Külas marssal Mannerheimil

Tahtsime ühe lõunasöögi ajal midagi uut proovida ning seetõttu käisime Heli ja Nadjaga külas marssal Mannerheimil, Tallinnas Mere puiestee nurgal asuvas uues restoranis Mannerheim.

Restorani peakokana töötab tunnustatud peakokk Rudolf Visnapuu. Rudolf on üks seitsmest Gordon Blue’ga auhinnatud kokkadest Eestis ning töötanud mitmetes kõrgelt hinnatud restoranides. Peakokk Rudolf Visnapuu valmistatud road on inspireeritud tuntud gurmaani, marssal Mannerheimi lemmikutest ja üllatavad positiivselt ka kõige nõudlikumaid söögikunsti austajaid põnevate maitsenüanssidega. Rudolf on kasutanud menüü kokkupanemisel julgelt ka enda kirge – molekulaargastronoomiat.

Restoran asub ägedalt renoveeritud vanas paekivihoones, väga muljetavaldavad on vanad restaureeritud puituksed, mis tegelikult sobivad hästi sees ootava pisut ajaloohõngulise atmosfääriga. Mannerheim resotrani näoandjana on pisut pretensioonikas - vähemalt keskmisele eestimaalasele, sest kui palju me vabahärrast ja tema tegemistest, ekspeditsioonidest teame? Soomlasele sobib teemapüstitus kindlasti rohkem, samas ei ole Mannerheimi näol tegemist restoraniga tavalisele viinaturistile, seega, pigem keskmisest intelligentsemale soomlasele. Need esimesed käivad tõenäoliselt pigem edasi sadamas asuvas ühes teises üle-lahe-kangelase-nimega söögikohas pipart ja pihvi söömas. Aga see selleks.

Mulle isiklikult on parun Gustaf pigem romantiline kuju tänu Laila Hietamiehe romaanidele, mis on küll ilukirjanduslik fiktsioon, aga väga nauditav ajastutruu lugemine. Restorani Mannerheim on seevastu karm ja karge riigimees, kelle rikkalikud ordenid ja aumärgid (õigemini nende pildid) kaunistavad kõigi söögisaali toolide seljatugesid. Väga tore lahendus tegelikult, nagu kogu Vene Keisririigi sümboolika, mida siit-sealt näha on.

Aga muus osas mõjub ruum kuidagi pisut kõledalt, kuigi seinad on soojades toonides ning ... otseselt nagu midagi ei häiri. Võibolla ainult see massiivne tühi puhvetkapp ruumi otsas. Mul oli koguaeg silmanurgas tunne, et seal kapis peaks veel midagi olema, sest kes see paneb niimoodi tühjalt seisva kapi tuppa. :)

Söök oli tõesti hea. Ei ühtegi halba sõna. Pardifilee on selles kohas kindla peale minek, liha on suurepärane ja hõrk! Rooga valides tekitas huvi pardiga sekundeeriv viigimarja-aniisi kaste, kuid süües läks see meelest ära, tegu oli lihtsalt maitsva toiduga. Alles pärast tuli meelde, et oot, kuskil pidi ju mingi huvitav maitsekooslus olema. Miks ma ei mäleta seda? Kaaslased sõid kala ja kiitsid ka väga. Magustoitudest tulid lauda Creme Brule, shokolaadi fondant ja mulle maasikasupp pannakota ja kurgisorbeega. Maitses, aga ei jäänud meelde.

Ma mõtlesin tükk aega, kuidas seda täpselt sõnastada, aga midagi on Mannerheimis justkui puudu. Koht on kena, teenindus peen, toidud suurepärased. Vajaka jääb omapärast või millestki erilisest, mis sinna tagasi meelitaks ja kõike koos hoiaks.

Ja minu arvates ei tohiks ükski selline restoran lubada endale marmori-immitatsiooniga paberile prinditud kulunud menüüd. Eks see ole loodetavasti alguse asi.

Jõudu neile ja edu oma koha otsimisel!