Kui keegi oleks kaks nädalat enne ärasõitu öelnud, et ma nüüd peagi sattun Aafrikasse, siis poleks ma tegelikult teda väga uskunud.
Ja nii ma siis astusingi ühel ilusal juulikuu alguse varahommikul sisse Dar es Salaami lennujaama, täitsin ära immigratsioonikaardi, tasusin 50 USD, jätsin maha sõrmejäljed ning sisenesin oma esimesse seiklusesse Aafrika mandril, Tansaanias.
---
Teisel pool turvaväravaid ootavad mind Hollandi afrofiil ja loodusfotograaf Vincent ning kohaliku turismifirma boss Ahmed. Kogu meie krempel pakitakse safariautoks ehitatud Land Roverisse ja poolepäevane teekond Lõuna-Tansaania südames asuvasse Selous’se võib alata.
Dzunglis elades tuleb ära harjuda pisut uutmoodi elukorraldusega. Elektrit on ainult õhtul pimedas ja siis ka piiratud koguses. Seetõttu tasub taskulamp alati igaks juhuks voodisse kaasa võtta. WC (flushing toilet) on luksus ja kui elektripuudulikel aegadel vett ei ole, siis vett ei ole. Ei vetsupotis ega kraanikausis. Soe vesi ja veesurve on ka luksusesemed. Ja seda luksust tuleb ära kasutada siis, kui võimalik on, näiteks kui “hotelli”-personal veeboileri alla lõkke teeb. Mitte hommikul, siis kui ainus energiaallikas on tõusev päike.
Tõustakse vara ja magama minnakse samuti vara, sest pärast päikese loojangut peale õhtusöögi suurt midagi teha ju polegi, eriti kui elekter ka välja lülitatakse. Ja kuigi esimesed päevad võib kella viiene ärkamine tunduda piinamisaktina, siis peagu harjub selle loodusega samas rütmis elamisega ära. Ning Aafrika päikesetõusud dzungli veeres on vist küll kõige ilusamad maailmas.
Niisiis, safarile minnakse varahommikul, sest siis ei ole päike veel kõrgel ning loomad liiguvad rohkem ringi. Minu esimene kaelkirjak traavib päikesetõusuvärvide taustal üle dzungli-lennuvälja (air strip), aga siis ma veel ei tea, et mõne päevaga muutuvad kaelkirjakud umbes sama tavaliseks, kui põhjapõdrad Lapimaal. Kaelkirjakud on nunnud, Suured, väiksed, keskmised, üksikud, kaksikud ja karjakaupa - vahel pistavad nad oma naljaka aegluubis kapakuga puude vahele plehku, aga teinekord silmitsevad sind uudishimulikult nii lähedalt, et ma näen nende ilusaid, suuri, kaardus ripsmeid.
Metsikud elevandid on pisut hirmuäratavamad, kuna väidetavalt võib vihane elevant safariauto kerge vaevaga ümber lükata ja lömaks tampida. Kui suur isaelevant ootamatult otse meie ette tee peale astub, vajutab mu uus seikluskaaslane Rajab piduri kiirelt põhja, nii et ma peaaegu autost välja lendan. Rajab tagurdab auto ettevaatlikult tahapoole, et mammut minema lasta, kuid viimane on otsustanud keset teed seisma jääda ja meiega tõtt vahtida. Korraks hoiame kõik kolmekesi hinge kinni ja siis tagurdab auto minema, lihtsam on uus tee leida, kui elevandiga maid jagada.
Nii uskumatu kui see ka pole, aga kõige lähemalt kõigist loomadest õnnestub mul näha lõvisid. Esimene 9 pealine kari kiisukesi lamab otse tee ääres, nii et kui auto kõigest paari meetri kaugusel seisma jääb, tuleb korraks tahtmine tooli alla peitu pugeda. Tehke oma paar klõpsu ära ja sõidame edasi! Poisid ainult naeravad ja ei auto ei liigu kuhugi. Keskpäev muutub aina talumatult kuumemaks, nii et tahaks hea meelega koos lõvidega põõsa alla pikali visata. Nad tunduvad nii nunnud ja rahulikud seal lesides. Üks keerab ennast isegi selili ja mõnuleb kõht taeva poole, nii nagu Anti kodus oma kõige humoorikamaid magamispoose teeb.
Järgmiseks “komistame” veel kolme noore isaslooma otsa, aga superhetk tuleb esile põõsaste vahel, kus on kari emalõvisid tibatillukeste simbadega... ja äsja mahamurtud “wildebeest”. Üks emasloomadest lõõtsutab valjult, tema kihvad on verised, teised toimetavad korjuse kallal ja kuulda on kõrulukustavad matsutamist. Mokad verised käivad loomad üksteise järel “maiustamas” ning lõpuks lastakse ligi ka kutsikad.
Seda kõike kolme meetri kauguselt pealt vaadata on ikka paras ulme. Vincenti profikaamera klõpsib vahet pidamata, isegi fotograaf ise on vaatepildist pahviks löödud. Kuid kõige kõhedust tekitavam kogu loo juures on see, kui see sama lõvilõrr sulle otse silma vaatab. See on verdtarretamapanev hetk. Nendes silmades, mis end sinu külge puurivad on midagi nii müstilist, et pole kahtlustki, kes esimesena pilgu ära pöörab. Brrrrrrr.
Kui ma esiti arvasin, et see lõputu loomade vahtimine tüütab kiirelt ära siis tegelikult tekkis pigem hasart. Oma panuse sellele andis ka fotojaht, sest kaamera püüdis kinni ka pisemad põõsas istuvad linnud või kaugemal puu all pikutavad shaakalid, nii et looma- ja linnuriigi värvikirevuse puudumise üle meil kurta ei tulnud.
---
Kogu reisi saatis meid Dar el Salaamis sündinud 31-aastane Rajab, kelle me paari päeva järel Mr. Lioniks ristisime (34 lõvi leida pole just tavaline nähtus). Rajab on aastaid töötanud loodusgiidina ning tunneb lõunapiirkonna dzungleid nagu oma viit sõrme. Tema pilk on nii treenitud, et isegi autot juhtides võib ta oma selja taga märgata kellegi kõrva põõsavilus liigutamas ja ta ütleb kõigest kauguses paistva silueti põhjal, mis looma või linnuga on tegemist.
Rajab on üks armsamaid inimesi, keda ma viimasel ajal kohanud olen, aga nii veidralt joonistub välja, kui erinevatest maailmatest me kõik pärit oleme. Meie tõed ei ole ilmtingimata kellegi teise tõed ja vastupidi. Isegi kui me kõikvõimalikel teemadel familiaarselt naljatleme ning räägime oma tulevikuplaanidest (Rajab tahab alustada isiklikku turismifirmat nimega Before Dark Adventres), on mitmed “läänemaailmale” omased “asjad” tema jaoks täiesti võõrad.
Üks väike näide - Rajab ei oska ujuda ning pole kunagi ookeanis ega basseinis suplemas käinud. Tema jaoks lihtsalt pole enesestmõistetav, et inimloom vabatahtlikult tahab vees aega veeta. Muzungud on selles osas võrdlemisi veidrad, muudkui räägivad, et tahaks ujuda ja ujuda ....
Mloka külas liitub meie seltskonnaga Rajabi sõber Didi. Didi isa ja vanaisa olid jahimehed ning tundsid ja teadsid kõiki dzunglitarkusi, seega on Didi lapsest saadik loodusega sinasõber olnud. Tal on väikese kogukonna kohta ebatavaline kolledziharidus ja ebatavaline töö - Didi on self employeed. Töötades mõnda aega erinevate looduskeskuste ja turismifirmade heaks, otsustas noormees, et tema tahab asju teha omamoodi ja sellest saadik on Didist saanud suur hitt. Sest ta teeb lihtsalt asju teistmoodi kui teised. Meie dzunglimatkale ilmub mees oma esiisade kombel õlgetest punutud “kleidis”, hambuni relvastatud kirve, oda ning köiega.
Matk Didi seltsis on nagu teatrietendus. Kui ta selgitab, kuidas lõvist jagu saada, elevandi eest plehku pista või pühvelit lollitada, käib selgituste juurde sajaprotsendiline näitemäng, kuidas täpselt ikka kurjale kaslasele liiva silma pilduda või märatseva londilise eest puu otsa pageda. Didi matsutab erinevate lehtedega, näsib puitu ning maitseb elevandi kakat, samal ajal selgitades, miks üks või teine asi inimhingele hea on. Elevandikaka osas ma natuke kahtlen, aga muus osas võib täitsa aru saada.
Seejärel tuleb sooritada püha rituaal baobapi puu juures, mida siin kandis võimsaks ja pühaks peetakse. Need puud on veidrad jändrikud mürakad, mis legendi kohaselt pidi olema pead pidi maasse torgatut kurat. Väledalt nigu ahv ronib Didi paljajalu puuhiiglase otsa ning alustab laulu, mis palub tseremoonial viibijatele õnne ja headust. Dzungliõhk säriseb veidrast energiast ja mul on pärast veel tükk aega külmavärinad ihul.
Aafrikas on tore see, et üldiselt on kõik inimesed väga sõbralikud. Mitte pealetükkivad nagu Indias võib kohata ja mitte pelglikud nagu Lõuna-Ameerikas. Nii tutvume Mr. White-iga, kes pursib kohutavat inglise keelt, aga kutsub sellest hoolimata oma kodu vaatama. Mr. White on kohalik torumees, kuigi ma päris täpselt ei tea, mis torusid tal seal paranda on, kuna enamik külast elab muldonnides. Kaks nädalat elab ta oma ühe naise ja perega ning sõidab siis kaheks nädalaks Zanzibarile oma teise naise ja pere juurde.
Udzungwas matkame kahe külapoisi Godfrey (tema pere on katoliiklased, sellest niisugune nimi) ja Aruniga (moslemid) maja taga mägedes asuvate koskede ja kaskaadide juurde, sulpsame jahedasse vette, pritsime üksteist ja hullame ning vaimustunud Vincent klõpsib muudkui pilte.
Morogoros käime kohalikega kanuusõidul ja keelebarjäärist hoolimata viskame ühe kena vildaka naeratusega noormehega jõekaldal hundirattaid. Kahjuks ma tema nime kirjapilti ei suuda siinkohal korrata, aga hirmus vahva on.
Vincent imestab, et milles seisneb minu saladus käia ringi ja tõmmata inimesi seiklustesse kaasa. Saladus on väga lihtne - naerata, naerata ja pane nad mõistma, et sa pole neist parem. Kui fotograaf meie paadimatka alguses ohjeldamatult aevastab, püsivad kõigi näod süngelt viisakad ja tõsised, kuni mina ohjeldamatult naerma purskan. Peagi rõkatavad kõik ja jää ongi murtud, edasi on meil tõsiselt lõbus.
---
Aafrikasse saab reisida ilmselt ka teistmoodi. Tansaania on eelkõige tuntud põhjaosas asuva Serengeti rahvuspargi poolest, kus ühte lõvi ajavad taga kümmekond autot, kohalikke elanikke õnnestub peaaegu täielikult vältida ning majutumiseks on kujunenud mugav ja luksuslik lodge’ide võrgustik.
Lõunas (Southern circuit) aga imeb see imeline maa sind endasse, külvab sind üle kleepuva tolmuga (sadu ja sadu kilomeetreid mööda keskmaad, kus vihmahooaeg on osa teedest minema uhtunud) ning viib sind läbi lopsaka rohelusse uppunud tõelise Aafrika.
Ava vaid oma meeled, võta vastu kõik võimalused, mis sul antakse ning lepi sellega, et enamasti ei lähe nii nagu plaaninud oled. Siin ei ole kohta pirtsakale turistile, kes lämbuks Tansaania südames iseenda piirangute kätte. Või nagu Didi ja Rajab mulle suahhiili keeles laulavad - Hakuna matata - “there are no worries”!
Assante mungu!
Ja nii ma siis astusingi ühel ilusal juulikuu alguse varahommikul sisse Dar es Salaami lennujaama, täitsin ära immigratsioonikaardi, tasusin 50 USD, jätsin maha sõrmejäljed ning sisenesin oma esimesse seiklusesse Aafrika mandril, Tansaanias.
 |
| From Tanzania Southern circuit 2012 |
---
Teisel pool turvaväravaid ootavad mind Hollandi afrofiil ja loodusfotograaf Vincent ning kohaliku turismifirma boss Ahmed. Kogu meie krempel pakitakse safariautoks ehitatud Land Roverisse ja poolepäevane teekond Lõuna-Tansaania südames asuvasse Selous’se võib alata.
Dzunglis elades tuleb ära harjuda pisut uutmoodi elukorraldusega. Elektrit on ainult õhtul pimedas ja siis ka piiratud koguses. Seetõttu tasub taskulamp alati igaks juhuks voodisse kaasa võtta. WC (flushing toilet) on luksus ja kui elektripuudulikel aegadel vett ei ole, siis vett ei ole. Ei vetsupotis ega kraanikausis. Soe vesi ja veesurve on ka luksusesemed. Ja seda luksust tuleb ära kasutada siis, kui võimalik on, näiteks kui “hotelli”-personal veeboileri alla lõkke teeb. Mitte hommikul, siis kui ainus energiaallikas on tõusev päike.
Tõustakse vara ja magama minnakse samuti vara, sest pärast päikese loojangut peale õhtusöögi suurt midagi teha ju polegi, eriti kui elekter ka välja lülitatakse. Ja kuigi esimesed päevad võib kella viiene ärkamine tunduda piinamisaktina, siis peagu harjub selle loodusega samas rütmis elamisega ära. Ning Aafrika päikesetõusud dzungli veeres on vist küll kõige ilusamad maailmas.
 |
| From Tanzania Southern circuit 2012 |
Niisiis, safarile minnakse varahommikul, sest siis ei ole päike veel kõrgel ning loomad liiguvad rohkem ringi. Minu esimene kaelkirjak traavib päikesetõusuvärvide taustal üle dzungli-lennuvälja (air strip), aga siis ma veel ei tea, et mõne päevaga muutuvad kaelkirjakud umbes sama tavaliseks, kui põhjapõdrad Lapimaal. Kaelkirjakud on nunnud, Suured, väiksed, keskmised, üksikud, kaksikud ja karjakaupa - vahel pistavad nad oma naljaka aegluubis kapakuga puude vahele plehku, aga teinekord silmitsevad sind uudishimulikult nii lähedalt, et ma näen nende ilusaid, suuri, kaardus ripsmeid.
Metsikud elevandid on pisut hirmuäratavamad, kuna väidetavalt võib vihane elevant safariauto kerge vaevaga ümber lükata ja lömaks tampida. Kui suur isaelevant ootamatult otse meie ette tee peale astub, vajutab mu uus seikluskaaslane Rajab piduri kiirelt põhja, nii et ma peaaegu autost välja lendan. Rajab tagurdab auto ettevaatlikult tahapoole, et mammut minema lasta, kuid viimane on otsustanud keset teed seisma jääda ja meiega tõtt vahtida. Korraks hoiame kõik kolmekesi hinge kinni ja siis tagurdab auto minema, lihtsam on uus tee leida, kui elevandiga maid jagada.
 |
| From Tanzania Southern circuit 2012 |
Nii uskumatu kui see ka pole, aga kõige lähemalt kõigist loomadest õnnestub mul näha lõvisid. Esimene 9 pealine kari kiisukesi lamab otse tee ääres, nii et kui auto kõigest paari meetri kaugusel seisma jääb, tuleb korraks tahtmine tooli alla peitu pugeda. Tehke oma paar klõpsu ära ja sõidame edasi! Poisid ainult naeravad ja ei auto ei liigu kuhugi. Keskpäev muutub aina talumatult kuumemaks, nii et tahaks hea meelega koos lõvidega põõsa alla pikali visata. Nad tunduvad nii nunnud ja rahulikud seal lesides. Üks keerab ennast isegi selili ja mõnuleb kõht taeva poole, nii nagu Anti kodus oma kõige humoorikamaid magamispoose teeb.
Järgmiseks “komistame” veel kolme noore isaslooma otsa, aga superhetk tuleb esile põõsaste vahel, kus on kari emalõvisid tibatillukeste simbadega... ja äsja mahamurtud “wildebeest”. Üks emasloomadest lõõtsutab valjult, tema kihvad on verised, teised toimetavad korjuse kallal ja kuulda on kõrulukustavad matsutamist. Mokad verised käivad loomad üksteise järel “maiustamas” ning lõpuks lastakse ligi ka kutsikad.
 |
| From Tanzania Southern circuit 2012 |
Seda kõike kolme meetri kauguselt pealt vaadata on ikka paras ulme. Vincenti profikaamera klõpsib vahet pidamata, isegi fotograaf ise on vaatepildist pahviks löödud. Kuid kõige kõhedust tekitavam kogu loo juures on see, kui see sama lõvilõrr sulle otse silma vaatab. See on verdtarretamapanev hetk. Nendes silmades, mis end sinu külge puurivad on midagi nii müstilist, et pole kahtlustki, kes esimesena pilgu ära pöörab. Brrrrrrr.
Kui ma esiti arvasin, et see lõputu loomade vahtimine tüütab kiirelt ära siis tegelikult tekkis pigem hasart. Oma panuse sellele andis ka fotojaht, sest kaamera püüdis kinni ka pisemad põõsas istuvad linnud või kaugemal puu all pikutavad shaakalid, nii et looma- ja linnuriigi värvikirevuse puudumise üle meil kurta ei tulnud.
---
Kogu reisi saatis meid Dar el Salaamis sündinud 31-aastane Rajab, kelle me paari päeva järel Mr. Lioniks ristisime (34 lõvi leida pole just tavaline nähtus). Rajab on aastaid töötanud loodusgiidina ning tunneb lõunapiirkonna dzungleid nagu oma viit sõrme. Tema pilk on nii treenitud, et isegi autot juhtides võib ta oma selja taga märgata kellegi kõrva põõsavilus liigutamas ja ta ütleb kõigest kauguses paistva silueti põhjal, mis looma või linnuga on tegemist.
 |
| From Tanzania Southern circuit 2012 |
Rajab on üks armsamaid inimesi, keda ma viimasel ajal kohanud olen, aga nii veidralt joonistub välja, kui erinevatest maailmatest me kõik pärit oleme. Meie tõed ei ole ilmtingimata kellegi teise tõed ja vastupidi. Isegi kui me kõikvõimalikel teemadel familiaarselt naljatleme ning räägime oma tulevikuplaanidest (Rajab tahab alustada isiklikku turismifirmat nimega Before Dark Adventres), on mitmed “läänemaailmale” omased “asjad” tema jaoks täiesti võõrad.
Üks väike näide - Rajab ei oska ujuda ning pole kunagi ookeanis ega basseinis suplemas käinud. Tema jaoks lihtsalt pole enesestmõistetav, et inimloom vabatahtlikult tahab vees aega veeta. Muzungud on selles osas võrdlemisi veidrad, muudkui räägivad, et tahaks ujuda ja ujuda ....
 |
| From Tanzania Southern circuit 2012 |
Mloka külas liitub meie seltskonnaga Rajabi sõber Didi. Didi isa ja vanaisa olid jahimehed ning tundsid ja teadsid kõiki dzunglitarkusi, seega on Didi lapsest saadik loodusega sinasõber olnud. Tal on väikese kogukonna kohta ebatavaline kolledziharidus ja ebatavaline töö - Didi on self employeed. Töötades mõnda aega erinevate looduskeskuste ja turismifirmade heaks, otsustas noormees, et tema tahab asju teha omamoodi ja sellest saadik on Didist saanud suur hitt. Sest ta teeb lihtsalt asju teistmoodi kui teised. Meie dzunglimatkale ilmub mees oma esiisade kombel õlgetest punutud “kleidis”, hambuni relvastatud kirve, oda ning köiega.
Matk Didi seltsis on nagu teatrietendus. Kui ta selgitab, kuidas lõvist jagu saada, elevandi eest plehku pista või pühvelit lollitada, käib selgituste juurde sajaprotsendiline näitemäng, kuidas täpselt ikka kurjale kaslasele liiva silma pilduda või märatseva londilise eest puu otsa pageda. Didi matsutab erinevate lehtedega, näsib puitu ning maitseb elevandi kakat, samal ajal selgitades, miks üks või teine asi inimhingele hea on. Elevandikaka osas ma natuke kahtlen, aga muus osas võib täitsa aru saada.
 |
| From Tanzania Southern circuit 2012 |
Seejärel tuleb sooritada püha rituaal baobapi puu juures, mida siin kandis võimsaks ja pühaks peetakse. Need puud on veidrad jändrikud mürakad, mis legendi kohaselt pidi olema pead pidi maasse torgatut kurat. Väledalt nigu ahv ronib Didi paljajalu puuhiiglase otsa ning alustab laulu, mis palub tseremoonial viibijatele õnne ja headust. Dzungliõhk säriseb veidrast energiast ja mul on pärast veel tükk aega külmavärinad ihul.
Aafrikas on tore see, et üldiselt on kõik inimesed väga sõbralikud. Mitte pealetükkivad nagu Indias võib kohata ja mitte pelglikud nagu Lõuna-Ameerikas. Nii tutvume Mr. White-iga, kes pursib kohutavat inglise keelt, aga kutsub sellest hoolimata oma kodu vaatama. Mr. White on kohalik torumees, kuigi ma päris täpselt ei tea, mis torusid tal seal paranda on, kuna enamik külast elab muldonnides. Kaks nädalat elab ta oma ühe naise ja perega ning sõidab siis kaheks nädalaks Zanzibarile oma teise naise ja pere juurde.
Udzungwas matkame kahe külapoisi Godfrey (tema pere on katoliiklased, sellest niisugune nimi) ja Aruniga (moslemid) maja taga mägedes asuvate koskede ja kaskaadide juurde, sulpsame jahedasse vette, pritsime üksteist ja hullame ning vaimustunud Vincent klõpsib muudkui pilte.
 |
| From Tanzania Southern circuit 2012 |
Morogoros käime kohalikega kanuusõidul ja keelebarjäärist hoolimata viskame ühe kena vildaka naeratusega noormehega jõekaldal hundirattaid. Kahjuks ma tema nime kirjapilti ei suuda siinkohal korrata, aga hirmus vahva on.
Vincent imestab, et milles seisneb minu saladus käia ringi ja tõmmata inimesi seiklustesse kaasa. Saladus on väga lihtne - naerata, naerata ja pane nad mõistma, et sa pole neist parem. Kui fotograaf meie paadimatka alguses ohjeldamatult aevastab, püsivad kõigi näod süngelt viisakad ja tõsised, kuni mina ohjeldamatult naerma purskan. Peagi rõkatavad kõik ja jää ongi murtud, edasi on meil tõsiselt lõbus.
---
Aafrikasse saab reisida ilmselt ka teistmoodi. Tansaania on eelkõige tuntud põhjaosas asuva Serengeti rahvuspargi poolest, kus ühte lõvi ajavad taga kümmekond autot, kohalikke elanikke õnnestub peaaegu täielikult vältida ning majutumiseks on kujunenud mugav ja luksuslik lodge’ide võrgustik.
 |
| From Tanzania Southern circuit 2012 |
Lõunas (Southern circuit) aga imeb see imeline maa sind endasse, külvab sind üle kleepuva tolmuga (sadu ja sadu kilomeetreid mööda keskmaad, kus vihmahooaeg on osa teedest minema uhtunud) ning viib sind läbi lopsaka rohelusse uppunud tõelise Aafrika.
Ava vaid oma meeled, võta vastu kõik võimalused, mis sul antakse ning lepi sellega, et enamasti ei lähe nii nagu plaaninud oled. Siin ei ole kohta pirtsakale turistile, kes lämbuks Tansaania südames iseenda piirangute kätte. Või nagu Didi ja Rajab mulle suahhiili keeles laulavad - Hakuna matata - “there are no worries”!
Assante mungu!
No comments:
Post a Comment