Kui ühte autosse peavad mahtuma 4 täiskasvanut ja suur koer ning treilerile 2 mootorratast koos kogu elamise ja vajaliku varustusega, on selle mustlaslaagri kokkupakkimine kriitilise tähtsusega. Kaasa tarida tuleb võimalikult vähe ja samas kõik, mida vaja võiks minna. Seistes varahommikul kell 5 lisakoorma ees, mis tuleb veel kuhugi peale ja vahele mahutada, tundub see küll ilmvõimatu ettevõtmisena, ent peale paaritunnist pusimist asub karavan teele.
Me sõidame Brüsselist läbi Belgia, Luksemburgi, Prantsusmaa, Shveitsi ja Itaalia. Kokku ligi 1200 km. Teele jäävad ajaloolised linnad, tillukesed mägikülad, lõputud tunnelid ja ohtralt kiirtee kiirtoidurestorane, kus bensiinijaamas aegajalt jalgu sirutada saab. Hilisõhtul jõuame Toskana küngaste vahele ning ohtra kurvitamise järel avaneb me silme all tuledesäras sissepääs Mugello ringrajale.
Kiirelt hõivame ühe laagriplatsi, paneme püsti suured varjualused, "elutoa", garaazi ning magamistelgid, et uueks põnevaks päevaks välja puhata. Isegi läbi ettenägelikult paigaldatud kõrvatroppide äratab mind hommikul summutatud mootorimürin. Algamas on meie esimene ringrajapäev.
Mugello on Firenze lähedal asuv võidusõiduringrada, kus sõidetakse nii Moto GP-d kui vormelitega. Raja pikkuseks on 5,245 km, sel on 15 kurvi ja pikk kiirendussirge. Kohaliku motoklubi korraldusel on rada kolmeks päevaks avatud harrastussõitjatele, kes saavad osaleda 4 erinevas tasemeklassis algajatest seenioriteni. Igas klassis on päeva jooksul 5 starti, sõit kestab 20 või 25 minutit.
35 kraadises palavuses, ere päike lagipead kõrvetamas, on see poistele füüsiliselt päris korralik katsumus. Rada pole tehniliselt lihtsamate killast ning iga kord naasevad nad higist leemendavatena tagasi koplisse (paddock).
Igale stardile eelneb ettevalmistusrituaal. Nahast kombinsioon puusadele, saapad jalga, kaitsevarustus selga, kombensioon sikutada üll, kiiver pähe, kindad kätte, rehvisoojendajad maha, parkimistoed eemaldada, kaamera käima ja rusikakõks hea õnne saatjaks. Blondide abilistel on käed-jalad tööd täis.
Nii pea, kui bike'd on boksist välja sõitnud, hüppame mina ja prantslanna Chrystel tõukeratta moodi minimopeedi peale (me aretame suisa välja uue sõidustiili, kuidas sellel kahekesi liigelda) ja täristame ühe või teise tribüüni poole, et pilte klõpsida ja kaasa elada. Hoolimata sellest, et ma ise ju rajal ei sõida, on adrenaliinitase laes ning silmad otsivad ahnelt õige ratta- ja värvikombinatsiooniga mehikesi mööda kihutamas. Kas keeruline osa läheb kogemusega tehniliselt paremaks? Kas sõidutrajektoore saaks parandada? Kas kehaasend kurvides on piisav? Hasart seguneb teatava uhkustundega.
Kui sõidud on lõppenud ning päike hakkab tasapisi madalamale hiilima, võtab maad backstage-chill. Õhtuks on meil kõigil suud, silmad, ninad ja kõrvad täis kleepuvat asfaldisegust tolmu. Õnneks kuulub kompleksi korralik pesumaja nagu kämpingule kohane.
Paddocki-elu on üldse nagu üks suur ja värvikirev mustlaslaager. See on omaette viis reisimiseks. Autonumbrite põhjal on inimesed kohale tulnud Prantsusmaalt, Belgiast, Sveitsist, Saksamaalt, loomulikult Itaaliast ning isegi Suur-Britanniast ja Venemaalt. Elamiseks matkaautod või telgid, kokkupandav aiamööbel, grillid ning üks pere on kaasa vedanud isegi lastebasseini. Super idee palava ilmaga!
Pisikesed motoässad põristavad oma minibike'idega või jooksevad niisama ringi. Emad valmistavad õhtusööki, isad nokitsevad oma rataste kallal. Kõik on tegusad ja sõbralikud nagu üks suur kirju perekond. Sellise killavooriga rännatakse mööda ringradasid ning motoharrastus on justkui kogupereseiklus.
Suurepärane nädalavahetus seljataga, pakime oma elamise kolmanda päeva õhtul uuesti treilerile. Üksteise järel lahkuvad koormad tuututavad hüvastijätuks ning ringrada suikub justkui unne. Samamoodi ka meie umbes kolme paiku öösel, kui enam edasi sõita ei jaksanud. Vähemalt on nüüd ära proovitud ka see, mis tunne on kiirtee kõrval parklas telgis magada.
I would do it at any time again.
Me sõidame Brüsselist läbi Belgia, Luksemburgi, Prantsusmaa, Shveitsi ja Itaalia. Kokku ligi 1200 km. Teele jäävad ajaloolised linnad, tillukesed mägikülad, lõputud tunnelid ja ohtralt kiirtee kiirtoidurestorane, kus bensiinijaamas aegajalt jalgu sirutada saab. Hilisõhtul jõuame Toskana küngaste vahele ning ohtra kurvitamise järel avaneb me silme all tuledesäras sissepääs Mugello ringrajale.
Kiirelt hõivame ühe laagriplatsi, paneme püsti suured varjualused, "elutoa", garaazi ning magamistelgid, et uueks põnevaks päevaks välja puhata. Isegi läbi ettenägelikult paigaldatud kõrvatroppide äratab mind hommikul summutatud mootorimürin. Algamas on meie esimene ringrajapäev.
Mugello on Firenze lähedal asuv võidusõiduringrada, kus sõidetakse nii Moto GP-d kui vormelitega. Raja pikkuseks on 5,245 km, sel on 15 kurvi ja pikk kiirendussirge. Kohaliku motoklubi korraldusel on rada kolmeks päevaks avatud harrastussõitjatele, kes saavad osaleda 4 erinevas tasemeklassis algajatest seenioriteni. Igas klassis on päeva jooksul 5 starti, sõit kestab 20 või 25 minutit.
35 kraadises palavuses, ere päike lagipead kõrvetamas, on see poistele füüsiliselt päris korralik katsumus. Rada pole tehniliselt lihtsamate killast ning iga kord naasevad nad higist leemendavatena tagasi koplisse (paddock).
Igale stardile eelneb ettevalmistusrituaal. Nahast kombinsioon puusadele, saapad jalga, kaitsevarustus selga, kombensioon sikutada üll, kiiver pähe, kindad kätte, rehvisoojendajad maha, parkimistoed eemaldada, kaamera käima ja rusikakõks hea õnne saatjaks. Blondide abilistel on käed-jalad tööd täis.
Kui sõidud on lõppenud ning päike hakkab tasapisi madalamale hiilima, võtab maad backstage-chill. Õhtuks on meil kõigil suud, silmad, ninad ja kõrvad täis kleepuvat asfaldisegust tolmu. Õnneks kuulub kompleksi korralik pesumaja nagu kämpingule kohane.
Paddocki-elu on üldse nagu üks suur ja värvikirev mustlaslaager. See on omaette viis reisimiseks. Autonumbrite põhjal on inimesed kohale tulnud Prantsusmaalt, Belgiast, Sveitsist, Saksamaalt, loomulikult Itaaliast ning isegi Suur-Britanniast ja Venemaalt. Elamiseks matkaautod või telgid, kokkupandav aiamööbel, grillid ning üks pere on kaasa vedanud isegi lastebasseini. Super idee palava ilmaga!
Pisikesed motoässad põristavad oma minibike'idega või jooksevad niisama ringi. Emad valmistavad õhtusööki, isad nokitsevad oma rataste kallal. Kõik on tegusad ja sõbralikud nagu üks suur kirju perekond. Sellise killavooriga rännatakse mööda ringradasid ning motoharrastus on justkui kogupereseiklus.
Suurepärane nädalavahetus seljataga, pakime oma elamise kolmanda päeva õhtul uuesti treilerile. Üksteise järel lahkuvad koormad tuututavad hüvastijätuks ning ringrada suikub justkui unne. Samamoodi ka meie umbes kolme paiku öösel, kui enam edasi sõita ei jaksanud. Vähemalt on nüüd ära proovitud ka see, mis tunne on kiirtee kõrval parklas telgis magada.
I would do it at any time again.
No comments:
Post a Comment