6500 km, 13 riiki ja 19 päeva hiljem.
Ma armastan seda tunnet, kuidas lõunamaine õhk võtab sind oma palavasse embusesse ja teeb justkui relvituks kogu selle tusase pika talve järel. Vaikselt ja järjekindlalt sulatab ta püüdlikult kogutud sisemise igikeltsa ning järsku sa muudkui naeratad ja naeratad ja tunned ennast nii ... elusana. Ma oleksin tahtnud nagu lõoke rõõmust lõõritada, kui esimene vahemereline soojahoovus Viini küngastel pahviks lõi. Seejärel langeb keha miskisse arusaamatusse transi ja keeldub uskumast, et elu kusagil teises kliimas on üldse võimalik.
Ent ometi hakkas süda puperdama, kui mõned päevad tagasi ületasime Taani väinad ning ilmastikukindla jaki varukatesse lisandus tuule vilinale tundevärin, mille põhjustasid esimesed märgid taigametsadest ning Vahtramäe Emili ja Bullerby laste lugudest kopeeritud tillukesed punapõsksed arhailised maamajapidamised. Ma oleksin tahtnud püherdada mullas ja rõkata kogu hingest:
Ohh, Põhjamaa!
Ma armastan seda tunnet, kuidas lõunamaine õhk võtab sind oma palavasse embusesse ja teeb justkui relvituks kogu selle tusase pika talve järel. Vaikselt ja järjekindlalt sulatab ta püüdlikult kogutud sisemise igikeltsa ning järsku sa muudkui naeratad ja naeratad ja tunned ennast nii ... elusana. Ma oleksin tahtnud nagu lõoke rõõmust lõõritada, kui esimene vahemereline soojahoovus Viini küngastel pahviks lõi. Seejärel langeb keha miskisse arusaamatusse transi ja keeldub uskumast, et elu kusagil teises kliimas on üldse võimalik.
Ent ometi hakkas süda puperdama, kui mõned päevad tagasi ületasime Taani väinad ning ilmastikukindla jaki varukatesse lisandus tuule vilinale tundevärin, mille põhjustasid esimesed märgid taigametsadest ning Vahtramäe Emili ja Bullerby laste lugudest kopeeritud tillukesed punapõsksed arhailised maamajapidamised. Ma oleksin tahtnud püherdada mullas ja rõkata kogu hingest:
Ohh, Põhjamaa!
No comments:
Post a Comment