Kerttu: "Mis sa täna selga paned?"
Mina: "Hmmm, miniseeliku ja tanksaapad?"
Kerttu: "Okei, ma tulen siis ka teksadega."
Kolasime täna Viimsi poolsaarel (AWARE-l leiti Leppneeme sadamast paar vana suurtükimürsku ja Vabaõhumuuseumi ees taluturul müüdi soolakurki), kui kõht läks tühjaks ja Kerttu ütles, et lähme Paati. Ei läinud Paati, hoopis paarsada meetrit teisel pool olevasse külasrestorani RootS.
Täitsa tore koht oli. Selline hubane ja armas, pisut hämar (ei teagi, miks ta nii hämar tundus, ometi olid suured aknad), küünlad põlesid ja mõnus tubane atmosfäär. Ja nii tilluke, et kui sisse astud, siis kõik pööravad pead ja vaatavad, et kes see sealt nüüd tuli.
Viie sekundi esmamulje sisse jõudis jääda nii positiivne ruumilahendus, kui ootamatult ebasõbralik teenindus. Brünett proua kähvas teretamata, et aknaalusesse kaetud lauda istuda ei või, peaaegu alandlikult ja ehmunult seadsime end seega sisse väikese ebamugava laua äärde saali keskel. Mõne hetke pärast visati meile ette menüüd. Õnnnnneeeeeeeeeks leidis kuri tädi endale muud tegevust ja meie saime endale hoopis toreda noormehe.
Menüü oli esmapilgul vägagi paljulubav, eriti vahva on väike peatükk koertele, kus pakutakse veekaussi, seakõrva ja koeramaiust maasikaga. Anti võttis laua all koha sisse ja dringid toodi koahle.
Road ise olid samuti paljulubavad, kui siis hästi hästi natukene viriseks. Lõhe tar-tar avokaadoga tundis puudust avokaado küpsest kooresusest, sest luuvili maitses pigem toorelt. Väike sidruniviil nüansside otsimiseks oleks ka rõõmu teinud.
Terav kana-karrisupp kookospiimaga lõi mu esmapilgul ilmselt pahviks, sest sõna karri oli mu mälupildist välja jäänud ning neelud käisid vürtsika Tom Kha järele. Mitte et see karrileem paari ulpiva makaroni ja kanatükiga oleks halb olnud. Kerttu sõi koorest kanapastat ja kiitis ka, ma ei raatsinud talt ampsugi laenata.
Shokolaadi fondant magustoiduks oli klassika, aga kuidagi liiga "safe", nagu kogu magustoiduvalik üldse. Mitte et Creme Brulet'l ja valgeshokolaadikoogil midagi viga oleks, aga võib olla oleks kogu valikus tahtnud rohkem näha seda külarestorani rustikaalselt "touchi" ja maitsete hooajalisust.
Nagu öeldud, need on kõigest väikesed virinad, tegelikult meeldis koht mulle väga. Ja samuti meie teenindajapoiss, kellele langes osaks palju elulise tähtsusega informatsiooni küpsisetordi tüüpi naiste, Jenniferi ja Angelina kohta. ;-)
Olime juba peaaegu lahkumas, kui üks mööduv härra kummardas Anti kohale ja pisut koera selga kratsis. Ah, et mis tõug see on? Jaa, jaa, mul on kodus koer nimega Karu, kelle saba on sama suur, kui see siin. Kas ta teebki selliseid hääli? Ah, et norskab ka öösiti? Ja te jagate voodit vaid kahekesi?
Osav! :-D
Mina: "Hmmm, miniseeliku ja tanksaapad?"
Kerttu: "Okei, ma tulen siis ka teksadega."
Kolasime täna Viimsi poolsaarel (AWARE-l leiti Leppneeme sadamast paar vana suurtükimürsku ja Vabaõhumuuseumi ees taluturul müüdi soolakurki), kui kõht läks tühjaks ja Kerttu ütles, et lähme Paati. Ei läinud Paati, hoopis paarsada meetrit teisel pool olevasse külasrestorani RootS.
Täitsa tore koht oli. Selline hubane ja armas, pisut hämar (ei teagi, miks ta nii hämar tundus, ometi olid suured aknad), küünlad põlesid ja mõnus tubane atmosfäär. Ja nii tilluke, et kui sisse astud, siis kõik pööravad pead ja vaatavad, et kes see sealt nüüd tuli.
Viie sekundi esmamulje sisse jõudis jääda nii positiivne ruumilahendus, kui ootamatult ebasõbralik teenindus. Brünett proua kähvas teretamata, et aknaalusesse kaetud lauda istuda ei või, peaaegu alandlikult ja ehmunult seadsime end seega sisse väikese ebamugava laua äärde saali keskel. Mõne hetke pärast visati meile ette menüüd. Õnnnnneeeeeeeeeks leidis kuri tädi endale muud tegevust ja meie saime endale hoopis toreda noormehe.
Menüü oli esmapilgul vägagi paljulubav, eriti vahva on väike peatükk koertele, kus pakutakse veekaussi, seakõrva ja koeramaiust maasikaga. Anti võttis laua all koha sisse ja dringid toodi koahle.
Road ise olid samuti paljulubavad, kui siis hästi hästi natukene viriseks. Lõhe tar-tar avokaadoga tundis puudust avokaado küpsest kooresusest, sest luuvili maitses pigem toorelt. Väike sidruniviil nüansside otsimiseks oleks ka rõõmu teinud.
Terav kana-karrisupp kookospiimaga lõi mu esmapilgul ilmselt pahviks, sest sõna karri oli mu mälupildist välja jäänud ning neelud käisid vürtsika Tom Kha järele. Mitte et see karrileem paari ulpiva makaroni ja kanatükiga oleks halb olnud. Kerttu sõi koorest kanapastat ja kiitis ka, ma ei raatsinud talt ampsugi laenata.
Shokolaadi fondant magustoiduks oli klassika, aga kuidagi liiga "safe", nagu kogu magustoiduvalik üldse. Mitte et Creme Brulet'l ja valgeshokolaadikoogil midagi viga oleks, aga võib olla oleks kogu valikus tahtnud rohkem näha seda külarestorani rustikaalselt "touchi" ja maitsete hooajalisust.
Nagu öeldud, need on kõigest väikesed virinad, tegelikult meeldis koht mulle väga. Ja samuti meie teenindajapoiss, kellele langes osaks palju elulise tähtsusega informatsiooni küpsisetordi tüüpi naiste, Jenniferi ja Angelina kohta. ;-)
Olime juba peaaegu lahkumas, kui üks mööduv härra kummardas Anti kohale ja pisut koera selga kratsis. Ah, et mis tõug see on? Jaa, jaa, mul on kodus koer nimega Karu, kelle saba on sama suur, kui see siin. Kas ta teebki selliseid hääli? Ah, et norskab ka öösiti? Ja te jagate voodit vaid kahekesi?
Osav! :-D
No comments:
Post a Comment