maa ja tema business ning külaline on siin külaline, mitte kuningas.
Sisutuse poolest meeldib il Borgetto mulle isegi enim, sest siin on kõige kodusem tunne. Kui muidu on Toscana majutuskohtade stiil võrdlemisi kõle (kivipõrandad, metallvoodi, raskest puidust kummut), siis siin on rohkem soojust ja kodusust. Kogu maja ongi nagu üks suur kodu, näiteks, kui mõni külalistetuba on vaba, ei panda seda lukku vaid uksed on avatud nagu kodus ikka. Ja teised külastajad võivad soovi korral sisse piiluda kui soovivad.
Illaria kõige ägedam plaan on minu arvates nn. isikliku oliiviõli pakett. See tähendab, et sügisel saab tulla Borghettosse, osaleda oliivikoristusel, viia marjad veskisse ning saadud kogused oliiviõli kuuluvad sulle. Paketti sisse kuulub isegi pudelite personaalne markeerimine, see tähendab, et võid kujundada endale meeldivad etiketid, mis vedela kulla pudelikesi kaunistavad.
Ja muidugi käib asja juurde veinide degusteerimine, kui veab, viib Illaria paarisaja meetri kaugusele koju, mille keldris avanaeb totaalne veinivõlumaa.
Paluffo, Chianti
Kui üks klassikaline versioon Bella Toscana elustiilist on kogu elu oma perekonnapärandi nimel, siis teine laialtlevinud juhtum on valgekraede naasmine oma juurte juurde.
Paluffo nimelist villat peavad Luca ja tema abikaasa Liana, kelle perekonnale see valdus ajalooliselt kuulus. Mõlemad elavad ja teevad karjääri Milanos, mõis on mõlema ühine hobi, kuhu nad igal võimalusel suurlinnast kohale kihutavad.
Kuigi olemuselt samasugune teised on Paluffos ometi palju asju omamoodi. Varemetes hoone on renoveeritud täielikult ökolt, kasutades ainult kohalikke materjale ning säilitades nii palju originaalset kui võimalik. Näiteks peahoone tubades ja koridorides on krohvi alt välja tulnud imelised freskod, mida pole siiski hakatud restaureerima, vaid presenteeritud sellisena nagu nad oma kulunud ilus on.
Maja juurde kuulunud vanas veskis on säilinud massiivsed veskimehhanismid, mida aupaklikult imetlemas käia saab. Abikaasad koguvad antiikmööblit, seega on kogu sisustus põnevalt eklektiline. Ühises söögisaalis on hiiglaslik kamin ja viimase peal tehnika seminaride läbi viimiseks.
Kõige ägedam osa on aga maja taga aias ning see kannab nime bassein. Ei, tiik. Ei, bassein. Tiik-bassein. Bassein-tiik.
Tegemist on basseiniga, mille puhastamiseks ei kasutata grammigi keemiat, sest Paluffos on kõik öko ja looduslik. Selle asemel on aretatud naturaalmajandus tehnoloogia, basseini tagumises osas on eraldi osa veetaimedele. Taimede vahel elavad muuseas konnad ja mõned sisalikud, kes on osa veekogu ökosüsteemist.
Samas on see kõik puhta erksinise põhjaga ja bassein nagu ikka, kui mõni üksik ujujate vahele eksinud loomake välja arvata. Aga kes konna kardab, see ei peagi ökomõnudest aru saama. Mulle avaldas see bassein muljet, suurepärane lahendus! Ja muidugi peab mainima ka basseini äärest avanevat täiesti vapustavat vaadet, mida võib oma lamamistoolil lesides silmadega lõputult õgida, konnakoori muusikalised katsetused kõrvus.
Albergo di Pietrasanta, Pietrasanta
Toscana Maremma ehk Liguuria mere äärde pikitud kuurortlinnad jätavad mind enamasti külmaks. Kuid ka sealt võib armsaid kohti leida, näiteks Torre del Lago Pucini või Marina di Pietrasantast 5 kilomeetrit sisemaapoole asuv Pietrasanta vanalinn.
Linn on kuulus oma kunstimeelsuse ja loomingulise õhkkonna poolest. Tänavad on täis pikitud galeriisid ja kunstisalonge. Samasse komplekti kuulub ka Albergo di Pietrisanta, mille kohta on raske öelda hotell, pigem on tegemist hotellilaadse kunstimuuseumiga.
Legend sarnaneb Paluffole. Hotelli omanikud on abielupaar, edukad arhitektid, kes armastavad moodsat kunsti ning nad soovisid avada hotelli omasugustele inimestele. Võõrstemaja on nende võimalus oma kollektsiooni väärika külalisega jagada, kokku on nende kiviseinade vahel väidetavalt 40 miljoni euro väärtuses nüüdiskunsti.
Hotellitoad ise on klassikaliselt täiuslikud. Pärast kivipõrandaid ja lubjatud seinu mõjub pehme vaip teatava teraapiana ning teki funktsiooni täitev sulepilv tõotab tuua hea une.
Hotelli direktriss Barbara on nagu väike särtsuv pähkel, kes on võtnud südameasjaks isiklikult lahendada kõikide külaliste soovunelmad. Võite kindel olla, et teile surutakse pihku Barbara mobiilinumbriga visiitkaart ja korrutatakse lõputult, et helistada võib millal iganes. Kas või siis, kui oled Carrara marmorireservuaari ära eksinud või ei suuda otsustada, millises restoranis restoranis õhtustada. Samas ei ole Barbara sugugi pealetükkiv, ta lihtsalt ongi selline ... eriline.
Lisaks hotellijuhtimisele tegeleb Barbara pulmakorraldusega ning selles on ta kaval nagu rebane. Juristiks õppinud naine ajab oma klientide eest korda kõik Itaalia bürokratiamajanduseks vajalikud dokumendid ning korraldab mängeva kerglusega ilmvõimatuid asju.
Näiteks, mis on pulmakorralduses üks suure arengupotensiaaliga haru? Gay marriages. Barbara liitus mingi kirikusektiga (ma olen nime unustanud), mis toetab samasooliste suhteid ning omad nüüd ainukesena Itaalias õigust väljastada abielusertifikaate geidele. Tegemist pole küll riikliku õigusaktiga, aga mida jumal on üheks kuulutanud, seda inimene ärgu puutugu, eks?
Lisaks on Barbaral õigus korraldada kosher-pulmasid ja India pulmasid, mis pidid ka kõik erilisi lubasi ja teadmisi vajama. Ja kui ta jutusoonele on sattunud, pidage meeles küsida, kuidas ta oma abikaasaga kohtus. Ma pole nii head lugu juba ammu kuulnud.
Borgo la Casaccia, Montaione
Nüüdseks olen ma nende mõtete kirja panemise põhjal jõudnud järeldusele, et inimesed teevad koha ja koht inimesed. Borgo la Casaccia võiks olla täiesti tavaline Toscana hotell, aga ei ole, sest seal on Francesco.
La Casaccia on ajalooliselt olnud nn. postijaam, koht tähtsa “maantee” ääres, kus sai süüa, öömajale jääda ja hobuseid värskendada. Nii et teatavas mõttes on ta olnud hotell päris mitu sajandit. Viimati kuulus valdus ühele vanaprouale (vanaprouad mängivad Itaalias üldse tähtsat rolli, eks), kes selle müüki pani.
Just sellel ajal hakkas Francesco oma kahe vennaga mõlgutama mõtteid, kuhu võiks investeerida päranduseks saadud raha. Ta nägi La Casaccias potensiaali ja nüüd ongi kolm venda hotelliomanikud, kaks vanemat nö. vaikivate partneritena, samal ajal kui noorem sõstrasilm kohapeal toimetab.
La Casaccia on suurepärane koht mõistliku hinnaga Toscana perepuhkuseks. Hotell koosneb kümnekonnast avarast apartemendist, kõigis täisvarustusega köök-elutuba, laia voodiga magamistuba ning kahe eraldi voodiga magamistuba lastele. Maja ees asuvad basseinid, kus lastele on eraldi madala veega osa.
Asukoht Toscanas on suurepärane, see tähendab võimalusi väljasõitudeks huviväärsetesse paikadesse on igas suunas. Aga kui puhkuse eesmärk on lõõgastumine, siis ei pea Montaione külast üldse lahkuma. Supermarketid asuvad 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, esimene restoran La Trattoria on umbes 400 m.
Miks sa sinna koguaeg tagasi minna tahad, küsis üks lähedal seisev härrasmees minu vaimustuspuhangute peale. Mul lihtsalt on selle Itaaliaga mingi värk... ;)
Villa Buonisegna, Rapolano Terme lähedal
Esimene märk sellest, kuhu kohe jõudma hakkad, on õige teeviida juures asfaldilt kruusateele pöörates. Tolmupilv tuules, lookleb rada lõputute viinamarjapõldude vahel ja pöörab siis suursugusele küpressialleele, mille lõpus troonib majesteetlikult proua Villa Buonisegna.
Tunne on umbes selline, nagu oleks jõudnud maale vanaema juurde. Ainult, et vanaema on juhtumisi mingi veiniimpeeriumi pärijanna. Nojah, vanaema on siinkohal väljamõeldis, sest päriselus elab selles kohas hoopis pärijanna Daniela, kes sihikindlalt juhib sajandeid oma perekonnale kuulunud veinimõisa, oliiviõli tootmist ning võtab vastu majasse saabuvaid külalisi.
Villa on võimas. No muidugi, mitte nagu Versailles’ või mõni muu taoline, aga sisse astudes käib korraks läbi aupaklikuse jõnks. Esimese korruse söögisaali kõrges laes on maalitud uhke perekonnavapp. Teise korruse keskmes asub hiiglasliku kaminaga ühiskasutusel olev elutuba ning sellega külgnevad 6 avarat magamistuba. Antiikse mööbli ja võlvitud lagedega.
Kõrvalhoonetesse paigutatud apartementide hulgast võib valida erineva suuruse ja kujuga lahendusi, igal ühel oma väike aiake või terrass, mõnel isegi kamin, kuhu võib jahedamal õhtul tule teha. Maja taga aias on muidugi Toscana maaelu mõnude juurde kuuluv kohustuslik element - kaks kirgastavalt jaheda veega basseini.
Külalistele teeb Daniele isiklikult mõisas ekskursiooni, räägib veinidest ja oliiviõlist ning tahtmise korral võid “koduveini” või muid mõisas toodetavaid hoidiseid kastide kaupa ka kaasa osta. Korra nädalas korraldab ta suure piduliku õhtusöögi, kus pakutakse perekonna retseptide järgi kohalikust värskest toorainest valmistatud piduroogi ja loomulikult veini, veini ja veelkord veini...
Ma olen täiesti veendunud, et just selline võiks olla minu Itaalia vanaema.
Borgo La Bagnaia, Siena lähedal
Hoopis teistsugune vanaema on seotud Siena lähedal asuva Borgo La Bagnaiaga, mis tänapäeval on pigem hiiglaslik luksuskuurort kui maamõis. Ja vanaema ei ole päris vanaema, vaid pigem VÄGA ekstsentriline, VÄGA rikas vanadaam, kohaliku meediaimpeeriumi pärijanna, kes raskete rahade eest ostetud kunagisel maavaldusel rahuldab oma disainikirge.
Just tema käe järgi on kujundatud kõik hotelli interjöörid. Kas ma mainisin juba sõna ekstsentriline? Näiteks kärtspunane hiiglaslik konverentsikeskus on Toscana piirkonna üks suuremaid ja uhkemaid. Hiiglaslikud saalid seminaride ja muude ürituste pidamiseks on ehitatud nutikalt mäekülje sisse nii, et ülaltpoolt vaadates imetled vaid verivärske golfiväljaku perfektse muruga väljasid.
Väljakute juurde kuulub oma golfiklubi, Vana-Inglise stiilis a la Itaalia sisustatud elustiilikeskus, mille suurejoonelises kaupluses müüakse proua hobikorras disainitud golfivarustust, kotte, nahkgalanteriid jne. Valduse teises servas asub veel kuurorti juurde kuuluv vanasse tööistemajja ehitatud 4* hotell ja laudast ümber ehitatud luksuslik Buddha Spa.
La Bagnaia on selline koht, kuhu põgeneksid need, kes tahavad kõigest eemale saada, kuid nautida ometi täisväärtuslikku puhkust. Sellel piiratud alal on olemas peaaegu kõik.
La Corte dei Papi, Cortona lähedal
Relais Corte dei Papi on esmapilgul tüüpiline Toscana kivimaja. Täpsemalt öeldes, Papi perekonnale kuuluv iidvana kivimaja. Kui astute sisse ja kohtate tagasihoidlikult sarmikat noormeest hõbedaste niitidega pikkades tumedates juustes, olete kohtunud Davidiga.
Unista suurelt, kõlas David Papi moto, kui ta majast luksuslikku võõrastemaja voolima hakkas. Pikapeale on ta saavutanud selle, et enamik kliente tuleb iga aasta puhkuseks tagasi, olles nõus maksma 400-500 eurost letihinda öö kohta. Nüüd on Davidil uus unistus, ehitada juurde 8 sviiti, milledes on mullivann ja Türgi saun toas ning veel üks mullivann terrassil.
Davidi sisekujunduslikud eelistused ei ole sugugi nii tagasihoidlik, kui tema olek, Relais toad on pehmelt öeldes suurejoonelised. Tõenäoliselt tunneks siin end koduselt ka Prantsusmaa Päikesekuningas.
Ometi on kogu see küllus täpselt maitsekuse piiri peal, mida ei ole nagu otseselt üle ega puudu. Davidi sõbralik-aupaklik kohalolek, gurmeerestoran, türkiissinine bassein, lopsakas lilleaed ja kõik see pudru-mudru loovad Corte dei Papis lõputu nautlemise aura, mis on ilmselt püsiklientuuri tekkimise aluseks.
Ja kuid õhtusöögi juurde pakutakse veini, tasub kiigata pudelil ilutsevat Papi vappi. Ega me eriti veini ei tooda, muheleb David, ainult nii natukene oma tarbeks... Muuseas, ta ise elab koos perekonnaga seal samas majas ülemisel korrusel.
Il Borghetto Country Inn, Chianti
Tahaks näha mõnda kaasmaalast, keda Chianti maastikud õhkama ei pane. Minu meelest on isegi sealne õhk veinist ja selle tegemisest läbi imbunud, selline veidi joovastama panev.
Il Borgetto on klassikaline juhtum. Võõrastemaja on vaid osa perekonna tegemistest, põhiaur kulub veinitootmisele, mida juhib perepoeg ning oliivide eest vastutab tema õde. Illaria on läbi ja lõhki ärinaine, see on tema maa ja tema business ning külaline on siin külaline, mitte kuningas.
Sisutuse poolest meeldib il Borgetto mulle isegi enim, sest siin on kõige kodusem tunne. Kui muidu on Toscana majutuskohtade stiil võrdlemisi kõle (kivipõrandad, metallvoodi, raskest puidust kummut), siis siin on rohkem soojust ja kodusust. Kogu maja ongi nagu üks suur kodu, näiteks, kui mõni külalistetuba on vaba, ei panda seda lukku vaid uksed on avatud nagu kodus ikka. Ja teised külastajad võivad soovi korral sisse piiluda kui soovivad.
Illaria kõige ägedam plaan on minu arvates nn. isikliku oliiviõli pakett. See tähendab, et sügisel saab tulla Borghettosse, osaleda oliivikoristusel, viia marjad veskisse ning saadud kogused oliiviõli kuuluvad sulle. Paketti sisse kuulub isegi pudelite personaalne markeerimine, see tähendab, et võid kujundada endale meeldivad etiketid, mis vedela kulla pudelikesi kaunistavad.
Ja muidugi käib asja juurde veinide degusteerimine, kui veab, viib Illaria paarisaja meetri kaugusele koju, mille keldris avanaeb totaalne veinivõlumaa.
Paluffo, Chianti
Kui üks klassikaline versioon Bella Toscana elustiilist on kogu elu oma perekonnapärandi nimel, siis teine laialtlevinud juhtum on valgekraede naasmine oma juurte juurde.
Paluffo nimelist villat peavad Luca ja tema abikaasa Liana, kelle perekonnale see valdus ajalooliselt kuulus. Mõlemad elavad ja teevad karjääri Milanos, mõis on mõlema ühine hobi, kuhu nad igal võimalusel suurlinnast kohale kihutavad.
Kuigi olemuselt samasugune teised on Paluffos ometi palju asju omamoodi. Varemetes hoone on renoveeritud täielikult ökolt, kasutades ainult kohalikke materjale ning säilitades nii palju originaalset kui võimalik. Näiteks peahoone tubades ja koridorides on krohvi alt välja tulnud imelised freskod, mida pole siiski hakatud restaureerima, vaid presenteeritud sellisena nagu nad oma kulunud ilus on.
Maja juurde kuulunud vanas veskis on säilinud massiivsed veskimehhanismid, mida aupaklikult imetlemas käia saab. Abikaasad koguvad antiikmööblit, seega on kogu sisustus põnevalt eklektiline. Ühises söögisaalis on hiiglaslik kamin ja viimase peal tehnika seminaride läbi viimiseks.
Kõige ägedam osa on aga maja taga aias ning see kannab nime bassein. Ei, tiik. Ei, bassein. Tiik-bassein. Bassein-tiik.
Tegemist on basseiniga, mille puhastamiseks ei kasutata grammigi keemiat, sest Paluffos on kõik öko ja looduslik. Selle asemel on aretatud naturaalmajandus tehnoloogia, basseini tagumises osas on eraldi osa veetaimedele. Taimede vahel elavad muuseas konnad ja mõned sisalikud, kes on osa veekogu ökosüsteemist.
Samas on see kõik puhta erksinise põhjaga ja bassein nagu ikka, kui mõni üksik ujujate vahele eksinud loomake välja arvata. Aga kes konna kardab, see ei peagi ökomõnudest aru saama. Mulle avaldas see bassein muljet, suurepärane lahendus! Ja muidugi peab mainima ka basseini äärest avanevat täiesti vapustavat vaadet, mida võib oma lamamistoolil lesides silmadega lõputult õgida, konnakoori muusikalised katsetused kõrvus.
Albergo di Pietrasanta, Pietrasanta
Toscana Maremma ehk Liguuria mere äärde pikitud kuurortlinnad jätavad mind enamasti külmaks. Kuid ka sealt võib armsaid kohti leida, näiteks Torre del Lago Pucini või Marina di Pietrasantast 5 kilomeetrit sisemaapoole asuv Pietrasanta vanalinn.
Linn on kuulus oma kunstimeelsuse ja loomingulise õhkkonna poolest. Tänavad on täis pikitud galeriisid ja kunstisalonge. Samasse komplekti kuulub ka Albergo di Pietrisanta, mille kohta on raske öelda hotell, pigem on tegemist hotellilaadse kunstimuuseumiga.
Legend sarnaneb Paluffole. Hotelli omanikud on abielupaar, edukad arhitektid, kes armastavad moodsat kunsti ning nad soovisid avada hotelli omasugustele inimestele. Võõrstemaja on nende võimalus oma kollektsiooni väärika külalisega jagada, kokku on nende kiviseinade vahel väidetavalt 40 miljoni euro väärtuses nüüdiskunsti.
Hotellitoad ise on klassikaliselt täiuslikud. Pärast kivipõrandaid ja lubjatud seinu mõjub pehme vaip teatava teraapiana ning teki funktsiooni täitev sulepilv tõotab tuua hea une.
Hotelli direktriss Barbara on nagu väike särtsuv pähkel, kes on võtnud südameasjaks isiklikult lahendada kõikide külaliste soovunelmad. Võite kindel olla, et teile surutakse pihku Barbara mobiilinumbriga visiitkaart ja korrutatakse lõputult, et helistada võib millal iganes. Kas või siis, kui oled Carrara marmorireservuaari ära eksinud või ei suuda otsustada, millises restoranis restoranis õhtustada. Samas ei ole Barbara sugugi pealetükkiv, ta lihtsalt ongi selline ... eriline.
Lisaks hotellijuhtimisele tegeleb Barbara pulmakorraldusega ning selles on ta kaval nagu rebane. Juristiks õppinud naine ajab oma klientide eest korda kõik Itaalia bürokratiamajanduseks vajalikud dokumendid ning korraldab mängeva kerglusega ilmvõimatuid asju.
Näiteks, mis on pulmakorralduses üks suure arengupotensiaaliga haru? Gay marriages. Barbara liitus mingi kirikusektiga (ma olen nime unustanud), mis toetab samasooliste suhteid ning omad nüüd ainukesena Itaalias õigust väljastada abielusertifikaate geidele. Tegemist pole küll riikliku õigusaktiga, aga mida jumal on üheks kuulutanud, seda inimene ärgu puutugu, eks?
Lisaks on Barbaral õigus korraldada kosher-pulmasid ja India pulmasid, mis pidid ka kõik erilisi lubasi ja teadmisi vajama. Ja kui ta jutusoonele on sattunud, pidage meeles küsida, kuidas ta oma abikaasaga kohtus. Ma pole nii head lugu juba ammu kuulnud.
Borgo la Casaccia, Montaione
Nüüdseks olen ma nende mõtete kirja panemise põhjal jõudnud järeldusele, et inimesed teevad koha ja koht inimesed. Borgo la Casaccia võiks olla täiesti tavaline Toscana hotell, aga ei ole, sest seal on Francesco.
La Casaccia on ajalooliselt olnud nn. postijaam, koht tähtsa “maantee” ääres, kus sai süüa, öömajale jääda ja hobuseid värskendada. Nii et teatavas mõttes on ta olnud hotell päris mitu sajandit. Viimati kuulus valdus ühele vanaprouale (vanaprouad mängivad Itaalias üldse tähtsat rolli, eks), kes selle müüki pani.
Just sellel ajal hakkas Francesco oma kahe vennaga mõlgutama mõtteid, kuhu võiks investeerida päranduseks saadud raha. Ta nägi La Casaccias potensiaali ja nüüd ongi kolm venda hotelliomanikud, kaks vanemat nö. vaikivate partneritena, samal ajal kui noorem sõstrasilm kohapeal toimetab.
La Casaccia on suurepärane koht mõistliku hinnaga Toscana perepuhkuseks. Hotell koosneb kümnekonnast avarast apartemendist, kõigis täisvarustusega köök-elutuba, laia voodiga magamistuba ning kahe eraldi voodiga magamistuba lastele. Maja ees asuvad basseinid, kus lastele on eraldi madala veega osa.
Asukoht Toscanas on suurepärane, see tähendab võimalusi väljasõitudeks huviväärsetesse paikadesse on igas suunas. Aga kui puhkuse eesmärk on lõõgastumine, siis ei pea Montaione külast üldse lahkuma. Supermarketid asuvad 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, esimene restoran La Trattoria on umbes 400 m.
Miks sa sinna koguaeg tagasi minna tahad, küsis üks lähedal seisev härrasmees minu vaimustuspuhangute peale. Mul lihtsalt on selle Itaaliaga mingi värk... ;)
No comments:
Post a Comment