Taksodega mul kohe veab kuidagi. See on juba vähemalt kolmas kord, kus taksojuhid minu kui kliendi pärast kaklema lähevad. Esimene kord juhtus see Dubais, seejärel Miamis ja nüüd ka Atheena lennujaamas. Mõne minutiga oli ka kohal politsei, kes tahtis meid autost välja kupatada, aga taksojuht ei lubanud. Me ei saanudki kunagi täpselt aru, milles probleem.
Nende viie päeva jooksul tundus mulle alatasa, et kreeklased teevad kõike vähikõnnis ehk vastupidiselt igasugusele loogikale. Ma kujutan ette, et "Enne tee, ja pärast mõtle!" kõlab nende rahvuslik hüüdlause. Hoolimata püüdlikust sisseelamisest ja pingutatud sallivuspüüdest, tuli hetki olukordi, kus tahtnuks käed taeva poole Allahilt abi paluda.
Ahjaa, miks ma sinna üldse läksin - teist korda toimuv rahvusvaheline turismimess CityBreak Expo 2007, mis eelmine suvi toimus Helsingis ja sai minult väga kõva hinde. Järgmine aasta toimub CityBreak Belgradis! Serbia on teinud suurepärast promo. Aga Atheena mess toimus muuseas väga põnevas kohas - olümpia puhuks ehitatud taekwon-doo hallis suur ja ilus jaapani stiilis areen. Paljud olümpiaks ehitatud monstrumid seisavad nüüd kasutult ning nende haldamiseks on loodud omaette mtü, kelle eesmärgks on leida sinna uusi kasutusalasid. Taekwon-do hallist tahetakse teha suur konverentsikeskus.
Esimese reisipäeva õhtuks olen ma ial juhul päris toss. Arvestades hommikul kella viiest ärkamist, non stop trianglit ja kahte hädist lennukisöömaaega (vabandust, aga need lennulõunad muutuvad üha võikamaks). Lennujaamast otse messihalli, sealt otse hotelli ja siis on 45 minutit aega värskendamiseks, et söösta õhtusele üritusele.
Enne kui ma edasi kirjutan, pean siinkohal rääkima kahest hämmastavast asjaolust, millega tutvusin end hotelli sissekirjutades.
1. Kreeka järjekorrad. Ahhaa, teie mõtlete nii nagu mina, et järjekord on see, kus inimesed seisavad üksteise järgi, et selles järjekorras ka vajalike asjatoimetusi teha? Hotelli check-in järjekord on esimene koht, kus kaks meest meist lihtsalt üle astuvad (või mööda astuvad). See käib sekundi murdosa jooksul, nii et sa just hakkad ise leti ette astuma, aga juba on keegi ees. Hiljem ma kogesin seda pidevalt uuesti. Pole tähtis, kes on järjekorras esimene. Esimene on see, kes on lihtsalt esimene.
2. Maailma aeglaseimad liftid. Kui muidu on elu Atheenas kibekiire, siis selles linnas on ilmselt maailma aeglaseimad liftid. Või vähemalt meie hotellis olid. Hotell Imperial on umbes 400 külalist mahutav 5* hotell, kus on 4 lifti, millest töötab 3 ning liftikabiini suurus on sama nagu Lasnamäe korrusmajades - max 4 in. Lifti kiirust ma ei oska hinnata, aga lõpuks mõõtsime stopperiga - kolmandalt esimesele korrusele sõidab lift 58 sekundit. See on terve minut! Ja nüüd kujutage ette, et messilt saabub hotelli 2 bussitäit (umbes sadakond) inimest, kes kõik tahavad korraga tubadesse minna. See, mis tekib, on täielik kaos.
Ma hakkasin ju tegelikult õhtusest üritusest kirjutama. Niisiis, viiakse meid paika nimega Acient Agora. Agora on Vana-Kreeka elu keskus. Paik, kus asus turg, ametihooned, kohtud ja kogu linna keskne paik. Kell 8 peaks üritus peale hakkama. Kavas on 2 pikka kõnet - esinevad Kreeka turismiminister ja Atheena linnapea. Mõlema kõned on ingliskeelsena meile mapiga toolile pandud (esimene 5 ja teine 3 lehekülge) ning oh üllatust, mõlemad kõnelevad tõepoolest kreeka keeles! Kusjuures naisminister räägib ka suurepäraselt inglise keelt, sest ta kommenteerib vahele, et ta päris sama juttu ei räägi, mis paberil kirjas on. Aeg muudkui venib ja see kuulad seda kreekakeelset loba, my ass! Kusjuures pole päev otsa süüa saanud. Kõnedele järgneb tunni ajaline kontsert. Inimesed muutuvad üha närvilisemaks, kõhud korisevad üha valjemini ja näljatunde tõttu kaob igasugune viicimine muusikat kuulata. 10.15 pääseme minama - lähedalasuvale väljakule õhtusöögile! Hurraaa! Kuid söögid pole veel valmis...
Teine päev. Mess on edukas. Ma ei viici kirjeldada ühist lõunasööki, mis on järjekordne kreekapärane korraldus-faux-passe. Arvestades eelmise õhtu kogemust, otsustame Kataga loobuda õhtuüritusest golfiklubis ning lähme omal käel linna avastama. Meie randevuu kulmineerub maitseküllase õhtusöögiga ühes Plaka välirestoranis ja kõik on ideealne. Kui keegi kunagi tulevikus kavatseb Atheenat külastada, siis hotelli soovitan valida just nimelt Plaka piirkonda. Seda võib kõige rohkem nimetaha kesklinnaks või vanalinnaks ning kõik turistile vajalik on käe-jala juures. Plakas ei ole kahjuks väga palju hotelle. Enamus neist asuvad Omonia väljaku piirkonnas ja seda ei soovita ma kohe mitte üks teps. Omonia neighbourhood on pehmelt öeldes õõvastav ja õhtul väljas käia on päris hirmus.
Kolmas päev. Mess on jälle ok, kuigi rahvast on jäänud vähemaks. Õhtune üritus peaks toimuma miskit veini tegemise kohas. Aga mugavus ajab meid taas sellest loobuma ning me lähme hoopis Atheena Akropoliga tutvust tegema. Akropol on Atheena sümbol. Sealt avaneb linnale imeilus vaade - aga kaugelt paistab kõik alati ilusam. Õhtust sööme taas ühes Plaka tavernas, aga seekord pole pearoog nii maitsev kui eelmine kord. Baklazaani-fetajuustu pallid eelroaks päästab siiski päeva.
Neljas päev. Full day three island cruise. Transfeer on kell 7 (tõusen kell 6), aga jääb tund aega hiljaks. Ikka juhtub, mis see tund aega ootamist siis ära pole!
Kruiisile viib meid laev nimega Anna Maru. Selline 3 saare kruiis maksab muidu 93 eurot, aga osana messiprogrammist saame meie selle niisama. Seest on laev paras peldik. Kulunud ja räpane. Saared, mida külastame, on Poros, Hydra ja Aegina. Kõik väga maalilised armsad kohakesed, kus pole muud teha, kui mööda tänavaid jalultada ja suveniiripoodidesse kiigata. Päike kütab. Ilus on.
Kruiisi hinna sisse kuulub ka lõunasöök, aga see on üks väga kole kogemus. Uskumatu, et Kreekas, mis on ometi kuulus oma maitsva toidu poolest, saab sellist kräppi konserviliha pakkuda. Aga muidu on kruiis igati hinnaline kogemus ning Atheena külastajale mõnus vaheldus.
Õhtusöögiks ostame kohalikust poest juustu, oliive ja maitsvat baklazaanikreemi.
Viies päev. Linnas on nii palav, et tapab. Nägu leemendab hoolimata sellest, et mina kannan kergeid suviseid riideid. Kata käib ringi teksadega. Ma ei tea, kuidas ta suudab! Me otsime postkaste, et kaarte ära saata. Aga need kollased kastid, mida enne tundus olevat igal sammul, on maa pealt pühitud. Lõpuks mul ununebki kaks kaarti käekotti ja jäävad saatmata. Kesklinnast lennujaama saab üpris mugavalt metrooga. Pilet maksab 6 eurot ning varuda tuleks umbes poolteist tundi. Metroo on muuseas taas üks asi, millest rääkida. Ma kahtlustan, et Ateenas on maailma puhtaim metroo. Täieliku vastandina tänavapildile, läigivad nii ootepaviljonid, eskalaatorid kui rongid puhtusest. Hämmastav!
Ja lõpetuseks, ah et mis Fendi,mis Gucci? Atheena peamisel shoping tänaval on karjade kaupa musti kotimehi. Neid kes Prada kotte ja päikeseprille müüvad. Astud juurde ja kohe kuuled: Try this, this is real leather! (ehtne vakstu tõepoolest), Come here, this is Gucci, it is original! I give a very good price for you! Üks kott, mille peal mu silm tõepoolest natuke peatuma jääb, on aga eriti uhke: pealt Fendi, seest Gucci. Originaalne! Ausalt!
Vaata ka fotosid.
No comments:
Post a Comment