Diivani alusest panipaigast koukisime välja umbes 2 kilose kilekoti, mis on kõik nööpe täis. Vanaema on kogunud kokku kõik nööbid, mis kunagi on ostetud või vanade riiete küljest järgi jäänud. Niimoodi on moodustunud terve kotitäis nööbiajalugu.
Kallasin kotitäie suurele kandikule ja hakkasin sorteerima.
Ennäe! Minu lemmiknööbid lapsepõlvest! Helesinised läbipaistvad ja tillukesed kuldsed koerad peal. Tumesinised metallist raamiga, ema vihmamantli küljest, mis hiljem mulle kooliajal parajaks õmmeldi. Hõbedased ristikheina kujutisega väikesed nööbid. Üks erkpunane imeilus klaasnööp, pärit vanaema lapsepõlvekleidilt. Nööpe olevat olnud 3, aga kaks nendest on kusagile kaduma läinud. Tädi Milla siidpluusilt pärit elegantsed pärlendavad nööbid. Eesti Vabariigi aegsed soliidsed daamilikud pluusinööbid. Üks tõeline reliikvia, 19. sajandist pärit klaasist, pisut oksudeerunud, peaaegu prossi meenutav nööp, mis pärit meie maja pööningult, siin kunagi elanud vanadaami riidekapist. Huvitava kujuga nööbid. Relieefsed nööbid. Läikega nööbid.
Ma olin täiesti lummatud sellest loost, mida sellised väikesed asjad nagu nööbid endas edasi kannavad.
No comments:
Post a Comment