17.3.11

Mootorsaanisafari Soomest Venemaale ehk lugu sellest, kuidas minust sai supernaine

Jah, ma olen ilmselt natuke hull küll. Sellepärast ma väga pikalt ei kahelnud, kui kutsuti kaasa mootorsaanisafarile. Ma käisin nagu Venemaal, aga natukene nagu ka Soomes ja pisut haises see kõik Nõukogude Liidu järele.

Varustus ja ettevalmistus

Põhiline varustus, mis talveseikluseks vaja, on korralik soe aluspesu. Unusta trikotaazist kalsoonid, puuvillane aluskiht garanteerib märja ja ebameeldiva tunde. Kõige õigem on selga panna niiskust hülgav spordipesu, sest higistamine ja külmetamine on sellise seikluse käigus väga kiired vahelduma. Mina kandsin X-Bionic supernaise kostüümi ning ütlen selle kohta ainult kiidusõnu. Kasuks tulevad ka sarnaste omadustega spordisokid.

Kõik ülejäänud vajaliku varustuse annab sulle safarifirma: vee- ja tuulekindlad suusapüksid-jope, villased sokid, lumesaapad, balaclava ning paksud nahast käpikud. Alati tasub lähtuda sellest, et vähem on rohkem. Külma korral on mõnusam kihte juurde panna, kui elu eest higistada. Reeglina kipuvad inimesed ikka pigem üleriietuma.
From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Lisaks tuleb kaasa tavaline seljakott hügieenitarvete ja tubaste vahetusriietega, kuivad sokid, müts ning ega palju muud polegi vaja. Seljakott pakitakse sinu mootorsaani "pakiraamile", seetõttu soovitaks koti sisu pakkida kilekottidesse, sest kui seljakott ei ole veekindel, saab see sõidu käigus üsna palju vett ja vilet.

Esimene öö on kõige raskem

4-päevane seiklusreis algab Rovaniemis, kust sõidame minibussiga Soome-Venemaa piiri äärde Sallasse. Varustus selga, pakid mootorsaanidele ja start.

Mootormasinale selga istumisele eelnevad loomulikult ohutusnõuded ja sõidujuhendid. Sõitmine iseenesest on lihtne: gaas ja pidur. Viimast kasutasin võrdlemisi harva, enamasti mängid ikkagi gaasi lisamise ja vähendamisega.

Seejärel sukeldume piiriformaalsustesse, mis passikontrollis ja tollis võtab 11 eurooplase kohta aega ligi kolm tundi. Meie grupis on lisaks soomlastele kolm härrasmeest Tiroolist (mite Austriast, eks) ja daam Hollandist.

Minu eestimaine päritolu ja vene keele oskus tekitavad muidu morniilmelistes ametnikes ilmselget elevust ja nii saan mitu korda tutvustada, kes me oleme, kuhu läheme ja mis seal teeme. Või siis seletada, mis tunne on elada Euroopa Liidus ning et me ei igatse taga nõukogude aega. "Kui palju on teil seal ühes kuus raha vaja, et hästi ära elada?" küsib nooruke tollikontroll põlevate silmadega. "Kas eestlased suhtuvad tõesti venelastesse nii halvasti, nagu räägitakse?" uurib vanem kolleeg kõrvalt. Ja siis lõpuks oleme Venemaal!

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

See pole päris nii, et igaüks võib ületada piiri ning kihutada mootorsaaniga, kuhu tahes. Pärast piirikontrolli tuleb kümnekonna kilomeetri jooksul peatuda veel kahe värava taga ning esitada passid. Kui kaks saani jäid vahepeal bensiinijaama järjekorda, siis teisi seniks väravast läbi ei lasta. Pidi ju olema kokku 11, mis tähendab, et nüüd on järsku 9. Siis keerame tee pealt ära ja meie teekond jätkub mööda kohaliku maffia eramaid läbi paksude metsade ja piki lõputuid järvi. Selle läbimiseks on vaja spetsiaalset luba, häid suhteid ja ilmselt ka raha.

Esimese päeva sõidudistants on 170 km ning piiriületamise tõttu oleme graafikust maas, peagi hakkab hämarduma.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Nagu ütleb adrenaliinist ja seiklusest läbi imbunud safarijuht Sami: „There’s a difference in snow mobiling and Snow Mobiling.” Mootorsaaniga olen sõitnud varem ka, aga käesolev sõit paksus lumes on midagi sootuks muud. Naisterahvana pole mul kätes nii palju jõudu, et põriseva masina jõu ja lume raskusega rammu katsuda. Vaid väike hüpe, tõmbejõud, millega sa pole arvestanud, ning pauhti on kelk kõhuli lumme kinni jäänud või kalvemal juhul külili.

Ilma- ja teeolud muudkui halvenevad, kiirus aeglustub, lumme kinnijäämist juhtub üha sagedamini, väsimus tikub ligi ja nii olemegi kesköö paiku alles poolele teele jõudnud. Järvedel sõites võib sügava lume all esineda vesiseid auke ja just nüüd ongi kolm saani totaalselt kinni jäänud.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Tekib suhteliselt sürrealistlik tunne. Istun siin puusadeni lumes, valitseb pilkane pimedus. Ma olen Venemaal, sügaval metsas, ümberringi sajad tuhanded aakrid ürgset loodust. Kamp Indiana Jonesi ja McGyveri ristandeid kaevab välja mu jäisesse vette kinni jäänud mootorsaani ning üle pimeda põhjataeva levib järsku virmaliste hingemattev värvimäng. Täielik paralleelreaalsus!

Järgnevate tundide jooksul kõigub emotsioonide skaala ühest äärmusest teise. Väsimus seguneb suriseva erutusega. Sõidan esialgu teise kelguna Juho järel, aga see muutub üha raskemaks, sest peale tema poolt sisse sõidetud jälgede pole mingit muud rada ning kui ma vähegi vääratan, neelab lumine kuristik mu endasse. Siis otsustame, et jään paar kelku tahapoole, mida rohkem jälgi teel on, seda lihtsam on järgmistel sõita. Ja meestel eespool jätkub rohkem rammu lumega võitlemiseks. Õnneks pole ma siiski täielik hädapätakas ja ründan tarmukalt öist metsarada.

Viha ja võitlusvaim võidavad nördimuse: edasi, edasi! Mul pole aimugi, kui palju on kell! Kui palju on veel jäänud? Kusagil ometi lõpuks peab ju siin tühjuses hakkama paistma tuluke!

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Ja siis ta lõpuks paistab, justkui valgus tunneli lõpus. Veel kümmekond kilomeetrit võitlust ulguva tuule ja tuisuga, kihutame üle lageda Zipringa järve. Kell neli öösel saabume Paanajärvi rahvuspargi metsikus südames asuvasse sooja ja kutsuvasse oaasi, soomlaste poolt rajatud hubasesse Eräkeskuse nimelisse puhkemajja.

Õhtust saadiks on meid oodanud uhke söömaaeg, saun on kuumaks köetud ja – nii uskumatu kui see ka ei tundu – olen ma pärast 12-tunnist totaalset eneseületamist ikka veel ahvatlustele avatud. Magama saame vist alles kuuest.

Teine päev: sõit läheb paremaks

Järgmise päeva hilishommikul/varalõunal on esialgu tunne, et mootorsaani selga küll rohkem ei roni, möödunud öö annab veel väga teravalt tunda. Aga alla ei saa ka anda, nii et varustus selga ja sõidame uuesti välja.
From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Mäntykoski kose juures oleval laagriplatsil soojendame lõunasöögiks kaasa võetud suppi ning keedame teed. Kui aus olla, hakkan ma pika peale seda sõitmist juba hoopis nautima. Vaikselt tekib julgus, tunnetus selle kohta, kuidas mootorsaan olenevalt rajale reageerida võib. Rammu puudumise kompenseerin keharaskuse viimisega ühelt poolt teisele ning sõidan peaaegu juba nagu safarikauboi püstijalu, tagumine põlv kõveras, et olla valmis vajadusel teisele poole kelku kargama. Tippkiirus järvel 80 km/h, tippkiirus metsavahel 40 km/h! Uskumatu, et ma suudan seda! Päeva distants sada kilomeetrit, õhtul pimedas jõuame tagasi Eräkeskuse sooja embusesse.

Esialgu suhtun pisut üleolevalt sellesse, et kõik räägivad metsikust loodusest (Eestis on ka metsad, eks!) ning luksusest, milles me puhkekeskuses olles elame (vesi, elekter, saun, piiramatult süüa ja juua). Pikapeale hakkab aga kohale jõudma. Ma ei ole sellist metsikut loodust varem näinud, siin tõepoolest ei ole tsivilisatsiooni ega midagi.

Lähim maantee on kuu aega tagasi lahti aetud, teesäng on näha, kuid see on meetri jagu lund täis tuisanud ning mitte keegi pole seda vahepeal kasutanud. Me oleme esimesed inimolevused üle väga pika aja, kui oma mootorsaanidega läbi paksu lume sumame. Lähim asustatud paik asub 100 km kaugusel. Just sinna peab teine safarijuht Juho sõitma vaid selleks, et saada vajalik tempel meie maalviibimise loale (selline on vaja hankida igas hotellis, kui sa Venemaad külastad).

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Eräkeskuse ehitas üks Kuusamo kandist pärit Soome perefirma selleks, et teha midagi südamelähedast. See on palkmajadest koosnev kompleks peahoone, väiksemate elumajade ja saunadega, tuleval suvel hakatakse ehitama uut suitsusauna. Kompleksi kõrval asub hiiglaslik helikopterite maandumisplats, sest sageli siia muudmoodi ei pääsegi. Talvel mootorkelguga, suvel ATV-ga, kõik muu vajaminev tuleb kohale toimetada kuidagi teisiti. Siin ei ole interneti, ükski mobiilivõrk siia ei levi. Eräkeskus on just kui hästihoitud saladus, Soome tippjuhid ja Venemaa rikkurid käivad siin kalal (10 mehe kohta pidavat mõne tunni jooskul 60 kg lõhet saama), jahti pidamas (karu, hunt, metslinnud).

Kolmas päev: mägironimine mootorsaaniga

Kolmandal päeva stardime vallutama lähedal asuvat Päänuoruneni mäetippu (468 m). "See võtab aega kõigest 15 minutit," veenab Juho meid eesootava ilmselges lihtsuses. Niisiis olen ma nüüd mootorsaaniga mööda kaljuseina üles roninud, hirmu ja erutuse kokteil pulseerimas oimukohtadel.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Tõusid on järskud, lumi paks, mis tähendab, et mäkke tõustakse gaas põhjas mitte vaikselt tuksudes. Kokku võttis see aktsioon aega umbes poolteist tundi, paar korda pidid Indiana Jonesid mind jälle lumest välja kaevama ja korra olin sunnitud poole mäe pealt alla tagurdama (!), sest eesolev saan oli lumme kinni jäänud. Täiesti kreisi!

Tipust avanev vaade kogu sellele ümbritsevale metsikule maailmale võtab kergelt jalust nõrgaks, midagi nii võimast pole ammu näinud. Istun lumisel kaljunukil ja vahin lummatult kaugusesse, kõle tuul lõksutab kiivrivisiiriga.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Nüüd tuleb veel vaid mäest alla saada! Seekord õnneks vaikselt, aga pulss on maksimumi peal sellest hoolimata, kui kelk pehmes lumes järsakust lihtsalt alla libiseb.

Kolmanda päeva sõidudistants on taas sada kilomeetrit. Tippkiirus järvejääl 120 km/h. Tippkiirus metsavahel 50 km/h! See on pidev võitlemine oma võimete piiriga, totaalne keskendumine ja füüsiline pingutus. Ma olen adrenaliinist täiesti purjus. Mitte miski siin maailmas ei suuda mind takistada!

Puhkekeskuses ootavad jälle õhtusöök ja saun. Magan nagu nott.

Neljas päev: ei taha veel tagasi minna!

Neljanda päeva hommikul on taevas potisinine ning särab ere päike. Aeg on asjad kokku pakkida ning asuda tagasiteele. Sõidame 70 km piki Pääjärvi piiritut avarust, vaadet palistamas lumised mäetipud.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Ma kahetsen juba südamest, et seiklus hakkab läbi saama. Just nüüd, kui ma muutun üha osavamaks! Mootorsaanist on saanud kuulekas suksu ja ma tahaks lõputult lennata mööda järve, võtta sügavas lumes järske kurve ning tunda ennast supernaisena. Kihutamisest on saanud nauding, mootorsaan joonistab lumeväljale siiruviirulisi mustrikombinatsioone.

Nüüd veel edasi mööda maanteed, hakkavad esinema märgid elutegevusest, näha on isegi möödasõitvaid Ladasid ja peagi paistabki Soome. Piiriformaalsused tunduvad erakordselt tüütud ning ma ei hakka valvuritega lobisema. Tagasi Rovaniemisse jõuame alles hilisõhtul.

See oli paganama ebatavaline reis.

Järgmisel hommikul saabus Rovaniemist Tallinna lennujaama üks natuke nagu uuesti sündinud naine. Tema kõnnakus on enneolematu reipus ja silmis pisut hullunud pilk.


Ma sain teada, et ma võin olla supernaine. :)

2 comments:

Merle said...

väga vinge, akr!!!

miiu said...

niiiiiiiiiii kihvt! wow!