20.5.10

Päevapraad - tänan, ei!

Sellise pealkirjaga arvamusloo kirjutas Mart juur ajakirja "Oma Maitse" märtsinumbris. Üritasin toda internetist ka üles leida, et siia linkida, kuid toiduajakirja tegijad pole nii tähtsat kirjutist veebi riputanud.

Mart kirjutab: "Mõnikord mõtlen, et küll see pidi ikka üks nutikas inimene olema, kellel tekkis idee panna taldrikule kolm kühmus kartuliviilu, valada nad üle libeda soustiga, milles ujub mälestus lihast, ning garbeerida kogu kupatus kahvlitäie porgandi-kapsa salatiga." Jätkub arutlus päevaprae hinnakujundusest, mainekujundusest, eetilisusest jne.

See jutt tuli mulle meelde mõned päevad tagasi, kui me käisime ühes üsna kenitlevas vanalinna toidukohas lõunat söömas. See asutus ise reklaamib end hüüdlausega "Kohviku ja restorani menüü on inspireeritud prantsuse köögist ning šampanja- ja veinikaart rahuldavad ka kõige nõudlikuma maitse."

Sellel õnnetul päeval oli "päevapraeks" kanapada juurviljadega". Tundub esmapilgul üsna ohutu valik. Roog, mis lauda toodi meenutas pigem midagi supilaadset. Ohtrasse paksu läilamaitselisse kastmesse olid uputatud väikesed kanatükid, spetsiifilise kana taaskasutamisel tekkiva maitsega ning mõned nääpsud külmutatud juurviljad. Ei riisi, ei saia, ei tegu, ei nägu. Ning maitse, lubage öelda - kohutav.

Ma kahtlustan seda juba ammu ning nõustun Mart Juurega, et päevapraed on mingi salakaval leiutis ja häbematu rahamasin eelmis(t)el päeva(de)l ülejäänud "pearoogadest". Igasugune viide pikale poisile, kotlettidele, segudele ja padadele peaks olema kui ohumärk nende toitude vältimiseks. Ning äsjakogetu kinnitab seda taas. Lisaks need ligedad või üliäädikased salatiampsud - see kõik tundub lausa räige porno.

Vanalinnas töötades tuleb leppida, et ümbruskonna toidukohad on menüüle lisanud asukohamaksu koos miljööväärtuslikkuse lisatasuga. Minimaalselt 75 krooni salatipadjakese või 95 krooni pastaportsu eest hea köögi poolest tuntud söögikohtades käib pika peale ülejõu, seega tuleb leppida taskukohasemate variantidega.

Kuid, kas väiksem rahasumma õigustab tõesti solgimüümise, mida antud juhul harrastas C'est La Vie ning aastate jooksul kogunenud kogemuste põhjal mitmedki teisedki kohad?

Ma ütlen ei halvale söögile!

1 comment:

kalor said...

Mu arust redefineeriti päevapraad restode poolt masu alguses, kes hakkasid linadega laudadel lõunapakkumisi tegema, 60-70.- kandis, aga parem toit. Ise käin pea iga päev Platzis, alla 70 krooni praad koos vee ja värske salatiga, pasta alla 60 vist. Harva saab millegi üle kurta. Eelmise kontori juures l'Ermitage hotelli restos oli samuti kvaliteetne.