Läksime poodlema. Viru keskuses käisime, Järve Severis käisime ja koduteel hüppasin veel Männiku poest läbi, et võtta koju kaks palavalt armastatud pomelot. Poest välja tulleks kangestusin hetkeks, telefon oli kotist kadunud. Otsisime auto läbi. Oliver helistas mulle mitu korda, aga kusagilt ei kostnud tuttavat "üks-kaks-kolm-neli-viis" helinat. Oeeeeh.
Kuidas see võis juhtuda???
Sõitsime tagasi Selverisse. Igaks juhuks vaatasime parklasse, et äkki kukkus maha ja... Siis käisime EMT poes, panime väljuvad kõned kinni. Infopunktis käisime küsimas. Sõitsime tagasi Viru keskusesse. Ma mäletan täpselt, et kingapoes oli mul telefon veel alles. See oli väikese koti põhjas ja ma sikutasin teda paremasse positsiooni, et rahakott ka ära mahuks. Äkki kukkus telefon siis välja, kui ma parklakassas maksin? Parklakassa tädi ei olnud midagi näinud, ega kuulnud. Aga ütles, et keskuses liigub puntide viisi noortejõukusid, küllap nemad on kõiges süüdi. Tõepoolest, ainus mõistlik seletus tundus see, et keegi on telefoni kotist välja tõmmanud. Mul on telefoni küljes selline käepael ja kui see jääb kogemata koti luku vahelt välja, siis ei ole ilmselt raske väikses rüseluses telefoni ära tõmmata. Mõtlesime juba politseisse minemise peale, et avaldus kirjutada, aga lõpuks otsustasime selle järgmise päeva peale lükata. Pisut noruspäi jõudsime koju.
Mõtlesin, et proovin veel korra oma numbri peale helistada. Mis järgmiseks juhtus, kuulub minu jaoks ulme valdkonna. Tuttav telefonihelin kõlas teises toas ... laua peal. Ma ei suutnud (ei suuda veel ikka) seda uksuda. Rõhutan: ma mäletan täpselt, et kingapoes oli mul telefon veel alles. See oli väikese koti põhjas ja ma sikutasin teda paremasse positsiooni, et rahakott ka ära mahuks. Kui teda poleks olnud seal, oleks ma juba varem ju otsima hakanud. Ja kuidas mu telefon nüüd koju sai???
Päkapikud on olemas?
Uskumatu. Lihtsalt uskumatu.
No comments:
Post a Comment