Kes varem pole puudelatvadesse tõmmatud trosside vahel kõõlunud, siis nende jaoks on ööronimine kordi lihtsam, kui päevavalges kõrgustes turnimine. Pimedas kaob kõrgusetunnetus lihtsalt ära, muidugi sa aimad, et oled seal kusagil üleval, aga mõõtmeid ei tunneta ja kõige raskem osa ongi füüsiliselt keerulisemaid radasid läbi teha.
Pärast canyoningi ei ole ma enam kõige suurem hüpete fänn, seega minu jaoks oli kõige vastikum viienda raja lõpus olev nn. Tarzani hüpe, kust pead platvormilt tegema köiega pika hüppe eesolevasse võrku. Ei ole minu teema, noh. Igasugu muidu rippumisi, kõlkumisi, hüppeid ja asju, palun. Aga selline koht on kerge menthal disaster moment.
Kõige lahedamad olid muidugi Otepää laskumised, millest esimene, seikluspargist üle oru linnamäele kestab 30 sekundit, siis tuleb mööda treppi taevasse rühkida ning tagasilend linnamäe otsast võtab aega 40 sekundit. Ääretult uhke, eriti pimedas, kui näed vaid kauguses leekivaid lõkkeid ja uskumatult selget tähistaevast.
Kui me kesköö paiku oma magamiskohta tagasi jõudsime, siis oligi juba enamvähem aeg sättida väikesele ringkäigule Nuustaku kesklinnas. Olgu, ettevalmistused ja soojendus võttis ligi kaks tundi aega, nii et ööklubi Comeback ukse taha jõudsime alles kella kahest. Ja sinna läkski mu teine praktiliselt magamata öö. Voodisse pugesime lahkelt kell kuus hommikul... ;)
No comments:
Post a Comment