Kaks veroonlast

Kuni teatrisse minemise päevani ei jõudnudki väga süveneda, mida ma vaatama lähen.
William Shakespeare "Kaks veroonlast", Theatrum feat. VHK Teatrikool.
Shakespeare on Shakespeare pluss Georg Meri vägagi geniaalsed tõlked. Värvikad värsid, moraaliprobleemidele ehitatud süzee ja mõnus vaga huumor, mis vaatajad itsitama paneb.
Selle lavastuse puhul oli omapärane veel see, et näitlejaansambel koosnes peamiselt Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli õpilastest, kelle seas ka vastselt superstaariks kroonitud Birks. Kohati oligi tunne, et olen sattunud vaatama kehvapoolset koolinäidendit. Järelikult igast ühest ikka näitlejat ei saa, hoolimata kolmeaastasest teatrikooli eriharidusest. Ka Birks ei paistnud millegi erilisega silma. Pigem jättis mulje, et tal oli laval pisut ebamugav olla. See ju pole näitlemine, kui sa seisad laval ja loed oma teksti peast.
Tegelikult oli näitlejate seas ka omajagu värvikaid kujusid ning mitmed kuulsate vanemate lapsed. Näiteks Jüri Kuuskemaa poeg Mats, kelle puhul ma ei saanud lõpuni aru, kas ta mängis oma rolli nii hästi või ta ongi selline. Natuke unelev ja udune ja selline kurva kuju rüütel.
Teine suurepärane karakter oli noormees nimega Juhan Raud, keda ma kahtlustan, et ta peab olema kuulsa Raudade suguvõsa noorem põlv. Tal olid Anu Raua näojooned ja ta on kahtlemata superandekas. Kolmas ere kuju oli Signe Kivi poeg Kalju-Karl, kes sai ka oma osaga väga usutavalt hakkama. Ja tüdrukutest paistis silma Katariina Tamm. Teised olid rohkem või vähem keskpärased näitlejad.
Igaljuhul oli väga huvitav. Theatrumi pööningusaali mahub vaid käputäis vaatajaid, nii 30 ringis umbes. Ma käisin seal viimati algklassides Roheliste Sõrmedega Poissi vaatamas. Ja Shakespeare'i näidendeid ma vaatan alati meelsasti. You got to know Shakespeare to love Shakespeare.