Islandile läksin ma osalema Mid-Atlantic seminarile, mis oli keskendunud ostu-müügi suhetele turismiks Islandil, Põhjamaades (Gröönimaa, Fääri saared, Shotimaa, Läti, Eesti, Soome, Rootsi, Norra) ja USA-s (San Francisco, Minnesota, New York, Massachusets). Lisaks minule esindas Estravelit supplierite poole peal Triin incomingu osakonnast ning meie lõbujanulises tütarlastekolmikus sai osa veel Wrisi Katri, kellega ma novembris koos Lapimaal käisin. Ühesõnaga, lisaks tööle sai meil kõvasti nalja.
Pärast 6h pikkust ootamist ja seiklusi Stockholmis Arlandal ning veel 3h lendu maandusime Kelfjaviki lennujaamas Islandi edelasosas. Kahjuks oli pilvine ja väga head vaadet ei olnud, aga maanduma hakates avanes Island oma veidruses – kummalised maastikud, laavaväljad, musta värvi pinnas ja üksikud asulad. Ning tohutu tuul. Selline, mis alguses päris ära ehmatas ja tahtis minema viia.
Kelfjavikist Reikjaviki tuleb bussiga sõita umbes tunni. Tavaliselt ju öeldakse, et esimesed silmapilgud mõjutavad oluliselt üldmuljet ning kõige esimene elamuslik emotsioon, mis mul Islandil tekib on fakt, et seal ei ole puid. Lihtsalt ei ole! Kui naljakas – tahaks silmad suunata kaugusesse ja aduda mõndagi põõsakest või üksikut jändrikku, kuid mida pole, seda pole. Mõned päevad hiljem õnnestub mul siiski ka midagi metsalaadset näha, teisel pool saart, kuid see ei loe. Esmamulje on tähtis.
Esmamulje maastikust on sopane. Justkui oleks keegi buldooseriga (või oli see ekskavaator?) kraavi kaevanud, siis töö pooleli jätnud ja koju läinud. Selline tükiline tume kivilaadung. Aga tegelikult on see kivistunud laava ja ta lihtsalt jätab sellise mulje. Islandil on umbes 30 aktiivset vulkaani, viimane suurem purse toimus 6 aastat tagasi (vulkaani nimi oli Thekla, kui ma ei eksi) ning islandlaste jaoks oli see suursündmus, mida käidi perekonniti vaatamas. Üleüldse on Island geoloogilisest vaatepunktist ääretult huvitav. Ma soovin, et mul oleks pädevust teile ümberjutustada kõike kuuldut Golfi hoovusest, detooniliste platoode ristumisest, sellest, et saar liigub keskelt aastas 4 cm lahku, aga selleks, et seda teha, viibisin ma Islandil liiga vähe aega.
Esimesel õhtul on meil üritus Reikjaviki raekojas. Selline püstijala welcome evening ja dresscode on business attire. Aga endalegi üllatuseks ma lausa naudin sellist sundimatut lobisemist juhuslike inimestega. Et reis on siiski olnud pikk ja varajane ärkamine annab tunda, läheme kõik korralikult hotelli magama.
Reede on puhas kõva tööpäev. Varahommikul algavad seminarid, kus osalevad riigid, firmad, hotellid jne teevad kahele suurele auditooriumile presentatsioone. USA ja Euroopa eraldi. Ma alguses mõtlesin kuulata Euroopat, aga jäin USA ruumi ning see oli tõenäoliselt palju põnevam, sest sellest maast ei tea ma suuremat midagi. Esiteks oli täitsa huvitav sisu ja teiseks oli äärmiselt õpetlik vaadata, mismoodi MÜÜAKSE, ehk et mismoodi olid ülesehitatud nende presentatsioonid. Parima müügitriki auhinna saab minu poolt San Fracisco, kelle presentatsioon oli üles ehitatud talk-showna. Üks tädi tegi üldist juttu ja juhatas sisse “saatekülalised”, kes kõik paari sõnaga, väga napilt oma toodet tutvustasid, oli see siis hotell, amusment park või helikopterilend linna kohal. Aga asja kala oli see, et iga külaline esitas oma lühiülevaate lõpus ühe küsimuse selle kohta, ning esimesena käe tõstnu ja õigesti vastanud sai auhinna. Auhindadeks olid alates suveniiridest lõpetades hotellipakettidega. Kujutage siis ette, kui pingsalt kogu auditoorium neid ettekandeid kuulas, fakte meelde jättis ja kaasa elas! :)
Pealelõunal algas workshopi osa, kus supplierid oma ständides istusid ning meie, buyerid ringi jalutasime ja huvipakkuvate pakkujatega tutvust tegime. Minu jaoks oli kasutegur suhteliselt väike, sest nii Island kui USA, kes kõige suuremalt esindatud olid, on meie jaoks võrdlemisi tähtsusetud turud. Aga midagi ikka!
Õhtune üritus toimus seekord klubis Broadway, mis on selline üheksakümnendatehõnguline laevadiskoteeki meenutav populaarne meelelahutuskoht üliägeda tantsu- ja lauluprogrammiga. Nii saimegi toidupalade vahele poppurriisid (mul pole aimugi, kuidas seda sõna kirjutakase õigesti! :D) muusikalihittidest, rokihittidest, erinevate ajastute diskohittidest jne. Õhk oli energiat täis ja ma jäin sellest purju. Selline meeletu-meeletu olemine oli. Lisaks oli meil lauas lõpmata mõnus seltskond – meie chickad ja lätlased Evita ja Raimonds ja me tõesti olime ülevoolavalt meelestatud. Lõpuks me aplodeerisime kõik (kogu auditoorium) püsti seistes ja läksime lava peale tantsima. Mina ja Triin jõudsime siiski veel enne keskööd voodisse pugeda, Katri ja Evita seevastu laekusid tagasi alles kella viieks hommikul! :)


Õhtul toimus siis kogu ürituse Grand Final – viimane õhtusöök ning jumal tänatud, see leidis aset meie oma hotellis. Pidulik õhtusöök suurte ümmarguste laudade taga. Meil oli jälle tore seltskond ning et õhtusöök lõppes kuidagi ootamatult, siis me transportsime ennast Reyikjaviki kesklinna (mis aus6na meenutab pigem suuremam66dulist kalurikyla), jalutasime uduvihmas ja maandusime l6puks ylipopulaarses baaris-klubis Rex, tantsisime pisut (kuiv6rd nii kitsastes oludes yldse tantsida saab, sest nende tantsusaal oli väiksem kui minu magamistuba), jutustasime, lösutasime (seal olid sellised vinged padjahunnikud, kus lösutada) ja kui me hotelli j6udsime, siis oligi aeg juba asjad pakkida ja teele asuda (hommikusöök oli 04.30). Seega jäi üks öö magamist küll vahele, aga sellist oolimata see üks põnev ja emotsionaalne kogemus.
1 comment:
Enjoy the fun and thrill of Desert safari with the Premium Best Safari Company, best deals on Red Dunes Safari.
By adventure group give the offer a personalized sDubai desert safari
con best rates. A must do experience. Henna Paintaing. Starters. Shows: Belly Dance Show, Tanura Dance Show, Fire Dance Show
Post a Comment