Ilul on Lootust

Ma tahtsin juba ammu natukene kirjutada oma kodusest ilusalongist. Omamoodi veidrast ja omamoodi armsast kohast, mida ma juba põhimõtteliselt olen võtnud nõuks toetada, et aguliettevõtlus ikka ka püsima jääks ning ma ei peaks hakkama häda pärast käima kesklinnas asuvates peenetest "ilustuudiotes". Jah, Lootuse Ilusalong on olnud siinkandi rahva kodune juuksur juba vähemalt kümme aastat. Minu keskkooli lõpupeo soeng tehti ka seal. Klientuur on enamasti kõigile töötajatele nägupidi tuttav ning kliendid tunnevad töötajaid.
Juuksur Helen - on osava käega noor tsikk. Ta teeb oma tööd nii osavalt ja kindlalt, et lausa lust on tema juures käia. Eelmisel suvel käis Helen Kristi Luige pulmas Kalvi mõisas. Teate küll Kristi Luike? Ikkagi teatud mõttes celebrity. Kolumnist, kirjanik ja elukunstnik. Helen räägib sellest pulmast siiamaani.
Juuksur Valli - on punapäine daam, kelle juures käivaid juukseid lõikamas nii minu ema kui vanaema. Võib-olla ka tädi, aga vennas ja isas ma pole kindel. Valli on salongi raudvara. Ma ise olen Valli käe all olnud eelmisel suvel, kui Helenit ei olnud ning mul oli pipupäevaks soenut vaja. Mulle ei meeldinud, mis Valli minuga tegi. Puhvis üles nagu vahutordi. Seepärast ma Valli juurde enam ei lähe.
Kosmeetik Ingrid - on minu kõige lemmikum isik salongist, ma olen juba väga väga väga pikka aega olnud tema püsiklient. Ingrid on hariduselt meditsiiniõde, kes töötas vahepeal kolmel kohal: salongis, keskhaiglas ja Fertilitases. Praeguseks on tal kaks meest, neli last (ootab viiendat), kaks kassi ja üks töö. Paar aastat tagasi põgenes Ingridi 16 aastane tütar häälega Türki. Külla noormehest kirjasõbrale, kes talle interneti vahendusel igavest armastust vandus. Mäletate, ehk lugesite selle kohta kunagi uudistest? Nüüd ootab Ingrid jälle beebit. Eelmine sündis möödunud aasta kevadel. See teeb natuke tuska, sest niimoodi tuleb minu mõnulemistesse taas paus.
Ingridi võimetest kosmeetikuna, ma võiksin rääkida ülivõrretes. Ta ongi minu jaoks ülivõrdeline inimene. Ja tal on vaid üks päev enne mind sünnipäev.
Kosmeetik Mairi - on naine nagu karu. Ta tundub mulle alati kuidagi suur ja kohmakas. Kui Ingrid eelmine suvi lapsega koju jäi, panin suurest meeleheitest Mairi juurde aja kinni. Ja Mairi käe all mõtlesin, et sinna ma suren. Mairi käsi on raske nagu karu jalg. Ma arvan, et iga Ingridi klient, kes Mairi juurde satub, saab shoki. Vahe on lihtsalt nii suur. Sellel hilissuvel, kui Ingrid taas lapsega koju jääb, ma Mairi juurde enam ei lähe. Ka mitte kõige suuremas meeleheites.
Massöör Külli - on oma olekult pehme nagu ema pai. Kui Külli viitsib, siis on tema massaaz mõnus nagu mesi. Vahel mul on tunne, et Külli ei viitsi. Sest mitu korda järjest tegi ta sellist praaki, et ma hakkasin juba kahtlema, kas tema juures üldse käia. Võib-olla Külli luges mu mõtteid, sest pärast seda läks jälle heaks. Külli leivanumber on laavakivi-massaaz. Selles osas on minust saanud Külli püsiklient. Me oleme proovinud ka igast muid versioone - mee, turba, soola ja igast muid massaaze, aga kividega on parim. Külli tütar õpib Londonis ja tuleb peagi Eestisse külla. Sellepärast Külli mõnda aega massaazi ei tee ning järgmine kohtumine on meil alles juuli teises pooles. Lisaks läheb Külli perega reisile, esimest korda elus soojale maale. Tourestilt ostis Horizoni paketi Hispaaniasse. Jube kalliks läks maksma. Sellepärast pidi Külli pärast turismimessi ka hindu tõstma.
Annika - ma ei teagi, mis Annika kokkuvõttev ametinimi võiks olla, sest tema teeb salongis maniküüri, pediküüri, depilatsiooni, värvib kulme ja ripsmeid ning muid selliseid pisiasju. Annika tuli Lootusesse tööle alles eelmisel aastal, aga on oma osavusega juba palju kliente leidnud. Tema juurde aega saada on varsti praktiliselt võimatu. Mul on poole juulini ajad kinni pandud, et ikks löögile pääseks. Annika elab tegelikult Kohilas, mehe, laste ja koeraga, aga mis see siis ära pole (Tal)linnas tööl käia. Viimasel ajal on Annikal täielik pediküüribuum, sest kõik tahavad ju varbad suveks kauniks saada. Annika näeb varbaid vahel isegi unes. Meil on Annikaga kujunenud põnev tööjaotus. Kui tema minu varbaid või näppe nokitseb, loen mina talle ajakirjandusest põnevamaid uudiseid ette. Muidu Annika lihtsalt ei teaks, mis maailmas peale varvaste veel toimub.
Omanik Irma - on pisut korpulentne ning tähelepanuväärselt rumal või siis ihne naisterahvas. Irma palkas koristajaks 14-aastase tüdruku, sest nii on odavam. Kui Ingrid lapsepuhkusele läks, palkas Irma asemele veel ilukoolis käiva verinoore tüdruku, kes oskas ainult kulme värvida. Vahepeal tegi Irma salongis säästuremonti ja ostis tubadesse Jyskist vannitoakapid. Kõik nurisevad, et sinna ei mahu midagi. Laminaadist maniküürilaua lasi Irma lihtsalt robustselt üle värvida. Nüüd on see pintslikarva triibuline ning palju musti karvu on koos heleda värviga laua külge jäänud. Irma lemmiklaps on solaarium. Sest see ei vaja personalikulusid ning kogu sissetulek on puhas kuld. Sellepärast ei taha Irma salongi võtta ka spreipäevitust - solaarium võib ju kaotajaks jääda, aga sprei eeldab jällegi inimest, kes seda teeks. Sügisel ostis Irma tselluliidiraviks LPG aparaadi. Aga keegi töötajatest ei taha sellega protseduure teha, sest Irma nõuab aparaadi kasutamise eest üüri. Seepärast teebki ta need protseduurid ise, nii palju kui neid üksikuid kliente on.
Majaelanik Ets - on vanem meesterahvas, kes elab teisel korrusel salongi peal. Reede õhtuti peab Ets pidu. Valju diskomuusika ja õllega. Aga see kõik käib omamoodi asja juurde.
Naljakas on veel see, et ma tean päris mitut inimest, kes sõidavad meie salongi kohale vaata, et teisest linna otsast. Üks käib näiteks Viimsist. Ja mu oma kolleeg käib Tondilt Hiiule solaariumis. Ja üks teine veel sõidab Mustamäelt siia solaariumisse. Just Annika ütles mulle alguses, et tema ei saa aru, mis värk selle kohaga on. Siuke pisike urgas, aga rahvast käib nagu murdu.
Järelikult on hea aura. Ja mulle meeldib ka.