Telefonihommik

Ma ärkasin täna selle peale, et uni oli juba hõredaks läinud ja ma mõtlesin, et miks mobiil juba ei pirise. Tõusin püsti ja kobasin telefoni järele. Unesegune üllatus oli suur, kui telefoni ekraanil põles suur hoiatusmärk ja telefon küsis pin-koodi.
Sisestasin ja siis küsis puk-koodi, mida mul kohe loomulikult kuskilt võtta polnud. Fantoomid käisid öösel mu telefoniga nalja tegemas? Tulnukad röövisid? Telefon tegi ise restarti? Sest õhtul oli ju veel kõik töökorras.
Kui ma lõpuks puk-i ka kätte sain ja sisestasin, ei osanud telefon öelda muud, kui puk keelatud ja kaart blokeeritud. Tuhat mõtet jooksis jälle peast läbi. Keegi tahab minuga halba nalja teha? Kellelgi on telefon ära varastatud ja ta on kogemata vale numbri lasknud kinni panna? Vene häkkerid on vallutanud EMT? jne.
Natuke abitu-hull tunne tekkis. Selles mõttes, et kui telefon ootamatult ei tööta, aga sul on seda väga väga vaja, et helistada tööle või sõbrale või ükskõik kuhu, ja sul ei ole kodus teist telefoni ka. Et nagu üleüldiselt, kui sõltuv inimene sellest väikesest junnist on.
Tulin tööle ja teatasin oma murest meie majandusjuhatajale. Ta võttis sim-kaardi mult ära, proovis teises telefonis, ei töötanud ja ütles, et mis siis ikka, tuleb uus kaart teha lasta. Ja et kõik kontaktid ja muud asjad, mis mul telefonis olid, need on kaduma läinud.
Kerttu, ma tean, mida sa tunned.