Soul of Asia

From South-Korea 08

09.10.2008
Isegi arvestamata fakti, et ma olin reisi alguseks haige, on üle kaheksa tunnine öine lend +7 tundi ajavahesse ikka päris kohutav. Kuigi suur lennuk on iseenesest mõnus, pigem on bussiga sõitmise tunne ning iga istme külge kinnitatud meelelahutuskonsool võimaldab vaadata huvipakkuvaid filme, tv-seriaale, kuulata muusikat, mängida. Ainult, et ... lennu lõpuks oled sa enamus vaadatavaid asju ära vaadanud ja mõtled õudusega, et tagasilend on ju veel ka. Und ei tule. Kodus ju veel ikkagi päev ja kitsad lennukitoolid just ka lõõgastavat und ei soosi. Tahaks jubedalt magada, teades, mis päev ees ootab, aga ei saa.
Hakkasime Eestis sõitma umbes kella poole kahe ajal ning jõudsime Koreasse hommikul kell pool üheksa. Ainult et, ajavahe järgi ikka +7 tundi hiljem. Ja see päev on ikka kohutavalt raske olnud. Mingitel hetkedel olin ma valmis püstijalu magama jääma ning kõikusin kusagil kooma vahepeal. Peale maandumist viidi meid kohe ekskursioonile, seejärel järgmisele ekskursioonile, seejärel lõunat sööma (piiramatult kvaliteetset aasia toitu ja sushit) ja seejärel jälle ekskursioonile, enne kui me üldse peale lennukist väljumist hotelli saime. Ei hambapesu, et värskendamist. Ainult sügav väsimus.
Kui see virina pool nüüd välja jätta, siis tegelikult mulle meeldib ikka kohe väga. See kõlab kuidagi klisheeliselt, aga ma täpselt ei osanud ette kujutada, mismoodi siin on, aga sellisena ma ka ette ei kujutanud. Soul on ülilahe. Siin linnas, ainuüksi linnas, elab 14 miljonit inimest!!!! Kogu riigis kokku 49 miljonit. Võib-olla ma isegi pisut pelgasin, et mis mäsu see meid ees ootab, aga ei, siin on väga lahe. Õige natuke nagu London, selline suurlinnalik kirjulisus, värvilisus, rütm ja elustiil.

From South-Korea 08

Inimesed tunduvad ülisõbralikud. Meil on väga tore giid, restoraniomanik tuli meid täna tervitama spetsiaalselt ja nägime täna oma ekskursioonide käigus hulgaliselt kohalikke koolilapsi, kes kõik itsitasid meid valgeid hiiglasi nähes ja hüüdsid „Hello“, „Nice to meet you!“. Selline vahva positiivne õhkkond. Kella 12-13-ni on siin ametlikult lõunatund. Siis kihavad tänavaile miljonid kontoritöötajad, et minna lõunat sööma. Seda on vahva vaadata, sest, oh üllatust .... nad on samasugused inimesed nagu meiegi (see kõlas ka klisheena, eks). Mulle meeldivad Korea inimesed, minu arvates on nad ilusad.

Ekskursioonidel käisime Soul Tower-is, mingis kõrges teletornis, siis üliägedal pudipaditurul (Kadaka turg 10 aastat tagasi Korea moodi, aga seal müüakse ka igasugu kohalikke kaupu, tehakse akvaariumikaladest sushit jne) ja Korea kunagist kuningapaleed vaatamas. Viimane oli väga ilus ja põnev, aga minu meelteseisund oli selleks hetkeks kusagil kollapsi ääre peal, nii et ma vaevu mäletan, kuidas ma selle üldse läbi tegin.

Kui lõpuks hotelli jõudsime, magasin tund aega ja siis oligi aeg õhtusöögile minna. Aga hotellist endast peab ka rääkima. Ma hakkan kahtlustama, et see on peeneim hotell, kus ma eales olen elanud, hotell Lotte 5*. Meie toas käib kõik elekriga. Valgus, kardinad, vetsupott (koos reguleeritava survepesuga, mida ma ei ole ausalt julgenud kasutada), kogu hotelliinfo – kõik on koondatud puutetundliku ekraaniga telefoni laadsesse kompuutrisse. Ok, vetsupotti siit juhtida ei saa, aga kõike muud siiski. 27-korruse aknast avaneb vinge vaade Soulile ja homme olen loodetavasti rohkem välja puhanud ja läheme seda taas avastama. Kui jaksan, siis kirjutan jälle!

Ahjaa, õhtusöögist ka veel, Finnairi kohalik boss kutsus meid õhtusöögile, mis osutus ülimalt meeldivaks. Mõnus oli kuulata kohalike inimeste elust läbi 11 kuud siinmail elanud põhjamaalase silmeläbi. Ta rääkis, kuidas ta oma perega siin kohanenud on, millised on traditsioonid jne. Näiteks, Koreas ei tohi ise endale juu valada. Seda peab tegema alati keegi teine ja kallama kahe käega, ning kallatav peab oma jooginõu kahe käega vastu ulatuma. Välismaalastele antakse eksimused siiski andeks. ;) Meil oli väga koreapärane söök ja seda oli umbes 15 käiku, erinevaid suupisteid ja kui asi pearoani jõudis, siis ei saanudki enam aru, et kas see on siis nüüd tõesti pearoog. Kõige jõledam asi, mida ma isegi mitte uudishimust ei söönud oli asi nimega „1000-aastane muna“. Muna nagu muna ikka, ainult et omandanud mingi spetsiifilise kakakollaka mädanenud värvi. Neid mune mitte ei keedeta, vaid hoitakse mingi päevade arv kuskil vedelikus, et nad selliseks muutuvad. Siinkohal lõi mu sisikond põnnama, eriti arvestades, et vähem kui 24h tagasi olin kodus lõpetanud oksekuuri.

10.10.2008
Teine päev Koreas. Kohe hommikul sõitsime sellisesse huvitavasse turismiatraktsiooni nagu Korea demilitariseeritud tsoon. Teoorias on see 4 km laiune „eikellegimaa“ mööda 2 riigi vahelist piiri ning mingil põhjusel on see näiteks Mauri unistuste reisisihtkoht. Nii et Mauri entusiasm küttis teisi ka päris kõvasti üles. Ja tegelikult oligi väga põnev. Kõigepealt jõudsime kohta nimega Paju, mis on sinna viivate ekskursioonide alguspunktiks.

From South-Korea 08

Seal on ka mitu olulist ajaloolist punkti, näiteks Freedom-Bridge, sild mida mööda Põhja-Korealased põgenesid Lõunasse ja sillale pääsedes hõiskasid „Freedom!“ Aga tegelt oli valus freedom, sest kõik nende pered jäid sinna ja nad kaotasid igasuguse kontakti omaste, nii et miljonite korealaste jaoks on see mälestuspaik, kus käia oma kaugeid sugulasi mälestamas. Üle silla jookseb okastraadiga sissemähitud piir ning selle külge on kinnitatunud inimesed soove oma sugulastele, plakateid oma perepiltidega ja igast sellist nänni. Pajust viib tuuribuss meid tunnelisse number 3. See tunnelilugu on päris huvitav. Nimelt siis, kaks vaenulikku Koread, eksole. Ja L-K sai kuskilt teada, et P-K kavatseb kaevata tunneli ja neid rünnata. Selle peale mõeldi välja mingi süsteem, et sinna piirialale kaevati mingid torud, et seda tunnelit üles leida. Ja kui siis üks toru hakkas vett purskama, siis L-K teadis, et nüüd P-K sinna alla kaevab tunnelit. Ja kaevaski. See oli 1974 aasta ja tunneli asukoht on 50 km pealinnast Soulist. Tunneli kaudu plaanis P-K sisse tuua 200 000 sõdurit, et alustada vallutamist. Inimesed olid shokis, sest keegi ei osanud reaalsuses ette kujutada, kui lähedal vaenlane on. Selliseid tunneleid on Lõuna-Korea peale kokku avastatud 4 tk. Ja tunnelist number 3 on tehtud turismiatraktsioon.

From South-Korea 08

Kõigepealt minnakse 300 m sügavuse L-K kaevatud tunnelit mööda 70 m sügavusele maa alla. Selle tunneli kaevas L-K, et P-K tunnelisse jõuda. Siis on u 460 m pikkune P-K tehtud tunnel, mida mööda turistid käia saavad ja siis tulevad blokaadid, tunnel läheb muidugi P-K poolel edasi. Vahepeale on betooni valatud 3 blokaadi. Ning teise ja kolmanada vahel seisab veel igaks juhuks L-K sõdur ka, et oma maa au kaitsta maa all. Ning seal on ka turvakaamerad, juhuks kui ... Meie omad muidugi arvasid, et ega see asi nii tõsine ei ole, et see on tehtud rohkem lõunakorealaste hirmutamiseks ja vagadusele kuuletumiseks. See tunnel ise, ma ei tea, miks ma kujutasin ikka normaalset laia koobast ette. Tegelt on see üsna kitsas ja madal, ma pidin pisut kummargil käima. Ja see oli veel huvitav, et kui L-K tunneli siis avastas ja P-K peale kisa tegema hakkas, siis P-K maskeeris tunneli ära ja teatas avalikult, et see pole mingi sõjatunnel, see on tavaline söekaevandus ja katsid tunneli seinad sissetoodud söega. Lõunakorealased ei olnud muidugi lollid ja ei läinud õnge, kuna selles piirkonnas sütt ei leidu.
Järgmiseks viidi meid ühele vaateplatformile, kus kõigi suureks heameeleks paistis mitme km tagant uduselt Põhja-Korea piir.

From South-Korea 08

Ja kui aus olla, siis kuni selle hetkeni ma uskusin päriselt ka, et meid sinna DMZ-sse viidi. Platvormi juurde olid nad ehitanud aga ala maketti ja sealt selgus pettustäratav tõsiasi, et tegelikult oleme me DMZ eeltsoonis ja see päris „ohtlik“ ala alles algab sealt. Giid lohutas meid teadmisega, et maa all olevat me otsapidi ikkagi ka päris DMZ alal olnud. Ja kolmas koht, kuhu meid viidi, oli Dorasan-i rongijaam, mis Korealaste jaoks oli väga väga tähtis, sest see on viimane rongijaam L-Ks enne kui rong P-Ksse sõidab.

From South-Korea 08

Lõunasöök kohalikus restoranis ületas ka kõik ootused. Restorani laua sisse oli ehitatud pliit, millel podises pann, liha seente, sibula ja leemega, mille juurde kuulus riis ja mitmed side dish-id. Kõik oli superb ülimaitsev.
Peale söömist viidi meid vaatama kohalikku vaatamisväärsust – elektroonikaturgu. Tegelikult oli see rohkem kaubamajade rajoon, mis kõik müüsid kõike elektroonilist alates mobiiltelefonidest lõpetades robotiseeritud prill-laudadega. Ainult, et kaubamajas või siis ehk suures hoones oli sees sadu müügilette, miks kõik vastavalt korruste kaupa jaotatud teemadele mingit kraami müüsid. Ilmselt saab sealt osta päris hea hinnaga asju. Mobiiltelefone oli igasugu edevaid, aga kahjuks või õnneks, need Euroopas ei tööta. Poolteist tundi luusisime ringi ja imetlesime vidinaid, mida soetada võiks, aga keegi ei astunud viimast sammu, et kaup kotiga kaasa võtta. Ma hea meelega oleks seal käinud mõne lähedase meesterahvaga, kes oskab selliseid asju hinnata rohkem kui värvi ja välimuse järgi. :)
Õhtu oli ka vaba ning kõik tormasid ostoksille. Kaubandusvõrk on muidugi päris vinge ja ka meie mõistes odav, lisaks olid parasjagu allahindlused. Esimese poole tunniga tundus, et vau, ma ostan end siit lõhki. Järgmise poole tunniga hakkas juba natuke kahtlasemaks muutuma ja lõpuks ma midagi eriti ei ostnudki. Riiedeid oli igasugu ilusaid, ainult et – varukad liiga lühikesed. Kingi oli igasugu vägevaid, aga – nende kõige suurem saada olev number (väidetavalt võrdne Euroopa 40-ga) oli mu jalas üsna kitsas ja õnnetu. Nii kahju! Ja need paar asja, mis ma välja valisin ja mõtlesin, et pärast ostan – noh, nendest ma jäin muidugi ilma, nagu Murphy seadus ikka ette näeb. Päris hilja õhtul jalutasime veel sellele samale turule, mis pidi 24h lahti olema, aga kella poole 11 ajal oli seal ikka suhteliselt sügav vaikus, vaid mõned üksikud putkad lahti. Tahaks näha, mis seal siis keset ööd on, või miks nad seda 24h turuks nimetavad....
Ahjaa, sellel öösel ei tulnud mulle und. Lihtsalt ei tulnud ja ei tulnud. Nuta või naera, hinga või ära hinga, loe numbreid või lambaid. Ma olin täiesti meeleheitel, sest mõtted tagusid niimoodi peas, et ma ei suutnud magama jääda. Kell 5 hommikul olin veel ärkvel. Karm. Väga väga karm.

11.10.2008
Hommikuseks atraktsiooniks oli 4 tunnine bussisõit Gyeongjusse, püüdsin väsimusest kurnatuna natukene magada. Sõitsime Lõuna-Korea lõunaossa, mööda vingeid kiirteid (kus bussirida on üllatuslikult kõige vasakpoolsem, mitte parempoolsein nagu Euroopas. Lõuna ajaks jõudsime korealaste armastatud kuurortisse Gyeongjusse. See on ajalooline piirkond, kus nad armastavad peredega puhkamas käia. Lõunasöögiks pakuti üllatuslikult pastat. Ma olin isegi pisut pettunud, mulle Korea toidud meeldivad. Aga ju arvasid meie võõrustajad, et vahepeal peab külalistele ka kodust toitu pakkuma. Pastal polnud väga vigagi. Tavaline makaron.
Peale makarone läksime külastama kohalikku vaatamisväärsust – tombide parki. Ema ütleb, et eesti keeles on tomb kurgaan. Need on kunagi Koreas õitsenud Silla kuningriigi valitsejate hauakambrid, kõrged ümargused murukünkad, mida seal pargis oli umbes mitukümmend erinevat, suuremat ja väiksemat. Ühest oli tehtud läbilõige ning sinna lasti turiste vaatama, lisaks presenteeriti erinevatest tombidest leitud väärtuslikke aardeid, mis pärinevad ajast enne Kristust. Võimas.

From South-Korea 08

Siis käisime veel kohalikus muuseumis igasugu aardeid vaatamas ning Anapi vabaõhupargis, mis oli ehitatud samale kohale, kus kunagi asus Silla kuningriigi üliuhke palee, mis praeguseks kahjuks hävinenud.
Juba suhteliselt pimedas jõudsime oma hotelli nimega Commodore. Kui kolleegid reisikonsultandid mõni nädal varem hotelle vaatamas käisid, oli nende kommentaar kõnealuse majutusasutuse kohta väga halb. Mina veel mõtlesin, et no nii hull see nüüd olla ei saa, ja pealegi kõigest üks öö. Tegelikult oli muidugi päris jälk. Ennast 5* vääriliseks hindavas hotellis oli hallitav vannituba, määrdunud põrand, ja korduvkasutatavad toasussid. Nii et pole ime, et panime oma asjad ära ja läksime üsna kiiresti välja ringi hulkuma. Hulkuda polnudki vaja kaugele. Peaaegu üle tee leidsime Massage-Cafe. Massaazi kohvik asus hoone neljandal korrusel, kuhu tuli millegi pärast ronida läbi restorani tagaruumide. Ütleme nii, et üksinda ma poleks eriti julgenud sinna minna. Aga väga kift oli tegelikult. Mina, Kata, Anne ja Peep ostsime 40-minutilise jalamassaazi. 400 000 woni. Kõigepealt serveeriti meile teed. Siis pidime loobuma oma pikkadest pükstest ning jalga tõmbama beezid shortsid. Jalad pandi kuuma vette likku ja ootasime nii Peebuga oma protseduuri algust.

From South-Korea 08

Protseduur oli vägev. Põhiliselt jalatalla punktmassaaz. Mõnedel hetkedel oli nii valus, et ma kartsin, et ma ei suuda enam kunagi kõndida ja mu hing lahkus kehast ning läks vaatama, kas kusagil pole näha midagi lillelist. Aga teisalt oli jällegi ülimõnus. Ikka väga vinge suisa. 40 minutit sai täis ja kuna millegipärast olime me salongipersonalile meeldima hakanud, pandi meid veel pooleks tunniks massaazitoolidesse. Ma pole kunagi varem istunud sellises robotiseeritud mõnutoolis. Nagu 1000 väikest hiinlast oleks tooli sees elanud ja mu selja, kaela ja tagumiku kallal tööd teinud. Õnnejoovastuses tuikusime tagasi oma räpasesse hotelli.

12.10.2008
Check out ja sõit Seokguram Grottosse, mis on man-made-grotto/budistlik tempel mäe otsas, mis kannab otsetõlkes nime Pilvi Oksendav Mägi (ilma naljata). Tempel oli ülivinge. Ma ei ole kunagi varem sellises paigas käinud. Sellel templil oli pikk muistend, et miks ja kuidas ta ehitati ning üsna veider lähiajalugu. Nimelt, kohalikud korealased ei teadnudki, et selline salapärane paik siin mägedes asub. Selle leidis keegi mägedes jahil olnud jaapanlane, kes teatas sellest Jaapani valitsusele, kes saatsid siia ekspeditsiooni uurijatega. Kuna Korea kuulus pärast sõda Jaapanile, otsustati, et koobastempel lõigatakse mäe seest välja ja viiakse Jaapanisse. Lõigatigi, ainult et äraviimine jäi katki ja lõpuks otsustasid japsid selle sinna samasse tagasi ehitada. Naljakas on see, et nad ei osanud seda enam täpselt kokku panna ja mõned tükid jäid üle, mis praegugi seal samas kõrval vedelevad. Lisaks rikuti ehituse käigus ära 6. sajandist pärist spetsiaalne õhutussüsteem ning tänu sellele nähakse nüüd suurt vaeva, et säilitada templis asuvat hiiglaslikku Budha kuju. Kuju oli väga võimas ja väärikas ning meil õnnestus klaasi tagant jälgida ka palvust. Pildi peal on sissepääs grotti.

From South-Korea 08

Teine suur vaatamisväärsus sealsamas lähedal on Bulguksa tempel, mis on ehitatud 528 aastal p.Kr. (!!!!). See on imeilus kompleks mitmete väiksemate templitega, kus asuvad erinevad põnevad Budha kujud. Üks kaunimaid on kuldne 1000-käeline Budha, kes aitab kõiki. Nagu esimesel päeval Soulis, oli ka siin päris palju koolilapsi. Vahva oli see, et nad kõik tegid seal koolitööd ehk lahendasid mingit töövihiku moodi asjas olevaid ülesandeid, ilmselt siis nende paikadega seoses. Seal olid ka kohe spetsiaalsed giigid, kes lastega tegelesid ja neid õpetasid. Oma maa ajalugu peab ju tundma!

From South-Korea 08

Lõunat sõime vahvas restoranis, mis pakkus meile Korea stiilis grillimist. Laua keskele asetati vann kuumade sütega ning lauale olid valmis pandud lihad, riistad, kõrvalroad ja hakka aga grillima. Päris vahva oli ning väga väga maitsev.

From South-Korea 08

Pealelõunat sõitsime mereäärsesse linna nimega Pusan. Alustuseks käisime Pusan Toweris, linnavaated olid võimsad. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see Lõuna-Korea suuruselt kolmas linn. Pusani suurim vaatamisväärus (peale ranna) on maailmakuulus kalaturg. Ma pean jälle ütlema, et ma ei ole midagi sellist kunagi varem näinud. Turg on täis elusat kalamaterjali - sest toit peb olema värske. Kõik karbilised ja kalalised ja nimetud jullad on enamasti elus, vedelvad plastist kastides, liigutavad ja ootavad surma. Värske kala võid termopakendisse pakitult kaasa osta või suis kohapeal ära süüa. Ausalt öeldes oli see päris nööriv vaatepilt.

From South-Korea 08

Ööbimispaigaks oli seekord Grand Hotel Pusan, väga stiilne ja viisakas koht. Õhtul üritasime veel pisut ringi vaadata, aga mis mul siinkohal meelde tuleb, on see, et võiks rääkida Korea autojuhtidest. Jalakäija on seal mitte keegi. Mitte üks auto ei anna teed, kui jalakäija seisab ülekäigu raja ääres ja ootab üleminekut. Ja kui sa lõpuks võtad julguse kokku ja hakkad astuma, et jääda ka seisma, vaid sõidetakse tuututades sinust mööda. Lõpuks ma kartsin seal üle tee minna. Autojuhtidel oli poogen.

13.10.2008
Ahjaa, ma vist ei maininud, et meie hotell asub Jaapani mere ääres, üle tee Korea kuulsaimast rannast (2 km pikkune ja suviti maailma kõige asustatuim rannariba maailmas). Hommikul ärkasime varem (kell 6, kui täpsem olla), et käia rannas. Ikkagi Jaapani meri ju! Pole varem tutvust sobitanud. Meri nägi välja ja tundus üsna ookeaninina. Sellised suured paksud lained kõmatasid vastu liivakallast.

From South-Korea 08

Edasi transfeeriti meid Busani rongijaama ja sõitsime 2 tundi tagasi Souli. Rong kandis nime KTX Bullet Train ja see mõjus kuidagi väga ufolikult, ma kujutasin ette, et meie rong on viimane tehnika-ime, millega sõitmine lihtsalt peab suurepärane kogemus olema. Tegelikult oli tavaline rong. Kandiline. First Class vagunis olid head laiad istmevahed, aga see oli laias laastus ka kõik.
Soulis ööbisime jälle Lotte hotellis. Tegime check-ini, sõitsime 26-ndale korrusele ja saime shoki. Vaene koristaja ei olnud veel meile antud tuba lõpetada jõudnud. Ta küll vabandas ette ja taha, aga kahju oli juba tehtud. Kahju selles mõttes, et me nägime, missugune nägi välja tuba enne koristamist. Ma ei ole niimoodi kunagi sellele mõelnud, et kuidas võiksid teised inimesed hotellitube kasutada ja kui palju nad endast jälgi jätavad. Meie omast oli selline labrakas üle käinud, et selle jaoks pole eriti sõnu. Isegi õhtul kui oma puhtasse tuppa naasesime, ei kadunud silme eest polt, milline see olnud oli.
Õhtusöök toimus hotellis Hamilton ja sõime rooga nimega shabu-shabu. Kahe inimese vahel on pott keeva pajaga ning kummaldi taldrik kõikvõimaliku supimaterjaliga. Seened, kapsad, kehed ja kõik, mis leidsub topitakse potti sisse ning valmistatakse maitsev leem. Lisaks keedetakse selles kiiresti ülimaitsvaid lihaviilakaid.

From South-Korea 08

14.10.2008
Varajane äratus, check out ja sõit lennujaama.
Ilus lennujaam on neil see. Väga puhas ja mõnus. Lend ise oli ka lihtsam. Ma ei tea, kuidas see mul õnnestus, aga need üheksa tundi möödusid nagu lennates. :) Ma olin isegi valmis arendama mõtet veli pikemast lennust.

From South-Korea 08

Pildigaleriid saab vaadata SIIT.