Kui ma hommikuti koeraga jalutama lähen, tuleb majanurgal sageli vastu meie postiljoni-onu. Enamasti me teretame lihtsalt, aga vahel tahab ta pikemalt lobiseda. Näiteks tean ma, kõige tüütum päev postikandja jaoks on neljapäev, sest siis on lehti suisa topeltkogus - ilmuvad Ekspress ja Maaleht. Veel tean, et tal on kaks täiskasvanut tütart, kellest üks töötab Brüsselis "tähtsal ametipostil". Suvel rääkis ta, et teise tütre pere läheb Brüsselisse küllaja talle toodi hoida karvased "hiire ja orava moodi loomad". Ilmselt chinchillad, arvasin ma. Vahel rääkib postiljoni-onu oma lastelastest. Täna hommikul hõikas ta mulle juba kaugelt, et arst keelas tal kuuks ajaks jalgratta sõitmise ära (tavaliselt ta sõidab jalgrattaga, postikott pakiraamil), nii et nüüd käib ta jalgsi, kepp käes, oma tavapärast postiringi.
Kui Kusty reisis Souli ja mulle sealt postkaardi saatis, siis ei teadnud ta päris täpselt ei maja ega korteri numbrit. Maja number läks veel enamvähem täppi, aga korterinumber oli küll puhta huupi. Postikandja teadis aga ikkagi, millisesse postkastipilusse kaart pista. :)
No comments:
Post a Comment