Teatriralli

Meil oli teatrinädal. Paaripäevase vahega said Estonia teatris vaadatud Mozarti ooper "Cosi fan tutte" ("Nii teevad kõik naised") ja Delibes'i ballett "Coppelia".

Ma olen mitu korda kuulnud mõlema zanri kohta ütlust, et esimene kord määrab kõik. Sa kas vihkad seda või armastad. Balletti ma olen armastanud esimesest "Pähklipureja" etendusest saadik, kui ema mind teatrisse viis. Ooperiga on keerulisem. Neljandas klassis viidi meid kogu marakrattide kambaga "Figaro pulma" vaatama. Ma mäletan ainult, et see oli kohutavalt pikk ja tapvalt igav. Aga 9. aastaselt lapsi ilma eelneva ettevalmistuseta (st. et pole kedagi, kes räägiks, mis ja kuidas ja mida kuulata) on natuke kuritegu, leian ma tagantjärele. Pragu korraldab Estonia lastele igati tänuväärseid ooperigalasid, mis on just nimelt selleks, et panna muusikat mõistma. Igal juhul on ooper minu jaoks siiani raske.

"Cosi fan tutte" on Mozarti koomiliste ooperite sarjast, kuid süzee minu jaoks talumatult naiivne ja aeglane. Seda tunnistab kavalehel ka lavastaja, et ooperi ajaline mõõde on naivistlik-sürrealistlik, kõik tegevused leiavad aset ühes päevas.

Mozarti ja da Ponte koostöös on valminud kolm tuntud ja armastatud ooperit, mille menu pole aastatega kahanenud: „Così fan tutte“, „Figaro pulm“ ja „Don Giovanni“. „Così fan tutte“ („Nii teevad kõik naised“) valmis Saksa-Rooma keiser Joseph II tellimusel. Ooperit peeti tema julge teemakäsitluse tõttu ennekuulmatuks – kolm meest panevad kaks tütarlast proovile eesmärgiga tõestada, et kõik naised on truudusetud! Seepärast märgati ooperi väärtusi täiel määral alles 20. sajandil, mil moraalinormide piirid olid avardunud.

Noored ohvitserid Ferrando ja Guglielmo kiitlevad, et nende kihlatud Dorabella ja Fiordiligi on igavesti truud. Don Alfonso pakub noormeestele kihlvedu, et suudab ühe päevaga tõestada nende pruutide ja seega kõigi naiste truudusetust. Noormehed võtavad kihlveo vastu: nad luiskavad, et neid on sõtta kutsutud, kuid pöörduvad maskeeritutena tagasi, et püüda teineteise kihlatut ära võrgutada…

Igal juhul, ballett on täiesti teine tera. Midagi, mida ma tõepoolest naudin. Sulged silmad ja tunned, kuidas muusika voogab läbi sinu. Ning jälgid lummatult kaunist ja graatsilist tantsu.
Pühapäevane "Coppelia" etendus oli täis väikesi tüdrukuid emadega, kes vaheajal teatrikoridoris baleriinide samme ja hüppeid järele aimasid. See on niivõrd ilus lugu, absoluutselt kauni muusikaga, pitsivahuste kostüümidega, läbinisti rõõmus ja positiivne. Kerglasem kui "Pähklipureja". Viimane on mul klassikalise balleti üle aegade lemmik.

1870. aastal Opéra Paris’s esietendunud „Coppéliat“ saatis esietendusest alates suur publikumenu ja nii on see kaunis ballett püsinud teatrite repertuaaris pea poolteist sajandit. Ronald Hyndi koreograafia on juba mitu hooaega vaimustanud English National Ballet’ publikut. Koreograafia põhineb Marius Petipa versioonil ja pakub kaunist klassikat Delibes’i imelise muusika saatel. "Selles loos pole printsi ega printsessi. Lugu räägib külainimestest, poisist ja tüdrukust, kelle armastus on väga lihtne – pole luike ega uinuvat kaunitari. Usun, et seepärast ongi „Coppélia“ olnud balletina nii populaarne, et inimesed saavad end tegelastega samastada. See on väga armas lugu.“ Ronald Hynd

Seekordne teatriskäik tõi kaasa ka väga suure elamuse osatäitjate näol. Rahvusballeti noor solist Olga Malinovskaja, kellest ma esialgu midagi ei arvata ei osanud, on täiesti silmaga nähtav talent. Vapustavalt ilmekas esinemine ja suurepärane tehnika! Ning meespeaosatäitja Maksim Maksakov oma tuntud headuses. Ülejäänud trupp oli kohati pisut keskpärane, eelkõige just rivitantsijad, mõni tundus kuidagi eriliselt kohatult kange. Coppelia kiituseks tuleb veel ära mainida romantiline lavakujundus ja äärmiselt kaunid kostüümid.

Minge kindlasti vaatama, kel vähegi balletisoolikas sees!