Eesti inimesed söövad talvel ikka paar korda verivorsti. Kes rohkem, kes vähem. Kui hämarate õhtute saabudes verivorstid poelettidele ilmuvad, siis mõnikord tuleb vastupandamatu isu krümpsuva koorega verivorstikese järele ohtra hapukoore võ pohlamoosiga. Ometi ei osta keegi suvel verivorsti ning poes vist polegi seda enam saada.
Mul on üks teine selline kevadine kiiks lastevorstiga. Tegelikult isegi mitte otseselt vorstiga, vaid terve võileivaga. Viil musta leiba + kaks viilu Rakvere lastevorsti + (soovi korral viil juustu) + ohtralt värsket kurki. Aaaaah! Taevalik!
Selle vorstivõileiva juured ulatuvad lapsepõlve, kus talvel ei olnud saadaval Hispaaniast imporditavat värsket kurki. Kui kohalik kurk hiliskevadel poodi saabus, siis see oli märk saabuvast vabadusest, suvest ja koolivaheajast, päikesest ja soojast. Tollal oli koolisöökla nii vilets, et me olime ammu loobunud seal käimisest, nii et ikka tegid kodunt võileivad kaasa. Ja nii me siis nosisime oma võipakaid kunstiklasside koridori lõpus õpikute raamatukokku viiva trepi peal istudes. Koolis võis juba asju lõdvemalt võtta ja kõik oli lill.
Ilmselt just sellepärast tekitabki antud võileib minus nostalgilist mõnu. Käes on roheline kevad ja iga kord poes käies, tekitavad roosa lastevorst ja kurk neelusid selle jumaliku võileiva järele. Aga seda ainult kevadel.
Eile ostetud 300 grammi vorsti ja terve kurgiga on nüüd igal juhul ühelpool.
2 comments:
selle vahega, et tänapäeval sa loodetavasti ka tead, millest see vorst tehtud on? :)
Loodetavasti tean ikka jah! :) Aga sellest hoolimata maitseb!. :)
Post a Comment