Tegin hommikul silmad lahti ja suundusin vannituppa. Allkorruselt kostus imelikku sahinat. "Vihm," mõtlesin. Silmad pestud, vaatasin aknast välja - ei mingit sadu, aga hääl sahises edasi.
Ruttu püksid jalga ja trepist alla, esmapilgul ei paistnud hämaras restoranis midagi valesti olevat. Kuulmise järgi sahina suunas hiilides said varbad märjaks ja siis ma märkasin - kogu köögipool on üle ujutatud ning üks kraan jookseb.
Esimene kõige suurem hirm oli elekter, sest juhtmed on siin nagu nad on ning köök on kõiksugu masinavärki täis. Kas vesi on kahjustanud sügavkülmikut? Kas ma peaksin selle seinast välja tõmbama? Kui kiirelt kõik see söögikraam sulab? Arvuti kontaktipesa uppumisest jäi puudu 5 cm.
Teavitasin restoraniomanikke ning asusin käepäraste rätikute, ämbri ja kausiga päästmistöödele. Lubasid kohe tulla ja küsisid, et kas on hull lugu. Jah on küll. Kell oli üheksa.
Kell 11, kui suurem osa köögipinnast oli kuivaks saanud, mina läbi elanud terve maratonijagu erinevaid tundeid ja konspiratsiooniteooriaid, saabus Santi (kes elab tervelt 300 meetri kaugusel) ja ütles: "Oi-oi, paha lugu". No tõesti, selleks ajaks oli 70% paha lugu juba likvideeritud.
Ja siis ma mõtlesin, et kuidas nad nii saavad. Et kui sa saad teada, et su restoranis, kuhu sa oled invensteerinud rämedat viisi raha ja millel peab samal päeval olema avamisõhtu, on veeavarii, siis sul on veel 2 tundi vahepeal ükskõik, mis toimub, enne kui suvatsed kohale ilmuda. Ja isegi siis on veel kõik hästi, sest see on ju kõigest vesi põrandal. Selle saab ära kuivatada. Ning elektriga paistab ka kõik korras olevat. Chill. Kõik on lill. Väike vesi ainult!
Mitte nagu üks teine, kes jõudis vahepeal 2 tunniga 10 korda vihastada, miks keegi appi ei tule, päästis põrandalt, mis päästa andis, väänas rätikutega oma käed rakku ning kühveldas kausiga 26 ämbritäit vett välja.
Kuidas ma saaks ka oma aju selliseks treenida?
Kuidas ma saaks ka oma aju selliseks treenida?
No comments:
Post a Comment