Olen jõudnud uuele arusaamale.
Mul on vaja autot, mis oleks:
1) läbipaistev
2) ümargune
Tänase sõidutunni esimene pool oli harjumuspärane. Üks kord sõitsin edaspidi slaalomit ja ülejäänud aja sõitsime tagurpidi. Tagurdamine garaazi, tagurdamine külgboksi, tagurpidi slaalom jne. Natuke hakkab juba minema. Avastasin saladuse - võta õppeautosse istudes mantel seljast, palju mugavam ja rahulikum on sõita. Siiani mul oli ikka mantel seljas ja eest lahti, aga no kaela käänata küll eriti mugav polnud. Paraleelselt äärekivi vastu tagurdamine on ka natuke müstika. Alguse asi, loodetavasti.
Sõidutunni teisel poolel sõitsime aga õppeplatsilt välja tänavale.
Kõige rohkem valmistas raskusi meeles pidamine, et kas ma sõidan ühesuunalisel tänaval või mitte ja siis vastav ümberreastumine. Ma ei tunne seda Kristiine ühesuunaliste tänavate võrgustikku nii hästi ja tänava lõpuks kipun juba unustama, etkumb see siis nüüd oli ja kas ma pean pöörde tegemiseks tõmbama vasakule või mitte.
Suunatuld pidi justkui ka liiga palju näitama, igast väiksemast takistusest mööda põigates. Suund sisse, suund välja. Nagu natuke meeleheitlik rabelemine kohati.
Aga muidu oli kõik tore.
Pikk tee on veel minna.
No comments:
Post a Comment