Tegelikul on muidugi kõik hästi ja mulle hirmsasti meeldis üle pika aja oma jalakesega jälle emakese Prantsusmaa pinda puudutada. Siin on mingi teatud spetsiifiline aura, tuules kõikuvad palmipuud, majesteetlikult seisvad seedrid, mõnus niiske vahemereline õhk, "bonjour, madame", "merci, madame" ja detsiliiter elegantset segadust, mida cotazüürlased endale lahkelt lubavad.
Sihiks oli filmilinn Cannes ning ILTM 2010 ehk International Luxury Travel Market. Kolm päeva üheksast kuueni täis pikitud 20-30-minutilisi kohtumisi. Päeva kohta tegi see ligi 20 kokkusaamist. Pluss business networking hours and social events messipäevade lõpuks. Omajagu kurnav, nii et pole ime, et ma lõunasöögiks sõin põhiliselt jäätist, selline magusavajadus oli. Pealegi oli Hägen-Daszi kohvik mugavalt messikeskuse vastas. Messikeskus ise on tegelikult see sama monstrum, kus toimub kuulus Cannes'i filmifestival. Haruldaselt inetu kuubik, mille ainus võlu on vist asukoht La Croisette'i bulevardi nurgal ning paarisaja meetri kaugusel kuulsast Carltoni hotellist.
Mind majutati veel paar maja edasi luksuslikus Martinezi hotellis, suures rõduga toas vaatega otse Croisette'ile ja Vahemerele. Avaras vannitoas ootas mind hiiglaslik vann, pudel Tattingeri shampanjat ning loomulikult pehme hommikumantel ja sussid. Mõnikord on ääretult mõnus lasta oludel end hellitada. Ainult et nagu ma juba ülalpool kurtsin, siis üksinda kaotab see osaliselt mõtte. Vannis on üksi liiga palju ruumi, voodi on suur ja tühi ning mida sa passid kurvalt seal rõdu peal ning õhkad päikeseloojangu poole!Kõige rohkem meeldisid mulle Cannes'i hommikud. Ärkasin kell kuus, tõmbasin jooksuriided selga ning astusin leebelt tuulisesse öhe. Varahommikud on alati teistsugused. Sammud kõlavad nimtühjal tänaval vastu ning siin seal on näha toimetamas tänavapesijaid või postiljone. Kell pool seitse tuli tööle ajalehekioski müüja ning siis hakkas ka juba rahvast rohkem liikuma. Jooksin hotellist ühele poole ning siis teisele poole, nii palju kui kannatas. Mööda mere äärt. Täieliku mõnuga. Möödusin luksuslikest kaatritest ning jahtidest ning lugesin igal hommikul nende naljakaid nimesid. Mu lemmikud on "Naughty by Nature" ja "Nevertheless". Ma saan aru, kui see võib kõlada veidralt, aga see jooksmine oli seal lihtsalt nii äge, et ma poleks tahtnud lõpetadagi.
Natuke õnnestus aega ka näpistada ning ühel hilisõhtul käisime õhtust söömas hoopis lähedal asuvas Antibes'is. Seesama, mille kohta Maugham on kirjutanud lühijutu "Antibes'i kolm paksu naist", teate? Kui talvine Cannes on võrdlemisi vaikne, siis Antibes on suisa unne suikunud. Jalutasime pisut inimtühjas vanalinnas ning isei restorani leidmisega oli raskusi. Enne ärasõitu õnnestus põigata ka Nice'i, mis on ka detsembris ikkagi võrdlemisi elav linn. Selge päikeselise ilmaga on Boulevard des Anglaisil jalutamine nauditav ka talvekuudel, turistid sagivad vanalinnas, restoranid kalaturul on rahvast täis ning linna keskel lõhnab jõululaat nagu hanemaksa sisse pakitud suhkurdatud mandel. Jõululaat on äge, sest seal olid kohal kõiksugu kohalikud juustu-, vorsti- ja muidumeistrid, kes tahavad, et sa ilmtingimata nende toodangut maitseksid. Nii saad mõnuga mekkida juustusid, vorste, pasteeti ja kõike muud head ning paremat.
Koduteel sattusin küll vähe viperustesse, sest München-Tallinn lennuk maandati ootamatult hoopis Helsingis. Kell kaks öösel. Samal ajal toimusid seal saalihoki maailmameistrivõistlused ning rahvusvaheline koertenäitus, nii et lennujaama arrival service teatas esimese asjana - hotellid on kahjuks täis. Nii et sellest kujunes üks öö täis seiklusi. Mul on plaan oma kogemus case studyks kirjutada ning loodetavasti loete sellest siis lähemalt Estraveli blogi vahendusel.
No comments:
Post a Comment