Ma mäletan

Täna on ilus kevadine päev. Vanaisa 75. sünniaastapäev.
Vahel ma mõtlen hirmuga, et kui kiirest inimesed unustavad. Sest ma olen juba ammu harjunud sellega, et ma lähen ainult memme juurde. Võinohh, loomulik ta ju ongi, sest aeg läheb edasi.
Ma mäletan vanaisast nii palju asju.
Ma mäletan, kuidas ma ta talle hüüdnime panin. Kristjan ja Ronni kutsusid oma vanavanemaid Koosu ja Ätt. Ja siis said meie omad nimeks Memm ja Papa, sellepärast, et ma lugesin just Triinu ja Taavi raamatut ja seal olid Memm ja Taat ja Mamma ja Papa. Ma tegin ristandi. Pärast seda vanaisa jäigi papaks. Papa oli esimene sõna, mis Jörgen rääkima hakkas.
Ma mäletan vanaisa jooniseid millimeetripaberil. Ega ma ju nüüd täpselt enam ei teagi, milleks ta neid skeeme joonistas, aga mulle see hirmsasti meeldis ja papa õpetas mulle ka. Ja siis ma mängisin, et ma leiutan külkappe ja pesumasinaid. Tal olid ääretult põnev valik joonlaudu, malle ja pliiatseid, millega sai igast vahvaid asju teha. Ja teistele ma rääkisin, et minu vanaisa on leiutaja. Sest ta ju mõtles asju välja ja ehitas valmis.
Ma mäletan vanaisa lõhna kuuris. Seal on naelariiul, kus igas sahtlikeses on eri suuruse ja otstarbega naelad. Ja treipink ja terve seinatäis igasugu pütte ja potsikuid. Ja lae all on kaks nüüd juba roostetavat soome kelku. Kuuris lõhnas alati puidu ja selle pruuni puiduimmutus vahendi järele. Ja põrandal olid nii mõnusad saepuru rullid. Ja kui ma paar päeva tagasi kuuris käisin, oli ikka veel kõik seal. Isegi vanaisa töökittel ja pruun barett. Ja see nokamüts, mille onu Jaakko kunagi, kinkis - kus nokast tuleb välja antenn, otsa ees on raadio ja külgedel kõrvaklapid.
Ma mäetan vanaisa fotolaborit. Mille ta aegajalt alla sauna ehitas, siis kui vanal ajal veel ise pilte ilmutati. Ta õpetas mulle ka. Kõige vahvam oli märgasid pilte kuivama laduda ja kannatamatult oodata, kuni need selgeks kuivasid. Ja vanaisa diapositiivid. Need peavad kõik ilmselt pööningul alles olema. Karpide viisi.
Ma mäletan vanaisa jutte. Ilmjärvest ja vanadest aegadest. Sellest, kuidas talle on alati hirmsasti meeldinud kõike ise oma kätega teha. Mul ei tule pähegi mõnda asja, millega ta poleks hakkama saanud. Kunagi ma tahtsin ta Otepää mälestused kirja panna ja ajalugu kirjutada. Siis muutus ta tõrksaks ja ütles, et temal pole midagi öelda. Hiljem rääkis ikka, aga siis ma enam ei kirjutanud.

Noh, ma mäletan veel palju igasugu asju. Need tulevad ikka meelde, kui ma hommikuvaikuses Lotalt mööda jalutan, või kui ma vaatan memme veekalkvel silmi. Või kondan kuurivahel.

Täna on üks tähtis päev veel. Ma olen nimelt 25 aastat jalul olnud.
Vanaema sõndae kohaselt tegin ma oma esimesed saamud vanaisa 50. juubelil meie maja ees ühel ilusal maipäeval 25 aastat tagasi.

Ühtlasi langeb samasse ajajärkku (täpne kuupäev teadmata) veel kolmaski juubel - nukumaja saab 20. aastaseks. Vanaisa ehitas mulle selle 6. sünnipäevaks (valmis sai juba varem).
86. aastal ei olnud just palju väikesi tüdrukuid, kellel oleks olnud elusuuruses nukumaja, akende, uste, veranda ja elektriga.