Lapimaa on õpetanud mulle kõiksugu praktilisi ellujäämisoskusi.
Näiteks, et autos peavad ALATI kaasas olema otsmikulamp, labidas, kirves ja veoköis. See leiab järjekordse tõestuse kell üks öösel Ivalo lähedal metsavahel, kui mootorkelkudega treiler kottpimedas lumme kinni jääb. 40 minutit kaevamist, higistamist ja pusimist ning saame oma kolme ja poole tonnise koormaga edasi veereda, varustuse maha laadida ja magama minna, et hommikul vara põhja poole startida.
Esimesed poolsada kilomeetrit üle Lapimaa suurima Inari järve kuluvad hüplikult. Sissesõidetud rajad muutuvad kasutussageduse ja ilmastikuolude tõttu sageli “lainetavateks”, mis pigem tüütab, kui pakub sõidumõnu. Trikk seisneb selles, et mida kiiremini sõidad ja millise nurga alt järjekordset “hüpekat” tabad, seda vähem loksutab. Aga mõnusaks sellist maastikku ikkagi pidada ei saa. Lõbu algab siis, kui üldkasutatvad trassid maha jätta ja lõpuks ometi metsavahelistele radadele keerata saab.
Esimese pikema peatuse teeme tillukeses Sevetti külas asuvas baaris/kaupluses/külakeskuses/postkontoris/benissinijaamas. Bensiin on mahutitest juba paar nädalat tagasi otsa saanud ning täpselt veel ei teata, millal uus kogus kohale jõuab. See on niisugustes kohtades tavaline, seepärast on igal mehel alati olemas plaan B.
Sevetti Baari jõuab “välismaalane” harva, siin käivad põhiliselt põdrakasvatajad ja metsamehed. Sassis juustega onklid istuvad poeleti kõrval õllekruuside taga ning kõrval lauas sädistavad pisut pilusilmsed saami-vanamemmed. Selgelt on näha ka päris-Lapi oluline aksessuaar (ellujäämisõpetus vol 2) - igal endast lugupidaval laplasel peab vööl olema uhke nahast tupega väits. Mida suurem väits ... Mul on nüüd ka enda oma, nimi peale graveeritud ja puha. Väits, siis!
Õhtu hakul jääme pidama Soome kõige põhjapoolsemas külas Nuorgamis, mis on ühtlasi ka Euroopa Liidu kõige ülemisem punkt. Mööda Soome ja Norra piiri looklev Teno on Põhjala kuulsaim lõhe-jõgi, seega on õhtusöögiks loomulikult külalistemaja peremehe Raimo poolt püütud ja perenaise Marjatta poolt valmisatud kala. Ega siin palju muid teisi külalisi käigi, kui kalamehed ja kelgutajad.
Järgmisel hommikul varakult ületame Teno ja jätkame Norra Kuningriigi mõjusfääris, kus mootorsaanisõit on rangelt reguleeritud. Väljaspool märgistatud radasid sõitmine on keelatud ning patustajaid ajab kohalik saanipolitsei mööda jälgi taga nii kaugele kui saab. Mõnikord jägib maastikku kullipilgul ka kopter. Linnalegendide tõttu 1000eurostest trahvidest pelgab enamik soomlasi naabrite poolel seiklemist.
Tõsi ta on, et radade märgistus jätab kohati kujutlusvõimele palju ruumi või siis puudub igasugune loogika (kaks omavalitsust pole raja osas kokkuleppele jõudnud ning seetõttu haigutab kommuunide piiril 200 meetrine “auk”. Tee lõppeb ühel ja algab teisel pool, vahepealse ala läbimine on rangelt ebaseduslik).
Kui aga esimesed madalad põõsasmetsad on läbitud ning läbi kurude üha kõrgemale platoole tõuseme, algab see osa, mille tõttu kogu see seiklus üldse vääriline on. “In the middle of snowhere” on parim kujundlik väljend, millega iseloomustada seda tunnet seal üleval. Nii kaugele kui silmad ulatuvad, on vaid üks suur valge tühjus. Inimolend on kui tilluke tähtsusetu täpp looduse meelevallas, selles kõikvõimsas valges mittemilleski.
Kihutame pehmes puuderlumes päike jääkristallides sillerdamas, süda hõiskamas ja adrenaliinivolüüm põhja keeratud. Nüüd tean ka seda, mis tunne on sõita valges paberis, kui järgmises orus tabab meid lumetorm ning taevas, maa, lumi, tee ja silmapiir kõik üheks sulavad. Õnneks on meil põhjamaalastel kaasasündinud “lumenägemine” (snow-vision) ja isegi kui midagi ei ole näha, siis natuke midagi ikka näeb.
Rännak jätkub ülevate tunnete kütkes, mille kulminatsioon saabub hetkel, kui maa lõpeb ning meie all ees avaneb vaimustavalt tumesinine Põhja-Jäämeri. Me huilgame joovastusest, sest tundub justkui oleks saavutanud midagi ... ootamatult suurt.
Et elu põnevamaks teha, sõidame Kjöllefjordi sadamas mootorsaanidega Hurtigruteni praami peale ning popsutame laevaga ümber Euroopa põhjapoolseima tipu (Kap Nordkyn, sest saarel asuv Nordkap on kõigest Euroopa põhjapoolseim autoga ligipääsetav nukk) ning maabume Mehami linnakeses, kus ootavad suurejooneline õhtusöök, saun, suplus Jäämeres ja suurepärane rammus uni.
Meham on üpris tüüpiline Põhja-Norra rannaküla, kus põhiliseks tööstusharuks on kalapüük. Mere ääres võib näha lõputuid heinasaadi alust meenutavaid puitkonstruktsioone, mida kasutatakse kalade kuivatamiseks. Paar korda nädalas sõidab sadamasse Hurtigruteni kruiisilaev, mis toob tänavatele jalutama uudishimulikud turistid. Kirglikud kalamehed käivad siit süvamere-kalastamist harrastamas, aga see on ka peaaegu kõik. Isegi viimane pangakontor suleti möödunud aastal ning finantstehingute tarvis tuleb nüüd ligi 40 kilomeetrit teise linna sõita. Meham ongi peaaegu nagu maailmalõpp, siit edasi tulevad veel ainult jääkarud.
Uuel päeval hakkame meie aga Soome poole tagasi liikuma. Mägedes on taas lumetorm ning olematu nähtavuse tõttu kiirus piiratud, vaikselt aga kindlalt rühime üle lagedate tühjade väljade.
Tagasi Soome pool teeme peatuse Utsjoe külas perekond Vallede juures, kes on põlvest põlve olnud põdrakasvatajad. Nüüd ongi perepoeg Erik saanud "täisealiseks" ning isa andis põdramajanduse pojale üle. Omavahel räägivad nad saami keeles ning teiste soomlastega naljakas kähisevas muurakus. Nende juures püstkojas istudes ning joigumist kuulates maitseb mamma valmistatud poronkäristys (ma ei oskagi sellele eesti keelset nime anda) eriliselt hea!
Näiteks, et autos peavad ALATI kaasas olema otsmikulamp, labidas, kirves ja veoköis. See leiab järjekordse tõestuse kell üks öösel Ivalo lähedal metsavahel, kui mootorkelkudega treiler kottpimedas lumme kinni jääb. 40 minutit kaevamist, higistamist ja pusimist ning saame oma kolme ja poole tonnise koormaga edasi veereda, varustuse maha laadida ja magama minna, et hommikul vara põhja poole startida.
Esimesed poolsada kilomeetrit üle Lapimaa suurima Inari järve kuluvad hüplikult. Sissesõidetud rajad muutuvad kasutussageduse ja ilmastikuolude tõttu sageli “lainetavateks”, mis pigem tüütab, kui pakub sõidumõnu. Trikk seisneb selles, et mida kiiremini sõidad ja millise nurga alt järjekordset “hüpekat” tabad, seda vähem loksutab. Aga mõnusaks sellist maastikku ikkagi pidada ei saa. Lõbu algab siis, kui üldkasutatvad trassid maha jätta ja lõpuks ometi metsavahelistele radadele keerata saab.
Esimese pikema peatuse teeme tillukeses Sevetti külas asuvas baaris/kaupluses/külakeskuses/postkontoris/benissinijaamas. Bensiin on mahutitest juba paar nädalat tagasi otsa saanud ning täpselt veel ei teata, millal uus kogus kohale jõuab. See on niisugustes kohtades tavaline, seepärast on igal mehel alati olemas plaan B.
Sevetti Baari jõuab “välismaalane” harva, siin käivad põhiliselt põdrakasvatajad ja metsamehed. Sassis juustega onklid istuvad poeleti kõrval õllekruuside taga ning kõrval lauas sädistavad pisut pilusilmsed saami-vanamemmed. Selgelt on näha ka päris-Lapi oluline aksessuaar (ellujäämisõpetus vol 2) - igal endast lugupidaval laplasel peab vööl olema uhke nahast tupega väits. Mida suurem väits ... Mul on nüüd ka enda oma, nimi peale graveeritud ja puha. Väits, siis!
Õhtu hakul jääme pidama Soome kõige põhjapoolsemas külas Nuorgamis, mis on ühtlasi ka Euroopa Liidu kõige ülemisem punkt. Mööda Soome ja Norra piiri looklev Teno on Põhjala kuulsaim lõhe-jõgi, seega on õhtusöögiks loomulikult külalistemaja peremehe Raimo poolt püütud ja perenaise Marjatta poolt valmisatud kala. Ega siin palju muid teisi külalisi käigi, kui kalamehed ja kelgutajad.
Järgmisel hommikul varakult ületame Teno ja jätkame Norra Kuningriigi mõjusfääris, kus mootorsaanisõit on rangelt reguleeritud. Väljaspool märgistatud radasid sõitmine on keelatud ning patustajaid ajab kohalik saanipolitsei mööda jälgi taga nii kaugele kui saab. Mõnikord jägib maastikku kullipilgul ka kopter. Linnalegendide tõttu 1000eurostest trahvidest pelgab enamik soomlasi naabrite poolel seiklemist.
Tõsi ta on, et radade märgistus jätab kohati kujutlusvõimele palju ruumi või siis puudub igasugune loogika (kaks omavalitsust pole raja osas kokkuleppele jõudnud ning seetõttu haigutab kommuunide piiril 200 meetrine “auk”. Tee lõppeb ühel ja algab teisel pool, vahepealse ala läbimine on rangelt ebaseduslik).
Kui aga esimesed madalad põõsasmetsad on läbitud ning läbi kurude üha kõrgemale platoole tõuseme, algab see osa, mille tõttu kogu see seiklus üldse vääriline on. “In the middle of snowhere” on parim kujundlik väljend, millega iseloomustada seda tunnet seal üleval. Nii kaugele kui silmad ulatuvad, on vaid üks suur valge tühjus. Inimolend on kui tilluke tähtsusetu täpp looduse meelevallas, selles kõikvõimsas valges mittemilleski.
Kihutame pehmes puuderlumes päike jääkristallides sillerdamas, süda hõiskamas ja adrenaliinivolüüm põhja keeratud. Nüüd tean ka seda, mis tunne on sõita valges paberis, kui järgmises orus tabab meid lumetorm ning taevas, maa, lumi, tee ja silmapiir kõik üheks sulavad. Õnneks on meil põhjamaalastel kaasasündinud “lumenägemine” (snow-vision) ja isegi kui midagi ei ole näha, siis natuke midagi ikka näeb.
Rännak jätkub ülevate tunnete kütkes, mille kulminatsioon saabub hetkel, kui maa lõpeb ning meie all ees avaneb vaimustavalt tumesinine Põhja-Jäämeri. Me huilgame joovastusest, sest tundub justkui oleks saavutanud midagi ... ootamatult suurt.
Et elu põnevamaks teha, sõidame Kjöllefjordi sadamas mootorsaanidega Hurtigruteni praami peale ning popsutame laevaga ümber Euroopa põhjapoolseima tipu (Kap Nordkyn, sest saarel asuv Nordkap on kõigest Euroopa põhjapoolseim autoga ligipääsetav nukk) ning maabume Mehami linnakeses, kus ootavad suurejooneline õhtusöök, saun, suplus Jäämeres ja suurepärane rammus uni.
Meham on üpris tüüpiline Põhja-Norra rannaküla, kus põhiliseks tööstusharuks on kalapüük. Mere ääres võib näha lõputuid heinasaadi alust meenutavaid puitkonstruktsioone, mida kasutatakse kalade kuivatamiseks. Paar korda nädalas sõidab sadamasse Hurtigruteni kruiisilaev, mis toob tänavatele jalutama uudishimulikud turistid. Kirglikud kalamehed käivad siit süvamere-kalastamist harrastamas, aga see on ka peaaegu kõik. Isegi viimane pangakontor suleti möödunud aastal ning finantstehingute tarvis tuleb nüüd ligi 40 kilomeetrit teise linna sõita. Meham ongi peaaegu nagu maailmalõpp, siit edasi tulevad veel ainult jääkarud.
Uuel päeval hakkame meie aga Soome poole tagasi liikuma. Mägedes on taas lumetorm ning olematu nähtavuse tõttu kiirus piiratud, vaikselt aga kindlalt rühime üle lagedate tühjade väljade.
Tagasi Soome pool teeme peatuse Utsjoe külas perekond Vallede juures, kes on põlvest põlve olnud põdrakasvatajad. Nüüd ongi perepoeg Erik saanud "täisealiseks" ning isa andis põdramajanduse pojale üle. Omavahel räägivad nad saami keeles ning teiste soomlastega naljakas kähisevas muurakus. Nende juures püstkojas istudes ning joigumist kuulates maitseb mamma valmistatud poronkäristys (ma ei oskagi sellele eesti keelset nime anda) eriliselt hea!
No comments:
Post a Comment