7.10.10

Restoran Arcadia: ei aitäh, never again

Restoranikriitik minus tõstis täna jälle pead ja ma lihtsalt pean oma kogemusest kirjutama. Käisime täna Nelliga pidulikult tähistamas ja lõpetamas oma pika-ajalist edukat koostööd.

Restorani valik jäi minu peale ja küll ma vaagisin ja kaalusin erinevaid kohti terve nädala. Kahest allikast tulid soovitused Arcadia restoranile Pikal tänaval, mille koduleht lubab järgmist: "Tule ja proovi restoran Arcadia ainulaadset fusion menüüd, loomingulist kooslust toitudest, milles on vihjeid maailma erinevatest köökidest, ühteaegu nii mahedaid euroopapäraseid maitseid kui rikkalikke india ja araabia vürtse." Aul teadis rääkida, et kohta peavad kunstiinimesed, kes miksivad igasugu huvitavaid sööke kokku. Tundus põnev. Läksime.

Restorani interjöör tundus juba fotodelt pisut kitshimaiguline ning kohale jõudes ei pidanud selles eelarvamuses pettuma. Keegi on paekivimüüridega võlvkeldrisse kujundanud väga koleda wanna-be-india-maigulise wanna-be-posh-and-pretty restorani. Mööbel on kitsh, laudadel ja seinte ääres on 19 kroonilised klaasküünlad Selverist ja restorani nurgas vuliseb Koduextrast ostetud purskkaev. Salvrätid on paberist. Ma olen alati öelnud, et salvräti järgi tunneb ära restorani kvaliteedi.
Istusime lauda ja toodi kokku köidetud A4 lehtedest menüü. Eelroaks tellisime mõlemad isuäratavana tundunud "Bengali kuningkreveti Pakora (India vürtsidega marineeritud kuningkrevetid, friteeritud)150.00EEK/9.59€". Kuningkrevettidest oli asi ikka valgusaastate kaugusel. Ma ei saanud õieti arugi, kas tegu on tõesti kummiste krevettidega või on see hoopis sama krevetilaadne toode, mille ma ükskord Prisma külmletist vale asja peale ostsin, kus makra oli tehtud kreveti kujuliseks ja paneering ümber pandud. India vürtsidest ja marinaadist ei jäänud mitte mingit muljet. Roog pidi olema kahe vürtsitärni vääriline, aga tõdesime mõlemad, et seda maitset me seal igal juhul ei tunne.

Teiseks sai tellitud minu poolt "Põlevad kammkarbid (Konjaki ja tilliga gratineeritud kammkarbid punase kalamarjakastmes. Lisandiks soolalaim, sidrun, apelsin ja värske majasalat) 250.00EEK/15.98€" ja Nellil "Taboola lammas (Araabia moodi sütel küpsetatud lambaliharull seente, mozzarella ja parmesanijuustu täidisega. Lisandiks riis ja majakastmed) 255.00EEK/16.30€". Ma arvasin esimese hooga, et mulle on vale söök toodud. Sest pealkiri Põlevad kammkarbid kõlas selliselt, et kelner tuleb ja süütab karbid mu nina eest efektse leegiga põlema. Aga ma ei näinud karpegi. Taldrikul oli 3 väikest kaussi ja keskel ühepajatoitu meenutav salat. Kausikesed sisaldasid riisi, kastet ning nelja kammkarbi sisu. Isegi kui keegi kuskil oli neid enne sügavkülmutamist konjakiga põletanud, oli see maitse aegade hämaruses kaduma läinud. Maitseelamus null. Nelli jättis pool oma lambarulli järgi.

Nüüd tuli magustoidukord. Kuna me esialgu olime selle tellimata jätnud, et vaadata, kuidas asjalood kulgevad, tuli uuesti menüüd uurida. Valisin välja vaniljepudingi rukkileiva-shokolaadi frikadellidega. Kõlab ju üpris põnevalt! Paraku teatas ettekandja-noormees, et täna on neil pakkuda ainult majakooki. Ohkasime ja tellisime hoopis teed. Õnneks seda oli, aga tassi, mitte kannu kaupa.

Ja nüüd veel teenindusest. Ma ei usuks, et ühes sellise hinnakirjaga restoranis võiks nii halba teenindust olla, kui ma poleks seda just täna ise läbi elanud. Juba sisse astudes keegi sind lauda ei juhata (kuigi resto oli sellel hetkel tühi) ega mantlit lahkelt nagisse ei riputa. Menüü kohta ei osanud noormees midagi soovitada. Meie küsimuse peale kogeles ta pisut ning päästsime ta piinlikust kimbatusest sellega, et lubasime siis omal käel kirjatükiga lähemalt tutvuda. Ka ei tundnud teenindaja tellimust võttes roogade nimesid, vaid pidi kõik ise veel menüüst üle vaatama numbrite järgi. Ja kogu serveerimisprotsess meenutas pigem mängu "tulen visakan sulle toidud lauda".

Muuseas, saabudes tehti maja poolt armas zhest. Kõik külastajad saavad tervitusjoogiks klaasi mangolassit. Lassi oli parim osa restorani poolt pakutavast, selline mõnusalt pehme konsistensiga ja mahedalt jahutav. Maitses hästi ning palusime teenindajalt, et soovime toidu kõrvale veel lassit juua. Noormees tuli mõne hetke pärast tagasi ning vabandas, et lassit ei ole rohkem. Ei mangolassit, banaanilassit, maasikalassit ega üldse ühtegi lassit. Kui mõne aja pärast sigines restorani teisigi külastajaid peale meie, siis vaatasime imestusega, et kõigile saabujatele viiakse samuti tervituseks lassit. Et parasjagu möödus meist naisteenindaja, siis palusime uuesti, et kas oleks võimalik tellida kummalegi klaas. Saimegi! Kui pärast oma noormehele arvet tasusime, siis ütlesime muiates, et näe, saime ikka oma smuutid. Noormees ütles selle peale lihtsalt: "Jah. Meil tuli enne telefoni teel üks suurem reserveering, siis kokk ei tahtnud teile anda."

Vähemalt oli meil seltskond hea ning ei lasknud kõigel sellel ennast väga häirida.

2 comments:

neiu said...

Kuuldes restoranist Arcadia tuleb ainult muie näole - nüüdseks siiski restoran omadega pankrotis ja täiesti suletud. See ei imesta absoluutselt, viimati, kui söömas käisin seal sõbrataridega, kuskil detsembri keskel, olid lood üsnagi kurvad. Kätte antus mitme leheküljelisest joogi- ja söögimenüüst oli olemas ainult ühel käel loetleda asju. Kuidas saab üks restoran ennast üldse üleval pidada nõnda, et "kahjuks meil seda TÄNA pole"? Noormees, kes meid teenindas rääkis saalis telefoniga üsna valjult(arvestades, et me olime ainsad saalis) kuidas ta juba sealt minema tahab ja jooma minna - milline söögiisu tekitaja. Fabolous. Türgimoodi välimusega omanik käis mitmeid kordi meie laua juures lipitsemas, ei lastud isegi süüa. Ehk on isegi aamen kirikus, et säärane koht kinni pandi, leiabki ehk mõni kvaliteetsem restoran oma tee vanadesse Arcadia ruumidesse.

neiu said...

Mulje :)