Ikkagi Dubai!

Nüüd on reisimuljetega juba nii kaua venitatud, et ma kaldun arvama, et targem ongi need endale hoida. Kui kiiresti veel asjadest rääkida, siis peaks kindlasti juttu tegema järgmistest aspektidest:

Mall of Emirates – ma kasutaksin väljendit maailma suurim kaubanduskeskus, aga ma pole sugugi kindel, kas see on korrektne. Kindlasti võib olla veelgi suuremaid. Ma vist kirjutasin eelmine kord CityCentre’ist, et see on nagu 5 Kristiinet? Noh, Mall of Emirates on VEEL suurem. Me käisime seal 2 korda ja teisel korral niimoodi, et kell 14 umbes läksime ja 22.30 hakkasime lahkuma (et lennukile jõuda) ning IKKA EI JÕUDNUD KÕIKE LÄBI KÄIA. Kusjuures, Dubais shoppamine on ikkagi cool. Sest hoolimata minu esialgsest hinnashokist tundus seal kõik lõpuks päris odav olevat. Ja arvestus käis juba selle järgi, et 50 dirhamit ( ca 160 eek) on ikka kuradima kallis asi! Ma ostsin endale kingad, mis maksid 104 dirhamit (mis tundus ropp raiskamine) ja jope 200 dirhamit (täiesti mõistusevastane kulutus!). :D
Siin näete kehva fotot (ei julgenud väga avalikult pildistada) sellest, kuidas ostukeskuses orienteeruda. Ja nüüd öelge palun, et see on mõistuspärane.

Lisaks asub MoE-s see kuulus Sky Dubai ehk talv keset kõrbe. Päris põnev vaatepilt tehislumest, talvemõnudest ja täiesti arvestatavatest talispordi nautimise võimalustest. Et inimestel endal suure tõenäosusega suusariideid pole, siis joped-püksid laenutatakse ja kõik kannavad ühesugust sini-puna kirjut vormi. See teeb asja veelgi koomilisemaks. Aga nagu Global Village-gi, on ka Sky Dubai üks tõeline Mania Grandiosa.

Pilvelõhkujad – terve Dubai on neid täis. Ma ei usu, et sinna ehitataksegi enam mõnda maja, mis oleks madalam, kui kõige madalam torn! “Vanem” kõrghoonete osa on Dubai Creeki ääres, siis veel terve hunnik Sheik Maktoum-i Roadil ja siis täiesti uskumatu omaette nähtus on Dubai Marina – see on terve uus pilvelõhkujate linnaosa, kuhu ehitatakse neid ma arvan, et sadu! Iga pilvelõhkuja on täiesti omanäoline. Praegu on neist vist kuulsaim ja kõrgeim kaksiktornide paar Emirates Towers. Mulle tegi nalja üks, mis meenutas näpitsaid või tange – selline ülevalt koos, jalad harali. Aga suurushullustuste suurushullustus on Burj Dubai – Dubai torn, praegu veel alles 8 korruseline beebi, millest tuleb maailma kõige kõrgem hoone. Uskuge, see on tõesti tõsiselt võimas, mis seal toimub!

Kõrb – pühapäeva pärastlõuna ja õhtu veetsime http://www.arabian-adventures.com/ kõrbesafaril. Mis oli ka megaelamus. Esiteks “teenindus” või kuidas iganes seda nimetada. Kõik osalejaid korjati 6-kohalistesse jeepidesse ja iga jeebi juht oli selle rühma vaimne isa, teejuht ja õpetaja. Ja nad tegid oma tööd lihtsalt suurepäraselt. Meie auto juht oli laiaõlgne Keeniast pärit James, kellel jutt jooksis ja kes armastas uljast kõrberallit. Juba ainuüksi temast endast saime suurepärase elamuse. Jeepidega sõitsime 1h linnast välja kõrbesse. Kokku tuli neid autosid 40 ja kõrbes möllati kahes grupis. Kui me kohale jõudsime, siis päike veel lõõskas ning liiv oli soe. See on ka nii omamoodi fiiling palja varbaga soojas liivas kõndida või ehtsat liivakõrbe silitada. Edasi sõitsime, õigemini rallisime, mööda düüne, mis fotode pealt ei paista võib-olla küll eriti kõrged või kõhedust tekitavad, mida nad tegelikkuses pisut oli. James huilgas ja võttis viimast ning raputas meid korralikult läbi. Kui korraks tehti hingetõmbe peatus (sest oli see kellaaeg, kui muslimitel oli vaja meka poole palvetada), siis mõnigi väljus autost nägu roheline või silmad märjad. Ma ütlen, jumal tänatud, et mulle on antud kindel sisikond! :D

Siis veel rallitamist ja edasi jõudsime kaamelifarmi. Kus aeg läks nii kiiresti, et ei jõudnudki igat lambukest ja kaamelibeebit patsutada. Pidime tagasi sõitma düünitele, et vaadata päiskeseloojangut. Liiv oli juba maha jahtunud ning kõrbes tõusis pisut tuul. Aga sellest hoolimata oli VÄGA ILUS JA ERILINE. Edasi läks üritus düünidevahelises orus üles seatud beduiinitelkides, kus pakuti ohtralt süüa ja juua, tehti hennajoonistusi, ratsutati kaameli seljas ja suitsetati vesipiipu. Ning lõpetuseks tantsis väga cool kõhutantsija, kelle paindlikus, vibreerumine ja värisemine oli täiesti uskumatu. Pisut varem ma olin just näinud saadet Eesti kõhutantsijatest, kes olid tema kõrval nagu puunukud. Pärast rääkis James, et tegemist on venelannaga, kes turistidele tantsinud juba 5 aastat ning hakkab nüüd juba pisut paksuks minema (minu arust andsid ümarad vormid talle ilu hoopis juurde). Lisakos kõrbe ja õhtu ilule meeldis mulle kogu asja professionaalsus – nii pea, kui me autodest väljusime kehastusid kõik autojuhid kokkadeks, baarmenideks, organisaatoriteks ja kõigeks muuks, mida oli vaja teha. See oli uskumatult funktsionaalne ja väga nauditav vaatemäng.

Rand – esimesel kahel päeval käisime Katiga kuskil kõrvalistes randades Beach roadi ääres. Edasi tulid mõned pilvisemad päevad, kus randa päevitama minna polnud just mõtet ning esmaspäeval kui jälle päike kuumas oli Kati tööl. Nii et kasutasime võimalust külastada linna suurimat avalikku randa – Jumeira Beach Parki. Sissepääs 15 dirhamit. Aga lisaks päikesele oli sellel päeval välja ilmunud ka metsik tuul ning rannas lehvis punane lipp (ujumine keelatud) ning tohutud helesinised lained peksid randa. Vee ääres päevitamisel hakkas lõpuks täitsa külm ja tuli otsida varjulisemat kohta rannapargi sisemuses.

Lennumaitse – keskööseks jõudsime lennujaama ning seisime peaaegu tunni, kui mitte rohkem, üliaeglaselt liikuvas check in järjekorras (enne meid oli ainult 6 inimest). Üpris närviliseks tegi. Siis lõpuks pääsesime sisse, lõpuks öösel pääsesime lennukisse, sõit kestis ca 6 ha, hommikul varavalges Frankfurdi lennujaama ja seal oli 7h ooteaaega, mis oli peaaegu, et kohutav, sest need möödusid lihtsalt tigusammul. Passid seal lennuki- ja lennujaamamaitse suus, aeg muudkui venib, midagi teha ei ole, uni on, tahaks koju ... no vot, see oli päris tüütu juba. Sekka veel 3h sõitu Tallinnasse ja ma hakkasin juba ikkakorralikult nihelema, sest nii kõriauguni oli sellisest niisama istuvast konutamisest. Nii et kojujõudmine oli superluks!

Dubai saaga lõpetuseks - ma ütleksin, et see reis pani mind absoluutselt tolerantsemalt suhtuma kogu moslemi ja araabia kultuuri. Keda vaimurikkused ei huvita, sellele sobib Dubai hiilgavalt ka tavaliseks citybreak-iks, seal on kõik olemas, mis vaja. Kes tahab midagi enamat, sellele on ka kõik olemas ohutus vormis, sest Dubai on turistidega harjunud ning sa ei pea pidevalt pabistama, et teed või oled midagi valesti. Kui ma saaks, ma tahaks minna Saudi-Araabiasse ja Liibanoni, Pakistani ja Omaani, aga see kõik tundub hetkel veel liiga võimatu ja liigahelesinine turismiunistus. Enne käin vahelduseks Nuustakul ära.