Pyhä-Luostol, Lapimaal

See on mul nüüd juba kolmas kord Soome Lapimaal käia. Lapimaa on hea ja ilus.
Maandumine jõulumeeleolus lennuväljale (seekord Rovaniemi, kuigi tegelikult meeldib mulle Ivalo rohkem), siis bussisõit mööda talviseid teid, valgeks värvunud tundra ümberringi ning muidugi põhjapõdrad, keda on suur tõenäosus kohata maanteed mööda lonkimas.
Reisi eesmärk on Pyhä-Luosto piirkonnaga tuttavaks saamine. Jõuame Luostole umbes kella kolme ajal, kuigi sisetunne ütleb, et kell oleks nagu kuus või seitse. Pime on!
Luosto ja Pyhä on kaks naabruses asuvat külakest, kes turismi seisukohast on jõud ühendanud ning müüvad ennast koos. Mõlemal külal on oma suusanõlv, Luostol 7, Pyhal 10 laskumist. Külad iseenesest on tegelikult väga väikesed, näiteks Luostol elab aastaringselt vaid 50-60 inimest. Paljud käivad sinna tööl lähedal asuvatest "linnadest", näiteks Sodankylast.

Hotelli jõudnud, paneme talveriided selga ja läheme mootorkelgusafarile. Saame veel selga korralikud kombensioonid, soojad saapad, näomaskid, kiivrid ja paksud nahast labakud. Mootorkelguga sõitmine on naisterahva käelabale päris väsitav tegevus. :) Kogu aeg tuleb gaasiga mängida ja vahepeal on siuke tunne, et käs sureb sinna kangikülge ära. Aga muidu on superlahe! Niimoodi mööda lumiseid teid kihutada.
Sõidame mootorkelkudega päris pika maa Lampivaara ametüstikaevandusse, ainukesse omalaadsesse Euroopas. Algul näidati igasuguseid uhkeid kivilahmakaid, mis nad sealt välja kaevanud on. Selleks, et ametüst oleks kalliskivi, peab tal olema mingi kindel konsentratsioon ja värvus. Noh, et kõik kivid ei ole kohe hullud vääriskivid. Ja et kunagi oli ametüst maksnud rohkem kui teemant, aga nüüd enam mitte, sest kuskil Lõuna-Ameerikas avastati suured amtüsti maardlad, mis väärtust kohe kahandasid. Nad ise kasutasid küll selliseid suuri ametüsti tükke ka igal pool, näiteks lükkad kalliskivi kamaka ukse ette, kui tahad, et see lahti seisaks jne. :P
Siis viidi meid natuke kaevandusse sisse, kus oli üks ruum kiviklibu täis, igale inimesele anti kirka ja võisid endale oma kivi otsida. Kusjuures, ette räägiti, et kaevandusest ei tohi ära viia suuremat kivi, kui sulle pihku mahub ja kui tahad võtta rohkem kui üks, siis peab läbirääkima hinna suhtes. Meil olid siis kohe hirmus suured ootused, et mõtle, leiad äkki ka ühe sellistest nagu nad enne näitasid. Tegelikkus oli muidugi see, et sinna klibu vahele oli ilmselt visatud natuke ametüstipuru. Kraabid ja kaevad, aga kõik, mis sa leiad, on pisike lilla puru. Ja kui mul peo peal oli 3 pisikeswt kivikest ja ma läksin küsima, et milline neidt on kõige puhtam ametüst, siis poiss ütles, et ma võin kõik need kaasa võtta. Aga vahava oli ikkagi. Seal samas oli üks teine lapihütt, kuhu me läksime virmalistega tuttavaks saama. Mulle hirmsasti meeldib, kuidas nad neid hütte seal ehitavad. Maja põhimõte on nagu tipii-telk, ümar põhiplaan ja tulekolle keskel. Ainult, et tänapäeval tehakse seda puidust ja keskel on selline tulekolle, äärtes mugavad istmed, millel on soojad põhjapõdranahad. Need on ütlemata hubased ja toredad hütid. Igal juhul, üks virmalise teadlane rääkis meile pikallt virmalistest, kuidas need sünnivad, mis on kõige ilusamad virmalise kujundid ja värvid, näidas hästi palju videosid ja väga põnev oli! Need kaks ööd, mis me seal olime, oli taevas täiesti selge ja imekaunis! Ja lootus ise virmalisi näha oli suur, aga meil ei olnud õnne. Nad ei tule mitte iga öö. Kahju!
Sõitsime mootorsaanidega tagasi ja päris suur kihutamine oli. Juuksed läksid härma. Üks neiu sõitis teelt välja ja läks kummuli. Aga midagi tõsist ei juhtunud õnneks.
Õhtusöögiks läksime ühte hubaseimasse hotelli Luostol, milleks on Aurora Chalet. See on tilluke hotell, kus on vaid 28 tuba ning igas toas om oma kamin ja saun. Hotelli peremees ja perenaine tervitavad alati kõiki külalisi, kui vähegi saavad ja hästi selline soe ja sõbralik mulje jääb sellest kohast. Samas on kvaliteet väga kõrge ning õhtusöök oli tõeline gurmee.

Järgmisel hommikul pidime valmis olema juba pool üheksa ning sõidsime Pyhäle, mis asub 20 km kaugusel. Pyhä jätab natuke kompaktsema mulje kui Luosto. Vaatasime sealset Pyhatunturi hotelli, mis asub kohe suusanõlvade all (100 m tõstukini) ja käisime ülimugavates mökkides, mis asuvad otse nõlva ääres, nii et astud suuskadega uksest välja ja sõidad esimest laskumisest alla tõstuki juurde.
Nõlvade kvaliteet pidi olema suurepärane. Seda ütles Eesti kõige kogenum suusareiside korraldaja, kes veedab aastas 7 nädalat Alpides. Peale meie oli suusatamas umbes 8 inimest. Nõlvad olid kõik meie käsutuses!


Ahhaa, aga ma pole ju varem suusatanud! Peale minu on selliseid veel 4 ja me saime kohaliku suusaõpetaja. Alguses öeldi, et oleme ainult 50 m pika ja peaaegu lauge harjutusnõlva peal, aga kui kõik olid sealt ühe korra alla lasknud, sai suusaõpetaja aru, et tegemist on haruldaselt andekate õpilastega ning varsti läksime juba kõrgemale ja kõrgemale. Suusaõpetajast veel rohkem kasu oli Alpiexpressi Reneest, kelle töö ongi inimesi suusatama õpetada, nii et tema sõitis meiega ka kaasa ja õpetas pidevalt eesti keeles. Väga hea ja tore oli! Hiljem õhtul kiitis Renee, et meid oli väga hea õpetada, sest kõik arenesid ühtemoodi hästi ja ühesuguse kiirusega. Mul on hea meel, et see asi sai ära proovitud ning oleksin meelsasti nõus teine kordki jätkama, aga esialgu siis veel ikka mõistuse piires laugetel nõlvadel.

Peale suusatamist näidati meile lastele ehitatavat Lumimaad, mis on lumeehitiste ja aktiviteetidega lumelinna moodi asjandus. Seal sai sõita igast erinevate kelkude ja muude lumesõidukitega, Samojeedi koertega ning põtradega. Siuke laste koht.

Edasi läksime päris husky farmi, kus kõigepealt näidati koerte elulollu ja räägiti nendest ning siis saime koerarakendiga sõita. Mulle koerarakend väga meeldib. Sellega sõitmine on natukene nagu ratsutamine, sest peab toimima koostöö inimese ja looma vahel. See tähendab, et sa pead oma kehaga kaasa aitama, et loomad saaksid oma tööd teha. Nende koerte vedamise soov on ikka meeletu. Kui koerarakend ankruga maasse kinnitatakse, siis koerad sikutavad ikka edasi ja tahaksid koguaeg edasi joosta. Nad on ilusad ja targad loomad. Aga ikkagi loomad. Selleks ajaks oli juba õhtu ja päris külmaks läinud ning näpistus hakkas vägisi kallale tulema. Edasi viidi meid Kopara põdrafarmi, kus põdrad oli saanide ette rakendatud ja ootasid meid. Kaks inimest istus saani põdranahkade peale ja paks tekk pandi peale. Ja siis oli saanisõit tähistaeva all, tekk soojendas ja väga väga väga hea oli olla. Mets oli pime ning kõik tähed taveas paistsid kätte ära. Imeline.
Enne pidulikku söömaaega jõudsime veel käia hotelli spa-s lõõgastumas, valusaid kintse mullidega masseerimas ja saunas soojenemas.
Õhtusöök toimus hotelli juurest üle tee asuvas restoranis, kus kokk isiklikult tuli meid tervitama ja söök viis taas keele alla. Kuna polnud nii hilja kui eelmisel õhtul, siis suundusimegi hotelli karaookebaari õhtut veetma. Baaris oli täis vurrudega mehi, kes käisid järgemööda laval aeglasi soomepäraseid kappaleid lõõritamas. Kaks härrat palusid meie blondiinitare tantsima, kes kahjuks ära ütlesid. Aga Anu, meie kohalik rühmajuht rääkis selle peale, et Soome naisi kasvatatakse nii, et kui mees palub tantsima, siis naisel ei ole viisakas sellest ära öelda, sest mehelt on see nõudnud palju julgust, et teda paluma tulla.

Kolmanda päeva varahommikul läksime lumeräätsa matkale. Ilm oli muutunud väga tuuliseks, lausa tormiseks. Matkajuht keris algul tempo nii üles, et pärast daamid kurtsid, et veremaik oli suus. Tundus, et me oleme käinud väga kaua ja väa pika maa, kui jõudsime katusealuseni, kus meile süüa valmistati. Kahjuks ei olnud söök valmis ja see rikkus natuke matka ära, et pidime seal päris tükk aega ootama ja külmetama.
Tuul oli nii kõva, et see oli päris raske. Külm näpistas täiega.
Siis käisime veel Luostol asuvaid mökkisid vaatamas. Väga kenad ja mugavad majakesed, üks suurem kui teine. Kõigil on kaminad ja saunad sees, ma kujutan juba ette, kui lahe oleks seal pärast pikka päeva aega veeta. Enamus Luosto mökkeid olid klientide poolt hõivatud, sest parajasti on toimumas brittide invasioon. Tuhanded britid lendavad sinna vaid üheks ööks! Ühel päeval viiakse põtrade, koerte või saanidega metsa, ööbivad hotellis või mökkides, teisel päeval käivad jõuluvana juures ja lendavad siis tagasi. Uskumatu, et nii kaugelt ja nii korraks sinna tullakse!


Meie käisime ka veel enne ära sõitu Rovaniemi Pajakülas Jõuluvanal külas. Tegelikult on see armas. Jõuluvana mulle meeldib, sellest hoolimata, et see on turistikas. Jõuluvana rääkis eesti keeles. Ja kuigi ma tean, et see on ainult mäng, sa lähed selel mänguga kaasa. Ma küsisin, et kas ma võin Jõuluvana kallistada ja Jõuluvana tõusis püsti ja embas mind. Mul tulid ausõna pisarad kurku, sest mõtle, milline lapse unistuste täitumise maa see on! Meie järgi tuli üks perekond kahe väikese lapsega ja kui hästi Jõuluvana nende lastega ümber käia oskas. Ta tgei kõike nagu Jõuluvana laste ettekujutuses teha võiks. Edasi läks juba turistilikumaks, sest kõik Pajaküla suveniiripoed on täis asju, mida sa osta ei oska ega taha.

Aga Jõuluvana on päris. Ausõna!

Vaata ka pilte.