Nonii, mul on jälle võimalus otse kohapealt raporteerida.
Kell on 15.19 ja ma olen roosas pidzaamas voodis teki all. Arvestades seda, et täna sai ärgatud kell 4 hommikul, on see igati mugav ja parim koht, kus olla.
Lend Helsingisse läks 6.15.
Vabandust, lugupetud Tallinna Lennujaam, aga mul ei tulnud tõesti pähe, et pühapäeva hommikul kõik teie putkad kinni on. Mina kui keskmine blond eeldasin, et nätsupaki, veepudeli ja ristsõna ajakirja on mul võimalik osta igal ajal. Aga võta näpust. Kell viis olid veel kõik puhta suletud. Ja mulle tundus see ilmse diskrimineerimisena. Helsingi oli 4 tunnine ooteaeg ja Düs-i jõudsin millalgi pool üks. Kui keegi peaks küsima, kas ma olen enne Düs-is käinud, siis jah, olen küll - kaks korda lennuväljal ja rongijaamas.
Nii et tegelikult oli rohkem nagu esmakordne saabumine ning nagu alati, hakkavad mul siis liblikad kõhus lendama. Erutusest, uudishimust ja põnevusest.
Nii palju, kui ma teel lennujaamast shuttle bussi aknast nägin, siis minu võiks öelda, et suureks jahmatuseks, ma olen absoluutselt veendunud, et Düs-i linnaarhitekt on olnud keegi Suurbritanniast. Inglane või iirlane. Siin on samasugused Georgi ajastu vaimus kõrged tumedast tellisest linnamajad ja samasugused värvilised uksed! See ei saa olla kokkusattumus. Isegi minu hotell on ühel sellisel tänaval, suurte kuninglike rohelusest pakatavate puude varjus ja ma kavatsen seda ümbrust jõudumööda avastama hakata.
Lennujaamast toodi mind otse siia Radissoni hotelli, mis pildi peal näib kõvasti kobedam, kui päris elus. Sellega on päris naljakad lood. Tehti mulle check in ja anti tuba teisele korrusele.
Teisele korrusele jõudes võttis mind vasu läppunud suitsuhais ja ennäe, ennäe - mind majutati suitsetajate korrusele. Ma ei tea, miks see nii on, aga suitsetajate toad on alati koledamad ja rohkem kulunud. See oli ka. Ja ma istusin voodil ja tõmbasin ninaga õhku ja mõtlesin, et kas kannatan ära, või teatan, et soovin uut tuba. Ma ei viici end ahistada, 3 ööd ja väsitavat päeva peavad mulle tagama mugava privaatsuse. Ja kui veel mingi suvaline naine koputamata minu tuppa sisse astus ja midagi saksa keeles seletas, otsustasin, et no way ma siia jään. 15 minutit otsisin manuaali, kuidas respasse helistada ja 10 minuti pärast oli mul uus tuba 4-ndal korrusel.
Aru ma ei saa. See tuba oli küll teise kujundusega (Radissonidel on alati mingid spetsiaalsed sisustusstiilid tubadesse - eelmine oli mul vist itaalia stiil ja see peaks olema vist blue stiil) ja palju värskem ja ei haise, aga mis mind paneb siiralt hämmastama, et siin on puudu elementaarsed asjad, mis teises toas olid olemas. Ja jälle on näha, et see tuba on mõeldud eelkõige meestele. Näiteks, kui ma teen riidekapi ukse lahti, siis vahib sealt vastu püksipress ning kui ma tahan riideid kappi panna, siis ma pean üle selle monstrumi küünitama. Lõpuks tarisin ta eest ära teise kohta. Kõige rohkem ärritab mind puuduv informatsioonikaust - selline nagu eelmises toas oli, kus kirjas kõik teenused ja hinnad ja juhendid jne. Ja hotelli kirjapaber. Viimasest tunnen ma füüsiliselt puudust ja selle puudumine teeb mind suisa tigedaks. Kui ma kunagi viicin alla laekuda, siis kavatsen kohe huvi pärast küsida, et kas selline asi ei peaks mitte kõigis tubades ühtemoodi olema ja et olgu mu paberid olla (ma nimelt kasutan neid kirjapabereid tavaliselt oma tarbeks). Ja kolmandaks - ma ei suuda siit toast leida ühtegi pistikut, kuhu läpaka laadijat toppida. Ilmselt jälle mingi keskmise blondiini probleem.
Ja siis ma nüüd siis olen voodis sirakil maas ja puhkan.
Kell 18 tuleb shuttle õhtusele üritusele ja ma hea meelega kaaluks selle vahele jätta, sest programmi järgi tundub kuradima igav kõnede jura. Ainuke asi, mis seal ahvatleb on söök.
Ma veel mõtlen, kas ma ikka viicin.
Ja selle kõige nimel oligi mul vaja juba kl 6.15 lennuga startida?!?
Tõeline tööpäev algab homme.
Tänased saavutused:
- ärgatud kell 4 hommikul
- läbi loetud 2 raamatut
- ostetud 1 provokatiivne parfüüm
- saadud 1 kingitus (kokkupandav spordikott)
- saadud 3 rinnamärki
- söödud 2 kohukest
No comments:
Post a Comment