Kui siiani on mu rajad Viinist suhteliselt mööda käinud (ümberistumine lennujaamas ei lähe ju arvesse), siis nüüd on Viin kindlasti mu lemmiklinnate nimekirjas. Viin on suursugune. Keiserlik. Sofisticated. Mõnus. Sümbolistlik. Boheemlaslik. Easygoing. Viin on muusika.
Keiserliku Viini keskuseks on Hofburg - Habsburgide palee, kus nüüd asuvad rahvusraamatukogu ja mitmed muuseumid. Hofburg on võimas ja paneb sind tundma väga tillukesena. Sama teeb Hofburgi väravate vastas asuv tohutu Maria Theresa monument, kus ema keisrinna valvsa pilgu all tõmbad selja tahtmatult sirguja tunned end veel väikesema tähtsusetu täpikesena siin maailmas. Ometi on Hofburgis ka romantikat, siin asub armastatud keisrinna Sissy muuseum ning Sissy on kahtlemata romantiline kuju Austria ajaloos. Kahjuks ei õnnestunud mul selles muuseumis käia (jääb järgmiseks korraks), aga see eest käisime kuninglikus aardekambris, kus eksponeeritakse Habsburgide kroonjuveele, paraadkostüüme, reliikviaid ja hinnalisi diplomaatilisi kingitusi.
Suursugune Viin - vanalinna peatänavaks või elu sõlmeks on Stephenplatz ja sellega külgnevad tänavad. Kuigi St Stepheni katedraal jääb ilmselgelt alla oma Kölnis asuvale ametivennale, on sellegi poolest tegemist suurejoonelise ja kauni ehitisega.
Ka linnasüdame jõulukaunistused on tõeliselt suurejoonelised - üle tänavate ripuvad tohutud kroonlühtrid. Siin on samas lähedal on kuulus Sacher hotel. Ei ole meeldivamat ajaviidet, kui siin õhtuti lihtsalt ringi jalutada, kuulta tänavamuusikuid ja vahtida taevasse.
Mõnus Viin - pargid, pargid, pargid. Viin on parke täis. Siin on Volkspark ja Stadtpark ja lossipargid ja igast pargid, kus inimesed jalutavad, jooksevad, dresseerivad koeri ja korjavad kollaseid lehti. Ühes pargis me nägime isegi pargipinki, mis oli näoga pargi ja muruväljaku poole - noh, et kui sa pingil istud, siis ei vaata mitte pargiteed vaid ülejäänud parki ja murultoimetavaid inimesi. Äge.
Sümbolistlik Viin - ma mõtlen, et lisaks veel paarile teisele asjale, on Viini sümboliks kuulus vana vaateratas. See punaste gondlitega, mis omal ajal maailmanäituseks ehitati ja mida tohutuks tehnikaimeks peeti. Nüüd on rattal 30-st gondlist järgi ainult 15. London Eye turvalise õhulennu läbinuna, on Viini vanake minu jaoks natuke spuuki - aknad-uksed plõgisevad ja logisevad ning gondel kõigub kahtlaselt tuule käes. Aga ikkagi on imeilus sõit.
Boheemlaslik Viin - isegi kui me sinnapoole teel olime, ei teadnud ma veel päris täpselt, mida Hundertwasserhaus endast päriselt kujutab. Seda enam oli see minu jaoks täielik shokk. Kus ma seni elanud olen? Miks ma pole sõnagi Hundertwasserist kuulnud? Hallooo! Ma olen õppinud süvendatult õppinud kunstiajalugu ja mul ei olnud halli aimuraasugi, et maailmas on midagi nii ägedat! Hundertwasser on nagu Gaudi barcelonas, ainult et kõvast värvilisem ja pisut närvilisem. Ma ütleks, et Gaudi töödes on rohkem voolavust, rohkem muinasjuttu, aga Hundertwasser on käre, pisut tahumatu, nagu fiction. Ometi on neis sarnaseid jooni ja mõlemad on teinud midagi ülimalt tavapäratut. See on absoluutselt "must go, must see" koht Viinis.
Easygoing - mis on traditsiooniline Viini toit? Ausalt, ma ei tea. Ikka räägitakse klassikalistest Viini kohvitubadest, aga ma ei sattunud ühtegisse. Minu arust olid enamus kohad seal Itaalia restoranid. Hoopis enam nautisin ma Viini kiirsöögikultuuri. Röstitud kastanid tänaval on minu absoluutne lemmik. See soe tuutu, mida on nii mõnus peos hoida, kastanikoored ja vili, nii pehme ja magus ja selline eriline. Mmmmm. Ja siis kebabid, igasugusedrestoranid, kus pita kebabi eest peab maksma alla 3 euro ja mis on liha, sibulat ja kastet äärest ääreni täis topitud. Mmmmmm. Ja siis Nordsee, kiir-kalarestoran, kus lettidel ilutsevad krevetid, karneelid, langustid ja ka kõige tavapärasem fish and chips. Mmmmmmmmm.
Viin on muusika. Ja muusikat saab Viinis kahtlemata igatepidi nautida. Mul on juba mõnda aega "ärilised suhted" Viini Kursaloniga, kus toimuvad Straussi ja Mozarti muusika kontsertid. Uskuge mind, see elamus on kogu raha väärt. Kui ma veel kontsertisaali sisenedes olin pisut skeptiline, et tegemist on ikkagi turistilõksuga, siis niipea, kui orkester alustas, polnud enam tähtis, kas turistidele või mitte. Muusika on lihtsalt nii ilus, et teeb silma märjaks. Lisaks Kursalonis mängiva orkestri eripära, et mängitakse ilma dirigendita - kogu orkester juhindub esimesest viiulist. Juba see tehnika ning pillimeeste omavaheline kehakeel tegid kontserdist tõelise elamuse. Lisaks juurde romantiline õhtusöök, mille saab paketina koos kontsertipiletitega osta. Viin on muusika.
No comments:
Post a Comment