Tantsuline armastuslugu

Me ei teadnudki, et rahvusooperis on nüüd kombeks etenduse lõppedes aplodeerides huilata ja vilistada nagu rokkkontsertil. Võta näpust, see on see, kui end teatrieluga kursis ei hoia, ei tunne kõige uuemaid ja trendikamaid kombeidki.
Vaatasin täna Prokofjevi balletti "Romeo ja Julia". Mulle ballett meeldib ja enamasti ma olen nõus seda igast asendist vaatama. Romeo ja Julia etendusel on 3 vaatust ning kokku kestab see 3 tundi. Ma pean nüüd tagantjärele tunnistama, et mulle meeldib ikkagi selline klassikaline ilu-ballett käharseelikute ja voogava muusikaga rohkem. "Pähklipureja" näiteks.
Shakespeare'i tuntud armastuslugu tundus mulle kohati liialt jutustav ja liialt teatraalne. Nagu tavaline draama, ainult et rääkimise asemel tantsiti. Tantsiti tantsu, mis jutustas lugu. Kiituseks peab ütlema, et ma pole varem näinud nii hästi lavastatud tantsulisi mõõgavõitlusstseene. Suurepärane koreograafia ja väga usutav võitlus! Rapiirid tärisesid, kui Capulettid ja Monteccid Verona tänavatel tülli pöördusid.
Lavakujunduses oli suurepäraselt ära kasutatud valgustuskunsti võimalusi. See on samuti esimene kord, kus ma näen teatris lavastatud unistus-udu. Teate ju küll, kui filmis keegi unistab, siis pöördub tegevus kuskile udusesse mulli? Siin oli ka seda tehtud. Miskit läbipaistva eesriide taha suunati valgusvihk ning kardina ees olid siis päris tegelased ja kardina taga hämaras valgusvihus nende dublandid, kes "unistust" etendasid. Päris huvitav.
Lavakujundus ise jäi mulle pisut arusaamatuks. Romeo ja Julia tegevustik toimub renessanssaegses Itaalias, aga dekoratsioonarhitektuur meenutas pigem gootikat või uusklassitsismi. Julia magamistuba asus viilkatusega ehitises, mis meenutas pigem vene talupojaelamut (kamoon, iga titt ju teab, et itaalia renesanss on lamekatused, mille karniise kaunistavad skulptuurid!). Cappulettide ball toimus suures kaaristuga saalis, mille ühe kaare alla oli ehitatud hõõguv kamin. PS. Tegevustik toimus suvel. Seega minu jaoks täiesti arusaamatu detail. Ja veel, stseenid kirikus - renessansiaegne Itaalia oli teatavasti läbi ja lõhki katoliiklik, aga kiriku sisemus meenutas rohkem protestantlikku pühakoda. Loomulikult on need väikesed asjad, tõenäolised mugandused tehnilistest võimalustest ja etenduse päritoluriigist, aga ikkagi mind torkis pisuke ärritus.
Etenduse lõpp on kurb, nii nagu originaalloolgi. Kuigi Prokofjev ise kirjutas vist õnneliku lõpu (et Romeo jõuab kohale enne, kui Julia unerohtu võtab vms, aga Shakespeare'i esindajad vist hakkasid selle vastu protestima ja siis tehti lõpp taas ümber.
Nagu ma juba alguses kirjutasin, siis aplodeerimise ajal panid sügavalt imestama saalist kostuvad hõiked ja huilged, aga ju siis oli nii vaja. Meie lähedal istus üks naine 2 lapsega ning noorem tüdruk oli miskit 10 või natuke alla selle. Ma pole nii kasvatamatut last ammu näinud - ta hakkas Estonias mööda käsipuud alla laskma, ema ei teinud teist nägugi. Pole siis ime, et teatris käituda ei osata.

Estonias on tehtud remont, juba ammu, eks? Aga ma pole ammu käinud ka. Väga ilus on.