Sa unustasid suudelda mu hinge!

"Idioot"

Alustuseks olgu öeldud, et see oli väga hea film tugevate järelmõjudega, mis uhasid must üle veel järgmiselgi päeval. Raamatut ennast ma ei ole lugenud, kuigi tavaliselt ma eelistaks paberkandjat linateosele. Mõned akadeemilised eelteadmised on mulle siiski külge jäänud, nii et ma päris tühja pilguga ka seda ei vaadanud.

Igal juhul on tegemist täiesti suurepärase stiliseeringuga. Hoolimata arvustustest a la "igaüks ei tohiks Dostojevskit lavastada" jne, tuleks endale aru anda, et see polegi tavapärane ekraniseering. Nii nagu poodides on saadaval juustulaadne toode, on käesolev "Idioot" lavastus Dostojevski ainetel sõna otseses mõttes.

Lisaks süžeele on geniaalse stiliseeringu saanud kogu filmi interjöör, ajastu vaim, kostüümid, kõnemaneer ja karakterite käsitlus. Lugesin kuskilt varem, et enamik võtteid tehti poollagunenud Narva Aleksandri kirikus. Tõepoolest, kiriku puupinkidel saab täiesti usutavalt ära mängida stseenid kolisevast rongist, kuskil mujal saab sellest vihmane linnatänav, park või tühermaa.

Kõik see, kaasa arvatud siseruumid, mis on ilmselt üles võetud Dominiiklaste kloostris, mõjuvad jutustusele sobivalt süngelt ja rõskelt. Seega on interjööride askeetlikkusele vastandatud ülimalt ülepakutud, kohati isegi naeruväärsed kostüümid.

Kolm blondi õekest näevad välja õhulised kui pilvebaleriinid, kes on just tulnud Viru Keskuse ehtepoest ja endale külge riputanud kõik sädelevad võltspärlid, mis kaupluses saada oli. Küüniline ilu! Rogozini pahelisust rõhutavad tanelpadarlikud tätoveeringud, kitsad teksad ning nahkjakk ning eelpoolmainitud pastelseis toonides vahukuhilatele vastandub stiilsesse musta riietatud Nastasja Filippovna dramaatiline kuju.

Kui need mõned värvilaigud välja arvata, on tegemist üpris tumeda ja pimeda filmiga. Ma ei tea, kas see võrdlus teeb kellelegi liiga või on täielikult võhiklik, aga miski meenutas mulle kangesti 1945. filmitud "Ivan Groznõi", mida me omal ajal filmiajaloo loengute raames tollases Kinomajas vaatasime. Ilmselt on mõlema teose atmosfääris mingi sarnasus.

Süžee poolest, nagu algul ütlesin, pole ma kahjuks raamatut lugenud, nii et vägagi võimalik, et kõik nüansid ei jõudnud päris õigesti kohale.

Kas vürst Mõshkin oli tegelikult gei? Filmis oli kaks kohta, kus ta tundus Rogožinile lähenemiskatseid tegevat. Mõlemal korral päädis see langetõvehooga, millele eelnes "haruldane selgusehetk", nagu tegelane ise kirjeldas ning mõlemal korral oli ta üpris kahetimõistetavas füüsilises kontaktis teise mehega.

Kas ja miks Nastasja Filippovna Mõškinit armastas? Kas lihtsalt tema naivistliku puhtameelsuse pärast, kui kõikidel teistel meestel olid eeldatavasti omad motiivid? Miks Mõškin ütles, et ta armastab naist haletsusest? Ja samal ajal, miks Mõškin Aglajada mängis? Neiu ilmselt meeldis talle, aga sellest polnud kunagi küllalt? Hea küll, ma loen raamatu ka läbi ja saan ilmselt vastused.

Mingil hetkel läks lugu pisut igavaks ja hakkas venima, minu poolest oleks võinud täiesti välja jätta Juhan Ulfsaki mängitud Ippoliti ja tema traagika. Kuigi sellest liinist pärineb teine mu lemmiktsitaat (esimene on postituse pealkirjaks), kui Mõškin ütleb surevale Ippolitile: "Mine meist mööda ja anna meile andeks meie õnn", siis "Idioodile" see filmina midagi otseselt juurde ei andnud. Ilmselt on originaalteoses sellel oma tähtis roll, aga tabula rasana filmi vaadates oli see lugu minu jaoks üleliia.

Näitlejatest ka. Risto Kübar vürst Mõškinina oli ääretult usutav. Ma ei ole kahjuks ühtki teist tema rolli näinud, aga kui see ebakindlus oli päriselt ka mängitud, siis braavo. Tambet Tuiski pahalane Rogožin oli super, aga me oleme seda juba kuskil näinud. A noh, naistel kord juba on nõrkus selliste vastu, nii et ma ei ütle midagi. Väga meeldis Katarina Unt ja Nastasja Filippovna. Milline naine! Ta peaks panema Jeanne D'Arci mängima!

Ülejäänud olid omas mahlas (Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste, Tiina Tauraite) või niisama kahvatud (Liina Vahtrik). Ragne Veensalu Aglaja ei veennud ka eriti. Kuigi, kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ma võib-olla muudan meelt. Selline tütarlapselik ma-pole-päris-kindel-kes-ma-olen-või-mis-ma-siin-teen, noor naine oma kasvuetapis oli tegelikult hea, ainult et, kas see oli Aglaja või Ragne Veensalu ise...

Helindus on ka väga hästi valitud. Georgy Sviridovi "Snowstorm Walz" filmi tunnusmuusikana on täielik rusikas silmaauku. Mingel imelisel moel seob see kokku kogu selle ajasrändamise kemüüse. Muuseas, Sviridov on väga põnev ja võrdlemisi kaasaegne helilooja. Tema tuntuim teos on enamusele ilmset tuttav NSVL uudistesaate Vremja avaloona.

Kui sa "Idiooti" veel vaatamas käinud pole, siis ma ei ütle, et mine kindlasti. Mine siis, kui su sisetunne ütleb, et see on sinu masti film.

Igal juhul kummardus tegijatele!