Natuke selline Boheemi ja Nopi sarja moodi toidukoht. Kõik on väga lihtne ja kodune, õdus õhustik ja mõnus meeleolu. Kompoti interjöör sobib sellise meelsusega igati. Riiulitel on eksponeeritud muidugi nunnudkompotipurgid. Kõik on selline omajagu retro ja kodune kirju sigri-migri.
Esmapilgul. Kui sa juba natukene kauem oma koha peal istud ja ringi vaatad, hakkab tunduma, et midagi on nagu too much. Kohviku ühes nurgas on taasloodud selline vanaema-kodu-kootud elutuba raamaturiiuli ja kohustusliku retroraadioga. Seal samas kraabib keset seina räigelt silma odav seinakontaktide rivi. Üldmulje hüvanguks oleks võinud valida väheke autentsema välimusega variandud või siis peitma lihtsalt külastaja silma alt ära. Samuti mõjuvad õõvastavalt lae alla kleebitud tagurpidi sõelda ning vanade Singer-õmblusmasinate jalustest ehitatud lauad tunduvad tänapäeval ka pigem Sõõrikukohvikulikud. Kuigi lahedad tapeedid, soe valgus ja keset saali asuv baarilett selle taga asuva menüütahvliga on väga lahedad, siis stiilipuhas kohvikutunne jätab soovida.
Tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada kohvik Kompoti üpriski kohutavast teenindusest. Sest võib-olla poleks "interjöörivead" mind grammigi häirinud, kui söömas käimise muud elemendid seda kompenseeriksid. Leti peal oli lahti külalisteraamat kellegi sissekandega, et "väga lahe koht ja sõbralik pererahvas". Sõbralik pererahvas oli ilmselgelt pühapäevaks endale muud tegevust leidnud, sest ainuke, kellega meie kokku puutusime, oli täiesti tülpinud näoga teenindajaneiu.Alguses püüdsime teda mõista. Eks tal ole ka olnud pikk tööpäev ja ülemus tahtis ilmselt raha kokku hoida ja arvas, et ühest teenindajast piisab. See üks tütarlaps pidi tellimusi vastu võtma, laudu koristama, toitu ette kandma. Külastajaid oli teisigi, nii et tegemist oli tal kindlasti. Aga igas tema liigutuses võis näha tõelist põlgust kogu selle tegevuse vastu.
Söögiks tellisime Vahemere kalasupi, veiseliha-lehttaignas, õlle ja värske apelsini mahla. Maksime ära ning istusime mõnusalt maha ootama, arvestades juba ette, et ilmselt läheb aega. Kiirelt meil polnud. Kui Oliver sai oma õlleklaasi kohe letist kätte, siis minu mahlaklaasi ei tulnud ega tulnud. Tüdrukul oli tegemist ka, nii et mis sest ikka.
Poole tunni pärast saabusid söögid. Ma küsisin kenasti, et kas ma oma mahla ka nüüd lõpuks saan? Neiu vaatas mind vihaselt ja küsis: "Kas te tellisite mahla ka vä?" Igal juhul jäi mulje, et ta läks nüüd meie tellimust üle vaatama ja mahla valmistama. Sõime rahulikult ja ootasime mahla, mida ei tulnud. Lõpuks läksin uuesti küsima, et kuidas mu mahlaga siis jääb.
Teenindaja: "Te ei tellinud ju mahla!"
Mina: "No, raha te selle eest igal juhul võtsite."
Teenindaja: "Hea küll, ma vaatan!"
Selle peale surkis ta arvutis ning kähvas lihtsalt: "Kohe toon!"
Nojah. Sõbralikust pererahvast olime me igal juhul valguaastate kaugusel. Ega ma otseselt ei panegi pahaks, ikka juhtub inimlikke eksimusi, et unustad midagi või nii, aga ma leian, et ta oleks õvinud seda kontrollida juba minu esimese küsimise peale ning nüüd vähemalt vabandada või öelda midagi, et ma tõesti unustasin. :(
Nüüd söökidest ka. Neid iseloomustavad kõige paremini kaks asjaolu: 1) ei midagi erilist; 2) over priced. Vahemere kalasupist ma ootasin midagi Boilbasse'i sarnast, aga tulemus oli tomatipüree supp külmutatud olnud mereandide tükkidega, juustuga saiaviil katteks peal. Maitse poolest keskpärane ja koguselt pigem tavaline, tundub 79 krooni selle eest kuidagi hirmus kallis olevat. Suhteliselt arusaamatu on ka veiseliha-lehttaigna kombinatsiooniks, mille kõrvale käib suur kulbitäis rammusat kartulipudru. Toitu oli palju, see oli söödav, isegi maitsev, aga täiesti emotsioonivaba. Miks pakkida niivõrd hõrkude maitsenüanssidega veiseliha paksult lehtaigna sisse? Kartulipudru tunduks ka hoopis sobivam sealiha kõrvasena. Prae hind 159 krooni.
No vat. Võimalik, et ma läksin kohale lihtsalt liiga suurte ootustega, et Kompott on koht, mis võiks mind vaimustada ja kuhu ma kunagi tahaksin veel minna. Kokkuvõttes oli see aga tavaline kemüüse, mitte parem või halvem kui mis muu keskpärane suvaline söökla.
Tagantjärele vaatan, et ka mõni teise külastaja pole olnud nabani vaimustuses, Peastpehme kirjutab oma Kompotielamusest siin.
No comments:
Post a Comment