Kui ema käib raamatukogus, satub aeg ajalt mulle lugemiseks ka "Minu ..." sarja raamatuid, mille sisu kvaliteet on seinast seina. Nepaali raamatu võtsin kätte ilma igasuguste ootusteta. Üllatusega tuleb tõdeda, et raamatusse "sisse lugedes" hakkasin ootama, millal jälle lugema saan. Oli täitsa hää!Siin raamatus räägitakse justkui päris inimestest ja päris tunnetest. Autor satub vabatahtlikuna tööle/elama Nepaali lastekodusse ning kirjeldab igapäevaelu selles lihtsuses ja vaesus. Mulle tundub, et väga hästi on tabatud nepaallaste hingeelu ilma seda halvustamata, vaid pigem mõista püüdes. Kõik ei peagi olema ühtemoodi ning igal olemusel on oma põhjus, olgu see siis kultuuriline, religioosne või praktiline. Mulle meeldib ka, et õhku on tõstetud küsimus, kas lõppude lõpuks on ikka õige neile lastekodulastele õpetada, "mis moodi käivad asjad meil siin läänemaailmas", kust läheb piir selle vahel, mida neil on vaja teada Nepaali eludzunglis hakkama saamiseks ja selle vahel, mis meie arvates on "õige". Lisaks räägib autor ka põgusalt oma retkedest mägedes ja oma kompamises kohaliku relogiooni vallas. Kõige enam äratas minus huvi nn. Bikashi liin. Tegemist on kena ja haritud noormehega, lastekodu juhatajaga, kelle ja autori vahel säriseb läbi raamatu pisukese seksuaalse alatooniga pinge. Tahaks hirmsasti, et raamatu lõpus tuleks sellel teemal õnnelik püänt ja kaks inimest leiavad teineteist. Lõpp on küll pisut teistsugune, aga õiglane ja sõnastab nii hästi nende kahe maailma vahelise erinevuse.
Ausalt, lugege!
Kuna raamat on lastekodust, siis ma kirjutan siia juurde veel ka ühe enda sarnase kogemuse. Aasta oli siis ilmselt 2003 või 2004, kui ma sattusin ENTK ajal koostööd tegema ühe Bulgaaria organisatsiooniga, mille tulemusena sõitis rühm Eesti noori Sofiasse ja sealt edasi Bulgaaria ja Serbia piiri lähedale Kalotina küla orbudekodusse. See lugu meenutab pisut Nepaali raamatus kirjeldatut. Tegemist oli põhiliselt "mustlaslastega", kes elasid kirjeldamatult vaestes oludes. Esimesel päeval oli meil kõigil ilmselt üsna suur kultuurishokk, kui väikesed räpased käed haarasid meie järele ning sind jõllitasid pidevalt mustade silmade ja täide tõttu pügatud juustega pead. Esialgu tundus see lausa vastik. Kui me lõpuks lahkuma pidime, olid kõigil pisarad silmas. Mis neist lastest praegu saanud on? Kui aus olla, ei tea. Meie tulime oma lihtsa elu mulli tagasi ning nemad jäid sinna, oma väikesesse räpakasse Kalotinasse.
No comments:
Post a Comment